Pohhui, nüüd on kell juba üheksa, ja nüüd ma loogiliselt VÕIKS juba magama jääda sest on õhtu ja nii. Ja ma TEAN et ma bloogin sajandat korda täna, aga mul pole mitte ühtegi sõpra kellega rääkida ja ma tahaks kõik sügavale…metsa saata ja ainult teki alla pugeda ja olla keras ja kiruda et Donna mind kõdistab. Aga ei, selle asemel ma istun arvuti taga, teki sees küll aga, ass ikka valutab sellest kuramuse toolist ja ma ei tea miks ma siit ükskord ära ei lähe ja ma ei tea miks ma maailmas niiii pettunud olen ja ma ei tea miks mu elu on nii väärtusetu nii väärtusetu ja ma ei saa isegi mis ma halan eksole, vähemalt ma pole invaliid ja nii. Pohhui, samas võiks invaliid ka olla, midagi muud vist ei muutuks, kui see et ma siis ei tunneks enda assi valutamas. Oskaks ma vähemalt käituda
Kommentaarid puuduvad