Kooli ajal oli see kellakeeramine ikka tõeline piin või lõbu – olenevalt siis sellest, mis poole seda va kella keerati. Kui sai kauem magada, siis oli küll halleluuja ja pidupäev. Kui vähem, siis natukene omakeskis virisesime, aga ma ei mäleta küll, et organism kuidagi kaua sellega harjunud oleks. Nüüd, vanemana, ei mõjuta see kella keeramine kohe teps mitte. Enamik aparaate muudavad oma kella ise ja muidu nagu ei panekski tähele, et seda kella keeratakse parasjagu. Kui ei oleks ühte “väikest”…
