Ükspäev siin hõikasin, et tahan seenele minna ja üks tore neiu mind autoga peale korjaski, et me saaks siis täiega seenetada. Meil oli ideaalne sümbioos – mina teadsin kohta, ega viitsinud enam rattaga minna, tema kohta ei teadnud, aga omas autot.
Lõpuks selgus muidugi, et SEDA kohta, kus me käisime, teadis ta küll. Lihtsalt eelmine kord seal ei olnud seeni, aga seekord oli. Vihm teeb ikka imesid, sest terve metsaalune oli seeni täis. Ole ainult mees, viska pikali, rooma märjas samblas, poe kuuskede vahelt läbi, astu põdrasita sisse ja korja!
Mul oli vist eelmise korraga vilumus sisse jäänud, sest minu korv sai hulga kiiremini täis kui kaaslasel. Ma olin lausa NII vilunud, et ta vahepeal ei näinudki mind, sest ma sulandusin oma oksi, okkaid ja samblat täis jopega metsamassi sisse. Mis mul siis üle jäi, kui vaest sõbrakest aidata ja ka tema ämber täis korjata.
Mingi hetk kummardusin ma seene järgi ja suskasin endale oksaga otse silmaauku, mille tagajärjel läks mul lääts kõigepealt silma taha ja lõpuks kukkus hoopis välja. Siis, kui ma poolpimedana ja valutava silmaga ringi vaatasin, taipasime me mõlemad, et õues on üsna hämar, mina näen välja nagu Voitka ja meil pole õrna aimugi, kus on auto. Ma kujutasin kohe ette, kuidas see mets näeb välja TÄPSELT nagu see Blairi nõiaprojketi filmis ja KÕIKIDES õudusfilmides hakkavad asjad nii, et kaks naist lähevad metsa ja naeravad ja jube tore on ja järgmine hetk on pime ja neid hakitakse nende enda seenenugadega teineteise silme all tükkideks.
Mina olin valmis KOHE politseisse helistama ja hüsteeriliselt nutma puhkema, õnneks säilitas teine seeneline siiski rahu (kuigi ta alguses lubas ära eksides hüsteeriasse minna, on valetaja!) ja juhatas meid Google Mapsi abil kuidagi metsast välja. Alles hiljem taipasime, et oleksime võinud ju Mapsi peal auto asukoha salvestada, aga imekombel jõudsimegi täpselt samast kohast metsast välja!
Kuna esialgne plaan oli kodus veel seenekastet teha, matsin ma selle maha ja mõtlesin, et võiksime tagasiteel poest läbi käia, et ma saaks grillkana osta. Ma olen lausa HÄMMINGUS, et me ei näinudki kedagi, kes oleks saanud küsida, et tsau, kas sa oledki Mallukas? Või teha Perekooli teema: “Nägin eile Mallukat! Ta oli läbimärg, okste ja risuga kaetud, meik laiali, põdrakärbsed peas kinni ja see hetk kui ma teda nägin, oli ta poe WCs ja üritas ennast kätekuivati all uuritades kuivatada!”
Because it happened…
Aga ÜLDISELT oli meil väga tore, me saime väga palju seeni ja kui keegi veel tahab seenele minna, aga asi on auto puudumise taga kinni, siis võtke mind kampa – ma tean kohta, kus ära eksida ja kus on palju-palju seeni!
4 kommentaari
Mina läheks hea meelega seenele 🙂 Aga kajuks läheb homme auto hooldusesse.
Ma tahaks ka seenele minna, aga ma ei tea eriti neist midagi 😀 ise elan Kohila kandis ja ei oska siin kuhugile minna 😀
mis seeni sa sealt salakohast leidsid ja olid need ka söödavad? mul oli eelmisel aastal selline pikantne seenelkäik, et korjasime peikaga kolm korvitäit, läksime siis huilates koju ja hakkasime seenemäärajaga saaki identifitseerima. kaks väsitavat tundi hiljem selgus, et me ei toonud koju mitte ühtki söödavat seent. aga muidu oli väga tore!
Heh! 😀 Kui sa postitasid oma FB lehele pildi tundmatutest seentest, mida keegi oli korjanud ja metsa jätnud, siis mõtlesin, et “Pagan, ma ise nägin taoliseid seeni, mille keegi maha oli jätnud!” Tuleb välja, et sa käisid ise paar tundi hiljem samas kohas! 😀