Olin just 9 tundi jutti tööl. Ma tean, et väga paljudele on see täiesti igapäevane nähtus. Ka mina ise olen rahumeeli rabanud 12 tunniseid tööpäevi ja veel ringi joostes, näiteks siis kui ma ettekandja olin. Praegu see lihtsalt TAPPIS MU ÄRA, kuigi ma ju ainult…istusin ja kirjutasin.
Tegelikult ei ole see Naistelehes töötades kuigi sage juhus, et seal pärast kolme palju rahvast on, ehk olen ma lihtsalt hea eluga ära harjunud. Aga kuna osad kolleegid on puhkusel ja teised haiguslehel, siis oli sellenädalase ajakirja väljaandmine põhiliselt minu ja peatoimetaja õlul. Hakkama saime, mis muud. Ikka tõelised Eesti naised:))
Muidugi ei möödu ükski kolmapäev nõnda, et me vaikselt hulluks ei lähe. Seetõttu olid ka täna täiesti teemas naljad ja laused, mis mitte mingit loogikat ei omanud, aga lihtsalt…mida sa ära teed, kui lõpuks enam aju ei tööta. Isegi siis, kui oled juba miljon liitrit kohvi ära joonud ja oma loote luksuma pannud 😀
Aga nüüd kavatsen ma lamada ja vaadata Masterchefi, kuigi ma endale pühalikult lubasin, et ma ootan ikka kenasti Kardo ära ja siis vaatame koos edasi sealtmaalt, kuhu me ennist jäime. Aga kuulge, fuck it! Ma olen väsinud ja rase ja miljon aastat tööd teinud ja tema saab soojas vedeleda. Also ei ole mul siin telekat.
Vabandused leitud, võib sarja vaatama hakata ja siis magama heita, sest homme, kallid sõbrad, tuleb jälle uue hooga tööd tegema hakata!
Ps! Vaadake, et te siis ikka kõik Naistelehte loete ka eks. Muidu ma nagu loll kirjutan niisama enda rõõmuks, või nii!
12 kommentaari
We stumbled over here coming from a different web address and
thought I might as well check things out. I like what I see so now
i am following you. Look forward to checking out your web page
yet again.
Mina ei ole rase, aga vahest tunnen end samamoodi, surnuna. Masendav.
Täna tuli see postitus meelde. Natukene halan, et ma liiga kaugel elan, et teie naistelehte kandideerida. Võib olla sellepärast tuligi meelde.
Aga mis ma siin öelda tahan on see, et mina kirjutan ka. Igapäev. Ja ma mõtlesin, et ma küll end lollina ei tunne, et tavaliselt mitte keegi neid asju ei loe.
Kirjutamine pole lihtsalt tegevus, see on nagu söömine, ilma saab, aga pikas perspektiivis hakkab elule.
Isegi mina oma 36-nädalase rasedusega peaaegu tean, mida sa tunned. Ma küll juba esimest nädalat kodune ja terviseprobleeme ega tuumaväsimust ei oma aga tigedaks ajab küll, et kõndida harjumuspärases tempos ei saa ning kingad sardellvarvaste ja pakkjalgade otsa enam ei lähe.
Kui tüli ei tee, palun saada ka mulle blogi parool, tutvuks juba tutvumislooga ka kuna ülejäänu on niigi läbi loetud 🙂
Mul hetkel 38 nädal ja olgem ausad nii mõnigi päev tundub kööki, vannituppa või rõdule minek nagu oleks ühe mõnusa maratoni läbinud, mis siis et vahemaa tegelikult on maksimum 10-15 sammu. Ma igatsen hetkel lausa taga seda aega, mis teil on. 🙂
Viimased pingutused. Minul dekreet juba paistab ja teil peaks ka vaikselt juba ju. 😛
14 sept on mul 🙂
Ma saan väga hästi aru, miks sa surnud oled. Ega see kahe eest elamine lihtne ei ole. Avastasin juba kevadel, et üks neiu, kes minuga sama rase blogib, ja nüüd salamisi olen lugenud, mida kirjutad 😉
Minul on ka kontoritöö ja pean päevad läbi arvuti taga istuma ja kirjutama/lugema/mõtlema ja kui ma õhtul koju jõuan siis olen täiesti laip, mitte midagi ei viitsi enam teha. Kuigi polekski nagu midagi terve päeva teinud.
Muud põhjendust ma ei oska sellele leida, kui see, mis ma alguses juba ütlesin – elame ja hingame kahe eest 🙂
Muide selle pildi kohta siin postituse juures ütleks mu peika raudselt, et see olen mina 😀
PS! Pean siin kommenteerimiseks oma e-posti kirja panema, kas sa näed seda, et siis mulle ka parool saata, et ma ka teie tutvumiselugu näha saaks või pean eraldi sulle kirjutama?
Ega ei ole see kahe eest elamine sugugi üks lust ja lillepidu indeed. Mitmes nädal sul käimas on?
Täna sai 29 nädalat täis. Hullumeelne, et ainult 11 nädalat veel jäänud.
ma just mõtlesin hommikul, et reisilt naasedes on mul juba 30 nädalt täis! kuhu see aeg kaob??
Aja need tõendite värgid kindlasti korda reisi jaoks… ma tulin nädal tagasi Amsterdamist ja seal ka lennujaamas küsiti: “Miss, are you expecting?” ja siis mindi ähmi täis, et nad midagi sellest ei tea… Ma olin igaksjuhuks rasedakaardi kaasa võtnud, aga tõenditega ei jamanud, kuna Estonian Airil on hilisemal ajal need nõuded, nii et ma siis ei hakanud vaeva nägema. Aga kuskile Ukrainasse ei tahaks ju lõksu jääda ka, onju 😉 Kunagi ei tea, kuidas väljamaal mingitesse värkidesse suhtutakse ja kui lennufirma reeglites kirjas, et sel ajal tõendit vaja, siis peaks ikka olema… btw hüsteeritsemisest lennujaamas kasu pole 😉
homme hommikul kell 8 lähengi arstile tõendit saama. mõtlesin kah, et mis ma ikka lolli mängin 😀