Nagu te ilmselt teate, siis mul on kolm last. Ehk siis olen ma ka kolm korda elus rase olnud ja uskuge mind, ma tean väga hästi, millest ma räägin. Ma ei mäleta, kas ma ootasin Lendet või Martat, aga mingi hetk jooksis telekas mingi jube armas reklaam koeraga ja raseduse viimased kuud iga jumala kord kui ma seda reklaami nägin, või sellele isegi mõtlesin, kukkusin ma nutta röökima.…
Sellest peale, kui Lust mu nõude suuruse avalikustas, on kommentaariumid segi pööranud. Mitte, et ma neid ise loeks (mul enda vaimne tervis kallis), aga päris paljud on mulle screene saatnud, kuidas inimesed minu peale hüsteerias on. Ma saan aru, Lustil on omad fännid ja eks see ole arusaadav, et kui ta ennast õrna ja haavatava äsja emakssaanud naisena esitleb, siis ei hakka osad isegi teemasse süvenema, vaid tormavad kohe kaitsesse. Ja minu poolest las kaitsevad. Paar hullu on mulle lausa…
Istun mina rahulikult diivanil ja vaatan “Too hot to handle” uut hooaega, kui heliseb fonolukk. Meil on lastel komme joosta terrassiuksest välja ja siis ringiga teiselt poolt maja järjepidevalt kella lasta, kuni keegi nad sisse laseb, selle asemel, et tagasi terrassiukseni kõndida. Seega me napilt poleks ust lahtigi teinud, sest me kogu aeg targutame neile, et palun tulge AVATUD uksest, mitte ärge kräunutage uksekella. Täna aga Märten tegi rahus hommikusööki ja kuna ta juba köögis oli, vastas ta nalja pärast…
Ma olen siin vaikselt nagu need dementsed vanainimesed, kes kogu aeg ühte juttu ajab, aga märgiline päev saabus! Mu raamat sai valmis! Okei, tegelikult sai ta valmis juba eile, aga kuna mul oli kirjutamisest üledoos, siis ma ei viitsinud blogisse juubeldama tulla. Ja kui 100% aus olla, siis ega ta nüüd muidugi ÜLENI valmis pole, sest nüüd rändab ta toimetaja kätte, aga minupoolne osa on tehtud!…
Ma nägin alles hiljaaegu mingit videot, kus rääkis sellest, et ATH’ga inimestel puudub edutunnetus. Noh, see mõnus pauk dopamiiini, mida inimesed väidetavalt saavad, kui nad mingi tegevuse lõpetavad. Noh, tavalised inimesed pidid seda dopamiinikest saama isegi siis, kui nad nõud ära pesevad, või koristavad ära sassi läinud riidekapi. Rääkima sellest, kui nad saavutavad midagi suuremat. Noh, saavad lõpuks selle töökoha, mida nad tahtnud on. Või koguvad selle summa raha, mida nad plaanisid. Ostavad oma kodu. Kirjutavad raamatu. Ma nii tahaks…
Saate aru, ma olen oma raamatu kirjutamisega nüüd nii kaugel, et mul on ainult lõpp puudu. Sellest tingituna ka see, et ma siia eriti kirjutama jõudnud pole. Tuuli ütles mu raamatut lugedes, et ta loeks nagu kümned ja kümneid blogipostitusi järjest ja eks ma kirjutan seda ka umbes samamoodi – nagu blogipostitusi 😀 Seega ma elan siin juba jupp aega minevikus ja üritan muudkui meenutada, et mis siis ikka täpselt juhtus.…
Eile juba linnukesed siristasid mulle, et enne tuleb mulle Lusti nõue ja siis BSH oma. Mina olla BSH magustoit või nii, ullallaaa. Kuigi ma eelistaks, et BSH mind nosima EI hakkaks, sest see kõlab kuidagi maru seksuaalselt, siis nagu öeldakse – kus on, sinna tuleb juurde. Seega kuna Lusti nõue just saabus, küllap tuleb ka BSH oma. Aga nagu ma olen öelnud, vaba maa ja kätt ette panna ei saa.…
Mul on alati olnud selline iseloom, et ma vihkan kui keegi mind haletseb. Seega olengi ma isegi enda elu nadimaid olukordi proovinud kuidagi läbi huumoriprisma serveerida, justkui näitamaks, et ah, on küll veits sitt, aga tegelkult pole hullu miskit. Isegi, kui oli… päris hull. Mulle meeldib see osa minust, kus ma võtan maailmaraskusi lendleva kergusega, rehman apsudele käega ja elan rahumeeli edasi. Enamuse ajast ma olengi õnneks selline inimene, sest elu on mulle näidanud, et kõik rasked hetked on ainult…
Kuna Märten on endiselt Riias ja minul oli terve päev aega maha molutada, siis endalegi ootamatult hakkasin ma hoopis raamatut edasi kirjutama. Hindrekus sai seda nii palju tehtud, et mul tekkis lõpuks täielik error pähe. Reaalselt lihtsalt ei tahtnud enam neid aegu läbi elada, seega lõin läpakakaane kinni ja ei avanud seda kuni tänaseni. Okei, ma valetan, sest ma arvutit muidugi vahepeal ikka kasutama juhtusin, aga raamatut kirjutada vahepeal ei tahtnud. Märten seevastu siin juba päevi muudkui kirjutas ja kirjutas,…
Ma vaatasin oma eilseid storysid ja ausalt siiani naeran. Mul on tõesti mingi huvitav komme leida endale väga saikarid “vaenlased”. Mul on vist mingi trauma, et ma tunnetan nartsissistid kaugelt ära ja ma kohe hea meelega tahan neid paika panna. Ega ma niisama hulle torkida ei viitsi, aga kui nad mu sõbrannade kallale lähevad, siis ei pelga jah suud lahti teha.…
Ma ei usu, et ma siin elus just maru palju asju hästi teen, kuid see “las siis olla pealegi nii” suhtumine on mul alati olnud. Ei saa öelda, et see mulle alati kasu toonud on, sest tänu sellele olin ma 2.5 aastat kohutavas suhtes, aga no üldiselt on see vist asi, mida me kõik oma elus rakendama peaksime.…
Nagu ma instas kurtsin, siis raamatu kirjutamine on jube ebameeldiv. Lausa vastik on enda sisse kaevuda ja meenutada ja läbi elada kõiki neid olukordi, mis minevikus juhtunud on. Mul tekkis ausalt tunne, et mul tuleb mingi insult peale – süda hakkas taguma, käed muutusid külmaks ja sisse tuli ärevus. Te peate aru saama, KUI vastik tunne mul sees oli, et tähelepanu kõrvalejuhtimiseks hakkasin BSH saate uut episoodi vaadama. Eks teise inimese cringe on ikka parem kui enda cringe, nagu jeerum…
Esiteks peaks teile vist head jaanipäeva soovima! Kuigi mu tänane postitus ei räägi absoluutset jaanidest. Ta võiks tegelkult rääkida näiteks meie Itaalia reisist, sest selle kohta on nii palju küsimusi tulnud, aga kuna see nõuaks nii palju linkide ja piltide otsimist, siis ma seda siiski täna teha ei viitsi. Kirjutan hoopis ärevusest.…
Hiljaaegu tegin ma lugejate soovitusel panka taotluse kodulaenu intressi vähendamiseks ja kae imet – saingi selle 1,8 pealt 1,59 peale. Enne maksin 913€ kanti ja nüüd 890€ kanti. See ei ole nüüd mingi meeletu vahe, aga aasta peale tuleb siiski peaaegu 300€ kokku. Kuna mul on kindel soov endale peagi uus kodu osta, siis kraabin kõik vaba raha suurima heameelega kokku. Et oma majaostu võimalusi arutada, sain kokku Bigbanki esindajaga. Selles, et maja sissemaksuraha kokku ajada suudan, ma üldse ei…
Sõidame siin parasjagu Como järve poole, et meie reisi teist sihtkohta uudistama asuma. Jumala lampi kirjutas eile airbnb host, et tänasest hakkab kohe meie majutuse lähedal Como veini- ja toidufestival, nii et sellega joppas kenasti. Sõit on aga pikk (pea kolm tundi) ja nõnda proovisime Märteniga mõnda podcasti kuulata.…
Nagu ma mõnda aega teile igal kanalil jagasin, siis korraldasime me koos FindMyKids äpiga uuringu laste turvalisuse teemadel. Ja ma pean ütlema, et ma olen väga rõõmus, et enamik inimesi vastasid küsimustele minu endaga suht sarnaselt. Päris paljud perekonnad kasutavad kaasaegset tehnoloogiat, et kontrollida lapse turvalisust. Rohkem kui 70%-le meeldis idee näha oma last nutitelefoni kaardil, et täpselt teada, kus ta on. Samas enamik küsitletutest ei plaani lapsi “luurata” ja eelistavad usalduslikult rääkida, kui see on võimalik. Kuigi tuleb tõele…
Ma ei mäleta, kas aasta oli siis 2010, kui ma olin “õhtusöök viiele” saates ja rääkisin seal uhkelt, et mina küll kunagi lapsi ei taha, sest ennast teades unustaksin ma oma beebi raudselt kuskile kaubanduskeskusesse. Kolm aastat hiljem ma siiski alustasin selle laste saamise värgiga ja siiani on mul õnnestunud nii elada, et ma ühtegi neist kuskile unustanud ei ole. Küll aga unustas eile Märten Mila poe kõrvale.…
Esiteks alustame sellega, et JESSS! Salajutud võitsid aasta podcasti auhinna! Ma olen ausalt tegelikult nii nii rõõmus ja õnnelik, sest Salajutud on minu ja Kristina beebikene, mida me juba sügisest saati iganädalaselt teinud olen. Ja see, kui naljakaid, toredaid, paljastavaid ja avameelseid saladusi te meile jagate – see on tõesõna auasi, nii et suur-suur aitäh! Ja Kristina on lihtsalt parim kaaslane, kellega seda teha! Pilt: Kroonika…
Ma hakkasin eile õhtul magama minnes juurdlema, et kuidas saab olla, et mul sellest vanast ajast üldse nii palju allasurutud tundeid veel järele jäänud on, kui ma mingi periood mitte midagi muud ei teinud, kui ainult ulgusin. Aga vot voodis vedeledes viisin otsad kokku, Nimelt kui ma veel selle kiila tondiga koos olin, siis sellest hetkest ei olnud mul konkreetselt lubatud ühtegi emotsiooni enam tunda ja mitte ühegi teise meesterahva nime suhu võtta.…
Mul oli täna terve päeva mingi imelik feeling sees. Et nagu midagi ei olnud valesti, ega halvasti, aga no MINGI kahtlane tunne oli sees. Lõpuks sain aru, et see on mulle endal karja kutsutud kuri, sest ma ilmselgelt ei tohi enda raamatut niimoodi kirjutada, et hommikul mõtlen, et ah, teen ühe peatükikese. Lihtsalt selle pärast, et kui ma juba nö otsa lahti teen ja sinna minevikku tagasi sukeldun, siis ma pean lihtsalt kõiki neid asju uuesti läbi mõtlema, protsessima ja…
Inimestele meeldib goss. Mulle, muuseas kah! Ja see on juba ammu tavaline, et mu sõbrannadelt minu kohta asju küsitakse. Noh, et kui mingid teemad on, siis kirjutatakse neile, et noh, mis see Mallu ikka täpselt tegi ja mida kellele ütles jne. Ausalt, üldse ei imesta ja üldse ei häiri kah. Usaldan oma sõbrannasid piisavalt, et eks nad ise saavad aru, milliseid minu asju on “too much” teistele jagada ja millest mul jumala suva on.…
Kas te olete pannud tähele fakti, kuidas alati on nii, et kui on mingi paar, kellest vähemalt üks tundub hästi tore ja armas ja nunnu ja soe inimene, kuid pärast selgub, et ta on olnud sitas ja vaimselt vägivaldses suhtes, siis on kõik inimesed nii šokeeritud. Et KUIDAS ometi, ta on ju niii-iii armas inimene?!…
Minu meelest Mari sündis alles mingi üleeile, aga tegelikult tundub mulle, et kui ma veel ühe korra silma pilgutan, võtab ta juba kuskil pangalaenu ja läheb üksinda ümbermaailmareisile. Lihtsalt harjumatu, kuidas nii väikesest lapsest saab tasakesti jumala mõistlik ja adekvaatne inimene, kellel on “oma elu”. Omad sõbrad ja tuttavad, mitte enam ainult minu sõbrannade lapsed, omad tegemised ja omad käigud. Ja just nendest käikudest ma täna rääkida tahangi, sest Mari on mul vahepeal siin pea halliks ajada suutnud oma käimistega.…