Vaatasin just emaga seks ja linna, ning hakkasin veits mõtlema. Misjaoks lähevad inimesed üldse lahku? Misjaoks minakse lahku, nii nagu minnakse. See on alati üldjuhul ju nii, et üks on see keda maha jäetakse. Ma küll ei tea ühtegi suhet, mis oleks vastastikusel kokkuleppel lõpetatud. Üks on alati see, kes tahab teist rohkem, see kes panustab rohkem. Alati on suhtes üks kes jagab suudlusi, ja teine kes neid saab. Kas need rollid on kohe inimesel iseloomus sees, või kujunevad need lihtsalt välja kahe inimese koosluse põhjal. Kas saab olla nii, et ühes suhtes on inimene saaja, teises jagaja? Kindlasti võimalik. Küsitav on see, kas inimene samaks jääb. Kas inimene üldse muutub? Teeselda on niii kerge. Ükskõik mida. Tundeid. Raske on öelda ainult neid asju, mis kõige rohkem tähendavad. Alati on. Takistavad elemendid on trots ja argus. Tegelikult on ju kerge rääkida. Kuid miskipärast on raske öelda kergeid lihtlaused: sul on õigus, palun vabandust, ma eksisin, anna andeks. Kerge on raske olla, raske on kergeks saada. See oli ka kuskilt mingi tark lause. Tahaks näha täiuslikku inimest. Jaa. Selline kes ütleb alati õigeid asju, õigel ajal. Ja on õigel ajal vait. Ja teeb ainult õigeid otsuseid ja ei pane kunagi mööda. Ma ei tahaks kunagi mööda panna
Kommentaarid puuduvad