pillow talk

Tuli praegu, kell üks öösel, tunne, et tahaks blogida. Kes mind ikka keelata saab. Sain just kõik pildid töödeldud, homseks kolumn kirjutatud ja ära saadetud, pakitäis ploomimahla sisse kulistatud, lapsed magavad, Kardo ka magab. Tegelikult peaks veel pesu ka kuivama panema, aga jumala siiralt ütlen, et ma lihtsalt ei viitsi tõusta.

Me oleme siin terve perega kõik on-off haiged olnud, algas see Mariga, tema on vist praeguseks kõige rohkem terve. Hea seegi. Ometi pidin ma täna oma sees keerava tundega postkontorisse minema, õnneks kasuisa viis ja tõi, muidu ma oleks vist poolele teele ära surnud. Asi oli nii, et mulle tulevad koju kogu aeg need lipakad, et jou tule oma pakile järgi. Kuna ma never sinna ei jõua, siis tellisin need pakid omale raha eest koju. Ainus, mis ma sain, oli see, et see kuller jättis mu värava pärani lahti, aga pakke me ei saand, sest “kedagi polnud kodus”. Ja eile oli viimane päev pakid ära tuua, muidu oleks tagasi saadetud.

Ma isegi uurisin, et kas Kardo ei saaks mu pakke kätte, aga selgus, et ei saa. Ainult auline mina. Seega pidingi ennast kokku võtma ja kiirelt ära käima. Kokku ootas mind postkontoris 10 pakki, nii et minu jõulud on vist täna kohal. Sain kätte päris palju beebide pildistamiseks mõeldud aksessuaare, fototaustu ja muid jubinaid. Lisaks hunnikus meigiasju, mille ma tellisin, kui ma nägin, et MG beauty lehel olid kõik asjad -50%. Läksin veidi hulluks.

Kinkidest rääkides otsustasin ma üleeile, et okei, teen siis Kardole ka jõulukingi. Mul siiani polnud talle midagi, sest tal pole ju midagi vaja ja noh, me oleme täiskasvanud inimesed, suva ju. Aga siis üks mõttepoiss tuli pähe, homme peaks kuller paki ära tooma. Kui see kuller just ei otsusta ainult Lottet välja lasta ja ise ära joosta.

Kõige tuusama kingi saab sel aastal küll vist väikevend, kellele ma tahtsin eriti lahe õde olla ja ostsin talle sellise moodsa asja nagu tasakaaluliikuri. Vot sellise (link). Ma ei tea neist küll mitte midagi, aga need tunduvad lahedad ja no endale ma ei hakkaks ju sellist asja ostma, seega loodan ma, et vend lubab mul ka väheke sõita. Jääb üle ainult loota, et ma oma hambaid välja ei kuku. Kahju oleks, 2000 euri oleks sellisel juhul maha visatud ja mina hambutu 😀

Üldse 13aastastele on nii raske kinke teha. Oleks ta tüdruk, siis oleks lihtne, aga poistele. Mul reaalselt ei tulnud ÜHTEGI asja pähe, mis võiks sellises vanuses poistele meeldida. Raudselt see tasakaaluliikurivärk on ka “so yesterday” ja ma olen valedes elanud, ma lihtsalt ei tea!

Muidugi käis vahepeal ka viirusega Mari mu emal külas ja nüüd on mu ema ja vend haiged, seega ma pole üldse kindel kas ja millal me jõule peame. Krdi viirused!

Ahjaa, mu vanaisa tuleb mulle esmaspäeval külla. Mida talle jõuludeks kinkida, sellest mul küll õrna aimugi pole. Mida vanaisadele kingitakse? Anyone?

Millest veel lobiseda… Lende on viimased ööd ärganud 3-4 paiku ja jäänud umbes kuue-seitsmeni üles. Mis vist seletab seda, miks ma hetkel rahulikult üleval ja täiesti unetu olen. Mul endal läheb ka graafik nii paigast ära. Või noh, ongi vist juba läinud. Samas ma ei ole üldse kurb, sest ma olen vist sellist tüüpi inimene, et magamatus mind väga ei murra. St mul on raskusi ärkamisega, aga kui ma juba silma lahti teen, siis võin ma juba kell neli öösel, laps kaenlas, pesu pesta, kuivama panna, kraamida, kirjutada, pilte töödelda, Lottet sügada ja niisama telekat passida.

Midagi mõnusat on selles üksinda üleval olemises. Terve maja on vaikne, mitte keegi ei karju “EMME, EMMMEEEE, EMMMEEEE!” ja ma ei pea kellelegi korrutama, et viis korda ühe õhtu jooksul ei käida vannis. Ja ma ei pea üldse kellegagi arvestama, noh, seda muidugi siis, kui Lende ka magab. Nagu praegu.

Lihtsalt istun, vaatan seks ja linna, ning blogin. Ainuke miinus on see, et arvestades viimast paari päeva, ärkab Lende nagunii varsti üles ja selle teooria järgi peaks ma ju ka voodisse kebima.

Ok, panen pesu kuivama ja lähengi.

Head ööd!