Saate aru! Värvisin lihtsalt enda tuju tahtel enda seina?!

Kes instas pilku peal hoiab, siis teate ilmselt, et just sellise patuga ma hakkama sain. Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Sest minu lollus ei alga ja lõppe ainult seinte värvimisega, ärge üldse muretsege! Et jah, tegelikult pidin ma eile õhtul üldse kinno minema, mitte seinu värvima. Ostsin esmaspäeval kenasti kaks piletit ära ja olin valmis peale tööd juba kino poole sõitma hakkama, kui mõistsin, et esmaspäeval ostetud piletid olid… esmaspäevaks.

Ega ma väga kurb olnudki, sest mulle meenus, et ma olin tahtnud enne Avatari teise osa vaatamist esimese ka üle vaadata. See tuli ju täpselt 900 aastat tagasi välja ja päris ma mäletasingi, mis seal täpselt toimus. Kuna aga aga ühe filmi vaatamine pole piisav ajasisustus, meenus mulle, et ma olen juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid enda elutoa seinale üks roheline ruut maalida. Põhjuseks lihtsalt see, et kuigi ma armastan neid kahte maali, mis sõbranna õde mulle sinna tegi, on need selle seina jaoks natukene liiga väiksed. Ja tark TikTok teadis öelda, et kui pildid on liiga väiksed, tasub nende taha värvida üks suur kast ja ongi kohe tulemus visuaalselt parem.

Kui on midagi, mida ma jäägitult usaldan, on selleks TikTok. Seega otsisin blogist õige värvikoodi välja (kontrollisin veel kaks korda üle ka, sest te ehk mäletate, et ükskord lasin kogemata vale koodi pärast pool enda kööki potisiniseks võõbata😁) ja panin ehituspoe poole ajama.

Tagasi saabusin väga võidukana. Kaasas värv, teip, värvirull ja värvialus. Natukene täiesti huupi mõõtmist ja seina teipimist, ning värvimine võis alata! Juba esimese pintslitõmbe ajal tekkis mul tunne, et ma pean oma kodu põlema panema. See värv tundus seinas NII rõve ja laiguline. Õnneks taipasin rulli kasutada, millega tulemus oli ühtlasem, aga ikka üsna…rõve.

See reaalselt nägi välja, nagu mul algkoolis käies klassi ees seinal rippuvad koolitahvlid. Aga no MIDA mul enam teha oli, kui loota parimat, et paar kihti asjale natukene jumet annavad. Teine variant oli muidugi poest pakk kriiti osta ja teeselda, et ma tahtsingi endale koolitahvlit seinale võõbata. Variante on alati!

Kuni värv kuivas, istusin ma pahaselt diivanil ja jonnisin. Juurdlesin seal, et miks ma ometi nii loll olen, midagi kunagi läbi ei mõtle ja üldse selliste debiilsustega tegelen, selle asemel, et rahulikult KINOS filmi vaadata, kus ma tegelikult üldse olema pidin. Selle asemel avastasin ma, et ikeas on mingi talvine ale ja see vaip, mille ma just tellisin, on praegu 60€ odavam. Krt küll noh, kas see õhtu OLEKS SAANUD veel sitemaks minna?!

Samas kaua kassida ka ei viitsinud. Selles suhtes, et oma kodu, teen mis tahan. Kui tahan, värvin kasti seina, kui tahan, panen endale keset elutuba peldikupoti ja kui tahan, maalin endale lakke kaheksa kriipsujukut. Keegi mind takistada ei saa ja kui ei meeldi, saan ka ainult iseennast süüdistada. Pealegi on värv ainult…värv. Väga kehva tulemusel saab selle ju halliks tagasi värvida, nii et mida siin üldse põdeda!

Kui üdini aus olla, siis ma vist ikka olen selle kauni kodu finaali saamise pärast nii pinges, et ma aina mõtlen, et kust ma midagi veel “paremaks” kõpitsema peaksin. Ainult, et selle asemel ostan ma raevunult vaipu kokku ja värvin enda seina peale kastikesi. Ups. Need pildid, millega ma konkursil osalesin on konkreetselt nii ammu tehtud, et suht kindlalt astuvad nad laupäeval mu uksest sisse ja on nagu: “Eee… see ei ole sama korter, aitäh tüssamast!” ja jooksevad sama teed tagasi välja. Aga noh, elame näeme 😁. Pealegi ei ole seinte peale kastide joonistamine mul uus hobi, männikul tegin ka kunagi sama asja.

Ütleme nii, et seal oli küll midagi väga…kirjut toimumas omal ajal. Mu enda isiklik lemmik on see punane raadio lambist aknalaual, aga ei muu ka just alla ei jää selles juudi jõulupuus. Aga vot seda Lili tehtud maali tahaks küll üles leida ja kuskile praegu ka seinale panna, nii ilus ju!

Okei, nüüd ma olen nii kaua soigunud sellest katastroofist nimega “kast seinal” ja ise pole teile veel lõpptulemustki näidanud. Samas ei ole lõpptulemust vaja näha ka Perekoolil, kust leidsin tänase postituse pealkirjaks ajendatud kommentaari, mis ausalt mind kohe südamest naerma ajas 👇

Ma kujutan ette selle inimese segadust ja pahameelt. Et oot misasja?? Enda tuju tahtel? Värvis OMA kodu seina?! Pahameel on loomulikult arusaadav ja ma vabandan siiralt kõikide eest, kellega mul see asi arutamata jäi. Ma lihtsalt unustasin, et ma pean enne oma kodu muutmist külanõukogu kokku kutsuma ja asja avalikule hääletusele panema!

Loomulikult oli seal ka klassikaline “mitu kassi alles on?!”. Kui klassikat teha, siis “KÕIK MU KASSID ON VANAEMA JUURES ELU JA TERVIS!!!!”. Aga tõsiselt rääkides, siis selles suhtes, et kui teha nüüd loogiline arvutuskäik, et ehituspoest saab ühe värvitopsiku viie kassi eest, siis ei tohiks mul neid ühtegi alles olla. Õnneks oli Bauhofis (või Bauhausis, krt mul läheb alati meelest, kumb see seal Laagris on) eile ale ja ma sain ühe siiski koju alles jätta.

Kauem enam ei kiusa, näitan siis selle “koolitahvli” teile ette kah! Ja kui te nüüd MINULT küsite, siis ma ise olen hirmus rahul. Ma ei teagi, kas asi on selles, et see näeb päriselt parem välja, või mul on selle seinaga juba Stockholmi sündroom tekkinud ja ma lihtsalt kinnitan endale hullupilgul, et see on VÄGA ILUS!

Homme hommikul tuleb uus diivan ka, eks siis näitan uuesti ette, kuidas see siis seal välja näeb, aga praeguseks võime ilmselt rahus edasi elada. Üks sein jälle kasti täis värvitud ja jõulurahu maa peal!