Ma ei tea, mitu korda ma elus seda õhkan, et küll on mul ikka hea töö. Ma ei jõua enam isegi mitte rääkida sellest, kui hea on vaba graafik, mõnusad kolleegid ja vajadusel kodukontor. Seega ma räägin täna hoopis sellest, kuidas teinekord sünnivad lahedad lood, lahedate inimestega. Kes siis ei teaks KUMA liblikaid (LINK)? Nendest on siin-seal blogides palju juttu olnud ja mitte ilmaasjata. Need on ju imeilusad! Mari Ojasaar saatis ka mulle kolm liblikakest ja kui ma ükspäev tööl…
