Ma ei oska seda mitte kuidagi muudmoodi alustada kui et oli kord üks ilus tore noor naine, kes ühel üürikesel eluperioodil tundis end üksikuna ja just samal ajal juhtus ta teepervel silmama üht kotitäit prügi. Muidu ei oleks see prügikott talle silma jäänud, aga kuna ta arvas, et parem ükskõik mis kui üksindus, korjas ta selle prügikoti üles ja viis koju. Üsna lähipäevil kutsus ta külla oma sõbrannad ja õhtu kulgedes tõi ta muuseas selle sama prügikoti välja ja ütles,…
Tere tulemast sita suhte järjejuttu! Esiteks tahaksin ma öelda, et mega kahju on näha, kui palju samasuguseid mehi Eestis olemas on. Teie kommentaarid panevad mind ausalt juba veits parakasse, sest naiivne nagu ma olen, olen ma alati elanud teadmise ja usuga, et inimesed ON tegelikult ilusad ja head. Ilmselt see vastab ka neile inimestele, kes ei saa lihtsalt aru, kuidas ma sellist jama talusin. Minu mõistus töötab lihtsalt nii, et kui MINA selliseid asju ei teeks, siis on mul raske…
Ma eile korraks hakkasin jälle mõtlema, et igas suhtes on ikkagi kaks poolt ja võib-olla on see minust siiski väga inetu, et ma siin niimoodi “musta pesu pesen” ja kõigele lisaks on ta ju lihtsalt inimene, kes mõnikord teeb vigu ja lapsepõlv oli tal kohutav ja kõik tema eelnevad suhted on teda katki teinud ja….…
Ma olen reaalselt siin ühte ja teistpidi mõelnud, kuidas ma saaksin teile kõik hingelt ära rääkida, ilma, et ma ei teeks neid teisi sisuloojaid, kes teineteist vihkavad ja laimavad ja stooritavad. Noh, mäletate, ma ükskord rääkisin neist ühes postituses ja ma usun, et päris mitmed said pihta, kellest jutt. Ja ainukesed põhjused, mis mind tagasi hoidsid, olid tegelikult suht lambised. Sest kammoon, eveybody loves a good goss, eks! Ning kui ma mõtlen sellele, kui piinlik mu eelmine suhe oli, siis…
See on vist mingi kõige klišeem asi üldse, et abielus inimesed käivad teiste inimestega salaja “lõunatamas” või “dinnerdamas”, aga et ma ise sellisesse olukorda ühel päeval satuksin, seda ma eriti oodata ei osanud. Aga näete, ometi niimoodi mul siiski ükskord läks, et täpselt seda ma tegema juhtusin. Jep, endal on ka veits imelik ja piinlik, aga noh, elu ollagi mõnikord selline…imelik.…
Mulle endale hakkab vaikselt tunduma, et viimase aastaga ongi mu blogi sinna raja peale läinud, kus ma vähemalt kord kuus dramaatiliselt maha surra ähvardan. Selles suhtes on see veidi imelik, et ma tegelikult ei ole omast arust kuigi tihti haige, aga vabalt võib siin rolli mängida mu lühike mälu ja ma lihtsalt ei mäleta…Aga vot Andra ja Janari pulmast ma suutsin küll sellise tõve kaasa saada, mida ma enne oma elus kogenud ei olnud. Ja ausalt öeldes ei soovi ka…
Ma käisin eelmine nädal ühes podcastis. Ma isegi täpselt ei tea, miks ma sinna nõus minema olin, sest tegemist on uhiuue seksiteemalise podcastiga ja mingisuguseks eriliseks eksperdiks ma sellel alal loomulikult ei pea. Epp Kärsin ja Laura Valk võivad rahulikult õhused ärevusrohud sisse söömata jätta, ei kavatse neile konkurendiks pressida.…
Krt ma igatsen vahepeal natukene neid aegu, kus ma pidevalt kurb ja vihane olin, sest sellest rantist tulevad alati kõige rohkem emotsioone täis topitud postitused. Praegu ma olen siin mingi trillallaa-trullallaa ja parima tahtmise juures ei aja ükski nendest asjadest enam isegi mitte närvi, mis enne silma tõmblema panid.…
Ma olen mõne aja jooksul näinud kahte sisuloojat tegemas sellist contenti, kus nad lähevad mehega esimesele deidile ja siis teevad video, kuidas nad ennast enne seda valmis sätivad, siis kuskil resto/vetsu baaris salaja end filmivad ja räägivad, kuidas kohting läinud on ja järgmisel päeval võtavad siis selle deidi kenasti kokku.…
No tere taas! Olen nüüd oma reisilainelt tagasi ja lõpuks ometi on aega isegi maha istuda ja blogida. Või noh, ma alustasin selle postitusega tegelikult päevi tagasi ja mõtlesin korraks, et ma ei hakka seda isegi avaldama, sest pole siin ilmarahval vaja teada, kui loll ma olnud olen. Aga siis tuli meelde, et te ilmselt teate nagunii, seega mida mul ka kaotada on? Ma isegi ei tea, kuidas seda postitust kirja panna, ilma et see ei kõlaks ühe selle “pada…
Öeldakse ju, et need inimesed, kes kõige rohkem midagi kiidavad ja ülistavad, kannatavad tegelikult hoopis millegi puuduses? Noh, et need paarikesed, kes iga nädal lisavad pilte, et “Oh musu, sa teed mind nii õnnelikuks! Iga päev sinuga on aina parem!” on tegelikult need, kellel kogu aeg tüli majas on? Huvitav, kas see on tõsi?…
Kuulge, nüüd kui igasugused lõpetamised ja pulmad kohe ukse ees, mul endal ka, või noh külalisena seekord, igal juhul on mul teile üht firmat vaja tutvustada, kellest teilegi abi võib olla. Või noh, kes kõigi nende sündmuste fotodel kollaste hammastega tahab ilutseda, see peaks selle postituse siin kiirelt sulgema, sest teile pole mul midagi rääkida. Kõik ülejäänud, kes juba ei valgenda oma hambaid või kes tahaks nt kuskil kliinikus valgendamise asemel seda hoopis kodus teha, nii mugavuse mõttes või pole…
Ma kunagi kirjutasin hea blogipostituse, kus ma tõin välja, et ükskõik, mida emad ka ei teeks, ei saa nad kunagi “võita”. Noh, et kui käid laste kõrvalt tööl, oled sitt ema, sest lapsed on ainult korra väiksed! Aga kui oled nendega kodus, siis oled täiesti mõttetu kodukana. Ja kui lapse lasteaeda viid, siis üritad ilmselt laste kasvatamist teiste õlule veeretada, aga kui nendega koju jääd, siis kuuled jälle, et “lapsed vajavad arenemiseks endaealistega suhtlemist!”.…
Ma ei mäleta, millal mul viimati nii kohutav öö oleks olnud. Ma tavaliselt olen viimseal ajal olnud see, keda sõbrannad narrivad, et pooleldi penskar. Sest noh, peale AK lõppu magan mina juba õndsat und. Aga eile ei suutnud lihtsalt magama jääda. Lapsed rabelesid ja vähkresid mööda voodit ringi ja Marta kõlas iga sekund aina rohkem nagu norskav buldog. Ja kui ma lõpuks olin kella kahe paiku* peaaaegu magama jäämas, ärkas Marta üles.…
Õõõh, ma vihkan seda küsimust! Selles suhtes, et mis see sinu asi on, kuidas mul “päriselt” läheb, või kes sa üldse oled, et minult seda küsida, eksole? Ainult, et ma istusin siis psühholoogi kabinetis ja kuidagi imelik oleks talle neid küsimusi vastu esitada olnud. Seega ei jäänud muud üle, kui hakkasin rääkima ja lõpetasin rääkimise umbes tund aega hiljem, kuni ta vihjas, et meie aeg on nüüd läbi saanud ja järgmine kord võin edasi jahuda.…
Kunagi aastaid tagasi, kui rate veel teemaks oli, siis kirjutas keegi mulle pildi alla kommentaariks “hüppa kitse, punnsilm!”. Ma tahaks öelda, et see mind toona väga ei riivanud, aga kui nüüd mõelda, et see võis olla umbes siis, kui ma 15-aastane olin ja möödas on mingi 18 aastat, siis… võib-olla riivas kah, kes teab.…
Tõele au andes on Andral seesama mees juba mingi kümme aastat olnud, aga nüüd teevad nad pulmad kah, mis tähendas korraga kahte head asja. Esiteks seda, et saab tüdrukuteõhtule minna ja teiseks seda, et saab pulma minna. Ma olen vist maininud, et ma olen nii vähe pulmas saanud käia, et see on lausa patt. Meenubki praegu ainult enda pulm, Triinu pulm, Raq pulm ja Maarja pulm. Nendest neljast on ainult üks siiani abielus, nii et on nende pulmadega nagu on…
Ma olen siin mingi pool tundi mõelnud, et mis moodi ma seda postitust kirjutama peaksin. Öeldakse ju, et kui midagi head öelda pole, siis ära parem üldse ütle. Samas kui ma selle põhimõtte järgi elaksin, siis poleks ma siia blogisse vist üle saja postituse iial saanud, nii et lepime nüüd kõik kollektiivselt kokku, et edasi loevad ainult need, kes mõnikord tuimalt tahavad lihtsalt öelda, mida nad asjast arvavad.…
Ma juba tegelikult tükk aega olen mõelnud sellest teemast rääkida, sest aeg-ajalt see mulle meelde tuleb ja siiani õudusvärinaid tekitab. Samas saan ma ka mõistusega aru, et mõned inimesed maadlevadki vaimsete probleemidega ja see pole otseselt nende süü, et nad sellised on. Sellegipoolest mõistan ma ka seda, et normaalsed inimesed ei pea nende hullude sõimu ka päris lõpmatuseni kuulama.…
Vot näedsa nüüd. Pidin ma eile kurtma, et pelgan laserisse minekut, sest… ma ei läinudki. Parima tahtmise juures ka ei saanud teki alt välja. Juba eile päeval oli tööl NIII külm ja kodus ei läinud asi teps mitte paremaks. Kraadides näitas masin järjepidevalt 37.1, mis pole isegi suurem asi palavik, aga aiiii kui kehvaks see enesetunde tegi. Ma olin lausa nagu mees, kellel on sama temperatuur – rääkisin aina lastele, et mul on niii paha, nii külm, varsti minek jne.…
Mul on siin käsil mingisugune glow up. Või nii ma endale vähemalt väidan. Et kaaluga on nüüd kenasti ühel pool, on see mulle andnud “imelise võimaluse” endale aina uusi riideid osta. Ega mul väga muud varianti ei olnud ka, sest suhteliselt ebamugav oli ringi liikuda, kui trussikud ühes pükstega lihtsalt alla vajuvad. Ma ei saaks samas öelda, et see kurb ka poleks, sest mul on igasuguseid lemmikriideid, mis nüüd lihtsalt kurvalt äraandmise kotti rändasid. Kapis puhus juba vaikselt tuul. Seega…