Nagu inimesed, kes mind Facebookis jälgivad teavad, vaatasime me eile Triinuga kaht õudukat. “Grave Encounters” esimest ja teist osa. Ütleme nii, et olgu neetud see inimene, kes mulle seda soovitas, sest ma olin täiesti scared shitless ja ei julenud päise päevagi ajal hotellis enam ringi liikuda.
Kui ma koju tulin, siis rääkisin isegi Kardole, et ma pole elusees haigemat filmi vaadanud ja lubasin siiralt, et ma enam kunagi ühtegi õudukat ei vaata, sest see oli NII hirmus. Lausa nii hirmus, et me vaatasime 50% filmist ainult väiksest pilust sõrmede vahelt.
Mõni ime siis, et kui ma eile magama läksin, siis hakkasid mul kohe silme ees jooksma stseenid sellest filmist ja isegi unenägu oli vist kuidagi õudne, seda ma eriti ei mäleta. Küll aga mäletan ma seda, et ühel hetkel hakkas mingi kass kräunuma ja tahtis välja, mistõttu Kardo ennast hooga püsti ajas ja ukse juurde kõndis.
Võiks öelda, et see oli esimene kord öö jooksul, kus ma scared shitless olin, sest see oli TÄPSELT nagu mingis õudukas, kus keegi tõuseb hooga püsti, ei vasta sulle ja seisab su voodi kõrval ning ei vasta sulle sõnagi, ainult vaatab sind vms. Ok, sekunditega sain aru, et tegu oli ikka kassiga ja Kardo ronis voodisse tagasi.
Järgmine hetk teen silmad lahti ja Mari istub meie vahel voodis, vaatab öisesse pimedusse aknast välja ja RÖÖGIB NAERDA nagu seal oleks midagi nii naljakat. Esimene mõte – HOLY SHIT, MU LAPS ON DEEMON!!!!!! Teine mõte – HOLY SHIT AKNA TAGA ON DEEMON! Kolmas mõte – HOLY SHIT, AKNA TAGA ON NALJAKAS DEEMON!
Panin Mari uuesti pikali ja ignoreerisin soovi kõik tuled maailmas põlema panna ja also ennast hirmust mõrvata. Mari tõusis aga jälle nagu naksti üles, vaatas akna poole ja naeris jälle. Olgu öeldud, et aken on piisavalt kaugel, et sealt ei peegelda talle tema ise või midagi sellist. Arvatavasti oli seal lihtsalt HARILIK DEEMON!
Siis ma ei suutnud enam rahulikku inimest teeselda ja hakkasin Kardot raputama. “Kardo, Kardo, KARDOOOOOOO, siin on DEEMON!”.
“Mallu, siin ei ole deemonit,” ütles ta üsna tülpinud häälega, nagu ta üldse ei mõistaks meie kriitlilise olukorra tõsisust. Ega mina tema hullu juttu, et “siin pole deemonit” ei uskunud ja pugesin ise seina poole, nii et Mari jäi ikka meie vahele ja Kardo ise ääre poole.
Mõtlesin, et okei, ma ikkagi MITTE KUNAGI ei vaata enam õudukaid, kui ma selliseid asju juba ette kujutan endale, kui äkitselt hakkas Mari teki all vingerdama, naeris jälle nii hüsteeriliselt, nagu keegi kõdistaks teda ja lükkas MIDAGI enda juurest nagu eemale ja vaatas OTSE MEIE VOODISSE ENDA ETTE JA NAERIS.
Ausalt mul tulevad praegu ka pisarad silma, kui ma seda kirjutan, aga see oli nii kohutavalt õudne.
“Mari, PALUN ära naera,” anusin ma teda läbi pisarate ja metsiku õudustunde. Üritasin teda enda vastu suruda ja sundida teda magama, kui Mari muudkui jalgadega rapsis ja meie kohale vaatas.
Ma isegi ei mäleta, kuidas ma lõpuks magama jäin, aga mingi hetk tegin silmad lahti ja mõtlesin, et appi, Mari on ikka üleval ja taidleb, sest ma tundsin, kuidas ta mu juukseid näpib. Ainult, et…MARI MAGAS! MITTE KEEGI EI NÄPPINUD MU JUUKSEID!
Surusin alla soovi terve maja põlema panna ja põleva ristiga kirikusse abi paluma tormata, aga kuidagi suutsin jälle magama jääda. Hommikul päike paistis ja mina mõtlesin, et väga õudne ikka, mismoodi väike õudusfilm inimese kujutlusvõime tööle paneb, kuni Kardo minuga Facebookis rääkima hakkas:
“Mul tuli praegu selline asi meelde, et ma kuulsin öösel kuidas keegi peenikese häälega issi ütles. Ma loodan, et see oli Mari.”
56 kommentaari
Soovitan vaadata sellist vana õudukat nagu
The Shining. Ma ikka korralikult karjusin.
Vaime usun ka tõsimeeli. Endal väga palju
imelikke asju juhtunud. paar aastat tagasi
elasin lasnamäel ühetoalises. Seal juhtusid
koguaeg veidrad asjad. Pidevalt leidsin
koristades tumepruune sirgeid juuksekarvu(
ise olen lokkis juustega ja täiesti blond), siis nt
see oli täiesti tavaline et õhtuti kostsid köögist
“toimetamishääled”. Kõige hullem nende
juhtumiste juures oli see et tihti oli mul mees
või sõbrad külas ja kõik kuulsid või nägid
peeglist midagi … siis istusime ja keegi alati
ütles et “wtf kas te kuulsite/nägite seda
praegu” alati kõik kuulsid. Hea ka samas sain
kinnitust et ma ei hakka hulluks minema. Ma ei
tundnud samas kunagi sellist suurt hirmu
nende asjade pärast…ma isegi ei tea miks kuna
õudukaid kardan küll. Kolisin sealt kalamajja
vanasse puumajja ja asi ei lõppenud, kuulsime
ka pidevalt igast asju, tavaline oli nt vaiba peal
millegi lohistamise hääl. Siis ühel öösel oli toas
mingi müdin ja sähvatus nagu keegi teeks
välguga pilti. Jällegi vaaatame mehega
üksteisele otsa et WTF toimub. Sel öösel mul
oli reaalne hirm mida varem pole tundud. Mingi
aeg meenus mulle et elasin enne lasnamäed ka
kalamajas väikses korteris kus mul oli kass kes
vahtis ALL THE TIME ühte nurka, vahepeal
kräunus samal ajal. Siis hakkasin kartma et äkki
minuga käib kaasas keegi. Olgu mainitud et sel
ajal polnud keegi mu lähedastest surnud.
Uurisin netist asju ja lõpuks rääkisin emale, ta
on mul ka väga spirituaalne inimene. Soovitas
panna kirja kõik asjad ja siis kui asi ei lõppe
sensitiivi juurde minna. Elu läks nii et kolisime
jälle ja võtsime endale süsimusta oranžide
silmadega kassikese, kes meieni pmst ise
jõudis. Juhtumised lõppesid päevapealt.
Praeguseks on umbes aasta möödas ja ma ei
muretse enam et mingi deemon ming jälitaks.
Vahepeal pole mitte midagi kuulnud ega
näinud ega tundnud. Samas on meil nüüd
selline ülimalt tark kass, vahepeal kutsumegi
teda nõiakassiks või väikseks deemoniks. Ta
pilk on kohe selline läbiv. Võibolla universum
saatiski meid valvama selle väikse tegelase.
Ma armastan õudusfilme, peale nende vaatamist alati
kardan ja näen imelikke unenägusid, aga ikka vaatan.
Viimased kolm aastat oleme mehega iga aasta aprilli
kuu viimase nv veetnud Haapsalus, kus toimub
Haapsalu Õudus-ja Fantaasiafilmide festival, vot see
on äge asi, neli päeva järjest õudusfilme, koos
erinevate lisaürituste ja pidudega, hetkel ei jõua selle
aastast ära oodatagi, soovitan sullegi ära käia 😀
PS: kõige lahedam on öösel kell 2 hotelli kõndida kui
oled just ära vaadanud shitload of scary movies 😀
Mulle tekitas hirmu ja vastikust ja viha film I Spit on your grave. See oli haige ja õudne samalajal. Soovitan. Esimene film, mis mul
silmad kinni pannes pani selle filmi uuesti ja uuesti mu peas käima. Sick. Vimm, The Ring, Paranormal activity jne ei tekita mingeid
emotsioone, kuidagi lamedad.
Väga hästi kirja pandud lugu… ma naersin nii et silmad märjad ja kõhulihased valusad…Väga hea oli üle
pika aja kohe südamest naerda…kuigi ma usun, et ega öösel kõike seda läbi elades võis ikka päris jube
olla:)
Mul oli just täna see film plaanis
vaadata… üksi :/
Mul on Scottish kass, kes vaatab
tihtilugu altkulmu ( õela ilmega )
Paar korda olen öösel üles ärganud ja
ehmatanud sellepeale, et ta istub mu
näo ees ja jõllitab just sellise õela
pilguga mind altkulmu. Lükkan ta siis
eemale, aga tema tuleb tagasi :/
Tavaliselt poen siis peadpidi teki
alla… loodan, et ta seda täna öösel
ei tee, peale seda, kui ma õudukast
kreepsu olen saanud..
Grave Encounters? 😀 Ma naersin pisar silmas nende peale 😀 Aga jaa, tõsi ta on et lapsed vaime näevad. Meie majas oli
poltergeist – asjad lendasid öösiti. Alguses tegime nalja et näed, jälle lammutab aga kui vanaema sai esemega vastu silma ning silm
sinine siis pöördusime sensitiivi poole. Soovitati panna iga toa nurka katki lõigatud sidrun (ma ei ta ka miks) ja miskit oli seal veel
aga igatahes ära see lõppes. Soovitan googeldada kui järgi ei jää ja liiga hirmus on.
Màletan kui me sõbrannadega koos Ringi
vaatasime, me olime megahirmul ja (kuna
olime just selle plaadi ostnud siis pidi keegi
selle endale võtma, otseloomulikult kõik
keeldusid) surmkindlad, et see eit sellest
plaadist välja ronib, et kiskusime selle
tükkideks ja viskasime kaminasse
Kunagi vaatasin mingit veidrat
õudukat, kus tapeti mingeid
posessitud inimesi raudogadega kaetud
kindaga. Öösel ärkasin ülesse tänu
sellele, et tundsin, kuidas midagi
teravat üle mu jala liikus. Millegi
pärast kinnitasin endale et see oli
raudselt hiir 😀 (maamajas)
Vaatame mehega koos õudukaid vahel.
Ja kuna mind need väga ei kõiguta,
siis ajab mind ikka muigama, kuidas
mees vetsu minnes kõikvõimalikud
tuled põlema paneb 😀
Panen ka enda loo kirja, kuidas laps
hakkas meie kodus onu nägema.
Kõige halvem selle juures oli aga
see, et kaks kuud varem, kui laps
hakkas onu nägema, oli mu mees
välisriiki tööle läinud.
Ausaltöeldes oli ahastus ikka suur,
mismoodi ja kuidas ma seletan ja teen
mehele selgeks, ja mida ma talle
üldse selgeks pean tegema, kui laps
tuleb onu jutuga lagedale.
Kestis see teema meil kokku umbes
neli kuud. Hommikul pidime hästi
vaikselt ja tasa kodust lasteaeda
minema, et onu ülesse ei ärkaks.
Õhtul lasteaiast koju tulles joosti
kohe magamistuppa, et üle vaadata,
kas onu ikka kodus on.
Kui laps oli pahas tujus ja karjus
või trampis jalgadega, siis tuli minu
juurde ja lubas hästi käituda, kuna
onu olevat näpuga vibutanud, et nii
ei tohi teha. Hakkasin siis ka ise
rohkem interneti avarustest infot
otsima, kuidas käituda jne.
Võtsin siis seisukoha, et eks siis
onu elab meie juures. Kui oli
söögiaeg küsisin lapselt, kas onul ka
kõht tühi jne. Ühesõnaga olin endale
selgeks teinud, et pean ka kellegi
nähtamatu eest hoolitsema.
Jonnituurides last oli too hetk väga
lihtne maha rahustada, piisas
mainimisest, et onu võib kurjaks saada.
Kogusin pikalt julgust, et hakata
uurima, milline see onu ikkagi välja
näeb ja mis tal nimi võiks olla.
Väikestviisi sai onu kohta infot
kogutud, kuni laps teatas ükspäev ka
onu nime, mis oli järgmine külm vesi
kaela. Pannes lõpuks kogu pildi
kokku, sain ma lõpuks aru, kes meil
külas on. Külas oli minu enda päris
onu, kes küll lahkus varakult,
lahkumise aeg siit ilmast oli minu
sünnikuupäev ja täpne kellaaeg, kui
mina sündisin. Kui see kõik juhtus,
olin ma ise viienda klassi õpilane ja
onu ootamatu lahkumine toimus minu kodus.
Mehele sain ära räägitud, et lapsel
on nähtamatu onu külas, kes ilmselt
tuli meid valvama, kui sina ära oled.
Õnneks ei tulnud sellest mingit
probleemi nagu ma suure hirmuga arvasin.
Kahjuks/õnneks/kurvastuseks
kolis/lahkus onu meie juurest ära,
kui otsustasin lapsele enda isikliku
toa teha. Viskasin välja meie suure
voodi, ostsin lapsele uue väikse
voodi ja tegin muud ümberkorraldust.
Mina soovitasin sulle neid filme…
Ära päris ära nea mind 🙁
ok 🙁
Suuremalt jaolt on see inimeste fantaasia tulemus ja üldiselt
pole olemas mingeid deemoneid kui selliseid
Ma vaatasin hiljuti ka sõbra juures õudukat ja tead, ma jalutasin
pärast seda veel paar tänavat üksi koju ka 😀 mind juba nii
lihtsalt ei murra
Ma mäletan, et ma kunagi käisin kinos Vimma vaatamas.. Kuna elasin Kohilas, siis tulin rongiga Tallinnast koju. Sõbrannad olid ka
kaasas, aga rongijaamas Kohilasse jõudes läksime lahku. Ja ütleme nii, et kuigi ma ei elanud väga kaugel rongijaamast, siis kuskil
mega kiire sammuga vast 5 minutiga saab koju.. need 5 minutit olid kõige õudsemad minutid mu elus:D parajalt pime oli ka ja maja
ette jõudes ei olnud kedagi näha ja välisukse pidi ka võtmega lahti tegema ja kõige parem oli see, et kedagi mul kodus polnud,
vanemad olid nädalavahetuseks maale läinud. Muidugi ma panin vist KÕIK tuled korteris põlema.. ja et sellest hirmsast tundest,
mis endal sees oli, veel väheks oleks jäänud, keegi järsku helistas tavatelefonile. Ja keegi ei rääkinud ega vastanud.. isegi toru ei
pandud ära, lihtsalt vaikus! No täiesti perses, mis stsenaariume ma enda peas välja mõtlesin:D
A siiamaani vaatan õudukaid :’D
Minu meelest on lugu lausa kohutav. Tegelt ka 😀 Usun ise ka, et igasugu vaimenergiad on olemas ja loomad-lapsed neid näevad.
Pärast selle lugemist läksin ja külmetasin tükk aega oma kananahas.
Jah olen minagi seda meelt et lapsed ja loomad näevad
teispoolsuses olevaid tegelasi. Me oleme elanud seega
siis üürinud kolme maja ja igas majas midagi on
juhtunud.Eelmises majas kus me elasime, ma tegin
köögis süüa . Pisike põnnTema a üle 2 aasta natukene
hakkas mul seal köögis nutma…küsisn et mis on?aga
nutab ja juba nutab nagu hirmunult…ja ei julenud akna
juurde vaadata….see oli päeval. Võtsin pisikese siis
sülle ja ta haaras minust kõvasti kinni peitis näo mu
kaela vastu ja üritas vältida akna juurde vaadata.
Küsin mina siis et mis seal on ? Tema oma tite keeles
onu onu…….mul judinad üle keha…..läksin lapsega sealt
minema.õde oli ükakorusel…jutustasin talle mis just oli
juhtunud…endal pisarad silmas… Üritasin siis kommiga
plikat alla tagasi meelitada, et olukorra tõsidust
kontrollida. Minu suurim maiasmokk ei olnud nõus alla
kommi minema tooma :$ lõpuks kui kuidasgi alla
saime siis uksepiidapeal jälle minul süles nagu kaan
ennast kinnitanud ja vältis köögi akent. EI tea mis see
too kord oli, aga midagi ta nägi seal…Väga creepy
Kas selles majas kus elate, on keegi kunagi ära surnud?
Pöördu mõne sensitiivi poole ja kirjuta tulemustest Naistelehte lugu ka.
Sentsitiivi poole ära kohe kindlasti pöördu, nad teevad ainult hullemaks, nad on ju selle nn. “allmaailmaga” seotud. Kui tuleb jälle
siuke olukord keset ööd siis jää rahulikuks ja loe Meie Isa palvet. Ma olen päris sageli “unehalvatuses” olnud( äkki on keegi
kuulnud sellest) ja nuttes üles ärganud, kuna keegi hoiab mind reaalselt unepealt kinni, olen ka poolunes olles inimesi enda toas
näinud, ise arvan, et näen ka samal ajal luupainajaid, kuna ma nagu magaks ja näeks miskit hirmsat, ma ei oska seda seletada,
praegugi tulevad pisarad silma. Ei soovi sellist asja vaenlaselegi! Siin on link unehalvatuse kohta, kui keegi tahab lugeda:
http://www.telegram.ee/maavaline/mis-on-unehalvatus#.VSu3SPmsXqM
Ma ei vaata MITTE KUNAGI õudisfime KUMMITUSTEST vms. NEVER!!!! Kuigi ma olen siuke õudukafänn, et jube kohe.
Lemmikud ikka sellised “kamp läks matkama ja eksis ära ja tuli suur karu” või “kamp läks mägimajakesse ja levi pole ja tuli jälle
mingi suur karu” ja no sellised psühholoogiliselt õudsed trillerid ka lemmikud. Igatahes, tampist ja tagaajamist koletiste ja
loomade ja inimeste poolt, aga mitte kunagi mingite KUMMITUSTE moodi tegelaste poolt! Kunagi vaatasin “Kuues meel” ja see
keeras mind täiesti perse 😀 Paar päeva tagasi vaatasin just lemmikžanrist “Backcountry” 2014 (Y) ja siis komöödia-
horror “Zombeavers” – vähe ei hirnunud 😀
Kardo kardab ka kummituste omi kõige rohkem. Samas loogiline, sest need KÕIGE JUBEDAMAD!
Ma reaalselt võin karta pärast terve elu üksi kodus olla, kui mingit siukest paska vaatan. Mingi 5 aastat mu elust keeras
see “Kuues meel” täiesti pekki. Ma ei tea, mis mul juhtus, et pärast seda mingi hetl vaatasin veel ära “The Others”, siis sain
lõplikult aru, et kui ma ei taha hullaris lõpetada, siis parem vaatan kirvemõrtsuka ja lennukatastroofi ja maailmakatastroofi
filme 😀
Sry, mitte üksi kodus OLLA, vaid üksi kodus olles KARTA 😀
Mina näiteks ei suuda vaadata maailmakatastroofi ja sõjafilme, sest need lihtsalt keeravad mul aju pekki. ma hakkan niiiii kassima ja see minu meelest jubedam, kui mu pere sureks SÕJAS, kui et mingi kummitus mind aknast vaataks 😀
Sõjad on olemas – ma tean. Aga kummitused nagu on ja ei ole ka ja ma ei taha teada midagi! 😀 ja nüüd ma veel
võtan endale selle teise kassi ka – musta kui ÖÖ ja raudselt ma hakkan teda öösel kartma 😀
Sellepärast ma ka ei saa õudukaid vaadata 😀 Mul pärast magama jäädes hakkab selline film peas käima, et anna abi. Kusjuures ma
magan siimaani öötulega kui üksi pean magama kuna sain teismelisena totaalse trauma Vimma ja Ringi tõttu. Mõistusega mõtlen
küll, et halloo megatotter nüüd arvata et mingi tsikk mu telekast välja ujub või kuskile voodi poole roomab, aga magama jäädes
ikka mõtlen selliseid asju 😀
Ma ka lugenud päris mitmest kohast seda et väiksed lapsed ja kassid näevad seda, mida meie ei näe. Kuigi ma ei usu, et mingid
deemonid Marile aknast lehvitasid, aga võib-olla oli mingi sõbralik tont? 😀
Mul lonnu ärkas öösel ülesse ja vaatas koridori, sealt o
näha välisuks. Midagi ta ytles ka veel praegu enam ei
meenu. Kui ma järgmisel päeval küsisin, mis sa seal
vaatasid? Lonnu vaatas, et tädi oli seal 🙂 peale seda
hoidsin magamistoa ust kinni ja laps magas ka
paremini, ise ka ennem magama minekut küsis, kas uks
on kinni? 🙂 mul on väga haige vaimufoobia, ja mul
pärineb see sellest kui ema minau ja mu 3a vanema õe
ghostbustersi multikat vaatama viis kinno- peale seda
istus mul koll kapi taga igal ööl,kuigi seal olo mingi 2
cm vahe…
Jaaa. Täiega õudne
Lapsed ja loomad pidid ja üleloomulikke jõude
paremini tajuma.
läksime kunagi õelapsega(kahe aastane poiss)
sõbranna juurde. Juba ammu oli ta kass kodus
kummaliselt käitunud ning siis vaatasid laps ja
kass koos ühte nurka, kus midagi ei paistnud.
Kass oli hüsteerjas ja poiss hakkas lampi
tühjust peksma… see oli õudne.
Teisal korral oli tüdrukuga maamajas selline
lugu, et vaatas peeglisse ja ütles, et ta tahab, et
see vanamees sealt minema läheks. Seal majas
oli ennegi nö kummitanud. Naine tundis läbi
une et keegi hoidis teda kinni.
Vägw criiipi 😀
Istusin 3-aastase õega söögilauas ja sõime
vaikselt. Ühel hetkel hakkas tema itsitama,
vaatas üle laua tühjusesse ja palus, et see
lõpetaks naljakate häälte tegemise.. Alguses
mõtlesin et ta teeb nalja ja palusin tal vaikselt
edasi süüa aga kui ta edasi naeris ja uuesti
ütles et see teeb naljakat häält, siis tahtsin küll
seitse asja kokku pakkida ja uttu tõmmata
Käi metsa! Ma istun praegu jalad toolipeal ja värisen! Kes mu eest nüüd peldikusse pissile läheb?? :/
Issand, ma ei taha enam mõelda ka mitte, veel vähem kommentaare lugeda (jõudsin 60a kapini:/ )!!! Ma
oleks sinuasemel end oksa tõmmanud öösel :/
ma olin lähedal oksa tõmbamisele:D
Tubli, et hirmust ellu jäid 😀
Ma oleks pikema mõtlemiseta infarkti saand 😀
Tegelt su tekst polnud minu jaoks ültse naljakas.
Kardan meeletult pimedat, peegleid, peegeldusi ja
igasugu haigeid pimedaid nurki. Isegi tänavaid.
Trepikojas pidevalt tunne
, et keegi passib seljataga.
Hetkel olen 20 a ja esimest korda elus jäin üksi ööseks
koju 18 aastaselt.
Õudukaid vaatan ka sõrmede vahelt ja peale
vaatamist 3 nädalat peab mu kutt muga kõikjal kaasas
olema 😀
Arvan, et miski lapsena ära hirmutand ning näind
midagi, mida igaüks ei näe.
Ma ei tahaks Teid nüüd hirmutada, aga olen ennegi kuulnud, et väiksed lapsed üleloomulikke kujusid näevad ja tajuvad. Võiks
soovitada Teil googeldada neid asju, sest võib päris huvitavaid lugusid leida, aga parem on seda vist mitte teha – võib päris hulluks
minna 🙂 😀 .
Hah, ühel ennelõunasel ajal sel
aastal, kui ma tukkusin, lapsed
kõrval võrevoodites (mõnekuused),
siis tundsin, et keegi vajus mu peale
risti üle minu, nagu küünitaks
millegi järele, mis eemal voodi peal
on. Ärkasin selle peale üles ja
polnud kedagi teist toas. Spooky.
See oli nii reaalne.
😀 Lugeda tundub hetkel naljakas. Aga kui
minul poja oli kuskil 3ne, t6stis ta pidevalt
6htuti riidekapi ukse ette tooli, et kapis olev
ONU sealt välja ei roniks öösel…Kapp on ise
kuskil 60 aastat vana.
apppi 😀 kas sa ei küsinud selle onu kohta täpsemalt?
Ma jooksen siiani teinekord
treppidest üksi ruttu üles, sest
keegi tuleb mulle järgi 😛 Jään
üleval seisma ja siis kuulan, kas
tulevad sammud või mitte…
Ma tahan nüüd kaa seda filmi vaadata 😀
Ma jooksen suurest toast magamistuppa, kui öösel magama lähen üksi kodus. Kustutan tuled suures toas ära ja jooksen
magamistuppa 😀
ma ei kustutagi tulesid ära 😀
Facebookis on kõigil väga naljakas, mul on asi küll naljast kaugel, eriti kui ma Su ööd ette kujutan. 😀 Aga võib-olla olen ma lihtsalt
argpüks. 😀
Võib väga tõenäoline olla,et Maril ongi keegi “sõber”. Alla 3-aasta vanustel lastel on meelde nn avatud ja nad näevad,kuulevad
seda, mida meie ei näe,kuule. Ise väke olles mäletan, et minul oli “sõber” keda ainult mina nägin. Olin väga kuri alati, kui keegi ei
uskunud,et ma sõbraga mängin.
Aaga selle õuduka pean ka ära vaatama :D. Siis on kindel, et mees käib minuga 2-nädalat öösel wc´s kaasas 😀 :D.
Lapsed ja koduloomad pididki nägema neid asju, mida täiskasvanud ei näe. Päris tõsiselt. Mine loe para-web foorumit, siis sa ei
saa kunagi magada enam 🙂 Seepärast ma ei vaatagi kunagi õudukaid, et mul on liiga elav kujutlusvõime ja ma suudan igasugused
asjad tühjast krõbinast kokku mõelda. Jube.
tegelt lapsed on väga õudsed tegelased. Olime
jõulude ajal täditütrel külas kes on 2 aastane.
Istusime elutoas Ja elutoa diivanil istudes
näeb korteri esiust. Laps vaatas ülitōsise
näoga ust mingi 2minutit. Ema küsis ta käest,
et mis sa vaatad seal. Laps on vait, tõstab käe
ja osutab ukse poole Ja lausub:”punane.
Punane tuleb tuppa”.( kes on incidious’t
näinud teab kui hirmunud me mehega olime).
5min hiljem jääb laps uuesti esiust vaatama.
Jõllitab seda paar minutit Ja järsku hakkab
täiega nutma Ja jookseb ema sülle. Ema küsis
et noh, mis sul juhtus. Vastus oli:”punane on
paha”. See oli creepy as fuck. Ja me pidime
mehega seal elutoas magama
APPPII, ma oleks kasvõi tänaval maganud, aga mitte seal :D!!!
Krt mul tuli praegu hirm nahka juba. 😀 Enne ma ei vaadanud absoluutselt ühtegi õudukat, aga mehega koos olles olen hakanud
vaatama, iga kord peale filmi vandudes, et see oli mu elu viimane õudukas. Pool filmi möödub tavaliselt ehmatusest täiesti kõrist
karjatades ja mehe kätt siniseks pigistades. 😀 Muidugi saab õudukat vaadata ainult mehe kaisus. 😀 ma ei tea, mis värk nendega
on, nii õudne ja jube on, aga samas on huvitav ka, tahaks ikka vaadata, põnev on. Siis kahetsen hullult j ajärgmine kord astun ikka
samasse ämbrisse. 😀 Nüüd ma tahaks seda Grave encountersit ka näha. 😀 Vist. 😀 Mul ennegi niimoodi olnud, et ma ei julge
üksinda vannituppa hambaid pesema minna, sest pärast tuleb ju enda tagant kõik tuled ära kustutada ja magamistuppa minna. 😀
Õnneks ei ole mul Mari, kes tühjusesse naerab, mehe kaisus on päris rahulik. Aga jah, mul suht sama teema õudukatega mis Sulgi.
😀 Pean mehele ütlema, et ta selle Grave’i tõmbaks… ;D*I’m going to die*.
Aga võib-olla su vanaisa käib Marile naljakaid nägusid tegemas?
HAhahaaa 😀
Mine metsa, kuidas ma naersin 😀 😀 😀
Palju hullem, kui Mari rääkima õpib ja küsib nt. “Emme, miks see onu seal nurgas seisab?” 😀
Aga igatahes VÄGA JUBE, eriti see koht kus Mari “kellegi kõdistamise” peale naeris.
Okei, kui Mari kunagi minult tühjas toas küsib, et mis onu seal nurgas seisab, siis ma võtan pussnoa ja mõrvan ennast sealsamas 😀
Mõtle positiivselt – vähemalt on lapsesõbralik deemon 😀 Vaatasin hiljuti Paranormal Activityt ja usu, asjad võiksid PALJU
hullemad olla 😀
Aga kust ma tean, kas ta on lapsesõbralik või mitte 😀 Selles suhtes, et Mari meelest on väga paljud imelikud asjad naljakad 😀
Et äkki Mari nägi pussnoaga vehkivat ja verise nöoga vanameest pisikesi kassipoegi taga ajamas ja see oli Mari
jaoks nalajaks või ? 😀
Kurat neid lapsi teab 😀
Uhh, kui ma seda filmi vaatasin, siis ma ei saanud öö otsa magada :/
HAHAHAHAHHA, niii hea 😀
Kui esimest korda Vimma vaatasin, samuti keset päeva ja koos sõbrannaga, hakkas nii hirmus, et jooksime mõlemad toast välja, nii, et välisuks jäi ka pärani lahti ja ma ei julgenudki enne koju tagasi minna, kui ülejäänud pererahvas töölt tagasi oli 😀 Eriti loll 😀
Ma magasin 2 nädalat ema kõrval 😀
Ma hüppasin 3 kuud peale Vimma
vaatamist hästi kaugelt voodisse
(voodialune oli tühi või kas ikka
oli? 😀 ) ja hiljem otsustasin
laualambiga magada. Sõbranna, kellega
seda vaatasime, pole siiani rohkem
õudukaid vaadanud.