neli tuhat

Sellise pildi saatis mulle täna armas Sipsu ja ma olin päris tõsiselt üllatunud. Juba 4000?

Ma mäletan, kuidas ma istusin Sandri juures ja tegin enda blogile Facebooki lehel. Mingi hetk oli seal viiskümmend laiki ja ma olin nii hämmingus. Mõelda vaid, 50 inimest loeb mu blogi!

Paari päeva pärast täitus juba sada sõpra ja umbes selline number oli seal üsna pikka aega. Ma tegelikult väga täpselt ei mäleta ja meenutada ei oska, sest ma ei jälginud seda nii usinalt ja ühtlasi on mul väga halb mälu.

Ma mäletan, kui ma ühel päeval nägin oma blogi kellegi võõra blogrollis. Ma olin nii üllatunud, et võõrad inimesed ka mu blogi loevad. Mis siin seda minu blogikest ikka lugeda, eksole.

Ja nüüd on mul NELI TUHAT sõpra. Jessake.

Ma isegi ei usuks seda, kui ma just ei saaks toetuda mugavatele diivanipatjadele, mille üks lugeja oma kätega mulle meisterdas, kui ma ei saaks vaadata köögiaknal kasvavat lavendlit, mille teine lugeja mulle saatis. Kui mul ei oleks praegu jalas lillad villased sokid, mille minu blogi lugeja mulle kudus.

Teate, mis mind kõige rohkem rõõmustab? Need lahedad arutelud, mis teinekord mu postituste all tekivad. Need sajad naljakad lookesed, mida te minuga jagada suvatsete.

Selle pärast ma neid loosimisi teen ka. Sest ma tahaks midagi vastu anda, kui mulle juba nii palju antakse. Ma tean, et osad ei viitsi osa võtta ja need käivad pinda, aga mõndadele meeldib. Eriti minusugustele inimestele, sest asjad on ju awesomid. Eriti tasuta asjad! Mulle meeldib, et mõni lugeja saab tänu mu blogile minna kallisse restorani, kuhu ta võib-olla muidu ei satuks? Et ma olen saanud aidata kassitoidu ja lasteriiete ja muu pudi-padiga.

Et siis jah, teile teadmiseks, et ma ei tee neid loose, et teile pinda käia, vaid et teile midagi kinkida 🙂 Ja kui te ei taha osa võtta, ärge siis võtke, jumala eest. Aga mina tahan neile ika anda, kes viitsivad nats jeblada sellega.

Ma proovin hakata tublimaks blogijaks ja ennast tagasi hoida. Mul siin viimastel päevadel on oma emotsioonide kontrollimisega probleeme (just netimaailmas olen ebaviisakaks kiskunud) aga ma üritan ennast parandada, sest tegelikult on mul PIKK LIST ees, millest ma teile kirjutama peaksin. Aga kõigepealt oli vaja raamat lõpetada ja siis olin mina haige ja siis Mari haige (nohu taandus vähe, aga asendus rämeda köhaga) ja nüüd tunneb Kardo, et hakkab haigestuma. Rist ja viletsus!

Ja muuseas, ma armastan peale oma blogisõprade ka oma blogivihkajaid 😀 Päris ausalt. Ma olen terve elu natukene selline…intriigimutt olnud ja nii hea on, kui saan selle kõik onlainis tehtud ja ei peagi päriselus kaagutama ja Kardole vaasiga vastu vahtimist andma selle eest, et ta näiteks prügi välja ei vii.

Kuigi tõele au andes ma hammustasin teda täna, et ta üles ärkaks. Kujutage ette – ta hammustas mind vastu! Milline üüratu ebaõiglus ja koduvägivald, milles ma elama pean.

Aga lõpetuseks teeks jälle väikse lugejaküsitluse:

[polldaddy poll=7883312]

[polldaddy poll=7883314]

[polldaddy poll=7883316]