Kuigi ma ei ole enam viieaastane plikake, siis ikkagi on mul mingid asjad, mida ma siiani kabuhirmus kardan, kuigi need hirmud ei ole ÜLDSE ratsionaalsed. Kas teil on ka imelikke hirme?
- Ma kardan õhupalle. Lapsena need kindlasti meeldisid mulle, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma neid kardan. Või noh, ma ei karda palli ennast, vaid paku (hehe, kardan pauku…). Aga ma ei suuda osta koju õhupalle, sest ma ei taha, et nad mind ehmataks. Isegi siis, kui Kardo mulle selle fitness palli kinkis, julgesin ma selle vaid poolenesti täis lasta, sest ma kartsin, et muidu see plahvatab. Haha, pauguhirm (võib-olla ma ikka olen 5-aastane, kes teab…)
- Ma kardan trepist alla kõndimist. Või noh, mitte kõndimist ennast, vaid näoli trepile kukkumist. Jumal teab miks, sest ma pole kunagi trepist alla kukkunud. Eriti nüüd, kus ma lapsega olen kõhukotiga õues käinud, on see viiendalt alla vantsimine eriti õudne.
- Ma kardan üksinda pimedas magamist. Jah, ikka veel! Kui ma üksi kodus olen, siis ma jätan tavaliselt LAELAMBI põlema ja teleka tööle ja igaks juhuks võiks põleda ka koridorituli.
- Ma kardan, et ühel hetkel ma murdun nende idiootidest Delfi kommentaatorite peale ja mõrvan nad kõik kirvega.
- Nukud. Ma jälestan neid imiku moodi nukke, olen terve elu neid kabuhirmus kartnud. Nad näevad välja nagu surnud imikud, MIKS peaksid nad kedagi rõõmustama? Aru ma ei saa…
Nagu näha, elan ma oma elu kabuhirmus. Õõõhh…pime tuba, mis on täis salatreppe, nukke, õhupalle ja Delfi kommentaatoreid.
Aga täna olen ma olnud tubli, sest ma täitsin Mari aastaraamatut ja käisin poes, sest vanaisa tuleb külla. Parim oli see, et elekter kadus ära. Suurest IGAVUSEST ma kahte eelnevat tegema hakkasingi ja tagasi koju tulles mõistsin ma, et kui elektrit pole, siis fonolukk ei tööta. Seega olid mul käes kaks kotti, kõhu küljes Mari, vihma hakkas sadama ja ma olin õues lõksus.
Ma olin valmis juba ema juurde jalutama, aga õnneks naabrid lasid mu sisse. Tassisid mu poekotte ka. On ikka head inimesed :))
Nüüd võiks elekter jälle ära minna, et ma ikka enne vanaisa tulekut natukene koristaks ka 😀
97 kommentaari
Ei-tea-kust on hiljuti tekkinud meeletu hirm kõrgete asjade ees – kõrged hooned ja kirikutornid tekitavad võrdlemisi korralikku paanikat. Suvel viis poiss-sõber mind Oleviste kiriku juurde… Ma vaatasin üles ja hakkasin nutma. See vast ongi suurim hirm praegu, aga äike ja kiiresti liikuvad putukad kah.
Ma kardan lennukiga lendamist, aga minu töö nõuab seda pea iga kuu ja siis ma muudkui ületan end igal korral :D. Praegu olen lapsega kodus ja hingan kergendatut, et järgmine lend tuleb alles vast aasta pärast :), kui just puhkusele ei sõida perega.
Nukud.Jaah,neid ei salli ka mina väga.Minumeelest on nad õõvastavad,eriti kui peaks hämaras toas riiuli pealt otsa vahtima.
Aga vot üks tõsine kiiks on veel – peeglid. Ma sulen vist igakord silmad,kui pean pimedas/hämaras peeglist mööduma. 😛
Punktid 2-3 kehtivad minu kohta ka 😀 . Aga treppe kardan ilmselt kuna olen 3 korda trepist alla kukkunud. Ühel korral läks käeluu ja ühel korral jalaluu + teise jala hüppeliigesel mingi jama nii et hea et keset talve mõlemat jalga kipsi ei pandud 😀
õhupallid, ojaa. kartsin juba enne lastesaamist ja hoidsin kodu neist tühjana, kuni ühel hetkel, lasteaia mõjude tõttu nende sissetung lihtsalt paratamatus oli. ei ole selle 7 aastaga kah kohaneda suutnud, kui mõni neist põmmu teeb, tulevad ikka pisarad silma.
haikalasid kardan ja seega üle naba sügavusse vette igaks juhuks ujuma ei lähe, nii meres, jões kui järves. isegi basseinis tuleb aeg-ajalt kabuhirm sisse.
veel on hirm mõrtsukate ja pättide ees, nende alal on Midsomeri mõrvad mind kõvasti harinud, et isegi oma kodus lukustatud vannitoas pole sa kaitstud – kaabakad kah kindlasti vaatavad seda sarja ja õpivad sealt uusi nippe, kuidas inimesi võimalikult võikalt maha nottida 🙁
Mina kardan konni. Ilmselt selle pärast, et kui ma veel u. 5-aastane olin, oli meil kass, kes püüdis konni ja tassis neid tuppa. Ükskord tundsin vaiba all midagi pehmet, mõtlesin, et see on õe patsikumm (olin õe toas siis) ja ma ei tea, miks aga trampisin selle peal. Vaipa kergitades oli seal loomulikult surnud (ja minu poole laiaks litsutud) konn, kelle kass tuppa oli tassinud.
Veel kardan väga kõrgust, tuvisid, autoga nt. busside või eriti veoautode vahel sõitmist ning elektrilööki kardan ka jubedalt saada igalt poolt.
Ma kardan linde…varesed, tuvid, kajakad, öökullid, kotkad jne. Kui mu teel on vares, võin automaatselt kas ringi pöörata ja oma sihtpunkti suurema ringiga minna, sest ma kardan, et nad tahavad oma küünte ja nokkadega mul silmad peast nokkida. See muutub juba naeruväärseks, aga tee mis tahad, üle ei saa. Okei, sellised pisikesed linnukesed a la tibud, tihased nii hulluks mind ei aja, aga muud….oeh!
Mina kardan ka pimedas üksi kõndida. Kõige imelikum hirm on mul selline, et kui auto mööda sõidab, siis ma kardan, et see ilukilp vms tuleb auto ratta küljest ära ning tabab mind kas pähe või kaela 😀
Oi minul on ka ikka hirme. Nr 1 ja kõige suurem on maod. Ma kardan neid isegi pildi peal ja täiesti hüsteeriliselt. Siis kardan autoga üle sildade sõita- mul on väga selge ettekujutus kuidas ma sõidan autoga sillalt alla ja see ei ole just mõnus. Siis pimedust kardan ka kui üksi kodus olen. Ja viimasel ajal olen hakanud kõrgust kartma. Eks neid hirme on veel aga need kõige suuremad.
VEEPÕHI, no kuidas ma selle unustasin. Täiega hirmutav on jalgu põhja panna, eriti kui mingi vetikas vastu jalga läheb. Ja muidugi mõte sellest, et mingi laip võib veeall vastu jalga ujuda õõäääääöööööö
No nii:) Tundub, et nii blogipidaja kui ka kommenteerijad vajaksid papa Freudi või C.G. Jungi abi ehk siis targa ja pädeva psühhoanalüütiku konsultatsiooni:) Ei imestaks kui lähema 10 aasta jooksul tõuseks esile mõni uut epohhiloov psühholoog või psühhiaater uute teooriate ja lahendustega hirmude teemal kui sellised mured nii levinud on. See ei ole mul paha pärast kirjutatud.
Mina ise arvan, et paljude hirmude taga võib olla lihtsalt hirm elu ees.
võin öelda et mul on tõsine klaustrofoobia ehk hirm väikeste/kitsaste ruumide ees millel ei ole aknaid v ei ole nii kerge väljapäes, ning sellega kaasneb tõsine hirm- liftide, kinna jääda mõnda ruumi, lennukite, praamide -mis üsna imelik kuna ise olen purjetaja siis siiski vihkan istumist kajutis sees.. kõik on mul juba väga väiksest saati ja lifti mina oma jalga ei tõsta kui ei ole just väga suur v klaasist, eriti vanematesse liftidesse ennem käin 10 korrust jala..
korra sattusin isegi paanikasse olles tekiall kinni hoituna.. 🙁
*veel siis hirm süstalde ja nõelte ees.
*üksi kodus olemine öösel ja kõrvalised hääled.
*lavahirm- samuti väga väiksest saati.
*kardan ka koeri eriti võõraid ja viimsed 2 aastat, kuna olen lihtsalt niivõrd paljude koerte eest ära jooksnud, kunagi jumaldasin koeri.. siiani enamusi.
*Sammuti on mul alati üksi käias välja mõeldud plaan et mida ma teeks v millisest aiast ma üle hüppaks kui tulekski koer v mõni narkar v hull mind ründama 😀
*kardan ka hobuseid.. nad on lihtsalt liiga suured ja hirmsad.. samas elevandid väga meeldivad 😀 niiet asi on lihtsalt selles kuidas nad välja näevad..
*Erinevalt väga paljudest armastan kõrgusi kuid samas kardan olla kõrghoonete ülemistes ruumides- tulekahjud ja kõik muud..
Jälestan ka järvedes ujumist 😀 isegi mitte seda vaid järvede põhja kuna see on mudane ja tihtipeale on vesi pruunjas ja tume ning ei ole näha põhja.. kardan minna ujuma kus ma ei ole kindel mis asub põhjas, seega meeldivad väga vahemere paigad ja ka soome järved 😀 samas meres ujumisega ei ole mul probleemi..
Läks jõle pikaks.. Mainin veel et ei ole ka täiskasvanu niiet arvan et neid hirme tuleb veel juurdegi 😀
1,Mina kardan paaniliselt kuhugi kinni jäämist autoga kuhugi lumme või pori sisse. Kuna ma väiksena ema ja isaga , jäime bussiga lumehange naabri juures kinni.
2M a kardan ära eksimest .See hirm on mul väikesest peale see hirm ,oli ka sel suvel kui me sõitmsime mõõda kitsast rada ja bussiga polnud kuhugi ümber keerata ja tee läks aina kitsamaks,sest kadakad olid peale vajunud ,siis küll mul tuli pisar silma.
Ma kardan avalikus vetsus käies, et äkki uks ununes lahti ja ma kontrollin mingi 3 mkorda üle, enne kui potile istun. Ja kui potil istun, siis ka korra veel katsun ust, et kas ikka sai kinni. 😀
Haha, ma kardan vihmausse ja mul ei ole õrna aimugi miks. Lapsena ma korjasin kogu aeg igalt poolt lilli, aga peenra pealt ei julgenud peale korda kui seal vihmaussi nägin (kartulivõtmine ja rohimine olid minujaoks täiesti NO WAY teema)
Veel kardan ma laineid. Ma päriselt kardan, et ÄKKI on laine lihtsalt nii tugev ja viib mu endaga kaasa.
Väga jube on ka kuskil kaljuäärelt, laevatekilt, katuselt alla vaadata…sest ÄKKI tuleb suur tuul ja ma kukun alla.
Süstlaid ja nõelu kardan ka. Koolis süstisaamise ajal ma alati jooksin minema. Hambaarsti juures ei ole ma kunagi endale tuimestust lasknud teha. Ja see jube näpust verevõtmine lõi mu automaatselt näost lumivalgeks. Seejuures doonor olen ma heameelega, noh, va osa kus näpust verd võetakse 😀
Ma kardan kõrgust, kummitusi ja varbaid.
Foobiad on mul pimeduse ja gaasimaskide kohta. Pole vist elus kordagi pimedas ruumis viibinud, pimedas magamisest rääkimata.
Ma kardan meeletult kõrgust, alati kui kellegiga koos olen kuskil kõrges kohas, siis ma klammerdun tema külge.
1. 3. 5. on täpselt ka minu kiiksud! Eriti trepid, mul hakkab igakord pea ringi käima ja nägemine kaob ka justkui ära, kui ma pean trepist alla kõndima. Ja pimedad trepikojad! Ma lausa klammerdun käsipuu külge. Ma kardan, et ma komistan ja kukun surnuks. Mitte, et ma kunagi kukkund oleks..
Ja sellega meenub üks veider asi, nimelt meil koolimajas on nüüd uued trepid.. aga enne olid seal vanad, kus ühe trepiastme äär oli katki. Kõik komistasid seal, mina ka. Ja nüüd, kus on uued ja terved trepid, ikka veel komistatakse täpselt selle ühe ja sama trepi astme peal. Seal on mingi needus vist..
1. Ussid ja konnad ja puugid
2. Hambaarsti
3. Pimedust
4. Välku
5. Murul käimist
Tavaliselt käingi suvel pea maas, et keegi jala alla ei jääks.
Konnad on need kôige hirmsamad asjad. Täiesti paaanika tuleb peale, kui konna näen. Ja keegi ei suuda aru saada,et miksss 😀 aga nii lihtsalt on.
Mina kardan selliseid hetki/olukordi, kus ma tean, et pole võmalik vetsu minna. Siis tuleb vetsukas paaniliselt peale ja hakkan täiega paanitsema. Tegelikult polegi vetsukat. Ei suuda olla sellistes kohtades, kus kohe minema ei saa 🙂
Ma kardan lendamist (mis siis, et ma ei ole kunagi lennukiga lennanud, aga jumala eest, kui ma lennukis olen, siis see nkn kukub alla kohe), kärbseid (meil olid kodus vahepeal need mega suured kärbsed ja nad on niii öudsed),ämblikke (kunagi ei kartnud üldse ning naersin seda kui teised neid kartsid, aga mida vanemaks ma saan, seda jubedam köik tundub), pimedust (kui ma öues olen ning pime on, siis mind üldse ei huvita ja midagi ei karda, aga toas olles on jube, eriti kui ma tean, et pimedas toas on ka kärbsed ja ämblikud), peegleid (meil oli eelmises korteris mingi peegel esiku seinal ning kui pime oli, siis ma alati jooksin sellest mööda, ei teagi miks, vb sellepärast, et keegi tuleb peeglist välja 😀 ), äikseilma (kui ma teistega koos olen, on suht üksköik, aga üksinda olles on väga creepy), igasuguseid portselanist vöi üksköik mis materjalist skulptuure, eriti neid jubedaid ingli omi (meil ühes tervisepargis on puidust kujud metsas ning kui ma veel tubli olin ja jooksmas käisin, siis need ehmatasin mind koguaeg, mis sest, et ma teadsin, et need seal on), siis veel suuri koeri (lapsepölvetrauma, ehk siis kunagi söbrannaga tegime mingi vöistluse, et kes julgeb naabrite suurele koerale lähemale minna, ma läksin ja löpetasin haiglas kus mu haavu kokku ömmeldi, aga vähemalt vöitsin vöistluse :D) ja loomulikult ka körgust. Kui ma veel noor ja ilus olin (ehk siis mingi 6-8 aastane), vöisin ma ilma igasuguste probleemideta mööda majakatuseid joosta, kuid see suvi, kui ma olin kuskil vaatlustornis, avastasin, et ma ei julge isegi liigutada end ja hoidsin torni otsas olevast majakesest kümne küünega kinni 😀
Nagu näha siis ma kardan ka köike ning enda huvides peaks töenäoliselt kolima Antarktikasse, kus ei ole ei kärbseid ega ämblikke ega mitte midagi. Minu jaoks ilmselt väga turvaline keskkond 😀
Ahjaa.. ujuda palju kaugemale üle pea ulatuvast veest.. upun ära…
Peegleid olen elus ära lõhukun ühe.. üritan sellest hoiduda.. ebaõnn 7 aastat..
Üritan mitte uskuda neid vanarahva jutte aga siiski ei saa ma parata midagi mõtlemast kõige halvemat, kui must kass jalutab üle tee.. või tapan ämbliku või soolatops kukub ümber.. jne.. Alati ptüi ptüi ptüi üle vasaku õla, kui olen lausunud midagi, mida ei taha, et täide läheks..
Nukud on ka kuidagi hirmuäratavad.. või topised- aga ei sega elu ..
Hirm surmahaiguste ees.. vähk vms.. -.-
Ja talvel kardan jääl libised ja kukkuda 😀 Vastik tunne, kuidas kõik jääb korraks kaalutuks ja õhku rippuma, ja siis oled prõmaki vastu kõva külma maapinda.. alati põrutab selja või pea ära.
Ja noh, jäärajal sõites alati tunne et kukun äkki läbi jää autoga, kui kümmekond autot sõidavad koos minuga. Aga siiski on see liiga vahva sport, millest ei jää mitte mingil juhul ilma, kuigi on see jääst läbi vajumine väga napilt läinud kord 😀
Ja Pohmakas 😀 ..Mul tekib see Väga kergelt ja alati on tunne nagu sureks ära 😀 Hirmus asi, mida tasub karta 😀
* Jah, ma olen 36 ja kardan ikka veel pauku. Täiega. Ja seepärast ma vihkan õhupalle ja nätsumulli lõhkemist!
* Palli kardan ka. No et mis iganes pallimängu jälgides lüüakse raudselt see pall üks hetk nii mööda, et see maandub täpselt mu silmade vahele.
* Ämblikud …. don’t even start!
* Valjusti söömine – kardan seda, kui minuga suhtlev inimene samal ajal sööb ja oh õudust – ta matsutab! Kõvasti!
* Uste vahele kardan jääda. Need kaubanduskeskuste iseavanevad uksed, mis mõnikord jäävadki avatuks ja otsustavad just täpselt sel hetkel sulguma hakata, kui mina seal vahel kõheldes ja hirmunult kõigun.
Ämblikud: kui nad on väiksed, võivad nad olla ja elada 😀 Kui nad on suured ja mustad, siis saadan neid kellegi tapma. !Ise ei tapa neid KUNAGI- pidi halba õnne tooma!. Niiet, pigem kardan ämblike ära tapmist 😀 Kunagi, kui olin üksi kodus, üritasin suurt ämbliku seinalt mingisuguse suure aluse peale saada, et ta siis rahulikult välja visata. Kogemata aga läksin talle niimoodi vastu, et ta sai surma- ja siis ma seal vabandasin, et nii juhtus 😀
Saadan vahepeal ka oma taksikoera ämblikule otsa peale tegema 😀
Aga peab tõdema, et kooliajal eksootilisi elusaid ämblikke vaadatades, tundusid nood ilusad 😀 Värvilised ja puha 😀
Paljude õhupalli kartust mul pole, kuigi pauku on mitu korda juhtunud ka puhkudes: panen lihtsalt alati käed näo ette, kui palli puhun- kui läheb katki, läheb vastu käsi. 😀
Ei karda konni, aga jälestan neid: rõvedad limased elukad. 😀 Sama moodi on herilased vms.. ja ei taha puutuda ka liblikaid 😀
Vaikuses magamine: alati käib peaaegu ööpäevaringselt raadio (õnneks on mees minuga selles suhtes sama meelel).. Päevasel ajal aga vaikus vahel mõnus.
Ma ei loe neid asju kartusteks, aga pigem lihtsalt tobedateks uitmõteteks:
no nagu keegi mainis, et rekka taga sõita.. miski pääseb tuulega lahti ja lendab mulle autoklaasi :D; Äikest naudin, aga neid kerasid tupa ei taha 😀
Pimedas kõndimine üksi: tunne nagu keegi jälitaks, või tuleb mõni loom pimedas vastu, kes mu ära pureb..või röövib ära keegi..
Kõrgustesse võin ma nii kaua ronida, kuni keegi ei sunni mind üle ääre maapinda vaatama 😀 Muidu naudin vaadet 😀
Surnuaeda öösel minna üksi (miks ma muidugi seal käima peaks üksi öösel- aga ikkagi :D) kõnnib mulle mõni kummitus vastu äkki ? 😀 (Hingedepäeval on kohustus käia seal (mitte üksi)- hingemattev vaatepilt! 🙂
Eks ikka on hirm, et trummel lendab vastu pead või kui paned gaasipliidi tööle ja lähed ise mujale ära hetkeks, mõeldes kas tuli sai ikka põlema- pärast on terve elamine gaasi täis: süütad tiku ja maja plahvatab 😀 Või keegi krahmab teki alt väljas olevast jalast kinni või tuleb hoopis sarimõrvar tuppa, kuigi mu toa uks alati lukus. Äkki hüppab plika telekast välja..või dušši all olles paned silmad kinni ja kui avad on kõik kollikesed kohal vahtimas 😀 Pesed hambaid kraanikausi kohal- kui tõstad pea, et peeglisse vaadata, on seal kuri onu, kes su ära tapab :D..
Need kõik on kujutlusvõime vili, mis on päris flmidest..või on keegi sulle õudusjutte rääkinud kunagi.. see püsib alateadvuses ju kogu aeg.. Sest olgem ausad: kui tõenäoline on, et pesumasina trummel sulle vastu pead lendab?? Või telekast ronib mõni neiu välja? 😀 Null! 😀 ..Kui sa just trummelisse telliskivi ei viska ja pealt vaatama ei jää, mis juhtuma hakkab 😀
Koertega on enamasti selline lugu, et nad saavad aru, kui sa neid kardad.. Mul on mitu tuttavat, kellel on muidu kuri koer. Kui lähen ise neile aeda sisse, siis öeldakse, et ära tule- hull oled või .. aga kui koer näeb et sa ei karda teda, ei tee ta sulle midagi..Nüüd oerad juba harjunud minuga. Hulkuvate koertega muidugi teine lugu 😀
Sellega tuleb meelde, et tuttvad käivad alati ühte rada jalutamas. Alati tuli neile üks koer haukuma juurde üle mingi hädise müüri, aga ei purenud ega midagi.. Ühel jalutuskäigul märkas mees et see koer juba hiilib müüri taga.. ja just siis kui koer hakkas juurde jooksma, et jälle haukuda, tegi mees koera poole hästi valju kurja koera haukumist 😀 Koer käis sellepeale uperkuuti ja jooksis tagasi oma aeda..sellest ajast peale ta neid enam ei tülita 😀
Aga jah, nagu öeldakse: Parem karta, kui kahetseda.
Üks asi, mida ma tõesti päriselt kardan, on see, kui keegi kallis inimene läheb autoga kuskile (kasvõi tööle 5km kaugusele) ja ta võib avarii teha sellel ajal..kardan kõige hullemat. Eriti paanikasse satun, kui telefon ka juhuslikult välja lülitatud.. Kardan seda telefonikõne, kui helistatakse kuskilt, et ta on haiglas või….. 🙂
Selline pikk arutelu minu poolt siis 🙂
Mina kardan paarituid numbreid. Kohe üldse ei sobi mulle kui volüümi tase on autos 5 või poest pean ikka 2 pakki köögi nuustikuid ostma (kusjuures samal ajal lugedes, et kokku tuleks ikka paaris arv nuustikuid 😀 ). Ja siis ma kardan viltuseid asju..või noh mis ma kardan, ma ei salli seda lihtsalt. Vaip peab sirgelt olema arvestades parketi triipe, paberid laual peavad kenasti sirgelt olema jnejne. Täitsa imelik olek!
Klassikaline OCD, ei midagi liiga imelikku 😀
Peegleid… või noh täpsemalt siis oma magamistoa kapi peegleid. Nimelt soetasime korteri, kus magamistoas on terves seinas lükandustega riidekapp ( ja kõik on puhas peegel ). Öösiti on kohati päris kõle, kui und ei tule siis ei julge väga silmi lahti teha, kuna kardan, et näen midagi või kedagi peeglis ( päris totter või mis 😀 ). Samas maha ei taha ka lammutada või uksi vahetada, sest see kõle tunne tekib ehk kord kuus või nii.
Pimedust kui sellist otseselt ei karda, küll aga elab mu isa oma majas ja veidi eemal kõigist inimestest. Selgelt mäletan, et kui väiksena sai hilja õue mindud, et ntks kuurist puid tuua vms, siis päris kõle oli sinna pimedusse vaadata ( ise küll sisendades endale, et seal ei ole mitte kedagi aga ikkagi tekkis selline adreka laks sisse seni kuni enda tagant ukse kinni sai löödud ).
Vargaid vist nagu ei karda, küll aga iga kord kui pessu saab mindud ( üksinda kodus olles ! ), lukustan vannitoa ukse, why ?
Rekkaid ( kui autoga kõrvalt mööda sõita, siis võtab ikka kergelt surina sisse )
See kui keegi vägisi kinni hoiab, ntks vend keeras mind kunagi väiksena teki sisse ja ei lasknud lahti ja sellest saati tekib koheselt paanika, kui midagi sellist peaks juhtuma.
Hetkel nagu ei tule meelde, no ega see ka kuigi meeldiv pole, kui Sammy ( kass ) õhtul kusagile lakke minuteid järjest vahib ja ei reageeri isegi oma nimele.
ma kardan ka õhupallipauku. seepärast ostan lastele neid kilest õhupalle, mis nii naljalt pauku ei tee. kallimad, kuid “pauguvabamad”. 😀
samuti kardan koeri. olgu mis suuruses tahes. kardan neid ikka. siin elades olen mõne kohaliku koeraga nö ära harjunud, kuid siiski…
eriti ärritavad mind inimesed, kes ütlevad “koer ei tee midagi” (ta nii vana juba, või rahulik vms) loom on loom ja nend käitumine on ettearvamatu.
purjus inimesi kardan ka. joobes olekus ei kontrollita oma käitumist ja minnakse kiiremini kontrolli alt välja.
nukke kardan. need tekitavad vastikust. lapsepõlvest saati pole mühegi nukuga mänginud. õli lisas tulle mingil ajal nähtud film, kus nukk oli kuri. ta muutis asjade asukohta ja viskas neid nende inimeste pihta kes ei teinud nii nagu tema omanik soovis (tüdruk siis). nii vilksavad silme ees pildid, kus nukk vaatab nuga-nuga lendab naisele pähe-surnud. seal oli veel võikaid seike, kuid nohh… 😀 ei maksa siia kirjutada neid.
tahaks näha mis saama hakkab, tütar tahab ka ilmselt nukkudega mängida.
pimedat kardan ka. õudne on käia ihuüksi kusiganes. haudvaikus ümberringi ja kõrvus kajavad omaenese sammud jättes mulje nagu keegi kõnniks selja taga. lapsena kippusin laulma kõva häälega, peletab tondid eemale 😀 järjekordselt lisas õli tulle vanaema pajatused sellest, kuidas maja ees puu küljes mees end üles poos, või kuidas pööningult purjus perepoeg surnuks kukkus. (seda muidugi juba ammu ammu ammu ammu-tema ema oli talle rääkind, kelle ema jälle talle…)
trepid pole ka parimad sõbrad.
kollaseid inimesi kardan 😀 peaks olema olemas mingi haigus, mis muudab inimese nahatooni kollaseks. muidu oleks kõik ok, kuid vanem vend tahtis kord nalja teha ja rääkis, kuidas me vanaema (kollase nahatooniga tollal) tuleb öösel mööda seinu kõndides esikusse vaatama ega kedagi seal pole.
laps nagu ma olin, ilgelt elava fantaasiaga ei julenud öösel vetsugi minna seepärast 😀 nüüd aastaid hiljem on kõik meeles. loogiliselt võttes pole see kõik võimalik, kuid no tee sa selgeks hirmule see 😀
See haigus on kollatõbi ehk hepatiit. Äärmiselt nakkav maksahaigus, nii et natuke võib peljata kah. Nägin kunagi koolilapsena bussipeatuses üht vanatädi, kellel oli kollane nahk ja silmavalged olid peaaegu sidrunkollased. See oli päris hirmus tõesti..
See veekogude juut meenutas ühte juttu, mida mu isa rääkis, kuidas lapsed olid järve ujuma läinud ja vettehüpeteks hea koha leidnud, sest põhi oli kohe eriti mõnus pehme:) Lõpuks tuli välja et see mõnus pehme koht, mida mõned tunda said, oli uppunud mehe kõht. Peale selle loo kuulamist suhtun (eriti võõrastesse) järvedesse teatud eelarvamusega. Meres ehmatavad vetikad, mis vees hõljuvad ja juba varba otsaga pihta minnes korraliku infarktieelse seisundi korraldavad mulle.
Võimalik, et järgmine hirm on jäänud lapsepõlvest, aga iga kord kui möödun noorte kampadest kiirendan sammu, sest kardan mõnitavaid lauseid. Mu põhikooliaeg polnud just meelakkumine ja nüüd 26-aastasena on hirm jäänud. Ka 14-15 aastaste laste kampadest lähen mööda vastikustundega, et kohe kohe on tulemas mingi labane ja haavav kommentaar. Samas saan aru, et POLE JU PÕHJUST.
Ma kardan ka pimedust! Üksinda magades põleb alati tuli 😀 Kusjuures lapsena ei kartnud…
Ja ämblikud – aaaargh, ühed maailma jubedaimad olevused.
Õhupallid ei meeldi mulle ka eriti, aga sellist paanilist hirmu õnneks ei ole ja luban lapsel mängida nendega 😀
Ma ei nimetaks seda hirmuks, aga mul tekib selline väljamõeldud paanika, kui ma ei saa liigutada ennast nii vabalt kui tahaks. 😀 No nt kui vaatame mehega telekat ja ta paneb oma jalad mulle sülle ja ma ei saa niheleda nii palju kui ma tahaks. 😀
Ma kardan sääski tappa. Võin napakas olla, aga ma pole iial oma käega sääski tapnud. Suvel kepslen lolliks end sääskede sees:D:D:D
Ahjaaa, olen hakanud suuri veekogusid kartma. Nt kui üle veekogu on sild ja ma seal kõndima pean siis valdab mind kabuhirm.Meres ujumas ma väga ei käi, kuna siis tekib uppumishirm.
Imelik, enamus mu hirmusid lööb nagu täiskasvanueas välja .. On kellegil veel nii?
jep, sama siin. Vanusega hirmud kasvavad, sest tead mida karta… Õpid kartma. Pole enam vanemaid, kes sind püsti tõstaks enne kui kukkuda jõuad jne 😀 ma arvan, et asi ons elles. Lisaks ma lapsena käisin ratsutamas nii et seda nägu, kõikide hiigelhobustegagi. Nüüd ei julge ligigi minna 😀 Ja süvahavvat ma enam üksi kodus ei vaata, kuigi lapsena vahtisin Pink Floydi The Walli 30 000 nagu Muumitrolle üksi kodus… Nüüd on veits vastik 😀
Mida vanemaks saan seda enam kardan pimedust ja eriti veel,kui üksi olen.Nt öösel meil magamistoas,kus ka lapse voodi on meil tuli ei põle.Kuid olen selline,kes ööjooksul kindlasti 2 korda vähemalt üleval käib-vetsus,joomas või lapsele piima tegemas.Siis alati pelgan pimedust ja üritan oma asjad võimalikult ruttu äratoimetada ja siis ruttu voodisse pugeda.
Kusjuures veel paar kolm aastat tagasi ma absoluutselt ei kartnud pimedust..
Hobusipelgaid(need kes metsas suurtes okkakuhilates elavad) , kui juhtun neid kusagil nägema või okkametsa satun siis automaatselt hakkan jalalt-jalale tammuma, et nad minu peale ronida ei saaks.
Usse kardan ka, ehk sellepärast et nad nii jubedad väljanäevad ja juba aastaid elavad meil vanavanemate juures saunaall ussid.Ja Suviti näeme neid enamasti igal saunatamisel :/
millegipärast olen rohkem järve, kui mere inimene vist…. Kuigi öine meri on lihtsalt võigas ja järves ei ole ma iial nõus jalgu põhja panema. Vb ei meeldi meri ka selle pärast, et sinna peab jala minema? 😀 Ma lausa unistasin kunagi ujumiseks mõeldud jalanõudest. Vihkan veekogudepõhjasid. Ülepea vesi on kõige okeim variant seal ujumiseks 😀
ja lasteaiast saadik on mul mingi teema punase tellise materjalist jalatalla ja rebenend küüntega 😀 Mingil lõunauinakul kujutasin ette, et ei tea, mis tunne oleks rebenend küüntega (noh, tead küll, et ei ole lõigatud ega viilitud vaid siuke rõve kare) üle telliskivi tõmmata… Ja se ettekujutus oli niiiiii rõve. Üldse vihkan igasuguseid savist asju ja koolis skulptuuritunde, sest savi teeb käed rängalt kuivaks ja siis tuleb kohe se külmavärinaid tekitav kärisend küüs telliskivitallal meelde 😀
Nõustun. See on lihtsalt nii rõve, mul on judinad peal praegu. Ma ostsin omale satiinist voodipesu ja mehel olid sellised mõnusad krõbisevad kannad. Ma ei ole seda voodipesu enam ühtegi korda kasutanud. Samamoodi on mõnus kartuleid käsitsi võtta ja siis sõrmi krõbistada. Lihtsalt võigas! Õõõh!
Aga peale pallide olen suht kartmatu. Putukaid ma ei karda, kuid ei salli ka eriti. Ämblikud meeldivad. Pimedad kahtlased kohad tekitavad kõhedust, kuid see meeldib mulle, nagu adrenaliinilaks. Ja kes see mind ikka mõrvama tuleb kui ma silmad kinni panen või mingi kehaosa teki alt välja jätan? 😀
Ainuke asi mis pähe tuleb on vaablased. Lapsena sain kõrri laksu ära ja enam ei soovi neid näha ka mitte Suht nokaut oli pool päeva. Ülejäänd mis siin mainitud just meeldivad 😀 Jumaldan ämblike ja madusid ntx. Pimedus on ka awesome 😀
Ma kardan samal põhjusel õhupalle ja peab mainima et mul on vedanud kehalise tundidega, et me kunagi palli ei mängi. Ma kardan kohutavalt lendavaid palle ja nendega pihta saamist. Seda ka põhjusega, päris palju olen valusalt pihta saanud. Võimalik, et sellepärast, et terve põhikooli me midagi muud ei teinud, kui rahvastepall. Õudne barbaarsus.
Ma kardan vaime, deemoneid jms elukaid ja siis, et nad ootavad mind pimedas. Peale selle linde, eriti linna linde. Kõrgust või siis noh, kukkumist kardan ka. Kardan ka treppe, eriti järske, neist tulen tagumiku peal alla. Olen kukkunud, ja sellepärast kardan. Linde kardan ka pärast seda, kui sitaga pihta olen korduvalt saanud. Elukate vastu hirm on tulnud vist ajaga.. igasugused kolli jutud ja telekas ja enda sarja huvid.
Veel ma kardan, kui keegi teine on kõrgel või lindude lähedal, nii et ma pole eriti isekas, lasen ikka teistel ka kannatada 🙂
koeri kardan ka.. lehmi jms suuri loomi ka muidugi.
– Ma kardan ka õhupalli lõhkemist, see on nii jube tunne. Puhud näiteks õhupalli ja äkki teeb pauku, süda jätab kolm lööki kohe vahele.
– Samamoodi on treppidest käimisega, pidevalt on tunne nagu kukuks kohe ninali.
– Kardan konni, kui nad ei tea kust lihtsalt välja kargavad.
– Suuri koeri, kui nad üksi ringi uitavad.
– Ma elan vanematega, tänava viimases majas, mu tuba on oma õue poole ja õhtul hämaramaks minnes ma tõmban kohe tumeda ruloo ette, sest mul on pidevalt tunne, et muidu keegi vahib mind seal akna taga.
– Šampuse avamist 😀 😀 Kui seda avatakse sellise mõnusa lennuga, et küll on ripplaes auk või saab keegi selle korgiga mööda pead. (Ma olen ise ka sellega mitte just kõige valutumalt pihta saanud, sp vist kardangi)
Ma kardan jubedalt süsti saamsit või vere võtmist. Ma tean, et see on küll päris tobe kartus, kuid alati kui süsti tehakse läheb silmi eest mustaks ja hakkab jubedalt paha. ALATI.
Veel kardan ämblike ja õhtuti surnutest rääkimist. Mul on niivõrd suur fantaasia, et kui keegi mainib surnuid või kummitusi siis mina enam pimedas ei maga.
Kardan ka inimesi, kellel esineb vaimseid probleeme. Elasin koos naisega, kes vahetevahel öösiti karjus ja laamendas. Kuna ma teadsin, et tal pole seal üleval kõik korras, siis ma ei hakanud talle ka midagi ette heitma, sest oma kogemustest tean, et see oleks asja hullemaks teinud peale selle üritasin võimalikult palju kodust eemal viibida. Tema karjumist võib võrrelda kui “deemonite väljaajamisega”, kord kuulsin ka kuidas ta rääkis endaga kahel erineval toonil- madala häälega ja väga peenikese häälega. Kuna ta ei mänginud hullu iga päev, vaid harva, siis enamus ajast seal elamine nii halb ei olnudki, üür ja asukoht olid suurepärased. Nüüdseks olen välja kolinud ja naudin rahulikku elu, aga kui ma kellegi karjumist kuulen siis mul hakkab jube hirm.
Tea, kas üürisime eri aegadel sama elamist?:)
Minu üürikorteri omanik elas otse üle koridori ja kui temal hood peale tulid, siis karjumised ja hüsteerilised naerud ning muu selline oli kenasti minu magamistuppa kosta. Kole on ärgata öösel hüsteerilise valju naeru peale.
Prussakad – lapsepõlvetrauma, aga õnneks pole neid pärast ülikooliaegset korteriüürimisfiaskot näinud (veetsin seal korteris täpselt ühe hirmsa öö).
Ämblikud – aga ainult siis, kui oma pere väikseid lapsi ligidal pole, sest ma ei taha neile oma hirmu edasi anda ja miskipärast suudan siis olla tugev eesti naine. Võõrastele lastele traumade tekitamine jätab külmaks.
Treppidest olen lennanud nii üles kui alla, ükskord tabasin alla kukkudes seljaga täpselt igat trepiastet ja vedelesin trepi alumisel mademel terve mitu minutit ja ei julgenud liigutada, sest kartsin avastada, et ei saagi enam. Aga sain ainult vinge kogu-selja-sinika. Koperdasin koera otsa tookord – tema lendas ka trepist alla, aga ei tabanud ühtki astet ja maandus jalule. Ehk sis – treppidest olen kukkunud küll ja veel, selleks ei kardagi.
Mulle ei meeldi, kui õues on pime ja aknad on katmata, ehk siis ma rebin kiirelt kardinad alla kui ma enam ei näe mis õues toimub 🙂 Selline vastik tunne on, et äkki keegi salaja vahib sisse… elades nüüd 9-l korrusel on see kabuhirm pisut taanduma hakanud 😀
vanad majad ei meeldi mulle ka, üksi sinna ei läheks – raudselt need kohad kõik kollitavad 😀 üldiselt kogu see vaimuteema ajab mulle kananaha peale ja ma loodan et peab ealses ühegi vaimuga kokku puutuma 🙂
Ja no paaniliselt kardan ma ämblikke… ja ega ka ülejäänud putukad ei ole väga lahedad ja neid suhu ma ei paneks eales ;)) Tõenäoliselt sureksin ma välja, kui meil siin planeedil enam muud süüa peale vaklade poleks 😀
Oh jumal, kommentaare lugedes leidsin vist igast ühest midagi, mida kardan.
Kõige rohkem muidugi ussid, rotid, hiired, konnad, lehmad (olen lehmadega üles kasvanud, aga kardan J-U-B-E-D-A-L-T. Maalaps, eksju 😀 ).
Õhupalli pauku, üksinda kodus pimedust.
Vaimudesse ei usu, aga ikka kardan.
Palgiveo rekkasid – kui neid sõitmas näen, läheb süda pahaks ja silme ees mustaks, sest ÄKKI palgid tulevad sealt maha.
Need põhilised, mis kohe meelde tulid, aga neid hirme on veel ja veel.
Ma kardan ka lehmasid.. Seda aga kindlal põhjusel. Kui olin väike laps alles, siis “koristas” pull mind oma sarvedega teepealt eest. Sain otsaette eluks ajaks armi 🙂
Veel kardan ma hobuseid! Saate siis aru.. Mul on palju tuttavaid/sõpru, kes jumaldavad hobuseid, kuid mina kardan neid :S Sellel ka põhjus. Lapsena olid meie kodu juures karjamaal hobused. Ja me käisime karjamaal jooksmas ja siis hobune hakkas mulle järgi jooksm, kui vaatasin selja taha, siis oli vaatepilt nii hurmus, et pidin seal pea-aegu ennast täis laskma.. Hobune oli mu seljataga nii, et seisis kahel tagumisel kabjal. Oleks ma sel hetkel seisma jäänud, oleksin talle alla jäänud :S See pilt siiani selgelt meeles. :S
Siis kardan ma usse. Sellepärast, et olen pea.aegu ussile peale astumas olnud. Ja ehmatasin nii, et õudne!
Need mu suurimad hirmud. Veel ei meeldi mulle pimedas kõndida, ämblikud, konnad… kõrgust ja tähelepanu keskpunktis olla kardan ka. 🙂
Mina kardan telekat. Ehk siis selles mõttes, et kui tuli välja film Ring siis mul oli vaja igaühega seda koos vaadata ja see vist traumeeris mu nii korralikult ära, et magama jäädes tekib alati tahes tahtmata pilt silme ette kuidas see Ringi eit mu telekast välja roomab ja mu voodi poole mööda põrandat liigub õõõõh. Samal põhjusel ei maga ma ka pimedas vaid alati peab tuli põlema.
Samuti kardan ma meeletult kõrgust, see on mul olnud väikesest peale. Nt teise korruse rõdul teen suitsu siis juba pea käib kergelt ringi. Kõige jubedamad on minu jaoks need lollakad ostukeskused, kus on avatud teine jne korrus, ja muidugi on ilusti LÄBIPAISTEV äär veel ees, et oleks kenasti alla näha sinna rõvedasse sügavikku. Sõbrad alati naeravad kuidas ma siis mööda seinaääri rooman poest poodi 😀 Aga noh mis teha, shopata ka vaja. Kõrgusega ongi mul selline veider hirm, alati tekib tunne, et äkki ma libastun ja kukun üle ääre alla või et millegitõttu muutun ma korraga väga kergeks ja hõljun üle ääre ja siis kukun alla (ma tõesti ise ka ei tea kust otsast mul sellised napakad mõtted tulevad :D)
See trepikartus on minul ka, aga mina kardan vastupidiselt, et ma üles minnes kukun oma hammastega vastu trepiastet sodiks 😀 ja lisaks on mul veel kohutav kartus herilaste ees.
Jaa…ja siis igasugu liblikaid ja ämblikke ja roomajaid ja kolle ja narkoosi ja kassihaigust ja uneapnoet ja paadiga sõitmist ja suuri nuge ja elavhõbedaga kraadiklaase, gaasipliite…issand ma parem lõpetan kohe.
1)Kardan ka üksi pimedas magamist, alati peavad mingid tuled kuskil põlema, et ma rahulikku und magada saaksin.
2)Üksi kodus olles kardan vaikust, reaalselt ei tea ma kui naljakas see tundub kuid päriselt kardan toas istuda kui seal on nii vaikne et hakkan omi mõtteid kuulma või siis vilinaid kõrvus 😀
3)Putukad, kui mu toas peaks kasvõi üks ämblik olema siis enam ma sinna tuppa minna ei saa, vähemalt seni kuni keegi ta sealt minema on viinud.
3)Surnuaeda, ei suuda isegi lähedaste hauale minna.
4)Pisikest tuba, eriti kui pean seal üksi olema.
5) Poe järjekorras seistes lähen paanikasse kui inimene täpselt mu taga seisab ja mulle kuklasse hingab.
Igal inimesel mingid hirmud, mina oma täies idiootsuses kardan tuvisid ja nagu reaalselt lähen lolliks kui nad mu juures lendavad!:D
Tavapärastest hirmudest on mul ämblikute (vähesemal määral ka muude putukate) kartus, kõrguse kartus ja hirm madalate ja kitsaste kohtade ees (nt, kui voodi alla miskit veereb, siis ma jäerele ei roni).
Kui ma üksi kodus pean olema (öösel), siis tavaliselt teen sellise veidra asja, et käin kõik toad läbi, vaatan voodi alla ja igale poole, kuhu keegi saaks ennast peita ja siis on süda rahul, et olen ikkagi üksi ja keegi ei ole ennast ära peitnud ja ei tule mind öösel kollitama.
Ma muidugi ei tea, mis ma siis teeksin, kui sellise kontrolli käigus näiteks voodi alt või mõnest toast võõra inimese ikkagi avastaks 😀
Ühte kummalist asja aga kardan ma küll, vene õigeusu kiriku preestreid, vahel (õnneks harva) satuvad nad kuskil ette (poes või bussisi või muus avalikus kohas) ja mul kohe pulss tõuseb, käed lähevad higiseks ja vaatan, kuidas kiiremini minema saaks nende lähedalt. Ma isegi ei tea miks, aga nad on minu jaoks väga hirmuäratavad ja ma lähen väga närvi. Õnneks pole ma ühtegi juba paar aastat vist näinud 😀
Aga ükski nendest hirmudest mu elu ei sega 🙂
Mul on ka päris haledad hirmud 😀 Luban täitsa nende üle naerda ka 😛
1. Ma kardan meeletult naba, kohutavalt. Keegi ei tohi mu naba vastu minna ja ma kategooriliselt keeldun kellegi teise naba katsumast. Juba naba vaatamine ajab mul teinekord suurest hirmust südame pahaks.
2. Vetsu kinni jääda. Võimalusel jätan ma ka ühiskäimlas ukse lukustamata ja sõbranna peab ukse taga valvama.
3. Koeri, mida väiksemad, seda hirmsamad… Tegelikult on suured koerad ka hirmsad, aga väiksed hambad on vist valusamad kui suured ja suudavad inetumalt mu sääred ära pureda.
4. Suuri taluloomi… Sead, lehmad, hobused jne jne.. Nad on lihtsalt nii hirmsad. Kui ma jalutama lähen ja kuskil tee ääres mõnda kodulooma karjamaal söömas näen, siis ma lähen lausa üle tee või lausa kaarega, aga peaasi, et ma nendest loomadest mööduma ei pea.
5. No ja nagu üks tõeline naine ikka, siis kardan ma ka ämblikke.
6. Ja mõne jaoks kindlasti jube naljakas, aga ma kardan ühe käe küünega teise käe või jala küünt katsuda. See on kuidagi nii hirmus :/
7. Kodutud on ka minu arust jubedad… Alati pelgan neist mööduda 😛
Ma kardan praktiliselt kõike. Autoga sõitmist, äikest, pistiku väljatõmbamist (sest alati tuld lendab), pesumasina tsentrifuugimist (ma kujutan ette, et pesumasin lendab õhku ja siis ma saan trumliga vastu pead), pimedas ja õhtuti üksi kodus olemist ja magamist, uksepoolsel voodiküljel magamist, lahtise aknaga magamist.
Kardan, et kui ma üksi olen, siis mingid sarimõrvarid tulevad ja murravad sisse (ühel hetkel kaalusin isegi relvaloa tegemist), tulekahjusid kardan (mõtlen alati läbi, et kui midagi peaks juhtuma, siis kuidas ma käitun ja mida täpselt teen), üksinda linnas kõndimist kardan, kõrgust kardan meeletult.
Ohh….neid asju on nii palju tegelt. Alates sellest, et mul tuleb juuksevärvist anafülaktiline šokk ja siis ma suren kuni selleni, et ma ujun kuskil järves ja siis mu jalg sujuvalt puudutab vastu vettevisatud anonüümset laipa. Minusugusega kooselamine on põrgu, sest ma tegelt ei sulge tunnistada kunagi, et ma neid asju kardan, sest need on nii lollid hirmud, ma lihtsalt üritan kõiki neid asju hambad ristis teha, et ma mingisse pehmete seinadega tuppa ei satuks lõpuks.
Appi, seda ma ka kardan, et saan trumliga vastu pead, kui pesumasin töötab.
Võimalusel lähen toast ära ka, kui pesumasin töötab, sest siis ei saa ma ju löhkeva pesumasina küljest mingi jupiga 😀
Ja kui suvel jalutan ja keegi trimmerdab, siis ma kujutan ka ette, kuidas see keras vms lendab mulle vastu pead 😀
Sama…ma ei julge muru ka niita tegelt. Panen alati mingid kummikud ja värgid jalga ja siis vahin jumalast pingsalt, et ühtegi kivi ei oleks, sest kiviga võib ju vastuu silma saada näiteks jne 🙂
Mu meelest on ka muru niitmine creepy. Niitsin ükskord ja siis mingi rauast suur mutter oli muru sees peidus. Sain sellise laksu vastu kintsu, et verevalum oli taga. Arva ära, kas niidan muru veel või ei!? 😀
Ma õnneks ei niida muru, mu mees teeb seda minu eest, saab aru 😀
Ja ta teeb seda siis, kui mind kodus pole ega last, sest ma kardan, et üks meist saab ikkagi mingi jupi või kiviga vastu pead. Kuigi meil on murust kõik kivid välja korjatud, mis seal vähegi leiduda võib 😀
Kusjuures minu arust on ka hirmus puid lõhkuda, sest kui see kirvepea sealt otsast lendu paneb, siis on tulemus hirmus.
Ja ma juba mõtlen, et miks ma ei ole pehmes toas, sest mu hirmud on lihtsalt liiga jaburad 😀
Ka mind kardan pimedust….Alati vaatan tänaval selja taha, enne magama minekut kontrollin aknad-uksed,kapid üle- et kas kõik 100% nagu peab ja siis uinun…
Vargaid- iga krabin on mu jaoks varas…olen maganud lihahaamer-nuga padja all,et olen valmis kui keegi tuleb…On ka olnud kogemused,kus istun terve öö üleval ja min. kell 6
esimest korda üksi suhtuude kohta pidin jääma)
Õhupalle : eriti täispuhkumist: kardan,et katki läheb…Olen saanud väiksena õhupalliga(just need,mida müüakse laada peal ja lastakse heeliumiga täis- need tugevast materjalist) ja lasime gaasist tühjaks ja puhkusin uuesti täis,kuid ühel hetkel oli käis pauk vastu minu nägu…
Kobras: ma pole iialgi näinud päris kobrast,aga oli mingi periood elus,kuid kui kuulsin lugu surnud koprast…siis nägin unes õudukat veel neist ja siis ma oli no tõeline hirm nende ees…Loomulikult kiusti mind ka nii,et paadiga jõe peal mindi pesaligidale ja mina karjusin paadis nagu hull…Kuid see on nüüd möödas…
Vaatasin,et üks kardab konni…Mina panin alati vanasti konnad purki ja vahtisin,kuidas nad õhku täis lähevad,…:D
Ma kardan
*kummitusi vms lapsest peale (põhimõtteliselt siis pimedas ehmatamist kellegi võõra poolt);
*trepist üles kõndimist, eriti kontsadega, sest mul on tunne, et ma võin valesti astuda, konts läheb valesti ja lendan trepist alla;
*ESINEMIST ja üldse kõigi tähelepanu keskpunktis olemist;
*Sõda.
Õnneks ükski foobia ei ole, pigem ebameeldivat tunnet ja ebamugavust põhjustavad olukorrad.
Mul on väiksest peale mingi foobia et teki alt ei tohi öösel peale pea midagi väljas olla, et jalg välja jääb, äkki keegi krabab mind voodialt. Õudukaid ei vaata ma üldse, siis ei saa ma üldse magada ja no ehmatan nendes toimuva peale nii et infarkti oht.
Trepid, öösiti pimedas ma lausa jooksen treppidest üles, et äkki keegi on kuskil, ründab seljatagant… kuigi tean, suur inimene ise, et ei ole, ikka jooksen nagu hirmunud laps ruttu 😀
Mul täpselt sama! Lisaks veel kardan, et keegi haarab trepipuude (eeldades, et tokid kus peal käsipuu on, on trepipuud…) vahedest mu jalast kinni, kui pimedas enda tuppa liigun.
Nõelad ja kõik nendega seoses.. Pean silmas süstimist ja vere võtmist! Ja siis need suured sääsed, need kes ei tee nagu idee poolest midagi aga on ÕUDSALT suured ja suvel kui õhtul aken lahti lendavad sisse. Neid vist kardan kõige rohkem.. See suvi oli tükk tegu, iga õhtu oli korter neid täis ja siis mina karjusin ja nutsin ning teised, kes parasjagu mul külas olid, tapsid neid. Üksi olles tapsin neile õhuvärskendit peale pihustades. Kõigil oli naljakas, aga ausalt, minul on nende ees surmahirm 🙁
Kõrgust ja väikeseid kinniseid ruume (sh talvel lumeonnid jms). Kunagi kartsin ka liftiga sõita aga see faas jäi lapsepõlve. Muidugi jäin lapsena tihtipeale ka kinni sinna…
Aga need suht tavalised hirmud.
Üks natuke totakas hirm on looduslikes veekogudes sügavamal ujumine… no koguaeg on tunne, et mingi jube veeelukas tuleb ja ründab mind. Basseinis õnneks seda hirmu pole 🙂
1) Ma kardan vanureid-alati kui bussis sõidan ja nad mu lähedale tulevad,hakkan justkui limbot tantsima,et neist mööda saaks ilma,et nad mind puudutaks,mul ei ole nende vastu midagi,inimesed nagu inimesed ikka,aga pihta neile juba väiksest saati minna ei julge!
2) mesilasi-herilasi ja muid värdjaid kuue jalgseid. Ma lihtsalt kardan neid isegi ei tea miks.
3) pimedas väljas üksi käimist-pipragaas on alati taskus siis.
4)liigset tähelepanu suures seltskonnas,sõnavõtud pole minu teema,eriti kui on palju võõraid ümberringi.
kardan keldrisse minna. no üleüldse on keldrid suht koledad kohad, seal võivad olla ämblikud ja muud loomad (maal on vahepeal nahkhiired keldrisse pugenud) :S …ja keldris on nii pime ja külm ja kõhe.
Ma kardan zombiesid. Täiesti ebanormaalne hirm.. aga ma lihtsalt kardan, kappi ka makaronilao teinud, et juhul kui tulevad.. siis saan kodus süüa mingi aeg 😀 😀
Ma kardan ka zombisid 😀 Ja kui mõelda, milline on tänapäeva tehnoloogia, pole mingi vaev zombiviirust kuskil valmis vorpida 😀
Ja seoses selle hirmuga on mul absoluutselt iga koha jaoks, kus ma ilmselt rünnaku ajal olla võiks (kodu, vanemate kodu, elukaaslase kodu, töö jne) välja mõeldud mingi hull plaan, kuidas ellu jääda.
Trepist kardan ka alla kukkuda, aga mitte nagu kukkumist ennast, vaid seda, et ma kukun esihambad kildudeks. Trepist ei julge üles ka sellepärast joosta. Kes ikka esihammasteta elada tahaks, eks.
Mul ka plaanid välja mõeldud, vahepeal mõtlen isegi sellepeale, et mis siis saab kui see mingi viirus tuleb ja ntks, et kui kallimaga koos oleme kuskil ja ta ära sureb magades vms ja muutub zombieks. Fuhh, ma olen ikka haige.. suudan enda elu nii raskeks teha 😀
Ma hakkasin siis veel mõtlema, et tegelt ma kardan veel igasuguseid asju. Näiteks metsa on mind seenele viia algul mõni nädal päris võimatu. Kardan puuke, madusid, põdratäisid(eriti kui need raiped kulmukarvadesse ronivad), rotte(kui näen neid, siis ei karda.. aga kui maal olles, ÖÖSEL, lae vahel krõbistavad, siis andke padruneid noh!), kui abikaasat pole, siis kardan ka pimedust(hakkan mõtlema igast lollusi, vaimud/vargad, siis pmts siplen voodis ja higistan nii mis kole), kardan ujuda, sest äkki tuleb haug ja pureb mind(alles paar aastat tagasi oli artikkel, et haug pures inimest ujumise ajal-.-, ei aitanud hirmule kaasa eriti).. oeh, neid nii palju veel 😀
Mina treppe ei karda, kuigi ma olen korra kõhuli käinud trepil ja kõhupeal alla välja libisenud. Õnneks viga ei saanud ja pigem pakkus see mulle nalja. Siin muidugi on meil selline nikats trepp ja see on veits kriipi, eriti lapsega üles-alla käies aga muidu trepid mind ei heiduta.
Küll aga jagan ma sinuga seda pimeda toa teemat. Ja kui siin tormiga meil majast elekter kadus, siis ma ei julgenud isegi wc-sse minna. Linnas veel on mingi valgus akna taga aga siin maal on ainult mets maja taga ja kottpimedus.. õnneks nüüd on põhjust öötuli põlema jätta, sest laps ju ei salli pimedust 😀
Kardan ka treppe…olen korra trepist kukkunud ka…2-astmeline trepp oli ja suutsin sealt ka kukerpalliga alla sadada…
Teiseks on lausa paaniline hirm avaliku esinemise ees. Näiteks koolis, kui ma isegi juhtun teadma õiget vastust, ei tõsta ma kunagi kätt ega võta sõna. Kunagi pidin ~10 inimese ees esitama mingit koolitööd, pildi tahtis tasku visata, hääl värises. Palju õudsam kui mistahes kollid ja zombid ja kirvemõrvarid koos.
Jaa, avalikku esinemist vihkan ma ka. Eriti nõme oli siis, kui pidime 8 klassis ühe eksami asemel referaat-uurimustöö kirjutama ja seda hiljem terve klassitäie rahva ees kaitsema. Hakkama sain ja pärast oli muidugi adrenaliiin laes aga sel hetkel oli küll vägaväga hirmus.
Ma kardan üksi olles jalad teki alt väljas magada, sest ,noh saate isegi aru 😀 …
Liblikaid – neil on kahtlaselt karvased tiivad…
Täiesti paaniliselt nôelu/süstlaid…
Paranormal Activity? 😀
See haiglane hirm on mul tegelikult lapsepôlvest. Mäletan, et nägin öösel unes kuidas keegi mind jalgupidi voodist välja rebis. Ning loomulikult Paranormal Activity kinnitas mu kahtlusi 😀
Ära muretse!Ma kardan ka õhupalle ja pimedust,lisaks veel kõrgust ja ämblikke.Täielik häda olen ikka 😀 Nüüd olles rase,kardan ka veidi treppidest alla tulemist,niiet sa pole üksi viie aastane;)
Ma tean, et see tõenäoliselt ajab iga inimest naerma kui ma seda minin aga … ma kardan zombisid .. KOHUTAVALT, kui vaatan näiteks õudusfilmi nendest siis võin olla kindel, et järgnavd paar ööd ma jooksen unes nende eest ära ning võitlen oma elu eest 😀
Ja noh muidugi kui hästi järele mõelda siis kartsin varem ka nukke, või noh vanaaja nukke kardan tõenaoliselt siiani :/ Need on tõesti jubedad, nad nagu jälgiksid mida ma teen, kui ma neile selja pööran 😀
no ja unustada ei saa muidugi mu kõige suuremat hirmu – ämblikud, nad on tõeliselt jäledad ja isegi puhtalt arvutis olevast mõnest pildist jooksevad mul päääris korralikud judinad üle selja , uhh.. jubee.
Kindlasti on mõni asi veel, kuid need pole nii hullult hirmutavad 😉
Aa, ja üks eriti weird asi veel.. Vaatasin paar aastat tagasi õhtul üksi mingit filmi, kus ühele mehele lasti kuul läbi uksesilma silma, kui see koputuse peale ust avama läks. Alati kardan uksesilma vaadata.
Mina kardan pimedust, kui ma õues olen ja pime on vaatan koguaeg üle õla. Sõbrad koguaeg naeravad, et mis asja sa vahid sa ei ole ju üksi aga ikka vahin 😀 Veel kardan ma rääääigelt ämblikuid, nädal aega tagasi olin dušši all ja järsku vaatasin lakke ja minu pea kohal oli selline elajas ämblik, läksin üleni vahusena meest kutsuma, et ta ämblikuga teeks midagi, tema alati naerab mu peale 😀 Enamasti tulevad söövad kassid need jubedused ära aga laest ei söö hästi juuu 😀 Ja veel kardan ma kohutavalt müristamist, kui välku lööb panen kohe kõrvad kinni:D
Ma kardan ka äikest aga õnneks mitte nii hullult, et elu selle pärast seisma jääks. Lihtsalt.. see on niivõrd võimas loodusjõud ning ohtlik, kuidas saab seda mitte karta? 😀
Samas tean ka inimest, kes ronib äikesega vannituppa nt peitu ja ei tulegi välja, enne kui äike lõppeb. Igal inimesel omad hirmud ja sinna ei saa midagi parata.
Jaaaaa! Mina kardan ka paaniliselt äikest! Tavaliselt lähen teki alla peitu, et ei peaks seda jubedust nägema ja laulan kõva häälega, et mürinat poleks kuulda! Ma ei ole vaimuhaige, ausalt 😀 Vanaema rääkis ka, et kunagi oli neil keravälk läbi pistiku tuppa tulnud 🙁
Äikest ja müsristamist kardan kui tuld ja eriti kui üksi olen, siis olen peadpidi tekiall 😀
Kui Sa oleksid igava v6i isegi olematu ettekujutusega inimene, siis Sa neid eelkirjutatud asju ei kardaks. Kuna see ettekujutus on Sul nii hea, siis tekivad ka igasugu veidrad hirmud. Ise kunagi kartsin ka meeletu nimekirja asju, sest ettekujutus kuidas end vigaseks v6in kukkuda oli nii suur. Pimedust aga pelgan siiani- alati peab kas tuluke p6lema v6i raadio v6i muu tehnika h22lt tegema. Kahju tegelikult, sest pimedas vaikuses oleks proovilepanev olla iseendaga. Vaat, kui palju me enda kohta teada saaksime 😀 6hupalli paugud aga on umbes sama mis mul r8steriga.. ma tean, et saiad hyppavad kohe v2lja mingi k2rakaga aga ikka alati ehmatan. Olen isegi proovinud harjutada, et noh, j2lgi nyyd ja kohe kargavad kaks viilu v2lja… pole siiani 6nnestunud tuimaks j22da.
Delfi kommentaatoritel lased end liialt h2irida- las need p6mmpead jahvatavad. Nende kiusuks valaks ma veel 6li tulle, et neil ikka tegemist oleks ja ise samal ajal oleks uhke enda yle, et nende tyhjadesse eludesse olen suutnud kiilu lyya.
Ma kardan üksi pimedas kõndida. Alati, kui seda tegema pean, lähen pooleldi joostes, aeg-ajalt seljataha kiigates 🙁
Täpselt sama asi 😀
sama
Mina kardan ka üksi kodus olla öösiti. Jube kõle ja tule jätan ka põlema! Ja siis üks naljakas hirm – kui panen tule põlema ja voodisse lähen, siis enne voodi peale jõudmist kardan, et keegi voodi alt haarab mu jalast kinni, mingi poltergeist näiteks. Peaks muretsema sellise voodi kus voodialune pole tühi vaid täidetud.
Pauku kardan ka – shampuse pudeli pauku. Kui keegi teine pudelit avab siis katan silmad kinni, selline tunne on, et kork lendab vastu seina ja vindiga silmaauku mulle.
Minu kartused:
* Õhupallid, täpselt see sama põhjus mis sul.
* Konnad ja neid kardan paaniliselt. Kunagi mu sõbranna viskas mind kärnkonnaga, küllap sinna see koer maetud ongi.
* Metsa, kuna hirm on, et kohe tuleb karu/hunt/ vms ja sööb mind ära 😀
* Pimedust
Hetkel ei tule rohkem meelde 😀
Samad hirmud.
3. punkt on minu kohta 😀 Tegelikult olin ma alles 21 aastane, kui esimest korda elus üksinda ööseks koju jäin 😀 Ja siis passisin ka nii kaua kui võimalik üleval, et öö rutem läheks
Mina kardan ka jubedalt trepist alla kõndimist. Ma ei tea miks aga igakord kui ma sealt alla tulen, kujutan ette, kuidas ma sealt alla lendan 😀