Ükskord olin ma ühel vanal sõbrannal külas. Vaatasime rahulikult telekat, jõime veini, sõime snäkke, kui äkki sõbranna mees naeratades peeru lasi. “Aken on ju lahti,” seletas ta mulle rahulikult, kui mu traumeeritud ilmet nägi. Ma olin üsna kohmetu. Üks osa minust tahtis põgeneda koju, kus inimesed ei peereta mu kõrval, kui ma näiteks süüa üritan. Samas oleks see vist üsna ebaviisakas olnud. Nõnda ma sinna jäin ja kogelesin: “Eee…Nojah…”. “Ma olen ju omas kodus,” põhjendas mees veel ja naeris. Ju…