…vaid hoopis vastupidi! Ma ütlen ausalt, et olen eriti just viimasel ajal Sumena reklaame söögi alla ja söögi peale näinud. Ja väga hea, et on! Sest õnneks sai see valearusaam ammuilma ümber lükatud, et keegi kuskil pahaks läinud toidukraami müüb, aga nüüd olen ikka täitsa seda meelt, et mis hea pärast peaksin ma mingite asjade eest rohkem maksma, kui saaks…vähem maksta 😀 Niigi elu on kallis ja väljaminekud iga nurga peal luusimas, hinnatõus ja euribor hõlma all varuks. Kui siin…
Kes eile mu storysid vaatas, see sai aru, et need kummalised lood läksid edasi. Ma neid screene siia lisama ei hakka, sest ma tõesti praeguseks hetkeks EI TEA otseselt, kes nende taga oli. Aga üleeile hakkas mulle tulema kirju mingisuguselt anonüümselt kasutajalt (fake konto), kus mind ähvardati kohtuga, et ma ikka eelmised postitused maha võtaks ja sekka hulka sõimu, kuidas ma olen plastikhoor, plastikkiusaja ja niisama plastik.…
Teate, kui on üks asi, mida ma olen, siis on see üsna arusaaja inimene. Ma nimelt olen ise elus piisavalt lollusi korraldanud, et ma ei ole seetõttu selline persoon, kes EI saaks aru, et mõnikord on lihtsalt sitt päev ja sitad ajad, või piisavalt vägijooki sees, et ei suuda enda käitumist kontrollida. Ja kui sellised asjad juhtuvad, tuleb ainult käed tõsta, süüd tunnistada, vabandust paluda ja edasi elada.…
Mõnikord ei saa ma aru, kas on täiskuu, või on inimesed lihtsalt.. noh, täis. Viimasel ajal on vist minust mingisuguseid artikleid ilmunud ja seetõttu valguvad kuskilt maasoppidest alati välja ka võhivõõrad inimesed, kes on minu suhtes väga negatiivselt meelestatud, et mitte lausa öelda püha viha täis.…
Te ilmselt teate, mis on see asi, millest iga naine unistab? Need sõnad, mida te tahaksite mehe käest kuulda, aga samas ise küsida ei tihka, sest see tundub liiga otsekohene? No uskuge mind, ma olen samasugune ja ma olin neid sõnu juba MITU kuud ootanud ja nendest unistanud, aga ega ma arvanud, et see ükskord päriselt juhtub. Aga nüüd ma võin öelda, et SEE LÕPUKS JUHTUS ja ma pole vist pmst iial nii õnnelik olnud!…
Ma tean, et ma kõlan nagu viimane tropp, aga ma ausalt EI suuda enam neid händelida. Ma olen sel aastal kaks korda avalikult seda teinud, et aitan oma lugejatega koos kedagi ja mitu korda ma seda privaatselt ja oma kuludega teinud olen, ma kokku hetkel peast lugeda ei oska. Ja ma ei tea, kui palju te mind inimesena teate, või arvate teadvat, aga ma siis igaks petteks ütlen teile. Ma vähemalt ise pean ennast inimeseks, kes vihkab ebaõiglust ja kui…
Nagu ma vist siin teilegi mainisin, siis jaanuaris lasin endale vaskspiraali paigaldada. Alguses kiitsin seda küll taevani, sest paigaldus valus ei olnud ja minu tsüklit ei muutnud ka see absoluutselt. Kõik hakkas kenasti täpselt nagu pidi ja mu tubli tsükkel oli kenasti 28 päeva, nagu ta mul alati olnud on. Esimesed kaks kuud oligi kõik ilus ja tore, kuni jõudis kätte märts. Ja märts üllatas mind sellise toreda asjaga, nagu päevadega, mis saabusid tol kuul lausa KOLM korda.…
Ma ei mäleta, kas ma teile seda lugu rääkisin, kuidas mu ema reisil hambad välja kukkus? Ei? Ma siis nüüd räägin. Ühesõnaga me käsime sügisel suurema seltskonnaga Türgis. Andra oma perega, mina lastega, Kardo ja minu vanemad kah. Esimesed paar päeva oli kõigil väga tore, edaspidi oli tore kõigil, peale mu ema. Nimelt läks ta mu isa ja lastega õhtul territooriumi peale ringi jalutama, kui korraga hakkas sadama. Kuna nad olid suht kohe ukse kõrval, tegid nad paar jooksusammu ja…
Sotsiaalmeedia on täis suuri õpetajaid, kes on valmis (üldiselt raha eest) teile paljastama saladusi, et kuidas te saate endale paksud ja terved juuksed, nagu influkal endal. Või mõni spordipiff näitab oma treenitud ja prinki pepsi ja lubab, et kui jälgid tema treeningkava, saad sina samasuguse! Eks neid versioone, kuidas ennast “parendada” on sadu erinevad, aga see ajab närvi küll.…
Tellisin mina uue vaiba. Mõtlesin, et see eelmine oli nagunii selline “aseaine” siin, sest ta suht sinakat tooni, mitte roheline, nagu mul ülejäänud kodu vibe. Seega uus vaip pidi olema roheline, aga päris üleni rohelist ka ei tahtnud. Mõtlesin, et tiktokist olen ma ju AINULT hea nõu saanud, niisiis ma vaatasin, et seal on moes praegu sellised veits “vanaaegsed” vaibad ja justnimelt selle ma endale ka tellisin.…
Ma olen teile siin aastaid low-key ennustanud, et ühel päeval ma hambutuks jään. Miks, seda ma ei tea. Ilmselt on sellest paarist korrast, kui mu hambakroon ära tuli, mingisugune sügav trauma tekkinud. Aga läks hoopis nii, et eile saime teada, et üks meie pereliikmetest tõesti jääb hambutuks ja jeerum tänatud, see ei ole mina. Kurb on sellegpoolest.…
Ma käisin eile ennast kõpitsemas. Glow up, nagu moes on öelda. Tegin ripsmed ja küüned korda, juuksepikendustega käisin hoolduses ja Bombshellis oli just juuksuril hetk vaba aega, seega lasin endale “face framing salgud lõigata”, mis tähendab ametlikult seda, et ma olen gen Z survele alla andnud ja nüüd on mul seitel KESKEL. Olgu see märgiline kuupäev ka blogisse talletatud. St kohe peale lõikust sain teada, et küljeseitel on nüüd jälle moes tagasi, nii et nevermind……
Ma pole vist jupp aega millestki nii väga kirjutada tahtnud… Vihkan selliseid olukordi, kus ma tunnen, et ma tahaks teiega midagi jagada, sest ma tunnen, et see ju puudutab mind suurel määral, aga samas on see olukord nii palju suurem ja puudutab tegelikult veel rohkem teisi inimesi. Mina olen nagu lihtsalt mingi mõttetu pealtvaataja. Selle erinevusega, et ma ei saa siin olukorras õlgu kehitada ja öelda, et ah, pole minu asi, ei huvita. Sest kogu see pull mõjutab mind sellegipoolest.…
Ma vastasin siin just ühe Kroonika artikli jaoks küsimustele ja ma pean tunnistama, et mu vastused panid mind natukene mõtlema. Esiteks ma väitsin, et ma ei lähe erti närvi. Mis on selle suhtes tõsi, et kui ma kujutan ette kedagi närvis olemas, et siis ta kriiskab ja tõstab häält ja noh…närvitseb. Mul on jälle nii, et kui miski mind närvi ajab, siis ma lihtsalt tahaks sellest olukorrast või inimesest kohe eemalduda, sest mulle tegelikult ei meeldi närvis olla.…
Ma reaalselt ei tohi varsti enam tiktoki avada ega ühtegi suunamudijat jälgida, sest ma langen sekundiga iga uue trendi ja toote reklaamiohvriks. Reaalselt lihtsalt näita mulle tiktoki, kus keegi juubeldades ohkab, et ta leidis just maailma parima näomaski, kui mul see juba ostukorvi pandud on. Mitte, et mul kodus juba mingi neli näomaski oleks ja mitte, et see uus ka kohe sahtlipõhja ei rändaks, aga noh…Mul kohe tekib tunne, et mul on VAJA seda kraami.…
Ma kunagi tahtsin teile kirjutada sellest, kuidas mul eelmises suhtes oli kogu aeg sitt tuju, sest ma ei kuulnud iial ühtki komplimenti. Jumal teab, võib-olla ma ikka jõudsin sellest siia kirjutada? Igatahes oli point selles, et selline asi kassis mind väga ära. Muidugi ei ole ma seda tüüpi inimene, kes vajaks seda, et teine 24/7 komplimente loobiks, aga no VAHEPEAL nagu ikka võiks? Ega me kaua koos ka ei olnud, et ma seda kaua kannatanud oleks, aga minu jaoks oli…
Ma võtsin reisile suure hurraaga arvuti kaasa, et kus mina olen alles tubli ja blogin ja ehk jõuan isegi natukene enda raamatut kirjutada, aga no lõpuks pidin ikka tunnistama, et arvuti võtsin kätte täna esimest korda ja jaksu pole erti kumbagi teha, sest proovige ise kuumas ahjus kuidagi enda aju tööle panna, keeruline on!…
Mõni aeg otsisime koostöös Kidsmediga kedagi, kes sooviks katsetada nutikat vaagnapõhjalihaste treenerit nimega EMY. Kirju tuli tõesti sadu, kuid nagu allolevast kogemusest lugeda saab, tundub, et masin läks õigesse kohta. Kui tunned ennast kasutajakogemusest ära ja sooviksid ka EMY proovile panna, kasuta kindlasti sooduskoodi MALLUKAS, mis annab kuu lõpun 15% allahindlust! **** Paar päeva tagasi küsis mu sõbranna mu käest, kuidas ma EMY-ga rahul olen? Kui ma talle rõõmsalt sain vastata, et vaid kolme nädalase kasutuse järel juba näen väikseid…
Ma ise ka ei suuda uskuda, et ma pean sellise postituse tegema. Või noh, ega ma ei PEA otseselt sellist postitust tegema, sest laias laastus ei huvita ilmselt mitte kedagi, kas ma olen oma elust sõpru kaotanud või mitte. Ilmselt on see isegi veits piinlik, sest ma olen kogu aeg selle üle väga uhke olnud, et mul on samad sõbrad aastaid ja aastaid olnud, aga lõpuks pean ma üks kord elus Eesti tuntuima inimesega nõustuma, et toksilised inimesed TULEB enda…
Hetkel näiteks elame laatsaretis, sest me suuutsime mõlemad Märteniga tõbiseks jääda. Hullemad ajad on õnneks läbi, aga see kolm päeva mööda Eestit vestlusõhtuid kütta ja viimasel päeval kleidiväel õues jooksmisega panin ilmselt viimase põntsu enda tervisele. Miks Märten haigeks jäi, teab ainult jeesus. Ilmselt mina nakatasin.…
Käisime peredega väikesel Hiiumaa puhkusel ja ma tundsin, et ma olen nii väsinud. Mitte tööst või lastest või sõpradest, aga sellest kuradi BSHst. Juba aasta aega on tema ümber trallimine nagu mingi sitahais minuga kaasas käinud ja kui ma jagasin instas seda tema close friendside storyt, kus ta hüsteeriliselt naeris selle üle, kuidas ta avalikult valetas ja oma süüd autoga Hanna kaela ajas…Ma ütlen ausalt, et see tema hullupilk, jube naer ja miimika on mulle ajaga nii vastikuks muutunud. Reaalselt…
Piinlik tunnistada, aga ma pole kunagi suurem asi tööloom olnud. Kuigi TÖÖL olen ma käinud päris noorest east alates. Mul on mingi hägune mälestus, et juba 16-aastaselt hakkasin ma ettekandjana siin-seal tööd tegema (esiti muidugi suviti) ja hiljem siis juba ajakirjanduses. Aga väga südamega ei ole ma kunagi leiba teeninud ja ausalt öeldes pigem ülejala ja selle põhimõttega, et kui KUIDAGI on tehtud, siis on see hea küll.…
