Uncategorized

20. november 2005


Ma sain selle kõne valmis nüüd. Da, ma kirjutan selle siia ka.

“Minu põlvkonna mured ja rõõmud”

Et rääkida üldisemalt oma põlvkonnast, võin ma liigitada inimesed näiteks õnnelikkudeks ja õnnetuteks. Kuigi see jaotus võib muutuda iga päev- ja muutubki, kuna inimene tunneb ju iga päev ennast veidi teisiti, kui see päev mis möödus. 24 tundi on ju ometigi nii pikk aeg, mille jooksul võib muutuda enesetunne, elukoht, maailmavaade jne.
Põlvkond, kes on vanem kui minu põlvkond, laidab pidevalt meid selle eest, et me ei käi ringi naeratus näol ja ei ümise vaikset viisijuppi. Loomulikult sellepärast, et MEIE ju ei ole pidanud harima põldu,et toitu saada, ning me ei pea kuulama koolis venekeelset pläma Jeltsinist ja Stalinist. Kuid meie arvame,et ainuüksi see ei saa meid õnnelikuks teha. Ei ole ju kunagi näinud me inimest, kes ütleks, et ta on südamest õnnelik, kuna ta pole pidanud kükitama Siberis nagu ta vanaisa või sellepärast, et tal on olemas kõik jäsemed. Keegi lihtsalt ei mõtle sellele, et võiks olla halvem, vaid mõeldakse kuidas kõik oleks parem olla VÕINUD. Selle juures unustatakse rõõmu tunda väikestest ning ka suurtest, kuid siiski iseenesest mõistetavatest asjadest.
Sellest järeldan ma, et meie põlvkond KUJUTAB endale ette, et neil on rohkem muresid, kui rõõmu. Meie põlvkond peaks ju ometi olema rõõmus, kuna me ei ole nii rangest ajast, kus me ei võiks teha mida me soovime ja me võime abielluda kellegaiganes me soovime, ja me võime õppida, seda mida me soovime ja meil on olemas kõik need võimalused saada kelleks me soovime, ning ringi reisida.
Muidugi on olemas ka reaalseid muresid. Noorematel on suurimaks probleemiks uudishimu. Vanemad lubavad minna, kuhu nad soovivad, ning niimoodi avaneb neil kergemini võimalus proovida nii tubakatooteid, kui ka narkootikume. Sellepärast ei tasugi imestada meie vanematel, kui me tuleme koju nikotiinisõltlastena, või ei tulegi koju, kuna me oleme kuhugi üledoosi hinge heitnud.
Selle kõnega proovin ma panna noori ( kaasaarvatud ennast ) mõistma, et tuleks siiski leida midagigi positiivset asjades, kust seda esialgu näha pole. Ning kõik mis on uus ja huvitav, ei tasu kohe suhu toppida või ninna tõmmata- nii on kergem elada.

kõik vsjoo.. Ja Liisu tuli msni:*

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar