Täna mõtlesin ma üdini aus olla ja rääkida teile, et ma pole jälle sada aastat trenni jõudnud ja söön ikka meeletult ebakorrapäraselt ja valesid asju. Veiniga piiri ei pea ja tulemus – MA LÄHEN KOGU AEG PAKSEMAKS!
Ma pole kunagi elus olnud paks. Isegi mitte natukene. Seetõttu pole ma kunagi elus ka mõelnud, et oh, seda ma ei tohi süüa, või seda ma nüüd ei saa süüa või juua. Alati olen söönud ja joonud ja…Olnud nagu ma olen. Nüüd ma söön ja joon ka samamoodi kõike, mis hing ihaldab, aga selle vahega, et ma mõtlen sellest kogu aeg!
“MIKS MA OMETI SÖÖN SEDA VÕILEIBA, KUI MA OLEN PAKS KUI VAAL JA PEAKSIN ENNAST PÕLEMA PANEMA?!”
“Miks, ooo miks, õgin ma kell 11 õhtul nagu metselajas?”
Piinlik tunnistada, aga ausalt ütlesin ma üks õhtu Kardole, et kui jumal on olemas, siis ma hakkaksin kohemaid anorektikuks. Jessas, kuidas ma vahepeal kadestan neid, kellel on nii palju tahtejõudu,et suudavad mitte süüa. Jaaa, ma tean, see on raske ja jube haigus, aga ma ei tahakski ennast surnuks näljutada, ma tahaks lihtsalt omada piisavalt tahtejõudu mitte süüa, kui ma ütlen endale, et ära söö. Aga mida ma teen? Kassin selle üle, et ma olen paks, siis ärkan hommikul üles ja söön hommikusöögiks komme ja coca-colat. Sest pohhui. Ma juba olen NII TÜLGASTAV JA PAKS.
Ma ei tea, miks ma seda teile siin praegu halan, ega teie mind kõhnemaks teha ei saa. Ehk võib olla nii palju, et kui keegi teist töötab hessis või mäkis või mõnes pitsakohas, et siis kui ma midagi teilt tellima peaks, siis kirjutage paberile: “EI! Mariann, EI! Vaata ennast!” ja siis te juba olete mind natukene aidanud.
Eriti hea oli vestlus ühe mu sõbrannaga, kellele ma rääkisin oma ebatervest soovist saada vähemalt anorektikuks. “Mallu, misasja, sa oled jumala normaalse kehaga!” “Eiii,” raiun mina vastu. “Vaata kui paks kõht mul on!”. “Kammoon Mallu, kõikidel on selline kõht, mul ka!”
Sellistel hetkedel on küll tunne, et keegi lööb mind jalaga näkku, sest inimene, kes on sinust nähtavalt 200% rohkem vormis, ütleb, et kammoon, ma ka mega paks. Samas keegi ehk vaatab minu pilti ja mõtleb, et mis kurat ma üldse vingun, aga ma vingun ikkagi, sest:
- Mu riided ei lähe mulle selga.
- Ma olen morbidly obease.
- MIKS AINULT MINA PEAN NII TAHTEJÕUETU OLEMA?!
- Miks kõik head asjad mind paksuks teevad?
- Miks ma kogu aeg trenni üle lasen?
- Miks ma pean abielluma sinivaalana?
- Someone….kill me…
Sellised positiivsed jutud siis pühapäevasesse päeva. Vot siis nalja…Aga teinekord tuleb aus kah olla.
105 kommentaari
mina ei arva, et oleksid paks, kuid samas olin ka ise samas seisus. keegi (k.a mina) ei arvanud, et oleksin paks. ma nimelt oskasin
oma kõhupekki nii enda kui ka teiste eest enda teadmata väga hästi varjata. ülejäänud keha polnudki nii hull. siis aga sattusin
nägema endast üht pilti, mille peale ma tahtsin lihtsalt nutma hakata. sellega käis peas ka nn klõps ära.
päevapealt lõpetasin magusate jookide joomise (kõige olulisem muutus), maisisiirupit (glükoosi- ja fruktoosisiirupit)
sisaldavate maiustuste söömise ning hakkasin end sundima tervislikumalt toituma. olen nüüd kaks kuud joonud ainult vett ja
suhkruta teed ning kaks korda nädalas trenni teinud enamasti. 5 kilo kadunud, nagu niuhti. otseselt endale midagi süüa ei
keela, kuid ei ahmi endale toitu sellistes kogustes sisse, et pärast liigutada ei jaksa. juurde saab alati võtta 🙂 üritan ka suurema
toidukorra jätta päeva keskele, et jõuaks need kalorid enne uinumist ära kulutada. kui mina, laisklooma aasta 2014 tiitel, sain
sellega hakkama, siis saad kohe kindlasti ka sina! ma usun sinusse! 🙂
Jumala eest, sa ei ole paks, Mariann. Kui vaadata kasvõi su viimasel ajal siia postitatud pilte, siis oled kaugelt üle keskmise
välimusega. Lisaks sa ju aeg-ajalt ikka käid trennis ja liigutad ennast ja eks see lapsega rahmeldamine ja tööle ja igale poole
tormamine on ka ühe paraja treeningu eest. Tundub et sul mingid täiesti põhjendamatud hirmud või väärarusaamad enda
välimuse suhtes. Tegelikult teeb su väline ilu sisemisele kaarega silmad ette.
http://fabulouslyfatfashion.com/
Tere!
Lisan siia video, mida ma juhtusin
eile vaatama, võib-olla aitab
kuidagi…
http://www.ted.com/talks/sandra_aamodt_why_dieting_doesn_t_usually_work
Edu soovides
Evelin
Welcome to the club.
Jube tunnistada aga olen ka mõelnud,
et ohh ma tahaks NATUKE aega olla
anorektik. No see tahtejõud jne. Ja
siis kui oleks piisavalt peenike siis
lõpetaks ära 😀 Jah, muidugi,
ebaterve mõtlemine. No aga see pole
ka eriti terve, kui mingit rämpsu õgida.
Aga sinu rõõmuks võin öelda, et sa
pole üldse paks. Ma pole su kõhtu jne
näinud aga kui sa end nii tunned siis
äkki oled lihtsalt vormist väljas.
No, et pole kivikõva kõht ja tagumik
jnejne. Tee omale pai ja mõtle, et
oled sünnitanud naine ja neile on
palju rohkem vabandatav kui teistele.
MALLU! ÄRA üldse osta koju selliseid asju nagu saia, kommi, cocat, osta tervislikke asju. Siis pole ka seda rämpsu mida näost sisse
ajada.
Võiksid teha mingi postituse ja uurida inimestelt, et nad jagaksid tervislikke näkside ideid! Need kuluks endalegi ära 😉
Tere Mariann.
Minul oli mingi vahe täpselt samad emotsioonid. Ei osanud kuskilt alustada, tahtejõudu polnud, veini lasin iga õhtu. Veiniga oli aga
see, et paar tundi oli tore veini juua ja kerge vine all olla aga edasine joomine oli juba mõttetu ja rõve, sellest tekkis mul veel
suurem kass, et misasja ma teen. Ei söö normaalselt, joon veini, istun perset laiaks selleasemel, et end kätte võtta ja kunagi
normaalne välja näha. Käiski mingi klõps ära ja pole alkoholi puutunud üle kahe nädala (minu jaoks suur asi). Igapäev liigun umb
10km jala. Vahepeal teen harjutusi, olen tellinud ka kalmuse trenni ja toitumiskavu aga neid ma eriti jälgi vaid teen pigem omal
käel. Mis mulle jubedalt istub on appid. Runkeeper app millega tracking oma liikumised ja see on samal ajal lingitud MyfitnessPal
appiga. Myfitnesspali panen ma kõik söögid kirja mis ma päeva jooksul söön, kaalun, mõõdan neid jne. Minu puhul toimib täiega.
Loomulikult olen ma välja jätnud kõik sokolaadid, snäkid, jahutooted jne. Söön tervislikult. Kaal langeb. See tunne pärast liikumist
ja tervislikult söömine on lihtsalt palju mõnusam ja selge peaga ärkamine kui see suvaline söögilahmimine ja veini joomine. Ma
loodan, et sa leiad endale motivatsiooni ja sihi. Sea endale väike eesmärk, ära tee mingeid ekstreemseid eesmärke. Noh see on
puhtalt minu story kuidas mina neid asju võtan. Soovin sulle edu!
Aitäh!
Tead, Sa EI OLE paks!
Ausalt ei ole..
Aga mul on sama seis.. Ma ei ole paks
aga mind häirivad paljud asjad mu
kehal ja kehas ( FÄTTT 😀 ).
Aga trenni ma ei viitsi üldse teha,
sina vähemalt käidki..
Mina järan ka ainult nii, et suu vist
käibki.. Mõtlen oma peas ka, et ma ei
tohiks, sest võiks ju keha ilusti
trimmi saada- just nii nagu ma seda
soovin ja ette endale kujutan. Aga
eiii, linnas poodi minnes vms hessisi
plakatitel hakkavad need burksid
tantsima ja hüüavad :” tule sööma,
Mariiii- sa ju tead, et sa tahad mind
süüa!!) janoh, ma olen nõrk- lähen 😀
Söön omal perse täis ja pärast halan,
et miks ma pidin nii palju sööma –
miks ma üldse pidin sinna minema..
Selle raha eest oleks saanud
tervislikku midagi.. Aga eiii, ikka
lähen ja lähen..
Krõpsud on mu parimsõber NR1- nagu
tõsiselt.. Ma ei oska elada ilma
krõpsuta..
Aga mis ma sinna teha saan? Ma olen
saamatu kobard..
Ühesõnaga- kui sa tahad halada, et
oled paks ja saamatu – siis tea, et
sinust hullemaid on ka 😀 Mina olen
ehtne näide sellest.. 😀
Don’t põe, sa oled ilus ja paks kui
PAKS sa ei ole.. No EI OLEE!
Siit tuleb ka idee, et teeks siis
saamatute kokkusaamise.. Igaüks tirib
oma lemmiku tavaari kaasa, kui
kellelgi isutab teise toidu järgi,
siis peaks kisma tulema – saab pekki
põletada küll ju 😀
Osta omale Hot shapers püksid http://www.live-active.ee/sinu-eesmark/pyksid-hot-shapers.html
Mäletad, millalgi sa tegid sissekande inglitest ? No ma
ei tea kas ma kõlan nüüd totakana, aga kui mina selle
läbi lugesin siis ma palusin inglitelt, et pliis aidake mul
saledaks saada. Vist aitasidki..loodan aint et need
inglikesed mulle mingid haigust küllge ei pookind,
mille läbi saledaks saada, sest need viimased kilod
läksid ikka kuidagi liiga lihtsalt ja kiirelt.
tundub küll jube jabur, et milleks muretseda ja peaksin
õnnelik olema, et kilod läksid, aga ühel minu tuttaval
juhtus nii, et võttis mittemidagi tehes 15 kg alla (
varem oli hull dieeditaja ja kaalu pärast põdeja ning
soovitasin tal muremõtetel minna lasta, et küll siis kaal
ka langema hakkab, kuna mul endal varasemalt nii oli )
. Tema siis lõpuks ei viitsinudki kaalu pärast põdeda ja
mõtles et on paks, siis on..kaal hakkas langema. Mõtles
et ju siis see halbadest mõtetest vabanemine tõesti
aitab ja oli õnnelik..kaal aga langes ja langes ja kui ta
oligi 15 kilo kergem siis avastati, et tal on
suhkruhaigus.
vot seda haigust ma endale kohe üldse ei tahaks ja
sellepärast ongi hirm, et miks need viimases paar kilo
justkui iseenesest kadunud on.
Krt, et ma siis kunagi pole taibanud inglitelt jõudu küsida peenikeseks saamisel 😀
Tead, sa pole üldse totakas! Me
tegime oma sõbrannaga täpselt sama
asja!! Ehk palusime mitu päeva
järjest inglitelt saledaks saamisel
abi.. Aga näed pole veel siiani
töötanud…
Ahhh…sa räägid nagu minust…ma täpselt samas seisus. Nii väga oleks vaja alla saada…aga no ei suuda rämpsu söömist lõpetada 🙁
Riided ei istu üldse enam selga nagu vanasti…ma ikka lootuses alla saada,pole suuremaid riideid ka ostnud, nii ma käin veits ümber
riietega….LIHTSALT MASENDAV. Mees ka üldse ei motiveeri enam alla võtma..tema arust on kõik ok, no pliiis ta võiks mulle
öelda, et võta vähe alla v sitasti öelda…äkki siis tuleks motti kuidagi. Aga mul ka ratas aga no viimasel ajal niiii sitad ilmad, et ei saa
seda ka teha 🙁 Ma vist pean ka ära surema, et paksemaks ei läheks 🙁
Loodame, et me ikka ka suremata suudame oma riietesse mahtuda 😀
Päris, päris ausalt – mul pidevalt samad mõtted. Eriti
nüüd, suve eel, praegu mõtlen iga päev, et hakkan
kohe homsest räiiigelt trenni tegema ja korralikult
toituma ja mis iganes… Aga ei, pole ikkagi mingit
probleemi nutellasaia süüa:) ja jah, tige, et ei suuda
end tagasi hoida.
Tundub suht surnud ring ja ilmselt tõesti enne ei lõppe
kui tõsiselt paks paks. Anna blogis ka teada, kui midagi
motiveerivat leiad selle vea parandamiseks haha 🙂
Ma vabandan ka ette, aga see oli tõesti väga loll jutt, mis sa siia kirjutasid. Aga sa tead seda ise ka. 😉 Sa ei ole paks, ei ole kunagi
olnudki. Sa pead lihtsalt oma harjumusi korrigeerima ja see on tõesti kõik ainult peas kinni. Nagu ka see paks olemine üleüldse. Nii
et pea püsti, hala lõpetada ja harjutama!
Allakirjutanud: Endine paks! (päriselt)
Pea toidupäevikut…pane kirja kõik, mis suhu paned ja
pane nt 3 päeva tulem blogisse üles-inimesed saavad
sulle siis soovitusi anda, mida asendada või
vähendada.
Ma miskipärast arvan, et sul on depressioon. Üldjuhul
on selline söömine millegi asendamine. Püüa endas
selgusele jõuda, mis see olla võiks või võta punase
päevakübara tablette (looduslik).
Sellist kardinaalset muudatust toitumise osas aitab
teha ka paastumine. Nt kubija spas on väga toredad
paketid-võiksid seda nt tööalase uurimusena ka teha.
Olen ise kordi käinud (aastas korra) ja peale seda on
meeled nii ärksad, et sai ja kommid ja alko on väga
vastumeelsed. Sealt oleks juba lihtsam edasi minna.
Jep, jep..ma soovisin ka kunagi anorektik olla. Lõpetasin haiglas buliimikuna ja 10 kg raskemana. Ära kutsu endale sellist kurja
kaela, keegi pole sellist s***a ära teeninud! Selle haiguse taga ei ole suur tahtejõud vaid haiged mõtted, mis inimese üle kontrolli
võtavad.
Ürita rahulikult võtta ja tee nt edaga diil, et sööd kolm korda päevas sooja kodutoitu esialgu. Vaata, kas saad hakkama. Ära hakka
mingit dieeti pidama või mingeid toitainegruppe välja jätma, vaid söö tavalisi kodutoite. Sedasi õpid tasapisi oma keha kuulama ja
ta teeb ise oma korrektuuri nii, et sa ei saa arugi ;).
Liigse söömise “kontrolli alla”, kui lased tarkusehamba välja opereerida. Kolm päeva põhimõtteliselt
mitte millegi söömist on garanteeritud 😀
mul kahjuks ei ole rohkem tarkusehambaid 😀
Parim motivatsioon on uued trenni
jalatsid/riided. Või siis tõesti, kui mind tabab
motivatsiooni puudus vaatan peeglisse ja juba
tõttangi jooksma, sest see tõmbab ikka
korraliku kassi peale. Lisaks muidugi olen
enda instagrami ja fb täitnud lehtedega mis
postitavad häid nippe ning ilusaid kehasid
motivatsiooniks 😛
anna andeks aga niivõrd rumalat juttu pole ma
juba ammu lugenud. Kui oled tark naine siis
ära räägi sellist 15 aastase plika vingumist
kuidas sa soovid olla anoreksik ja miks kõik
head asjad paksuks teevad.
Loodan et sa saavutad oma eesmärgid teisiti
ja ei anna oma pisikesele lapsele eeskuju olla
oma enda tahte läbi haige.
Ma nägin hiljaaegu haiglas anoreksiaga neide. Mõned neist on ravile määratud kuueks kuuks ja ei saa õueski käia. Muidu jah,
tahtejõud on ka minu suurim puudus.
Olen avastanud su blogi ja mulle väga meeldib!
Otsekohene ja aus!
Mõtlesin ka soovitusi jagada, mis on väga lihtsad ja mida tuleks kindlasti järgida,. Nimelt kõige pealt alusta sellest et VESI, VESI,
VESI ja mitte need maitseveed, mis on poes. Seal on tohutult palju suhkrut ühe veepudeli kohta. 2 liitrit päevas!!! Kui harjumust
vett juua ei ole, on seda eesmärki väga raske täita, aga peab. Teiseks, õhtuti TEE soovitavalt roheline tee või OOLONG TEE, mis
tõesti toimib (loe selle kohta)! Vedelik on niiivõrd oluline. Enda kogemustele tuginedes võin öelda, et just minul aitas väga rohke
vedeliku tarbimine esimestest kilodest vabaneda. Aga unusta kõikvõimalikud muud joogid. KA mahlad ei ole head niisama
joomiseks, isegi kui need on 100%. Kui harjumus vedeliku tarbida on olemas, siis edasi mõtle trennile, kuid mina ütlen, et millestki
loobuma sa küll ei pea, kui siis natukene kogust vähendama.. Arvan üldsegi, et kehakaalu langetus hakkab sellest, et oled rahul
endaga, sest praegusel hetkel on su keha lihtsalt juba ainuüksi sellest mõtlemisest nii stressis, et ainult kogub kaalu. Ole
optimistlik ja joo palju vett!
räägid nagu minust 😀
Saavutasin eelmine nädal oma tippkaalu,
55,6kg ja olen 167cm pikk. Siiamaani ainult
toidust mõtlesingi, 2 päeva tervislik ja siis
võisin terve külmkapi tühjaks süüa ja nii
mitmed aastad juba.. Nõiaringis oleks nagu
olnud. Aga eelmine nädal kolmapäeval käis mu
peas mingi klikk ära.. Tegin endast pesuväel
pildid ja mul läks süda pahaks. Kaal ju
tegelikult pole palju ja riided seljas ei ütleks
keegi mulle eales, et olen paks, aga see mis
riiete all on, pole kuskilt otsas ilus. Peale
piltide tegemist tuli motivatsioon seekord
ennast tõsiselt kätte võtta. 4 päeva nüüdseks
tervislikult söönud ja tahtejõudu veel jagub 🙂
soovitan otsida igasuguseid tervislike
retsepte, tervislikult on võimalik väga
maitsvaid asju süüa kui vaid tahta.
Ma ei taha su motivatsiooni kuidagi
rikkuda, aga 55,6 kg 167 cm juures on
juba suht vähe. See, et sa sealt veel
alla tahad võtta on lihtsalt kurb.
Soovitan sul tõsiselt konsulteerida
toitumisspetsialistide ja
treeneritega, muidu lõppeb asi su
jaoks tõenäoliselt kurvalt – tervis
ei pea vastu. Edu!
Oioioi 😀 aga see, et mul selle kaalu
juures on rasvaprotsent 33% on
normaalne??? Võiksin vabalt nii palju
edasi kaaluda, kui mu kehal oleks selle
rasva asemel lihased!
Mallukas, a lähme siis trenni 🙂
vabalt! kirjuta mulle!
Mul on praegu sama asi, söön jube palju. Küll
tervislikke asju (ei söö suhkrut, komme,
shoksi, saia jne ja pigem tervislikku sooja
toitu, juustu, puuvilju ja isetehtud smuutisid),
aga siiski koguaeg söön 😀 Kaal otseselt ei
tõuse, aga kõht on punnis koguaeg 😀 Ma
keelduks sellisena abiellumast isegi kui mees
paluks 😀
Kulla Mariann,
Mina seisin veel vähe aega tagasi sama probleemi ees, söin 2e aasta jooksul, mida hing ihaldas ja muidugi ei lasknud tulemused
ennast kaua oodata. Sain esimest korda elus tselluliidi, kuigi olen oma elus veel palju paksem olnud ja pikemat aega.
Seekord päästis mind ajutiselt rutiinist välja murdmine, s.t. puhkus teises riigis. Hakkasin jälle ennast rohkem liigutama ja mitte
spordisaalis vaid vabas öhus. Nüüd on see mulle juba harjumuseks saanud ja päev otsa üldse mingit sporti tegemata olla ei
suuda. Lisaks vaatan ma veel mida ma söön, keelatud ei ole aga midagi, sest see suurendab isu just nende asjade järgi. Kui olen
söönud pool pakki nt. Pringelseid, siis on selle tagajärjeks nende kalorite kulutamine veel samal päeval.
Mis mind motiveerib: hea tunne mitte olla totaalselt ülesöönud, hindamatu tunne pärast sporti ja muidugi paremuse poole
minev peegelpilt. Unustada ei tohi ka psühholoogilist aspekti, hea enesetunne lisab enesekindlust ja nii ei paista ükski saavutus
enam nii kaugel, kui see tundus varem olevat.
Head uut algust Sulle!
Aitäh, mulle ausalt tundub, et kui ma diivanil ei vedeleks, siis ma läheks teeks sporti 😀 Aga tegelikult me kohe hakkamegi Järve keskusesse jalutama – asi seegi, eks 🙂
Mul oli ka väääääga pikalt täielik motivatsioonipuudus ning seda oli kaalunumbris ja peegelpildis näha ka. Kuni eelmise
kevadeni käisin kuus aastat tantsimas ning al. kevadest enam trenni ei teinud. Esiti selja pärast (selg haige), siis polnud enam
aega, sest kool-töö pressis peale ja lõpuks oli asi juba laiskuses ka. Olin juba harjunud vähesema liikumisega.
Nüüd aga tuli uuesti mott peale, sest ma ei taha sellel suvel enam rõve pekikuhi olla :D. Hakkasin jooksmas käima ja kodus
lihaseid tegema. Paari nädalaga olen kaotanud 3kg. Ega mul otseselt tegelikult kaalust alla polegi vaja saada, sest ülekaalu
pole, aga rasva asemel võiks lihast olla :).
Söömise kohapealt olid mul ka asjad väga untsus – vahepeal õgisin nagu näljane hunt, ja nüüd mõne nädala eest kadus söögiisu
sootuks. Nüüd hakkab vaikselt õnneks isu tagasi tulema, söömatus pole ju ka ometigi hea.
Igaljuhul, soovitus minu poolt – kui jõusaali poole samm kohe üldse ei vea, mine proovi ka jooksmas käia & ära suuri eesmärke
sea. Väikeste eesmärkideni jõuad kiiremini (ja ehk ka kergemalt) ning see peaks ka ju motivatsiooni juurde tooma 🙂
Mul nüüd uus eesmärk – oma ratas Kohilast kätte saada 😀
Kui õigesti toituda ei teki ka
isusid.. mina alguses kui trenni
läksin, siis pidin kka peale trenni
paki krõpsu ja šokolaadi ära sööma ja
sain aru et see pole normaalne.
Tellisin toitumiskava ja need isud
kadusid. Ja ka minu keha oli
kõhuümbert rasvane ja sain ise oma
paksusest aru tänu oma mehe
kommentaaridele. Tagantjärele tänan
teda et trenni utsitas mind, ise
poleks aru saanud oma
juurdetulevatest kilodest ning kahe
aastaga olen väga hea vormi
saavutanud. Esimesed 5 kg kadusi
paari kuuga väga lihtsalt, sest
jälgisin väga toitumist. Muideks
alguses ma sõin väga palju saia, kuid
sain aru, et see on ebatervislik.
Loobusin maitsvast saiast ja nüüd
olen harjunud rukkijahu toodetega
ning ei igatsegi saia. Inimene harjub
kõigega. Ning vaadates su pilte,
olidsa enne rasedust väga peenike.
Kas see ei motiveeri kaalu langetama?
Minul on kaks pilti kõrvale pandud,
see kus ma 7 kg raskem olen ja pilt,
kus ma 54 kg kaalun ning mõtlen, et
ei taha 10 aasta jooksul nii paksuks
tagasi minna 😀
Ma vist seest surnud, mind ei motiveeri midagi 🙁
Vot see juhtub, kui mees armastab sind
kogu täie ja ka vigadega. Miski ei
motiveeri enam 😀
Loen su postitust ja noogutan väga mõistvalt ning haaran järgmise pik-nik juustupulga järgi. 😀
Tegelt ma olen suht lucky, et mul mingit karastusjoogi sõltuvust polegi. Nagu ei tõmba ka nende poole. Ma olen veest rohkem
sõltuvuses õnneks.
Aga jah eks ma ütleks ka sama, et need joogid ja kommid tuleb sul kõrvale heita ja haarata paremate asjade järgi nagu puuviljad
jne, aga eks sa tead seda nagunii. 😛 Aga pulmakleiti mahtumist motivatsiooniks võtta oleks päris hea idee, sest see oleks tõesti
väga täbar lugu, kui sellesse enam ei mahu. 😉
See ongi kurb, et kuna see on korsetiga, siis ma võiks veel 10kg ka juurde võtta ja IKKA sellesse mahtuda 😀
ma kaalusin mitu mitu head aastat 73kg ja ise
olen 164cm pikk..
Pidasin dieete, üritasin trenni teha, läksin
peaaegu kõikjale jala.
Ja kaal ei langenud.. Lõpuks mul oli nii
paganama ükskõik..
Muutusin vaid seda, et võtsin päevase töö ja ei
joonud tervelt kuu aega tilkagi.. Aastaga kaal
kukkus 13kg. Muidugi kui see ilus number tuli,
siis jäin rasedaks ja kabuum 75kg!
Kuna lapse kõrvalt pole mul aega väljas käija,
õhtuti veini ei joo kuna ma ei tea mida öö
toob, siis nüüd olen saavutanud 59kg ja selline
kaal oli mul viimati põhikoolis..
Mina soovitan teha alkoholiga pausi u kuu..
Võta õhtuti laps ja mine jaluta kuskile
mänguväljakule ja lase tal mürada ning ise
liigud ka 🙂
Lihtsam on teha alkoholi vaba kuu koos
elukaaslasega, motiveerite teineteist 🙂
Ma ise arvan ka tegelikult, et enamus kaloreid ma joon endale sisse. No ja siis söön saia peale 😀
Ma osalt tean ikka, mida sa tunned, kuid anoreksiat ära endale soovi, ka mitte naljaga mitte. Ma arvan, et kel on söömishäire, võib
väga häirituna tunda sellest postitusest ka.
Ma ise olen küll praegu rase(38ndl), aga ma olen lihtsalt täielikus horroris, kuidas kaalu tuleb. Pmst on tunne, et iga päev kui
kaalule astun, on 1kg jälle juures ja ma reaalselt ei õgi päevad läbi, ma käin trennis siiamaani, olen aktiivne ja no ei, ei midagi!
Ainult kaalu tuleb. Ma olen suvel ilmselt ka räme vaal sellepärast. Nutt tuleb kurku ja siis kõik lohutavad, et “sa oled ju rase, sa
peadki juurde võtma” tõesti tahaks sooja kohta saata. ega ikka ei pea küll nii palju juurde võtma, aga tuleb 🙁 oeh..perse küll.
Aga selles suhtes küll, et rasedana inimene nagunii võtab juurde eksole. Samas ma praegu kaalun sama palju, kui sünnitama minnes…
Mul on sama seis. 😀
Pulmadeks on vaja vormi saada ja
kunagi lubasin, et no kui mehele
minek, siis ikka hakkan trenni tegema
ja abiellun parimas vormis. Aga mida
mina teen – söön krõpsu, kooki, joon
cocat ja samal ajal halan, et ma olen
nii paks. 😀
Ka mul on täielik tahtejõu puudus…
:/ Kuigi alla poleks vaja väga palju
võtta, ainult nii, et riided paremini
seljas istuks nagu varem.
Soovitan vaadata dokumentaali Fat, sick and nearly
dead. Annab vaga hea inspiratsiooni elustiili
muutmiseks ja nii oelda restardi tegemiseks.
Tanu sellele dokumentaalile muretsesin koju blenderi
ja vitsutan iga paev megalt juur- ja puuvilju. Ei isuta
mingi rampstoidu jarele. Isegi liha on hakanud
vastumeelsust tekitama.
Ma olen ka pigem selline kõhna
kehatüübiga (teismelisena olin samuti
kõige kõhnem, isegi sain neid imelisi
kommentaare, nagu kaks konti.. jne,
jee!), aga sellistel minu meelest
ongi see viga, et üleliigsed kilod ei
jaotu ühtlaselt üle keha ja seega on
“ülekaal” (mitte KMI mõttes)
ebaloomulikum ja (minu meelest)
koledam kui neil, kes on “loomu
poolest” natuke suuremad. Kui palju
ma olen näinud naisi, kellel on kõik
ümbermõõdud suuremad kui mul, aga nad
näevad siiski rohkem trimmis jne välja!
Aga ma tulin praegu hoopis seda
rääkima, et ma kunagi ka sõin igast
rämpsu ja siis ka muudkui muretsesin
selle pärast ja siis hakkas mul
täiega juba mingi anoreksia v
buliimia moodi asi tekkimagi: ma
võisin nädalaid süüa vaid u ühe viilu
leiba päevas v ühe kiirnuudli (jep,
vajalikud toitained ja vitamiinid on
seal ju lademetes) ja ikka arvasin,
et seda on liiga palju (no raha ka
palju ei olnud tudengina, nii sain ka
raha kokku hoida – söögi pealt!), ja
siis, kui sattusin nt sünnipäevale,
kus oli palju salateid ja kringeid
jne, siis sõin nii palju kui mahtus!
Ja siis samal õhtul v järgmisel
hommikul oksendasin välja nii palju,
kui sain. Kohutav aeg oli, olin üldse
vist vaimselt veits ebastabiilne ,
mingi ärevus oli koguaeg (kuigi
tutvusringkond ei saanud midagi aru,
ma elasin ikka elavat seltsielu, nagu
ikka, seega sellised asjad ei paista
kõrvalt väljagi), sinna lisandus siis
veel kehaärevus. Ja ma olin ikka
täiesti normaalselt kõhn siis! Kõhnem
kui praegu. Aga alati arvasin, et
olen ENDA kohta ikka liiga paks.
Aga mingil hetkel mul käis endal peas
mingi krõks ja sain aru, et see pole
jätkusuutlik ja otsustasin, et pean
oma keha armastama hakkama sellisena,
nagu see on. Ja hakkasin nägema, et
see ongi päris ilus ja on, mida
armastada. Ja ajapikku (aastate
jooksul) kadus see kehaärevus ja
sellega seoses kuidagi see
vastupandamatu soov rämpsu sisse
ajada. Kusjuures nüüd sööngi
vabatahtlikult täitsa tervislikult
(no välja arvatud u kord kuu-kahe
jooksul mäkk v hess vms), sest mulle
MAITSEB see ja see teeb mul
enesetunde paremaks! Magusat ma pole
eriti elus üldse muide armastanud,
kuigi nüüd elukaaslase kõrvalt olen
õppinud ka seda vähehaaval nautima.
Trennis päris ei käi, aga vahel teen
kodus joogat ja vahel käin ujumas,
koolis/tööl käin ikka alati jala
(edasi-tagasi u 40m kuni 1h).
Seega, ära palun soovi endale
söömishäiret (no ok, ma saan aru, et
sa seda väga tõsiselt ei mõelnudki),
sest see ei ole vaid SÖÖMIShäire –
lisaks seedimissüsteemi
persekeeramisele messib see su peaga
ja ei lase sul ennast üldse
täisväärtuslikuna tunda – vaid proovi
oma kehaga VEEL rohkem sõbraks saada,
sest see, et “ah, nagunii vahet ju
pole, mis jama ma sisse ajan, olen
nagunii paks vaal” näitab, et
vähemalt hetketi sa iga osa oma
kehast ei armasta. Ehk siis, kuidagi
tuleb muuta eelkõige oma mõtlemist,
või fookust. Ma ei tea, võib-olla see
tundub liiga esoteeriline, aga mul
töötas.
Appi, miks ta sellise luuletusena
tuli nüüd, terve kommentaarium seda
täis 😀
Ole nüüd Mariann, Pick urself up ja hakka tööle! Vahet pole mille nimel. Lihtsalt alusta! Sa oled ju nii tubli kõiges mida teed,
suuna nii palju kui sul üle on, oma energiast enda motiveerimisele ja kiitmisele – eriti, kui oled jälle ühe sammukese lähemal
põhieesmärgile, mis ju ei ole kaalu alandamine vaid elustiili muutus alatiseks oma toitumises ja füüsiliselt aktiivne olemises.
Näiteks.. alusta sellest, et loobud nisust – söö šokolaadi edasi ja muid asju, mis sulle maitsevad aga nisu ei sisalda, lihtsalt jälgi, et sa
tahvli šoksi enne und sisse ei sööks. Ära kurvasta, sa oled tubli küll, lihtsalt pole veel leidnud endale sobivat režiimi, et oma
toitumist kontrollida.
Aitäh, ausalt, ma üritan tublimaks hakata ja mitte ainult halada :))
Ma tean seda tunnet. Olin ka terve elu pilbas ja sõin kõike. Muidugi ma pole kunagi otseselt õginud aga tihti tahtnud süüa ja ka
magusat. Rasedusega võtsin 30 kilo juurde ja maha need enam niisama ei läinud. Kui laps oli viiene avastasin enda jaoks LCHF-
toitumise ja sain üleliigsed kilod maha päris kiiresti. Tegelikult ma seda toitumist päris õigeks ei pea, mingil määral peab inimene
süsivesikuid ikka saama. Mina tarbin need hommikul ära. Kui õhtul mees toob mingit head kooki siis hoian selle hommikuks ja
söön siis. Päev otsa siis söön õigesti, Peale kuut-seitset ei söö peale muna või keefiti või tomatimahla midagi. Jube raske on
pidevalt mõelda kuidas ja millal süüa. Tahaks end vabas lasta aga siis kohe kilod tulevad. LCHF aitas niipalju ka, et magusaisu
kadus ära ja maitsevad veel ainult tume shokolaad, jäätis ja marmelaadikommid. Proovi seda. Süsivesikuid tarbi ainult hommikul
ja ülejäänud päev söö õigeid asju.
Tjaa, ma olen ka mõelnud, et võiks hommikuti oma “patustamised” ära pidada. Veel oli mul grandioosne plaan hakata rattaga tööl käima, aga Kardo arvab, et see on liiga kaugel (natsa alla 9 km). Ma ise arvan, et ma kohale jõuaks, aga suht rõve oleks tööl olla higine 😀
Mallukas, ma loodan, et sa ei solvu aga su postitus
kõlab nagu väikese lapse trots-ei saa, ei jõua, ei taha
:D. Ära suru omale trenni, dieete jms jama peale.
Muuda tervislikkus oma elustiiliks. Lihtsalt käi
trennis(ära hakka peas ketrama, et oh ei lähe-lihtsalt
mine), hakka sööma tervislikumalt- ära mõtle kogu
aeg kaalule, see läheb nagunii visalt alla vms, ja
tervislik söök on vägagi maitsev, tee aegajalt söögiga
pattu. Coca cola viska minema, tekitab sõltuvust.
Mingi vahe oli meil ka kodus pidevalt Coca cola, tunus
et elu saab otsa, kui seda pole. Õnneks enam pole
enam kodus olnud. Aga need ainult minu soovitused.
Jah, ma tean, et mu postitus kõlab nii ja ongi selline. Aga teinekord võib ju halada ka
Oh Mariann, ma oleks praegu nagu enda kohta lugenud. Lugesin ja tundsin aina rohkem iseennast ära. Mul on ka praegu
toitumises ja trennis täielik seisak. Mõttes teen ma vähemalt kolm trenni päevas, kuid teostuseni ei jõua kuidagi.
Mul on mõttes ainult see, et saaks midagi head süüa. Ja jällegi mõttes söön kõike tervislikku, kuid siis lähen kööki ja kuhjan
kartulisalatit kausi täis. Pärast on jälle süümekad. Iseenesest peaks juba süümekad motiveerima, et neid ei oleks, aga ma ei tea,
mis minuga toimub. Väga paha tunne on ikka. Mingi klõps peab ära käima, et muuta oma eluviisi, sest sellest ei piisa, kui mingi
aeg olla tervislik ja siis jälle samasse auku langeda. Aga mul just praegu nii on!!
Kuid püüame olla positiivsed ja oma mõtteid muuta, sest see kõik on vajalik ju siiski meie endi keha jaoks. Ja noh, ilmselgelt
sulle on seda miljon korda öeldud, kuid su keha on tegelikult väga OK. Samas, ma tean, mida tunned, ise peab ennast oma
kehas hästi tundma, see on põhiline 🙂 Nii, et läks edasi 🙂
Hea Mallukas,
Tavaliselt ei ole ma just kommenteerija, kuid kui telefonist sinu tänast postitust lugesin, siis tuli tahtmine sulle kirjutada.
Ka mina võitlen oma kehakaaluga ning olen sinust KÕVASTI halvemas olukorras, kuid see selleks – tunded on ju kõigil
probleemiga võitlejail samad, olenemata numbritest.
Mina kiirtoitu nii hirmsasti ei armasta, kuid olen täielik suhkrusõltlane. Alati mõtlen, et kui keegi näeks, kui palju ma magusat
korraga süüa suudan, siis saaks ta tõenäoliselt trauma.
Viimasel ajal olen aga palju motivatsiooni leidnud ning see töötab!
1) Võtan igal hommikul kroomitabletti – see pidavat aitama magusaisu vastu.
2) Tegin endale arvutisse trenni-/mõõtude-/toidutabeli. Esimese kahe puhul näen oma arengut ja numbrite vähenemist.
Viimase puhul aga panen kirja KÕIK, mida päeva jooksul söön – päev on jaotatud: hommikusöök, vahepala, lõunasöök,
vahepala, õhtuoode, õhtusöök, hiline vahepala (seega võimalust süüa on palju, vahepaladeks muidugi puuviljad, mitte suured
praed). Tabelist näen kohe, mida ja kui palju olen valesti teinud ning siis tekib endal halb tunne, kui olen ikka väga mööda
pannud.
3) Kahel nädalavahetusel kuus luban endal süümepiinadeta nautida sööki, mida hing ihaldab. Elan põhimõtteliselt nende
nädalavahetuste nimel.
4) Katsetan! Kui ikka magusaisu teeb tuju nii pahaks, siis püüan teha tervislikku maiust. Eile avastasin enda jaoks sellise
koosluse: lahja maitseta kohupiim + kaks VÄGA-VÄGA küpset banaani + mõned vaarikad, mustikad + pisut mandlipiima =
blenderdasin need ära, viilutasin peale maasikad ja USKUMATULT magus ja maitsev! Justkui kohupiimakreem, aga palju-palju
tervislikum kui poest ostes. Pool portsust panin sügavkülma, niiet täna saab jäätist ka!!
Üldiselt on vist kõik mõtlemises kinni.
Olen reaalselt isegi nutnud, sest ei saa magusat endale lubada, aga sel samal hetkel tean, mille nimel.
Ärka igal hommikul mõttega, et sa saad hakkama.
Ole tubli ja ilusaid hetki.
Ma ei saa aru miks sa üldse ostad endale sellist manti koju ?? Kui ei osta, siis pole ka midagi süüa. Ja mulle kohati tundub, et sa
vingud rohkem kui asi väärt. Kui vaid vingumine kaalu alla võtaks, siis oleksid kõik naised väga saledad 😀 Võta asja rahulikult !
Esiteks – ära osta endale mingit kräppi koju. Teiseks – ära korruta endale koguaeg, et sa ei viitsi. Võta rahulikult ja üks samm
korraga. Näiteks tee eesmärk, et käid vähemalt 2x nädalas trennis. Ja mida ma soovitan juua, kui tuleb magusa gaasilise joogi isu –
Värska vett !! See on imeline jook, mis võtab nii hästi magusaisu ära, aga samas ei anna kaloreid 😀
Ma olen seda varem ka siin öelnud, et su isud kommide ja muu ebavajaliku järele tulevad valest makrotoitainete vahekorrast. Kui
sa endale korraliku toitumiskava saaksid, siis kaovad ka need isud iseenesest. Nii et, tahtejõudu on vaja ainult selle pisikese
sammu tegemiseks, sealt edasi läheb kõik juba palju lihtsamalt.
Tead mina olen ka eluaeg täitsa kriips olnud ja söönud kõike mis hing ihkab. Samas kõhu peale väike pekk tekkis, aga eriti välja
ei paistnud. Nö tipphetkel kaalusin 56-57kg. Pidutsesin palju (seejuures ka jõin igasuguseid kokteile, viina, rummi, siidrit pmst
iga nv) ja järgmine hommik käisin hessis tervist parandamas. Siis kohtusin oma praeguse elukaaslasega ning tekkis palju muid
tegevusi, et pidudeks ei olnud aega, hessis ta mul käia väga ei lubanud (max paar x kuus koos käisime). Tegime koos süüa ja
minu kaal lihtsalt langes. Ilma trennita. Sain kaalu 53 peale. Seega kokkuvõtlikult on toitumine see, mille kohalt peab
tahtejõudu omama! Kui mõni trenn vahele jääb, siis ära põe, aga söö normaalset toitu! 😀 St ma ei soovita jänese toidulauda,
aga kõik mida kodus saab teha, on parem kui hess. Samas poes käi täis kõhuga, siis ei teki selliseid emotsiooni oste, nt magusat,
krõpsud jne. Nüüd 7 kuud rasedana kaalun 60, aga thank god, et mul mingeid isusid pole, kuna 20-30kg rasedusega juurde
võtta lihtsalt pole normaalne minu jaoks 😀
Üks soovitus:
Mine poodi alati täis kõhuga. Siis on väiksem tõenäosus, et ostad mingit rämpsu kokku.
Ma olen sama vana ja mind ei ole õnnistatud sellega, et õgi palju tahad ja ikka oled peenike. Kusagil pubekaeast alates pidevalt
mõtlesin sellele, mida söön, mis kell, kui palju, miks ma selle piruka küll ära sõin, isver nüüd ma lähen ju veeel paksemaks.
Samas olen kogu aeg ka trenni teinud, aga jah selline vaimne võitlus on kogu aeg toiduga olnud ja tean, et see on niiiii jube.
Minul pekk läheb reitesse, kõht on sale ja kui vingun, siis ka kõik ütlevad, et sa ju nii peenike. Aga no püksid on alati number
suurem olnud kui ülakeha ja see on nii häiriv.
Nüüd aga olen pärast ülikooli lõpetamist töötanud erialasel tööl. Mul on tekkinud kindel päevarütm, kindlatel kellaaegadel
söön, töö ei ole ainult istuv, päevas liigun ikka päris palju. Jalutan pärast tööd alati jala koju (7 km), poes käin samuti jalgsi.
Trenni pole jõudnud minna ja kae nalja, olen 7 kilo maha võtnud ja oma kehaga ülimalt rahul, ei mõtle enam üldse, mida söön 🙂
Söön ka rämpnsu
Alusta sellest, et Sa lihtsalt ei osta endale koju nn
patutoite nagu kommid, küpsised, koogid, kohukesed
jms snäkid. Proovi toituda korrapäraselt, st iga 2h
tunni tagant midagi (tervislikku!) süüa, siis ei tekigi
snäki vms jama isu. Ja kohusta end trenni minema.
Ära ütle endale, et okei.. täna ma vb lähen trenni, vaid
MINE TRENNI!
🙂
Jaa, ma päris tihti teen seda, et ei osta midagi ja siis helistan Kardole, et kle kui sa töölt tuled siis too jätsi või kommi või jumal teab mida. Siis jälle sunnin teda iseennast ignoma, et kui ma palun, siis ära too! Aga kui ma piisavalt palun, siis ta lõpuks ikka toob 🙁
Kui sul on spiraal,siis ära muretse
sellega kaasneb ka kaalutõus!
Mul ei ole spiraali.
Kas ootad nüüd et kõik haklaksiid kiitma kui kõhna sa
oled? Unlucky you. Ma õnneks ei lähe paksuks ja olen
parema kehaga kui sina 🙂 söön kõike, mida hing ihaldab
näiteks terve koogi võin hommikul nahka üista. Trennis
pole elus kordagi käinud. Soovitan omada normaalset
sekselu see aitab ka keha vormis hoida muidu. Minu arst
ütles et kui inimene on õnnelikus suhtes siis keha ei lähe
paksuks. See on aju ja keha koostöös. Oskan oma tööl neid
mitte kontori päevi piisavalt ära kasutada. Poes käin jala,
tänu sellele on ilusad jalad jne. Soovitan sul soojalt vähem
arvutis istuda, see on hooopis see, mis sind paksuks teeb.
Kui laps on kodus mängi temaga ja rahmelda niiet higi
jookseb, küll siis saad aru kust see ilus keha tuleb, mitte
ära istu arvutitaga ja vaata kuidas su laps üksi mängib.
Ühesõnaga ma tegelt ei imesta et sul pekk ees.
Vot kui vahva siis. Vitsuta oma kooki edasi ja ole mega peenikene ja tule mulle edaspidigi anonüümselt rääkima, kuidas ma piisavalt ei seksi. Su elu tundub imeline!
Miks sul on siis avatud kommenteerimis võimalus,
kui sa ei talu adekvaatset kriitikat? Mina ei saatnud
sind kuskile vaid rääkisin kuidas asjad minupoolt
vaadates tunduvad, mis on ka õige, sest kõigil võib
olla omaarvamus. Sina aga teiste arvamusi
absoluutselt ei aksepteeri nagu ma arusaan on sinu
arvamus ainuõige ja ka ainult nende arvamused on
õiged, kes sinuga samameelt on
Teised võivad sinupoolt vittu käija nagu ma aru
saan? Ausalt õpi kriitikat taluma siis elu ka poole
lihtsam. Ja käi vittu vastu ka siis 🙂 loodan et sa
liigutad oma pekki täna veits siis.
Miks sa oma käi vittu komentaari ära
kustutasid?
Ja ma ei oelnud et sa piisavalt ei seksi,
mina avaldasin sulle arvamust, mida mina
selle kaaluteema kohta tean. Soovitus
pole kindlalt väide, et sa ei seksi. Seda
ütlesid sa küll praegu ise.
Sest ma otsustasin siiski mitte ebaviisakas olla. Kena, su arvamus on öeldud, tõmba nahui nüüd siit, või esine palun oma nime alt.
Tead, ma ka kunagi 16-aastasena mõtlesin nii, et oleks anorektik, küll siis oleks hea. Aasta hiljem olingi ja siiani
(30-aastasena) helbin neid tagajärgi. Õnneks olen sünnitanud terve lapse, kuid leppima pean sellega, et mu
organism ja ainevahetus ei saa mitte kunagi korda. Nii et, be careful what you wish for.
No ma tean, et see tobe soov, aga mingitel hetkedel tekib selline jõuetus, et ma ei saaaa hakkama noh!
Miks sa mu viimase kommentaari ära
kustutasid? Ning selle viimase kommemtaari,
kus keegi oli veel mingit kriitikat kirjutanud?
Sest ma ei taha teie kriitikat, easy 😀 Sa ei saa mind sundida enda kommentaare avaldama, eksole.
Aga kui vana sa oled? Ilmselt alla 30 😉 oota
veits veel ja siis näed, mis juhtuma hakkab 😀
kui sellise toitumisega veel ka 35-40 suudad
iga hommik normaalselt s*tal käia, siis oled
tõesti õnnelik inimene! 😀
See minu kommentaar ja küsimus ei
olnud Mallukale muidugi mõeldud, vaid
sellele tühja koha peal kargajale 😀
kirjuta siia …
Olen sündind 1981 kui sind huvitab väga siis käin
sital umbes 2-3 korda päevas 🙂 kui vähem liigutan
siis hommik ja õhtu. Kui rohkem siis hommik, lõuna,
õhtu. Samas on mul ka päevas 3 toidukorda niiet
kõik palanksis 🙂 Tänan et tunned muret mu
seedimisepärast ja loodan, et said küsimusele
vastuse 🙂
Konstruktiivne kriitika tõesti – „minu keha on parem kui sinu oma.” Ja kui 33aastane naine selliste kirjavigadega
kirjutab, siis… lihtsalt piinlik, väga piinlik. Teed vaid ennast lolliks.
Vabandust aga telefonis kirjutamine
tõesti ei ole mu parim külg. Jällegi rõhun
faktile, et see on minu arvamus. Sina ei
pea nii arvama ja ma austan seda. Kui sa
ei oska eraldada kommentaaris kirjutatud
arvamuse ja kriitika osa, siis on kahju.
Kuna mulle lihtsalt ei meeldi su kommentaarid, siis edaspidi kustutan ma need lihtsalt ära.
Olen E’ga samal arvamusel. Kui kriitikat ei talu siis ära tule
rääkima, et sa paks. Avalik internetiruum ikkagi. Ise
kirjutad Teistest pidevalt sitta ilma fakte kontrollimata
aga sulle ei või keegi lriitikat jagada? Tekib mulje, et sa
arvad end olevat jumalana. Kas Naistelehel häbi pole, et
reklaamid ennast nende ajakirjanikuna? Ja siis kirjutad
selliseid tekste ja nagu ma aru saan siis saadad inimesi
arvamuse omamise pärast vittu? No mida Mallukas? Kui
tahad ennast nimetada staarblogijaks siis käitu vastavalt.
Muide olin ka üks nendes kes su karjumist koridori kuulis
seal loomapoes. See oli nii meeldiv. Ajakirjanik kui selline
peaks ikka taktitundelisusest ka midagi teadma.
Ja mis see sulle annab, et keksid
sellega kui ilus ja hea ja armas sa
oled? 😀
Psh, selliseid ennegi nähtud ju 😀
Aga äkki oled sina just mingi
sinivaal arvuti taga? Sinu arvamus on
ka vaid see, et sa oled nii ilusa
kehaga.. Mina jalutan poodi päris
pika tee- minu jalad küll kahjuks
sellega ilusad ei ole kunagi elus
olnud. Milles siis minu probleem
võiks olla?
Ja no kurat, milline sale neiu sööb
terve koodi hommikul ära? Isegi mina
ei saaks sellega hakkama, kuigi isu
on mul suur 😀 Või mõtlesid sa
pannkooki? 😀
Ahjaa, ja seda ka, et seal kui
Marianniga vaidlesite, siis parandaks
sul ühte kirjaviga: kirjutasid käija
aga peaks olema käia. 😉
Aa, ma peaks vist selle ka siin enne
ära mainima, kui ise miski pirni maha
paned – ma olen Malluka suurim
austaja ja ei talu kriitikat tema
kohta 😀
Aga jään su soovitust endale ootama,
kallis salapärane ”E” 🙂
Anoreksiku jutt lõpeta küll kohe ära. Ja ma lohutan sind, et pole sa teps mitte ainus tahtejõuetu. Mina olen sinust 2-3x paksem ja
ainult mõtlen trennist ja tervislikust eluviisist, aga näed, tahtejõudu pole, et tegema hakata. Ma vaatan ennast peeglist ja mõtlen,
et ma olen nii paks vaal, et mis see burx või mõni muu kräpp mulle ikka teeb. Kui olen juba niigi selline paks vaal, siis miks üldse
pingutama peaks. Teisalt mõtlen jälle, et kui ma nüüd selle burxi ära söön ja veel hunniku kräppi, siis ma ei saagi mitte kunagi
peenikeseks. Ja nii olen ma endaga sisemiselt vastuolus ja kõik, kellele ma olen kurtnud, et ma ikka nii paks vaal, ütlevad, et ei ole
jnejne. Aga ma ju näen, et olen. Panen riided selga ja vaatan, et päris kena tüdruk, ainult et kõht on liiga paks ja jalad võiks
peenemad olla. Võtan paljaks, no mine metsa, kui paks ikka. Pekk vajub üle ääre igalt poolt… Seega kassin koos sinuga, kui paks ma
olen ja ei tee mitte sittagi selle parandamiseks! 😀
Krt, kõik inimesed võiks paksud olla, et siis poleks kurb nendega koos paks olla 🙁
Kummipael ümber käe ja laksiti, kui junk food’i järele
haarad 😀
Ma võiks oma käe ka maha raiuda ja siis olemasoleva käega sööks ikka edasi 🙁
Misasja, kas see oli soovitus
heroiini süstida kaalust allavõtmise
eesmärgil või ma olen ise rikutud
mõtlemisega? 😀
Hmmm, ma mõtlsin seda vene kummi, mis kunagi rullide ümber pandi, kui keemilisi lokke tehti. Need, mis juuksed peast
kisuvad, kui hobusesaba teed… 😀 Kuskilt kunagi lugesin- nägin- kuulisin, et kumm ümber käe (randme) ja siis tõmbad ja “isu”
kaob. See vist oli suitsetajate kohta 😀 Never know, äkki mõjub ka söömise phul 😀
Palun guugelda kehamassiindeksi. Sealt leiad kindlasti
lehe, kus seda arvutada saad. Ja palun avalda siin oma
kehamassiindeks. Kallis inimene, ma saan aru, et mina
vingun, et ma olen paks, sest KMI järgi ma olengi
ülekaalus. Ma ei saa aru, mis sul häda on, kui sa nii
peenike tegelikult oled?
See KMI ei ütle ju tegelikult mitte midagi. Või noh, kui sa oled rasvunud, siis jah ütleb. See on sama asi kehakaaluga – ma ei tahagi kaalust alla võtta, aga ma ei taha, et mu kõht näeb välja nagu mingi üüratute voltide meri. Lausa ookean! Ma olengi salapaks – aga see, et mu käed ja jalad peenikesed on, ei tähenda, et ma üleni oleks 🙁
Ma tunnen, et mul täpselt sama lugu nagu sinulgi! Me oleme sama vanad:) vanasti olin mina ka ülipeenike ja samal ajal sõin
kõike mis tahtsin ja mingit muutust ei toimunud. Nüüd aga olen märganud, et viimaste aastatega on kaal aina tõusnud ja
tõusnud ja mul on ka kõht mega paks:D Mul puudub samamoodi tahtejõud. Samal ajal teised iniese dütlevad, et mida ma
vingun ma olen sale ja peenike isegi.:D Olen üritanud, et toitun tervislikult, söön palju salatit ja vähe saia jne samas need
lemmikud toidud on ikka ebatervislikud. Mäki burks ja pitsad lähevad ikka nagu soojad saiad, siis kui võimalust on ja isu tuleb.
Samas trenni ei viitsi ega julge teha. Elan sellises väikses kohas, kus saab trenni teha iseenesest, aga ma ei julge sinna minna,
sest tean et olen nõrgem kobam ning ei taha tuttavatega kokku joosta. Olen kodus olles vahepeal treeninud, aga selle jaoks
pole piisavalt palju tahtejõudu ja enesedistsipliini ja tundub, et see niisama higistamine ja taidlemine eriti tulemust ei anna..
pekk on ikka peal.. Ma ei teagi mida peaks tegema.. aga sinu juttu lugedes tunnen, et samastun sinuga ikka kogu täiega.
pluss veel see, et mul lähevad ka esimesena paksuks nägu, käevarred ja kõht..:D
Muuseas, seda trenni tegemist ära küll karda. Kobam oled sa alguses muidugi, aga kas sa oled näind inimest, kes läheb trenni ja on kohe mega kulturist :D? Võta keegi kaasa, kes sind aitab ja ongi korras 🙂
Mmmm…mäki burks
Appi, sa kirjeldasid just üksikasjalikult nagu minu elu lahti! (muidugi sellest ei saa ma aru, kust otsast sina paks oled….aga okei 😀
naised, me ei ole kunagi endaga rahul, va. egod bitchid)
Eriti haige on see, et ausaid sõbrannasid on vähe. Enamik sõbrannasid on arvatavasti kõikidel naistel sellised, kelle käest uue
kleidi või juurdevõtmise kohta arvamust küsid, saad vastuseks : “Sa oled megailus! Sa pole üldse paks, vaata mind hoopis!” – see
tüdruk, kes nii ütleb, on tavaliselt umbes 49 kg kaaluv kriips.. tänks sõbranna ! 😀
Aga jään ootama sinu uusi postitusi, sinu blogi lugemine teeb mu päeva alati paremaks!!! :))
See muuseas on veel eriti imelik, et ma olen nagu lõhestunud isiksus. Ühel hetkel mõtlen, et krt, oleks ma veel nii vormis ka kui ma tahan, oleks see juba ebaaus teistele naistele siin ilmas, sest NII täiuslik ei saa ka inimene olla 😀 Siis järgmine hetk vedelen maas ja ootan rasvumissurma suremist 😀
Räägib mingi kriipskeha ja keppjalgadega mannekeen. Lõpeta ära see anoreksiku jutt, annad oma noortele lugejatele veel ideid.
Ausalt, mitte keegi ei ole koguaeg tubli, kõik õgivad rämpsu ja skipivad trenne. Lihtsalt ära sea endale lollakaid sihte nagu “pean
mahtuma xxs riietesse” ja elu ongi ilusam…
Ma oleksin ka väga rahul, kui ma mahuksin ÜKSKÕIK millistesse enda teksadesse, mis mind kapis hallituskihiga ootavad.
Ma ka ei mahu ja arvan et ei peagi mahtuma >_> Psssh! Ma lähen ostan uued teksad 😉
Bottom line on-su keha ei jää lõpmatuseni samaks, mul olid ka keppjalad kui ma olin 18, nüüd on lihtsalt normaalsed jalad
ja kena tagumik 😛 vot kui tsellust ka nüüd veel lahti saaks… 😛
No ma olin enne, nooremana, ikka rõvedalt peenike.Selline jah olla ei taha enam. Samas kui asi samas tempos jätkub, siis mul on paar aasta pärast telk seljas.
Eino, päris valus oleks kui sa oma pulmadeks
kleiti ei mahuks. Kas see pole piisav eesmärk
miks pingutada? 😀
Suht perses oleks jah.
No suva, kui pole trenni jõudnud, aga
see ebatervislike asjade söömine
tuleb kohe lõpetada – nii hullud pole
isegi rasvased asjad, vaid just
magusad. Arvan, et coca-colalt isegi
mahlale üleminek oleks juba natukene
parem, samm edasi. Kommide asemel
viinamarjad ja.. 😀 nii ta läheb.
Kui enda kehaga rahulolematus ei
motiveeri mingeid harjumusi muutma,
siis ma ei tea, mis motiveerib.
Ilmselgelt olen sunnitud ennast ära tapma, siis ei saaks kindalt paksemaks minna.