(tegelikult triibutusest) No jumal. Tahtsin mina enne magama minemist kiirelt blogid läbi sirvida ja mida ma näen – Lipsukene on rase! Selle asemel, et inimesele õnne soovida (Ps! Õnne teile!) tundsin mina hoopis kadedust. Need, kes blogi parooliga õnnistatud on, teavad vast küll, et pulmareisil tekkis meil Kardoga mõte, et teeks ehk selle teise lapse ka ära. Ma olin sellest mõttest niiiiii põnevil! Jätsin oma plaastrid kus see ja teine, ostsin endale kotitäie ovulatsiooniteste ja mõtlesimegi, et paneme selle beebi…
-
Kes siis ei mäletaks minu hüsteeritsemist teemal: “MA EI TAHA ENAM KUNAGI LAPSI” ja “MA EI KAVATSE OMA LAPSELE MÄNGUKAASLASEID SÜNNITADA, OTSIGU ISE SÕBRAD”. Ühel hetkel midagi muutus. Ma ei teagi täpselt millal, vist…