Mallu märatseb ja ei märatse ka

Mulle on viimasel ajal nii palju asju korraga meelde tulnud, mis mind närvi ajavad, et ma pean need siin kohe üles loetlema. Enne kui meelest ära läheb närvi minna, või nii. Samas meenus mulle ka üks asi , mis teisi inimesi vist ajab närvi, aga mind mitte.

1. “Millest sa mõtled?”. Miks üldse sellist küsimust küsida? Kui ma tahaks rääkida sellest, mida ma parasjagu mõtlen, siis ma juba teeks seda, eksole. Ükskord istusime Kardoga bussis ja ta küsis mu käest selle sama küsimuse. No püha jumal, koheselt suutsin ma mõelda vaid sellest, et kui väga ma seda vihkan 😀 Ja järgmisena sellest, et peaks vist blogima sellest.
2. “Päikest!”. Juba tööl käies tegime nalja ühe Eesti staarikese üle, kes iga jumala e-maili lõppu kirjutas “Päikest:)))))))!”. Ma lihtsalt ei oskagi muud öelda, kui et…miks?!
3. “Ära ole selline tähenärija!”. Kui see emmede ja hitlerite postitus oli, siis paljud raevus kommeteerijad leidsid, et ma olen ilge tõbras, et ma nende emmede vigadest neile teada ei andnud ja neid harima ei hakanud. No nüüd proovisin ka selle nalja ära. Nagu ma vist maininud olen, siis mina olen ka FB’is ühes grupis, kus on koos kõik oktoobris sünnitajad. Minu grupp meeldib mulle küll – puhume seal niisama juttu ja praeguseks on sündinud juba ka esimesed lapsed ja muidugi on põnev kuulda nende kogemusi jne. AGA. Teinekord on mlle jäänud silma mingid suvalised levinud kirjavead ja ma olen vait olnud. Noh, et ei arvataks, et ma neid ka mõnitan 😀 Aga eile jälle märkasin, kuidas üks tüdruk kirjutas, et talle meeldib kuskil “käija”. Siis ma kirjutasingi talle, et ära hinge võta vms, aga see sõna on siiski “käia”. Insta solvumine. “Ma ei teadnudki, et meil siin tähenärijad koos on :S Ma loodan, et sul hakkas nüüd kergem ja sa tunned ennast paremini!”. Ee.. mis see minu paremini tundmine siin aitab? Miks see mul enesetunnet muutma peaks, kas sa oskad kirjutada või mitte? Inimesed ikka vihkavad konstruktiivset kriitikat ja mina vihkan selliseid inimesi, kes vihkavad konstruktiivset kriitikat.

Ma olen aru saanud, et paljud rasedad vihkavad, kui nende kõhtu katsuda tahetakse. Mitu korda on mul ka nii olnud, et saan kellegagi kokku, keda pole ammu näinud ja siis ta tuleb ja patsutab mind kõhust. Mingi hetk avastab, et ta on käsipidi teise kõhus ja kohkub: “Aaa, sorri, ma ei küsinudki, kas ma võin su kõhtu katsuda!”.

ALGUSES vihkasin ma ka seda, kui keegi mu kõhtu katsus. Noh, selle pärast, et seal ju ei olnud midagi katsuda. See oli minu harilik pekk! Suht ebameeldiv on, kui keegi tuleb, haarab su voldist ja kukub seda nunnutama, eksole.

Praegu aga on terve kõht üleni last täis ja mul ei ole selle vastu midagi, kui keegi Marikest patsutada ja hõõruda tahab. See on lausa armas! Mul on mitu korda nii olnud, et ma olen kuskil peol või istumisel ja mingi hetk on minu ümber parv inimesi, kes kõik tahavad mu kõhtu vaadata ja katsuda. Mõni isegi kuulata 😀 See on alati nii naljakas!

“Siin! Ma tunnen siin mingit liigutamist!”

-“Võta siis käsi ära, ma tahan ka tunda!!”

“VAADAKE PAREM SIIA!”

Sellised vestlused leiavad aset muidugi ainult siis, kui Mari suvatseb ennast siis liigutada. Tavaliselt liigutab ta teiste patsutamise peale nii vähe kui võimalik. See on tal iseloomu värk – sindrinahk on.

Ma võrdleks seda kõhu katsumist sellega, et kui sul on armas kutsikas ja sa käid temaga tänaval ringi, siis ikka võib juhtuda, et keegi leiab, et see kutsikas on lihtsalt NII armas, et tahab talle pai teha. No tehku siis, jumala eest! Siis saan mina ka uhke olla, et mul nii armas kutsikas on 😀

Ja praegu saan mina uhke olla, et mul nii tore suur kõht on, et kõik seda käperdada tahavad. Aga hoidke oma piipu ja prille, kui keegi tahab pärast sünnitust mu lotendavat kõhtu katsuda. Olen valmis veene läbi närima 😀