Eile toimus Diibis selline üritus, kus tuli üritada kinnisilmi süüa ära viiekäiguline õhtusöök. Krabasin Kardo kaasa ja läksin kohale. Ma polnudki enne Diibis käinud, kuigi olin Eveliisile sada korda lubanud sinna minna. Selle peale, et ma lõpuks kohale roomasin, oli Eveliis rõõmus nagu väike ööbikuke. No vaadake seda naeratust! Okei, ma tegelikult ei teagi, kumb õnnelikum oli…
Ma pean tunnistama, et ma olin pimesi söömise suhtes skeptiline. Mul on raskusi silmad lahtigi söömisega, rääkimata sellest, kui mul silmad kinni on, aga ma sain hakkama. Läbi raskuste, aga sain hakkama.
Esiteks oli omaette katsumus aru saada, kuskohas see toit su taldrikul parasjagu pesitseb. Teiseks, isegi kui toit leitud, oli raske aru saada, et kui suure tüki sa sealt lõikad. Seega juhtus mul paar korda seda, et ma hiiglama suure tüki suhu toppisin ja vaikselt jumalat tänasin, et teistel silmad kinni on. Ma nägin välja nagu vang, kes on harjund toidu kiiresti suhu toppima…Ma loodan, et teised ka, sest TEENINDAJAD ju nägid!
Teenindajad olid muidu väga abiks, ulatasid veini, kui sa ise seda ei näinud: “Pane see mulle pihku palun!” ja hoiatasid, et kuskandis söögiriistad ja taldrikud on. Minu kiitused.
Pean tunnistama, et nägemisoskusega kadus justkui ka kuulmine. Kui teised rääkisid, siis tundus, nagu teeksid nad seda väga vaikselt. See tõestab seda, et miimika vaatamine annab ikka tekstile juurde. Vahepeal taipasin ma, et räägin Mariannega hullu salajuttu, sest pimesi tundus, nagu me oleks kuskil kahekesti 😀
Söök oli loomulikult hea, kuigi mulle ei meeldinud eriti magustoit. Asi on küll puhtalt minus, mulle ei meeldi hapud asjad (punase sõstra panna cotta), aga ülejäänud oli küll mega mõnus. Oleks veel näinud ka, oleks eriti uhke olnud, aga kena oli endale tõestada, et saan hakkama ka nägemata. Kardo jäi ka üritusega rahule ja eriti meeldis talle lõpus saadud kingikott, kus oli sall, mida saab kanda topina. Kardo lubas seda niitmise ajal kandma hakata.
Ega me seal niisama vitsutanud. Seal sai mussi ka kuulata, esines üks ürituse korraldajatest Gerli Rosenfeld, kes lõõritas seal ja tekitas hubase meeleolu. Suht imelik oleks seal vaikuses ja pimesi muidu istuda, samal ajal toitu lauda oodates…
Kes seekord ilma jäi, võib järgmine kolmapäev minuga ühineda! Lähen nimelt Fahle restorani, kus toimub üritus Champagne with Me.
Tegemist on üritusega, kus peab paika ütlus “less is more”, sest siin ei ole tegemist kilode viisi hea-parema serveerimisega. Sel õhtul seikleme kõrgklassi mängumaale, kus šampanja voolab ojadena ning maitsemeelte tähelepanu on pööratud suupäraste hõrgutiste ning šampanja omavahelisele täiuslikule kooslusele.
Õhtu ei möödu lihtsalt šampanjat juues, lisaks sellele jagab oma teadmisi tunnustatud veini- ning šampanja ekspert, kes avab meile natukene selle imelise joogi hingeelust.
Muidu on hind 59 eurot, aga Malluka lugejad saavad hinnasulaks uue hinna – 49 €. Meie Sannuga oleme igatahes kohal, kes veel tulla tahab? Kohad saate bronnida meilil champagnewithme@redrope.ee.
4 kommentaari
Kunagi sooviks ise ka sarnasest üritusest osa võtta. Gerli laulmistest muidugi väga ei hooli sinna kõrval aga hea toit ja vein pimesi kõlab väga huvitavalt.
Päris huvitav, kuigi ma ise niimoodi süüa ei julgeks- ma ilmselt torkaks endal esimese kolme sekundiga kahvliga silma välja. 😀
mask on ees, ei saa torgata 😀
Oh, minusugune koba torkaks läbi maski… 😀