Lugu sellest, kuidas ma kummitusi kardan

Ma olen seda juba ennist maininud, et ma kardan kummitusi kui põrgutuld. Minu vanas vannitoas on üks kahest lambist lõpetanud oma elu, st enamiku ajast ta ei tööta. Mõnikord hakkab see katkine lamp suva ajal vilkuma ja IGA KORD olen ma kindel, et see on kummitus.

Kui ma üksinda kodus olen ja näiteks hambaid pesen ja see kuramuse lamp jälle väreleb seal, kutsun ma alati kassid ka endaga vannituppa, sest ma olen surmkindel, et kassid näevad kummitusi ja kui nad seal on, siis peaksid kassid seda ilmaimet vaatama. Niikaua kuni nad, õud silmis, kuskile lakke ei vahi, olen ma üsna rahul.

Eile, pesin siis hambaid ja jälle hakkas see tuli vilkuma. Hüüdsin Kardole, et kuule jälle see kummitus on siin. Ta ei uskunud. Leppisin sellega ja ronisin vanni. Minut peale seda kukkus KRAAN LIHTSALT VANNI. Ma nii ehmatasin, et kutsusin abitult Kardot ja ütlesin, et nüüd on see ju kindlasti kummitus. Ta ikka ei uskunud.

Okei, kui ei usu, siis ei usu. Ütlesin, et kui kolmas kord midagi juhtub, et siis ta peab mind uskuma, eksole. Ta nõustus. Rahunesin maha ja pesin ennast rahumeeli edasi, kui lamp jälle vilkuma hakkas. Vilkus ja väreles, kui äkki kustusid MÕLEMAD TULED ÄRA. Jumal, kuidas ma kargasin hüsteerias vannitoast alasti välja, Kardole kaela, kes ukse taga seisis.

“SA EI TOHI MIND EHMATADA, INIMENE, MA OLEN RASE!” röökisin ma talle kõrva ja surusin talle küüned kaela kinni. Esimesed sekundid arvasin ma, et see ongi see kolmas kord ja kummitus on laivis. Siis arvasin ma, et Kardo tahtis pulli teha ja kustutas meelega mu tule ära. Tegelikult selgus, et ta tahtis lihtsalt vetsu minna ja ei mäletanud, kumb on vannitoa ja kumb WC tuli.

Hea, et ma atakki ei saanud!