Mõni aeg otsisime koostöös Kidsmediga kedagi, kes sooviks katsetada nutikat vaagnapõhjalihaste treenerit nimega EMY. Kirju tuli tõesti sadu, kuid nagu allolevast kogemusest lugeda saab, tundub, et masin läks õigesse kohta. Kui tunned ennast kasutajakogemusest ära ja sooviksid ka EMY proovile panna, kasuta kindlasti sooduskoodi MALLUKAS, mis annab kuu lõpun 15% allahindlust! **** Paar päeva tagasi küsis mu sõbranna mu käest, kuidas ma EMY-ga rahul olen? Kui ma talle rõõmsalt sain vastata, et vaid kolme nädalase kasutuse järel juba näen väikseid…
Ma ise ka ei suuda uskuda, et ma pean sellise postituse tegema. Või noh, ega ma ei PEA otseselt sellist postitust tegema, sest laias laastus ei huvita ilmselt mitte kedagi, kas ma olen oma elust sõpru kaotanud või mitte. Ilmselt on see isegi veits piinlik, sest ma olen kogu aeg selle üle väga uhke olnud, et mul on samad sõbrad aastaid ja aastaid olnud, aga lõpuks pean ma üks kord elus Eesti tuntuima inimesega nõustuma, et toksilised inimesed TULEB enda…
Hetkel näiteks elame laatsaretis, sest me suuutsime mõlemad Märteniga tõbiseks jääda. Hullemad ajad on õnneks läbi, aga see kolm päeva mööda Eestit vestlusõhtuid kütta ja viimasel päeval kleidiväel õues jooksmisega panin ilmselt viimase põntsu enda tervisele. Miks Märten haigeks jäi, teab ainult jeesus. Ilmselt mina nakatasin.…
Käisime peredega väikesel Hiiumaa puhkusel ja ma tundsin, et ma olen nii väsinud. Mitte tööst või lastest või sõpradest, aga sellest kuradi BSHst. Juba aasta aega on tema ümber trallimine nagu mingi sitahais minuga kaasas käinud ja kui ma jagasin instas seda tema close friendside storyt, kus ta hüsteeriliselt naeris selle üle, kuidas ta avalikult valetas ja oma süüd autoga Hanna kaela ajas…Ma ütlen ausalt, et see tema hullupilk, jube naer ja miimika on mulle ajaga nii vastikuks muutunud. Reaalselt…
Piinlik tunnistada, aga ma pole kunagi suurem asi tööloom olnud. Kuigi TÖÖL olen ma käinud päris noorest east alates. Mul on mingi hägune mälestus, et juba 16-aastaselt hakkasin ma ettekandjana siin-seal tööd tegema (esiti muidugi suviti) ja hiljem siis juba ajakirjanduses. Aga väga südamega ei ole ma kunagi leiba teeninud ja ausalt öeldes pigem ülejala ja selle põhimõttega, et kui KUIDAGI on tehtud, siis on see hea küll.…
Jumala haud, mul oli täna kindel plaan pediküüris oma sünnast blogida, aga kuna see Eesti esiskiso jälle mässab, siis tulen Kristinale vastu ja räägin teile sellle loo ära, kuidas Kristina on nahhaalist huligaan, kes teiste autosid lõhub ja selle eest maksma keeldub. Või siis on asi natukene teisiti, eks otsustage ise.…
Brigitte kirjutas täna huvitava klickbait’i. Pealkiri viitab justkui nagu ta oleks oma raaditööst ilma jäänud, aga sisu on selline, et loomulikult ta ei jäänud ja ta hakkab seal kõva palka saama ja armastab raadiotööd. Sekka natukene tavapärast “kaasus, kohtuasi, hüpotees, menetlus” sõnapudi ja loomulikult ka enesekiitus, kuidas ta fännid aina uurivad, et mismoodi ta ometi nii särav on.…
Ma olin nädal aega reisil ja konkreetselt ei võtnud kordagi arvutitki välja. No lihtsalt ei leidnud seda mahti, kuigi vahepeal oli selline tunne, et võiks ju meie tegemistest kirjutada küll. Aga õnneks Märten oli tubli ja tegi meie reisist paar vlogi, kes neid veel näinud pole, siis vaadake heaga SIIT! Seega ma ei hakka teile nendest asjadest ümberjutustust tegema – kes tahab näha, see vaadaku ise. Täna avastasime, et telefonist tundub heli ja pilt normaalsed, aga ärge telekast vaadata üritage.…
Kui me ükspäev Haapsalust koju tagasi sõitsime, siis sattusime Märteniga kuulama mingisugust podcasti. Minu jaoks jumala võõrad nimed ja jumala võõras podcast kah, aga ometi on see mind mitu päeva järjest mõtlema pannud. Nimelt rääkis see episood suhetest ja see mees ja naine tõid seal välja, et kõik inimesed peaksid enda sisse kaevuma ja leidma üles kõik lapsepõlvehaavad ja üldse enda “eripärad” ja siis neid kuidagi ravima või miskit, et nad saaksid olla suurepärases suhtes.…
Ma olen avastanud, et kuna ma üli palju asju oma elust lobisen podcastis ära, siis ma elan illusioonis, et te kõik kuulate Salajutte ja siis siia ei hakka topelt kirja panema. Aga noh, vb mõni teist pole suurem asi podcasti fänn, seega ma siiski mõtlesin, et räägin siis siin ka sellest, kuidas ma nüüd elus esimest korda vaskspiraali katsetan.…
kas Brigitte karjäär ongi otsakorral? sain infot ta uusima “secret projecti” kohta ja… that must hurt
3. veebruar 2024Mäletate, veel poolteist aastat tagasi oli Brigitte legit igal pool. Igal peol, kõikidel leheveergudel, top telesaadetes jne. Pisikesest sarjarollist literally vähem kui 10 aastat tagasi liikus ta raadiosse, siis juba Eesti kõige suuremasse raadiosse ja sealt tõusis Eesti mõistes suht tähtedesse lendu.…
Külalispostitus Hannalt: “Brigitte, sa ei hirmuta mind, ma ei karda sind!”
1. veebruar 2024Ma ei tea isegi täpselt, kust seda lugu alustada, kuna minu meelest see poleks kunagi pidanud siia punkti jõudma. See polekski siia jõudnud, kui see inimene poleks teinud neid storysid, mille ta täna tegi. Mina soovisin meie omavahelise asja privaatselt ära lahendada ja ma uskusin, et me suudame seda teha, aga tema otsustas minna teist teed. Tegi avalikud storyd ning pani mind sellega olukorda, kus ka mina tunnen, et mul on õigus ennast kaitsta ja õnneks sain ka platvormi, kus…
Mitte, et ma nüüd ise super normaalne oleks, aga mõndade inimeste suhtumine ja käitumine paneb tõesti silmi pööritama. Ja kujutate ette, ma isegi sedapuhku ei tee peenet vihjet BSH suunas ega miskit. Lihtsalt vahepeal on selline tunne, et enne kui inimesed mulle kirjutavad, siis ei toimu nende peas isegi mitte korraks mingisugust ajutööd ega miskit.…
Ma küll kogu aeg räägin, et ma olen sajandi udupea, aga tegelikult selliseid tähtsaid asju ma super tihti ära ei kaota. Telefoni kaotasin viimati ära aastal 2010, kui ma Austraalias olin ja võtmed vist viimati siis, kui ma koolis käisin. Väravapulti olen ka paar korda kaotanud, aga neid on mul õnneks mitu ja kuskilt on nad ikka välja ujunud. Aga vot rahakotti pole ma iial suutnud ära kaotada. Kuni noh, praeguseni.…
Ma saan kenasti aru, et mu eelmine postitus tekitas teil miljoneid küsimusi ja spekulatsioone, aga kuna NII paljud inimesed arvasid, et ma Marimellide Meelisega liini ajasin, siis ma nii paljukest võin öelda, et tema see siiski ei olnud. Ma üldse ei kavatse öelda, kes ta oli, sest loo rääkimise poindist ei ole sellel üldse vahet. St MINUL oleks suva öelda, aga kuna see ongi justnimelt minu lugu ja minu vaatenurgast räägitud, siis jätan teised pooled viisakusest sellest välja. Jumal teab,…
Ma olen öelnud, et oma uues raamatus kavatsen ma ennast paljaks kiskuda. Ärge muretsege, tutipilte sealt ei leia, aga noh, nii piltlikult rääkides või nii… Ühesõnaga, ma olen juba 34 aastat siin ilmas elanud ja paraku on elu juba kord selline, et aeg-ajalt tuleb ette olukordi, mida ei oskaks kunagi ette näha. Asjata ei ole olemas väljendit “never say never“, sest enne kui olukord endal juhtunud pole, ei oska me kunagi tegelikult adekvaatselt ette hinnata, kas ja mismoodi me antud…
Ma päriselt tean ühte inimest, kes oma mehe käest kunagi telefoni ära võttis, sest ta mees iga jumala sekund kirjutas teistele naistele kui seksikad nad on ja kui paar sekundit rohkem vaba aega telefonis kätte jäi, tõmbas ta endale alla kõikvõimalikud tutvumisäpid ja svaipis seal nii suure entusiasmiga, et enamik inimesi ei võta isegi oma palgatööd nii tõsiselt.…
Kuna mulle tundub, et inimestele meeldib kuulda teiste piinlikest seikadest (endalegi meeldib, salajuttude postkast on nagu igapäevane kullaauk), siis oleks mul patt teile jagamata jätta ühte toredat seika meie reisist Gran Canariale. Või noh, tol hetkel see kindlasti tore ei olnud, aga praegu on juba päris naljakas.…
Mina ei tea, mis pagana teadjameheks mind eos peetakse, aga jumal teab mitu kuud, on minu käest aina küsitud, et ou kuule, sa seda Liis Lemsalu asja oled kuulnud või? Lõpuks hakkas juba imelik – arvestades, mitmest otsast ja august seda juttu peale voolas, tundus mulle, et inimene, kes seda EI ole kuulnud, peab elama kuskil Atlandi ookeani põhjas või kuu peal.…
Ma ei tea, kui paljud lugejad meie podcasti kuulavad, nii et kes pole veel Salajutte kuulanud, siis seletan umbes meie podcasti sisu: loeme ette anonüümseid kirju, kus ei avalda me iial ei kirja saatja nime ega ka nende nimesid, kellest kiri räägib. See on minu meelest täitsa okei kontseptsioon, sest meie eesmärk pole teha ajakirjandust, kus me hakkame mingisugust “tõde otsima”, vaid jagame lihtsalt lugejate kogemusi elust, suhetest, seksist ja muust. Oleks ju imelik, kui me iga kirja peale hakkaks inimestele…