poolteist aastat armastust

Ei mina tea, kuidas on see võimalik, et sa, Marikene, juba poolteist aastat vana oled? Tundub, et alles eilne päev vedelesin ma põrgupiinades ITK haiglas ja plaanisin ennast salfakatega lämmatada, sest mulle ei tundunud reaalne, et sa minust välja mahud või üldse tulla tahaksid. Joppas ja sa siiski tulid. Ma ei mäleta isegi, kas sa nutsid? Igatahes, kui sind mu sülle pandi ei nutnud sa üldse, vaid tsillisid oma võrgust mütsiga mu peal ja olid üsna tasakesti.

Esimesed pool tundi olid nagu läbi udu – keegi sorkis, õmbles, pressis ja vajutas mind nagu karjalooma, aga kui meid lõpuks omaette jäeti, tegelesin ma mitu tundi sinu vaatamisega. “Joppas, et meile terve haigla kõige ilusam beebi anti!” kirjutasin ma su armsale isale smsi.

Nüüd, poolteist aastat hiljem, on ikka nii armsad need hetked, kuidas sa magades mu käest kinni võtad (kui sa meie voodis juhtud olema) ja kuidas sa vaikselt kaissu poed ja niimoodi laiutad, et meie Kardoga magame pool kanni voodiäärest üle rippumas. Aga ohverdusi tuleb tuua. Kui sa tahad, et su kõrval magaks maailma kõige armsam könn, siis sa magad kitsikuses kui vaja. Ja meie tahame.

See on hullumeelne, kuidas sa oled meid oma väikse sõrme ümber mässinud. Ma leian, et isegi see on armas, et sa eelmisel nädalal õppisid ära, et kui sa tahad midagi ja KOHE, siis võiks ennast kõhuli maha visata ja natukene pettunult nutta. Ma mõistan sind, mu armas, ma tunnen ise ka mõnikord samamoodi. Kahjuks vaadataks mind töö juures veidi imelikult, seega naudi seda aega, kuni sa seda veel muretult teha võid.

Siinkohal nimekiri asjadest, mida ma su juures armastan: su väiksed varbad, su ninanöps, su tillukesed sõrmed, su naljakad hambaklotsid, su linnupesa sarnane soenguke, see, kuidas sa mu pluusi üles kisud ja mulle kõhu peale puristamishääli teed ja ise salakavalalt naerad, kuidas sa sirutad oma käed mu poole ja kallistad mind nii kõvasti(!!!), kuidas sa paned oma otsaesise minu oma vastu ja teed peenikest ja hella häält, kuidas sa hakkad õnnest värisema, kui me Masha ja karu multika paneme (kui vähe on õnneks vaja!), kuidas sa otsustavalt haarad iga inimese käest ära ta söögi ja paned selle otsustavalt põske, kuidas sa teinekord oma varbad mulle sülle paned, et ma neid kõdistaks, kuidas sa Milvit nagu parte toidad (talle sööki mööda põrandat loopides). Ma võiksin veel 12 päeva jätkata selle nimekirja tegemist, aga käed väsivad ära.

Sa oled mu suurim armastus, mu suurim muretsemispõhjus, pool mu südant ja terve mu elu. Annaks taevas, et ma oskaksin sind iga päev õigesti kasvatada ja arendada, et sinust kasvaks sama imeline inimene, kui sa juba praegu oled. Ma olen kindel, et kasvab, sest ma armastan sind. Enne, nüüd, tulevikus, kogu aeg!