Igal hommikul ärkan ma selle peale, et mind pekstakse väikeste jalgadega kõhtu, samal ajal mind näost küünistades ja “ÄÄÄÄÄ” öeldes. Jah, ta isegi ei nuta, vaid nagu rõhutab “ÄÄÄÄ- aidake, ma ei taha enam magada!”. Kui ma kargu alla ajan, siis lõppeb ka peks, kuniks hommikune hea tuju mööda läheb ja hakkab uus peksulaine. Mari vehib ja rabeleb. “Ei taha süüa! Ok, ok…tegelikult kolmeks sekundiks tahan ja siis jälle EI TAHAA SÜÜÜAA!”. Topin oma moneymakersid särgi sisse tagasi, kui Mari…