Vaimuhaigus ja vana hea noorus

Mu kommentaariumisse on tekkinud uus ja huvitav kuju – Kristi. Tema kaks viimast kommentaari on olnud järgmised:

Mulle meeldib seda blogi lugeda sellepärast, et see näib eemalt nagu mõne ebastabiilse hüsteerilise pidevalt rahulolematu kollast sappi pritsiva naisehakatise märkmikuna. Kõik kirjutatakse avalikult välja, mis sülg suhu toob, seda eelnevalt ajurakkudega kooskõlastamata ja läbi mõtlemata – ei mingeid piire ja taktitunnet. Mõned võivad seda tõesti aususeks ja siiruseks nimetada, musta huumori alla see sisu kahjuks ei kvalifitseeru, sest intelligentsed sarkastilised inimesed oskavad sarkastitseda ja iroonitseda kellegi nimesid ja isikuandmeid nimetamata, asju üldistades ja huumoriraami pannes. On hea, et sa oled kõikidest oma sugulastest ja teistest rasedatest peajagu kõrgemal ja parem!

Minu jaoks tundub siinne tekst pigem vaimse ebaküpsuse väljendusena, aga sõnavabandus on meil tõesti ehk võid ükskõik keda ükskõik, mis sõnadega oma isiklikul lehel solvata ja sõimata 🙂 Tunnen end alati paremini ja kindlamini, et niimoodi ei märatse ja närvid läbi pole, kui sinu väljaelamistest loen, kuigi endal ka keeruline lapsepõlv selja taga, mis oleks võinud vabalt neuroosi või mõnda muud sügavamat vanusega progresseeruvat psühhohaigust tekitada.

Esiteks mulle tundub, et inimene ise tunnistab, et talle väga meeldivad pidevalt rahulolematud inimesed. Mina, muuseas, olen väga harva rahuololematu või õnnetu, kuigi seda on vist raske uskuda, sest ma nõnda palju vingun 😀 Naljakas on aga see, et minu jaoks ei võrdu vingumine rahulolematusega. Ma võin ju olla närvis natukene, aga ma ei ole kindel, kas seda just psühhohaiguseks lugeda saab. Samas tekib mul väike mure “Kristi” enda vaimse tervise suhtes, sest ta räägib nii südamest, kuidas ma olen talle väga vastumeelne, aga ometi ikka käib siin iga päev lugemas. Huvitav, kas Kristi räägib iga päev, kuidas ta vihkab lastepornot ja siis vaatab seda iga päev, silm punnis? Heh… Ja mina olen see, kellel ta psühhohaiguse diagnoosinud on. Nüüd aga teise kommentaari juurde:

Ma soovitan sul oma blogiga mõne kirjastuse poole pöörduda ja küsida, kas nad tahaksid sinu elutõed paberile sisse raiuda. Mõtle, kui kuulsaks sa siis saaksid! Ma järjekordselt toonitan, et ma loen sinu sapikaussi tõelise huviga ja kirega, suur kummardus ja aitäh, sest see ülestähendus meenutab oma sisult ja kvaliteedilt märkmeid/päevikut ravil oleva naise elust. Kui mul endal taolised sümptomid esineksid, oleksin juba ammu googeldanud bipolaarset isiksusehäiret + antisocial personality disorder. Internetis on hullult palju materjali.

Mul oli koolis kunagi üks tüdruk, teistest peajagu pikem ja tugevam, osava keelekasutusega, kes pidevalt mõnitas neid lapsi koolis, kes tulid õppeasutusse riided pesemata, mingi odava toidu (kilu) järgi lõhnates või kellel polnud korralikke pastakaid, pliiatseid ja vihikuid. Ta keskendus tihtipeale halbadest peredest pärit lastele, kellele oli saatus juba niigi liiga teinud.

Ta ei kulutanud energiat omavanuseliste või – suuruste peale, alati noris väiksemaid ja nõrgemaid, ja tal oli uskumatult suur järgijate ja austajate seltskond. Enamjaolt seetõttu, et väiksemad(nooremad) ja rumalamad kartsid, et kui nad selle bully tüdruku sõbrad ei ole, siis osutuvad ise tema mõnitusohvriks. Sellepärast ümbritses seda inimest alati suur võlts austajaskond, kes kõik kiitsid teiste mõnitamist ja kiusamist takka. Nii kui tüdruk selja pööras või koolist puudus, oli iga tema järgija suuteline talle kirve või midagi suuremat selga lööma.

Tänan selle eest, et vaevusid minu hingepiinasid ära kuulama.

Naljakal kombel (aga mida mina tean, vana vaimuhaige, nagu ma olen) tundub see vaene Kristi palju kibestunum, kui mina iial olnud olen. Ilmselgelt narris keegi hiiglane teda koolis kilunäoks vms ja sellest on tekkinud mingisugused hingelised armid. Võib-olla ei ole ka, aga kui nõnda netist diagnoosi googeldada, nagu ta ise soovitab (ja arvatavasti ka siis endale teinud on) ei pruugi alati saada adekvaatseid tulemusi. Mina arvasin pool aastat, et mul on maovähk, kui ma ükskord kõhuvalu googeldasin, nii et, Mallukas EI SOOVITA 😀 Kristile infoks, ma muuseas juba kirjutan raamatut. Ega ma sellega kaugele jõudnud pole, aga julge pealehakkamine on pool võitu!
Ja kui see raamat väljas on, siis saab Kristi selle endale osta ja pisaraid valades lugeda. Noh, sellepärast, et nii rõve ja vastik on, aga PEAB. Sest muidu hakkan kiusama ja annan peksa :))

Muuseas, ma lubasin eelmise postituse lõpus rääkida natuke välimusest ja mulle tundub, et siinkohal on õige aeg teile näidata, milline ma pubekana välja nägin. Võiks öelda, et ANNAKS JUMAL, et Mari ei peaks aastaid nii rõve olema, kui mina seda omal ajal olin. Naljakal kombel ei arvanud ma siis kunagi, et mu välimusel midagi viga oleks, vaid olin ka siis veendunud enda hurmavas ilus. Ah, ilmselgelt juba varajases eas vaimuhaige 😀 Aga nüüd NAUTIGE MU HURMAVAT ILU: