hilinenult

Muusikaarvestus

11.03.2009 käisin mina Estonia Talveaias kuulamas „Weekend Guitar Triot“. Esinemine hakkas pihta kell seitse. Meie jõudsime Kätliniga kohale umbes 10 minutit varem. Vabad olid veel kaks kohta: kõige esimene laud lava ees ning üks diivan, millelt vaadet varjas suur lillepott. Lõpuks otsustasime jagada mingi naisega diivanit, saime hea vaate ja ei pidanud ka kõige ees istuma. Saal nägi väga kena välja, klaasist lagi, igal pool rohelus. Keset saali oli isegi kask. Ja sinna roheluse sisse olid siis lauad pandud, natuke stagnaaegne oli aga noh, kena ikka. Laval, mis esialgu veel tühi oli, oli 3 kitarri( kaks elektrilist, üks akustiline ), kolm rüperaali, toolid ja noodialus.

Punkt kell 19.00 astusid lavale kolm meest, kes istusid lavale kiilakuse järjekorras. Esimene oli täitsa kiilas, keskmine veel natuke juukseid omas, ja kolmas sai headel päevadel isegi kammi kasutada. Kõik võtsid kitarrid kätte ja hakkasid neid tinistama, see kõlas täpselt nagu nad häälestaks niisama kitarre. Natuke meenutas mingit Hawaii viisikest, aga midagi erilist see ei olnud. Kõige parempoolne mees( ehk siis kõige kiilakam ) hoiab oma kitarri käes, nagu ta mängiks banžot, vähemalt natuke huumorit. Esimese tinina nimi oli „ Postkaart ekvaatorilt“. Teise võrratu pala nimi on „Märtsiballaad“. See lugu oli veidi rahulikum, kuid mitte midagi erilist. Nad nimelt on ühendanud oma arvutid kitarridega, seega see on pigem selline elektriline kitarrimuusika, elektrooniline. Kuid minu jaoks see ei ole eriti paeluv. Loo keskel läheb lugu särtsakamaks, kevadisemaks, nagu linnud laulaksid. Kolmandas loos, nimega „Laura“ hakkab kõige parempoolne oma kitarri poognaga mängima, mis on päris huvitav. Kahjuks lugu sellegipoolest mingit elamust ei paku. Suhteliselt madal ja sünge lugu. Kestab terve igaviku, täpsemalt 7 minutit ja 40 sekundit Kätlini stopperi järgi. Suhteliselt minimalistlik lugu. Järgmise pala nimi on „Ringristmikud“ See viis tundus väga tuttav, jälle nagu mingist reklaamist. Eriti kurvameelne ja sünge. Inimesed saalis haigutavad. Mingi tüdruk meie ees köhib pidevalt. Muusikud laval näevad ise ka peale iga lugu aina rohkem tülpinumad välja. Natuke meenutavad mulle välimuselt rockmuusikuid, kes kuskile bändi ei saanud ja nüüd sellist jama mängivad. Uni kipub peale, juba teist korda haigutan. Nüüd järgneb plaadi nimilugu „Koka intro“ Kirjeldaks seda lugu hea meelega, aga kahjuks enam ei oska, sest kõik lood on nii ühte moodi. Ühtemoodi depresiivsed, aeglased tinistamised. Ma kipun juba arvama, et nendel meestel on sügavad probleemid, et nad nii diipi muusikat kirjutavad. Okei lugu läks natuke särtsakamaks ja lisandus isegi veidi biiti. Esimene lugu mis tõesti inimlikuks läks. Häirib, et saalis nii külm oli, aga pole hullu. Kuuendal lool nime polnud, sest see oli mingi improvisatsioon. Ütleme nii, et oli aru ka saada, et see lugu on küll lambist välja mõeldud. Elamust ei ole ikka kuskil. Seitsmenda loo nimi on „Kaamos“ Täpselt samasugune nagu eelnevad, sünge, aeglane, põhjamaine. Kaheksas lugu oli „Fiesta“, mis keskmise mehe sõnul on lõunamaine sünge lugu. Tõesti nad peaks ravile minema, see on depressiivsuse märk, kui aina oma loomingus süngust rõhutada. Kiire ja häirivalt kõrge, lugu lõppes järsult, kuid ei saaks öelda et ma üleliia kurvastaks. Lugu ise kestis 6 pikka pikka minutit ja 40 natuke lühemat sekundit. Üheksas lugu on taaskord kurb, sünge, jube. Poole loo pealt hakkab pea valutama, sest laval olevad kiilakad otsustavad et lahe oleks hästi kõrge noodiga kitarri tinistada. Elamus on vist poolel teel surnud, sest minuni ta pole jõudnud. Kai-Lii ütles, et tõsine muusika ongi selline… Kahjuks ma ei kirjutanud üles 9da loo nime, võibolla ma olin tol hetkel ajusurmas- vabandage. 10s lugu oli taaskord nimeta impro, mille kohta mul pole mitte kui midagi kahjuks öelda. 11s lugu oli „Linnulaat“ See oli vist neist lugudest kõige lustlikum, või siis oli asi selles, et keskmine kiilakas lubas, et see on viimane lugu. Ma pole vist kunagi tunni aja jooksul nii palju haigutanud, kui see päev! Kahjuks tegi publik suure vea, kui „linnulaat“ lõppes. Nimelt plaksutasime me liiga kaua ja nad tulid lavale tagasi ja mängisid lisaloo, mis oli suhteliselt dsäzzilik lugu.

Ma vist ei pea üle kordama, et mulle eriti ei meeldinud, sest mulle meeldib rohkem muusika, kus on sõnad ja mis ei pane mu pead valutama. Aga noh, kena et mehed niisama kodus aega surnuks ei löö, vaid on ikka hobi leidnud!

Ps! Loodan siiralt, et ükski neist meestest teie abikaasa ei oleL

Mariann Kaasik 12.d klass