rahast ja selle jagamisest

Te olete vist aru saanud, et mul on rahaga üks kummaline suhe. Ma lihtsalt elan teooria järgi, et ma ei viitsi elusees kõikidel oma kulutustel silma peal hoida ja minu loogika ütleb, et kuni ma saan endale lubada neid asju, mida ma parasjagu soovin, siis.. ongi juba timm.

Mida sina arvad?

Your email address will not be published. Required fields are marked *

26 Comments
  • Vaike
    June 7, 2023

    Mul on kõik arvel ja üritan kogu aeg kokku hoida ja koguda, sest mul on kogu aeg mingi järgmine koduprojekt käsil. Kui eelmises kõik tehtud sai ja igavaks läks, ostsin praeguse, et saaks samamoodi jätkata. Kohutav on see koduhobi selles mõttes. 😀 Näiteks ei osta uut kleiti, sest mida perset, selle eest saab pojengitaime aeda ju jne. 😀 Ent piimapakiraha ma küll tagasi ei küsi ja praegu näiteks võtsin kolleegi enda juurde elama ja üüri temalt ei võta. Kauaks ta jääb, ka ei tea. Las elab, ongi lõbusam.

    • Mallu
      June 7, 2023

      Oo, kuhu uue koha ostsid? ????

      • Vaike
        June 7, 2023

        See ongi uus, kus sa käisid. ???? Kolmas aasta seal ja no tuunimist jagub.

  • Tondirabajutud
    June 7, 2023

    Minul on ka see lahkuse geen. Ei loe numbreid kui selleks vajadust ei ole, kuigi ilmselt peaks rohkem säästma, sest kunagi ei tea, mis tulevik toob eksole. Elus on olnud kergemaid ja raskemaid aegu rahaliselt ning tore on, et seni vähemalt aina paremaks on läinud, kategoriseerin end ka kui lucky girl, kes risti ette ei löö väljakutsete osas ja see on toonud teatava ajutise edu 😀 Sõpradele teen hea meelega välja ja enamasti ikka suuremad kulud pooleks, AGA kui mul on võimalus ja sõbral parasjagu pole, siis maksan hea meelega – koos veedetud aeg on ju palju suurem väärtus kui rahanumber. Õnneks lähedasemad sõbrad ka sellised toredad ja elukaaslane suure südamega slaavi kutt, kelle jaoks oleks piinlik kui ma tema eest nt restos või spas maksaks, seega saan annetada ka abivajajatele ;D Ma selles suhtes ei loe ka numbreid, viimati saatsin eelmine nädal nädala toiduvaru ühele perele ja Ukraina sõja asjus olen ka ikka sadades siin annetanud, kuhu vaja (õnneks mitte petturitele, vaid otse).

    Siin meenub üks lugu, kuidas kunagi läksin kohtingule, olles juba juhtival kohal ja ei saa salata, palk hea.
    See jäi viimaseks kohtinguks selle vennaga, kuna peale krevettide söömist siis tahtis ta seda arvet kenasti kassas poolitama hakata, mis oli mu jaoks nii piinlik 😀 Umbes minna tšekiga letti, et kuidas seda poolitada on võimalik, appi. Ta oli sõjaväelane, kes tegi siis ka nalja, et neil Kaitseliidus öeldaksegi, et tuleb otsida rikas naine 😀 ma mingi, baiiiii. Never again.

    Koolivälisel ajal sõpradele asjade ostmine ok, aga kui koolis ei lubata, siis ei oleks see ka maailmalõpp ja mul oleks üsna suva.

  • K.
    June 7, 2023

    Sessuhtes, et päris igalepoole loopima raha ei lähe. Aga meil on suht samamoodi kirjutamata reegel, et kui tahame kuhugi minna, siis kellelgi sellepärast käimata ei jää, et ta hetkeolukord ei võimalda. Kui mul on ja sõbrannal pole, siis pmt tal ikka on . Lihtsalt.. minu raha kotis:)
    Lapse puhul on nii, et oma rahaga teeb, mis tahab. Kui tahab tervele klassile jätsi välja teha.. lasku käia. Kui otsa saab, eks siis saab aru, et mis kiirelt tulnd, see kiirelt läind.. mul pole veel vajadust talle taskuraha anda ja koolipuhvetis nad veel ei käi ent sünnarahasid või vanavanematelt saadud raha kasutust ei keela.
    Samas tulevikus taskurahaga on küll nii, et kui esmaspäeval oma taskuraha laiaks tõmbab, siis polegi midagi teha 🙂 kannatab uue taskuraha päevani 🙂 õpib siis oma rahaga majandamise ära 🙂

    • Mallu
      June 7, 2023

      Ma mõtlen täpselt samamoodi????

  • Grete
    June 7, 2023

    Olen kohanud paari, kes peale restoskäiku hakkasid hooga arvutama, kes mida ja kui palju sõi. Ka see arvutati ära mitu viilu saia keegi sellest nugadekahvlite korvist võttis ????

    • Mallu
      June 7, 2023

      Pühaissandjumal????

    • Liis
      June 8, 2023

      Hahhaaa ma tean ka ühte sellist paari ????????

  • Siret
    June 7, 2023

    Ma olen enam-vähem sama mõtteviisiga, mis puudutab raha. Mu eelmine peika oli selline, kes koguaeg muretses raha pärast, ja ma ladna mutt sellesosas, koguaeg õpetasin teda, kuidas ga rahasse suhtuma peaks. No lõpuks mul ikka viskas see koonerdamine, muretsemine ja raha üle obsessimine üle. Aga mu arust on isegi väga normaalne, kui ma kutsun sõbranna välja sööma, siis mina maksan arve. Või kui sõbranna, kes elab lapsega kahekesi, räägib et veits kitsas käes, siis ikka teen kohvi välja või et lähme ikkagi spaasse, ma võin maksta. Enamasti pole keegi mu pakutuga lihtsalt nõus, aga arusaadav ka, et võib olla piinlik sellist pakkumist vastu võtta, mul aga samas koosveedetud aeg on ikka midagi rohkem väärt.
    Ma sellest lucky girl mentaliteedist muidugi kuulen esimest korda, ma tean rohkem seda “law of attraction” teemat, et tõmbad ligi kõike, mis sa endale alateadvusesse nö kodeerid ja kuidas asjadesse suhtud. Ühesõnaga raha peaks olema viimane asi mille pärast muretseda, samas on see põhiline mille üle kõik muretsevad ja oii kui hea on elada, kui sellest obsessionist lahti lasta ja võtta laadnalt, et raha tuleb ja läheb niikuinii.

  • Anneli
    June 7, 2023

    Minul on sama suhtumine, kui mul parasjagu on, siis mul pole probleemi maksta. Raha tuleb, raha läheb, sõbrad ja mälestused ju jäävad.
    Mul see ilmselt lapsepõlvest jäänud, kuna lapsena polnud mul seda võimalust, raha oli meil väga vähe, mingist taskurahast vms võisin unistada. Ja mul oli koolis selline “sõbranna”, kellel oli alati raha ja ta ikka ostis nänni poest ja jagas. Ainuke jama oli, et kui me tülli läksime, siis hakkas kohe ajama, et näe ma sulle nii palju asju ostnud ja sa nüüd võlgu mulle. Mõtlesin siis, et suureks saan ja ise raha teenin siis maksan talle kõik tagasi. Maksin ka, mitte küll päris nii, aga täiskasvanuna olid hoopis temal rahaprobleemid ja pidevalt laenas mult raha. Lõpuks sain aru, et ta pole üldse õige sõbranna, pmst aint siis suhtleb, kui vaja midagi, raha laenata või lihtsalt kurta.. Enam me ei suhtle ja laenude kohta ütlesin ka, et las jääb, pole vaja tagasi maksta. Saan ka ilma selle paarisaja eurota hakkama, mis ta kokku laenanud oli mult.

  • Inimene
    June 7, 2023

    See on keeruline teema. Kas su Maril on mingi kogumiskonto? Või nädala või kuu raha? Püüa ette kujutada, et mõni klassikaaslane nõuab, et ta peab kogu selle raha tema peale ära kulutama, sest noh, temal ei ole ju.
    Või kui suurem laps tahab oma kogumiskontost umbes poole (mitusada eurot) ära kulutada selle peale, et osta mõni kallim asi, mida ta sõber pole vist nagu soovinudki… lihtsalt tema ise arvab, et sõbral on seda vaja… ja kui see sõber pole nagu nii väga sõber ka, sest ei kutsunud last oma sünnipäevalegi, mispeale laps ütles leplikult, et noh, eks ta kutsub siis need, kellega rohkem läbi käib… Kas sa ei tõmbaks pidurit? Ei taha lapsest koonrit kasvatada, aga ei taha seda ka, et teda julmalt ära kasutataks.
    Pluss veel need võlgu võtmised ja andmised, mis on tõesti klassi piires tavalised ja mis tekitavad ainult pingeid. Lihtsam on neid ära hoida, keelates igasugu väljategemised hoopis.

    • Mallu
      June 7, 2023

      Sellisel juhul muidugi tõmbaks, aga selliseid olukordi ei ole ju ette ka tulnud ????

  • Maarika
    June 7, 2023

    Kui mul oleks, siis ma jagaks samamoodi.

  • Mari
    June 7, 2023

    Mul praegu selline periood elus, kus olen end “uhke” tiitliga ehtinud -“sendiveeretaja”.
    Ma ei kannata tegelikult üldse seda koonerdamist ja stressi , mis kaasneb pideva arvutamise, môtlemise ja rahaplaneerimisega ent elu kallis ja mu emapalk praeguses seisus nii naeruvààrselt váike, et pean olema see koonerdaja-sendiveeretaja. Mu suurin unistus on olla varsti jàlle sealmaal, et ei peaks iga krdi kuu iga päev raha kokku hoidma ( mul ajab see raha kokkuhoidmine ja ei saa endale midagi lubada- ausaltöeldes juba okselE- annan endast parima, et lapsed saaksid kommi, kusagil käija ja olla aga endale ei saa mitte midagi)
    Samas, teen vaikselt lisatòöd unetundide arvelt ja peaks paremaks minema seis.
    Mu unistus ka elada nii, et ei peaks koguaeg rahale môtlema!
    See sinust nii imeline, et ka sôpradele vàljateed ja kutsud ikka neid endaga kaasa, kui neil pole raha nii palju jms!!
    %•#hastag sendiveeretaja

  • Myy
    June 7, 2023

    Ilmselt seal on point, et laste kommitamine võib hakata neid sõprussuhted määrama ja nad on veel liiga lapsed, et sellest aru saada. Ei taha ju kedagi ära osta, ei taha ise ennast müüa…aga kommi tahaks kõik

  • A.
    June 8, 2023

    Tead, see laste rahade värk ongi keeruline – täisinimesed teavad ise, mis teevad, aga lastel käib sinna juurde veel see, et nad ei pruugi kogu sellest rahavärgist üldse aru saada. Olin kunagi puuetega laste laagris kasvataja (eks see ole veel nõks kangem värk kui lihtsalt lapsed, aga ilmestamiseks siis üks lugu sealt), ja üks poiss ka hullumoodi priiskas oma taskurahaga – asi läks suisa nii kaugele, et mingitel väljasõitudel ostis oma taskuraha eest sõpradele suveniire (a’la mingeid keraamilisi kausse vms), mis maksid u 20 eurot tükk. Siis tõmbasime asjale ikka korralikult pidurit. Muidugi iseasi on, miks talle üldse nii palju raha kaasa oli antud ja kas oleks pidanud, aga olen üsna kindel, et vanemad seda küll ei mõelnud, et laps teistele selliste summade eest asju ostma hakkab ning selge oli ka see, et laps ise selle raha väärtust ei tajunud.
    Eks need õpetused lastele raha kohta on ka tegelikult perekonniti nii erinevad. Mina näiteks kasvasin nii, et mul ei olnud regulaarset “lihtsalt kulutamiseks” taskuraha ja iga rahaküsimist pidin põhjendama, et mida mul selle eest vaja osta on (või osta tahan). Muidugi see ei tähendanud seda, et kunagi midagi endale lubada ei saanud, sest vahel piisas ka põhjendusest, et tahan jäätist osta ja kuna käisin linnas trennis ja sain regulaarselt raha bussipiletite (ja vahel nt kooli ja trenni vahel väikese saiakese ostmise) jaoks, siis sellestki jäid mingid väikesed (a’la üks kroon korra kohta) summad, mida võisin n-ö oma äranägemise järgi kasutada. Samuti oli meie enda hallata raha, mis olime saanud nt sünnipäevakingiks, kuid reaalselt ei tulnud ma kunagi selle pealegi, et selle eest lihtsalt poodi näksimist ostma minna – selle jaoks oli see liiga väärtuslik ja hoidsin-kogusin ikkagi suuremate ostude jaoks, mis vanemate arvates ehk nii vajaduspõhised ei olnud, et neilt selleks raha küsida, kui “rahalaadung” oleks tulnud regulaarselt taskuraha näol, siis vaevalt see minu jaoks nii hinnaline olnuks. Kui paar korda selle taskuraha teema jutuks tõin, saingi emalt loengu sellest, kuidas me ei ole nii jõukad, et ta saaks anda meile raha “lihtsalt kulutamiseks” ja et kas meil on siis midagi puudu, et meil seda vaja on ja kuigi mingis eluetapis arvasin, et taskuraha on heaks majandamise õpetajaks, siis praegu tunnen ikkagi veidi, et eks see õpetabki sellist “jõukal järjel inimese majandamist”. Sellise, kes regulaarselt väljas söömas käib, kolmeeurost kohvi ostab jms hetkeiha peale kulutamist harrastab. Minu vanemad ei käinud meie üleskasvamise ajal isegi töö juures väljas lõunat söömas, mingitest eksprompt toidu-joogi-snäkkide peale raha kulutamisest rääkimata, praegu saan väga hästi aru, et kui ise oled sunnitud täiskasvanuna nii kokkuhoidlikult elama, siis ongi väga raske anda regulaarselt lastele raha, mille kohta tead ette, et see põhimõtteliselt lihtsalt poest snäkkide ostmisele laiaks lüüakse ning mis suure tõenäosusega ka ikkagi ära kulutatakse, sest uuel päeval/nädalal/kuul on ju uus laadung tulemas ja ilmselt sellisel majanduslikul järjel inimesi see väljategemiskultus laste hulgas segabki. Lapsed on nii pagana mõjutatavad. Võib-olla ongi mõnele lapsele raha kaasa antud, et ta kooli ja trenni vahel midagi süüa saaks osta, tema aga satub puhvetisse minema koos mõne sõbraga, kes kurva näoga tahab, et talle ka miskit ostetaks – laps ostabki, aga jääb ise siis põhimõtteliselt söömata või siis olukord, kus on tõesti veidi selline väljajäetum laps, kellel aga tihti on taskuraha ja kui ta teistele välja teeb, ongi tal tunne, et temaga ollakse rohkem sõber, kuigi tegelikult teavad need “sõbrad” ise väga hästi, et niiviisi saab lihtsalt tasuta kommi. Siis veel see asjaolu igasuguste “võlgu” jäämistega – üks arvab, et sõber tegi talle välja, teine hakkab pärast väitma, et too on talle võlgu, oleks esimene teadnud, et ta võlgu jääb, poleks ta võib-olla seda šokolaadi tahtnudki. Olles töötades kokku puutunud palju just selliste algkooliealiste lastega, olen nii palju selliseid asju näinud, tegelikult probleem ei olegi ju selles, kui vahel parimale sõbrannale ka jäätis ostetakse, aga just eeltoodulaadsetes situatsioonides, kus läheb pärast see maade jagamine ka täiskasvanu appi tulles jube keeruliseks ning lihtsam ongi teha reegel, et igaühel olgu oma raha omadeks kulutusteks.

    Aga kui veel üldiselt teemast rääkida, siis täiskasvanuna ei saa ma aru sellest (võõraste) lastega seotud sendisaagimisest. Näiteks sellest kui kuskil seltskonnana olles omade ja võõraste laste vahel vahet tehakse just toidu ostmise mõttes. Olen kuulnud lugusid sellest, kus üks vanem pakub, et viib ka teise pere lapse(d) kuhugi välja lõbutsema (no uisutama või loomaaeda nt) ja teise lapse vanem siis annab lapsele kaasa a’la piletiraha ja vb ka euro-paar kommi ostmiseks ja siis ütleb väljas olles see vanem, kes lastega kaasas on, et nüüd lähme kuhugi sööma, aga annab teada, et teise pere lapsel peab selleks endal raha olema ja siis laps vaatabki vesise suuga pealt, kuidas teised söövad või sõidab linnaliinibussiga ise koju ???? et sellised jäätiseostmised-söömised võiks ikka olla nii, et kas sööme kõik (ja seda siis selle täiskasvanu kulul, kes kaasas on kui see on ekspromptotsus ja teisiti ei ole varem kokku lepitud) või kui tõesti oled nii kitsi, et ei raatsi võõrale lapsele süüa osta, siis kannata ära ja ära ise ka teise kõrval söö. Sama kategooria alla lähevad minu jaoks õnnetused, mis on juhtunud mänguhoos ja mille käigus on miski varaline kahju juhtunud. Ma ei räägi siinkohal akna palliga sisseviskamisest või muudest sellistest laushooletuse pahandustest, aga just sellistest laste oma mänguvahendite katkiminekutest. Kui olin väike, kukkusin õues mängides oma sõbranna rattaga – ratas sai veidi viga (umbes helkur tuli kuskilt lahti vms) ja selle sõbranna ema tuli ja otsis mind majadevahelt üles ja käskis järgmisel päeval lasteaeda raha kaasa võtta, et ratas kinni maksta. Mäletan, et nutsin silmad peast ega julgenud koju minna, sest ei kujutanud ettegi, et vanematele sellist asja rääkima pean, õnneks tuli sama sõbranna sama päeva õhtul uuest õue ja ütles, et sai ratta siiski korda ja ma raha tooma ei pea. Lõpp oli õnnelik, kuid siiani mäletan seda hirmu ja õudust, mida see situatsioon minus tekitas. Mõned aastad hiljem sõitis venna sõber tema suuskadega ja kukkus mäest alla sõites nii õnnetult, et suusaklamber läks katki ja nendega ilma klambrit vahetamata (mis maksis üsna palju) enam sõita ei saanud. Kui kodus teemat arutasime ja ma ääri veeri (oma varasematele kogemustele tuginedes) pakkusin, et äkki peaks too sõber klambri kinni maksma, oli mu isa sellest mõttest šokeeritud, sest selline õnnetus võinuks ka endal juhtuda ja et kindlasti ei hakka ta kelleltki raha küsima, sain alles aru kui väärastunud see minu ja mu sõbranna ratta juhtum oli olnud. Lapsed on lapsed, õnnetusi juhtub, asjad lähevad katki ja kui tegu pole just pahatahtliku ja suurt tuhandetesse eurodesse ulatuvat varalist kahju kaasa toova hooletusega, siis mis vahet selel on, kas juhtus minu lapsel või tema sõbral? Ja kui ongi asi, mis tuleks “kinni maksta”, siis ole inimene, pöördu otse selle lapse vanemate poole, mitte ära käsi lapsel koju minna, emale-isale lugu ära rääkida ja neilt raha küsida ning endale tuua.

  • Leevi
    June 8, 2023

    Mul suht sama suhtumine terve elu olnud, mind on selle tõttu kunagi ära ka kasutatud. Iga kuu ikka annetan lisaks vabatahtlikutööle siia-sinna, olen oma laste rühma ja kooli (vaimupuudega laste kool) viinud arendavaid mänguasju, kuna neil alati neist puudus jne. Andmine rõõmustab rohkem kui koonerdamine. Samas kõrvalt ka tegelen investeerimisega ja õpetan lastele rahatarkust, et nad seda manjaana suhtumist ei saaks. Vanim laps hakkas aktsiatega kauplema kui oli 9-aastane, talle pakub see kohe huvi. Suurem osa taskurahast läheb sinna alla, sest noh hea on oma liiga lahked vanemad peale kooli poodi vedada ja nende raha eest kõik vajalik saada, ilma enda raha kulutamata ????

  • Tyy
    June 8, 2023

    Raha saamist, kulutamist , jagamist ja kogumist õpime me kõik omal nahal ja sulle/mulle antud arukuse või selle puudumise järgi. Seda teevad ka lapsed vastavalt oma arukusele. Sa võid ju neile nõu anda, aga see kas tal on “kord ” majas on tihti hoopis iseloomust tulenev. Need üksteisele laenamise õppetükid tuleb ka rahulikult läbida ja järeldused teha ise juba lapsena. Sama 1€ ühele on suur ja teisele nagu mitte midagi. Mõni on sihikindel ja püüdleb eesmärkide poole, on need, siis täiskasvanud või väikesed kogujad. Teisel libiseb kõik ja kohe läbisõrmede. Kolmas liugleb kergelt nende kahe vahel ja keegi ei saa aru, kuidas need rahavood tal liiguvad. Kirikurahvas nimetab seda õnnistuseks. See tähendab et sinu tööl ja tegevusel on õnnistus ehk edu ja tulu. Teine teeb samades tingimustes sama asja ja tulu on olematu. Siis usuti et õnnistus on pärandatav vanematelt lastele ja nii küsisid oma ellu minevad noored vanemate õnnistust. Kui nüüd lugeda neid Piibli lugusid, siis tegelikult on küsimus lahkes meeles ja keda sa teenid. Kas kogu su meel on raha kummardamises ja kiivalt endale hoius. Kust läheb piir kogumise ja lahkuse vahelt ja kui vähe on vähe, et teistega jagada ei saa. Sellele saad vastuse oma südmetunnistuses, mis ütleb sulle kui eksid. Südant võib ka kõvaks teha(vaigistada) ja end õigustada aga see juba ongi ise enda vaimu suretamine. Sest vaim sinus teab mis on õige ja hing sinus on see mis tahab ja igatseb, unistab.
    Samas täiskasvanuna on sul vastutus ja kohustus oma pere ees ja nemad ilma jätta hoolest on samuti paha(patt). Sa ei tohiks teiste armastuse ja lugupidamise nimel jaotada ära nende osa peres.
    Niisiis kogu teema paromeeter on südametunnistus, ka siis kui oled oma sisse- ja väljaminekuid ette planeerinud ja lausa exeli tabelisse pannud. Sina muidugi mitte nagu me siit loeme.
    ise enesest planeerimine ei ole halb ja raha samuti mitte, kuid oma ideesse kinni jäämine võibolla küll olla nõme.
    Piima paki küsija peaks ise olema viisakas ja selle raha sulle ulatama. Küsida on seda tõesti nõme. Samas see võis olla mu viimane raha sel kuul.

  • K.
    June 8, 2023

    Aga vb kõik vanemad ei taha, et nende laps koolis saia-kommi mugib? Või peale kooli poes “keemialeti ees” (aka kõige värvilisemad kommid) aega veedab, kuna ehk on kodus tervislik snäkk ootamas. Ja siis on üks väga südamlik sõber, kes lahkelt kõike seda talle ostab. Pered ja otsused on erinevad.

    • Mallu
      June 8, 2023

      Absoluutselt võimalik, aga no …näiteks Mari puhul ei usu elusees, et ta nüüd mööda klassi jookseks ja pakuks asju osta ????

      • Vaike
        June 9, 2023

        See laps, kes ei tohi kommi süüa, võib ise Mari paluda, aga no igast asju võib olla ja juhtuda ning kõige hirmus elada on ka kurnav. On asju, mida tuleb eos vältida, nt õpetada, kuidas üle tee minna, ja siis neid probleeme, millega tegeleda nende ilmnedes. Ma isiklikult olen üldse koolikohvikute vastu. Olin keskkoolis, kui need tekkisid, ja mäletan, et oli ebameeldiv, sest ma ei saanud endale sealt kunagi midagi osta, kuna raha ei olnud. Praegu aga mõtlen, et miks on üldse vaja, et suhkur kogu aeg käeulatuses on, seda on niigi kõik kohad täis ja minus tekitab kõhklusi, kas seda lisaks ka kooli on vaja.

  • L
    June 8, 2023

    Võib ka olla, et lapsel on nädala eelarve, mille ta esmaspäevaga nüüd näiteks ära kulutab, sest küll ülejäänud päevadel Mari või keegi teine ikka osta talle kommi. Kogu lapsele eelarvega majandamine on sellisel juhul natu metsas. Ja eelarve ei pruugi olla mitte sellepärast, et vanematel ei ole raha, vaid nad tahavad õpetada last rahaga mõistlkult majandama.

  • Rami
    June 8, 2023

    Ma elasin kuni 16. eluaastani vaesuses ja peale seda õpingud+ 1,25 kohaga töökoht.. Nüüd olen lõpuks ometi hea töökoha peal ja saan ikka üsna hästi palka.
    Ja vot siin jagunevadki inimesed kaheks: esimesed kes elasid vaesuses ja teavad, et raha peaks alati kõrvale panema ja pole siin raisata midagi ja teised, kes ei TAHA enam vaesuses elada ja kulutavad (raiskavad) raha nii nagu soovivad. Ma olen see teine grupp inimesi. Olen ka arvamusel, et raha tuleb raha läheb, kui tahan endale midagi osta või poest midagi paremat lubada siis ma seda ka teen. Ja no vaikselt kõrvale panen siiski ka.

  • H
    June 11, 2023

    Ma mõtlen laste peale kel ei ole ei taskuraha ega heldet sõbrannat.
    Kool ei peaks olema koht kus raha lisastressi tekitab.

  • Marlen
    June 12, 2023

    Mõtlesin, et jätan teema kommenteerimata, aga kuna sain just laupäeval ühel lapsevanemalt kirja sisuga, et kirjutab lapse palvel- et äkki saab siis kiiremini tagasi laps oma 10€..siis ei saa jätta kommenteerimata ka.

    Minule on see laste taskuraha ja “väljakäristamine” pigem vastumeelne ja just sel samal põhjusel, mis kirja sain. Lastel ongi suurelt jaolt kombeks oma raha kohe laiaks lüüa ja siis leidub ikka keegi, kellel on rohkem või tihemini antud ja see siis “käristab välja”..ja siis tekibki selline moment, et üks hetk hakatakse seda käristust tagasi nõudma. Lisaks kahjuks on palju neid lapsi, kes mängivad “laia” oma rahaga ja eputavad ja ka neid, kes siis teiste kulul liugu lasevad..Õnneks või kahjuks ei ole mu viiendat klassi lõpetav neiu kumbaski osas, sõbranna olevat lihtsalt koolis paar korda pannkooke välja teinud ja nüüd siis minu jaoks väga piinlik “võlanõue” lapsevanemalt.