Uncategorized @et

ausalt

29. märts 2015

Täna mõtlesin ma üdini aus olla ja rääkida teile, et ma pole jälle sada aastat trenni jõudnud ja söön ikka meeletult ebakorrapäraselt ja valesid asju. Veiniga piiri ei pea ja tulemus – MA LÄHEN KOGU AEG PAKSEMAKS!

Ma pole kunagi elus olnud paks. Isegi mitte natukene. Seetõttu pole ma kunagi elus ka mõelnud, et oh, seda ma ei tohi süüa, või seda ma nüüd ei saa süüa või juua. Alati olen söönud ja joonud ja…Olnud nagu ma olen. Nüüd ma söön ja joon ka samamoodi kõike, mis hing ihaldab, aga selle vahega, et ma mõtlen sellest kogu aeg!

“MIKS MA OMETI SÖÖN SEDA VÕILEIBA, KUI MA OLEN PAKS KUI VAAL JA PEAKSIN ENNAST PÕLEMA PANEMA?!”

“Miks, ooo miks, õgin ma kell 11 õhtul nagu metselajas?”

Piinlik tunnistada, aga ausalt ütlesin ma üks õhtu Kardole, et kui jumal on olemas, siis ma hakkaksin kohemaid anorektikuks. Jessas, kuidas ma vahepeal kadestan neid, kellel on nii palju tahtejõudu,et suudavad mitte süüa. Jaaa, ma tean, see on raske ja jube haigus, aga ma ei tahakski ennast surnuks näljutada, ma tahaks lihtsalt omada piisavalt tahtejõudu mitte süüa, kui ma ütlen endale, et ära söö. Aga mida ma teen? Kassin selle üle, et ma olen paks, siis ärkan hommikul üles ja söön hommikusöögiks komme ja coca-colat. Sest pohhui. Ma juba olen NII TÜLGASTAV JA PAKS.

Ma ei tea, miks ma seda teile siin praegu halan, ega teie mind kõhnemaks teha ei saa. Ehk võib olla nii palju, et kui keegi teist töötab hessis või mäkis või mõnes pitsakohas, et siis kui ma midagi teilt tellima peaks, siis kirjutage paberile: “EI! Mariann, EI! Vaata ennast!” ja siis te juba olete mind natukene aidanud.

Eriti hea oli vestlus ühe mu sõbrannaga, kellele ma rääkisin oma ebatervest soovist saada vähemalt anorektikuks. “Mallu, misasja, sa oled jumala normaalse kehaga!” “Eiii,” raiun mina vastu. “Vaata kui paks kõht mul on!”. “Kammoon Mallu, kõikidel on selline kõht, mul ka!”

Sellistel hetkedel on küll tunne, et keegi lööb mind jalaga näkku, sest inimene, kes on sinust nähtavalt 200% rohkem vormis, ütleb, et kammoon, ma ka mega paks. Samas keegi ehk vaatab minu pilti ja mõtleb, et mis kurat ma üldse vingun, aga ma vingun ikkagi, sest:

  • Mu riided ei lähe mulle selga.
  • Ma olen morbidly obease.
  • MIKS AINULT MINA PEAN NII TAHTEJÕUETU OLEMA?!
  • Miks kõik head asjad mind paksuks teevad?
  • Miks ma kogu aeg trenni üle lasen?
  • Miks ma pean abielluma sinivaalana?
  • Someone….kill me…

Sellised positiivsed jutud siis pühapäevasesse päeva. Vot siis nalja…Aga teinekord tuleb aus kah olla.

76cdb4fa8587052029505523950cda165be7ba21b1acb37db6b7691918be9499

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

105 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply m 30. märts 2015 at 20:13

    mina ei arva, et oleksid paks, kuid samas olin ka ise samas seisus. keegi (k.a mina) ei arvanud, et oleksin paks. ma nimelt oskasin
    oma kõhupekki nii enda kui ka teiste eest enda teadmata väga hästi varjata. ülejäänud keha polnudki nii hull. siis aga sattusin
    nägema endast üht pilti, mille peale ma tahtsin lihtsalt nutma hakata. sellega käis peas ka nn klõps ära.
    päevapealt lõpetasin magusate jookide joomise (kõige olulisem muutus), maisisiirupit (glükoosi- ja fruktoosisiirupit)
    sisaldavate maiustuste söömise ning hakkasin end sundima tervislikumalt toituma. olen nüüd kaks kuud joonud ainult vett ja
    suhkruta teed ning kaks korda nädalas trenni teinud enamasti. 5 kilo kadunud, nagu niuhti. otseselt endale midagi süüa ei
    keela, kuid ei ahmi endale toitu sellistes kogustes sisse, et pärast liigutada ei jaksa. juurde saab alati võtta :) üritan ka suurema
    toidukorra jätta päeva keskele, et jõuaks need kalorid enne uinumist ära kulutada. kui mina, laisklooma aasta 2014 tiitel, sain
    sellega hakkama, siis saad kohe kindlasti ka sina! ma usun sinusse! :)

  • Reply Kairit 30. märts 2015 at 19:54

    Jumala eest, sa ei ole paks, Mariann. Kui vaadata kasvõi su viimasel ajal siia postitatud pilte, siis oled kaugelt üle keskmise
    välimusega. Lisaks sa ju aeg-ajalt ikka käid trennis ja liigutad ennast ja eks see lapsega rahmeldamine ja tööle ja igale poole
    tormamine on ka ühe paraja treeningu eest. Tundub et sul mingid täiesti põhjendamatud hirmud või väärarusaamad enda
    välimuse suhtes. Tegelikult teeb su väline ilu sisemisele kaarega silmad ette.

  • Reply r 30. märts 2015 at 15:09

    http://fabulouslyfatfashion.com/

  • Reply Evelin 30. märts 2015 at 12:49

    Tere!

    Lisan siia video, mida ma juhtusin
    eile vaatama, võib-olla aitab
    kuidagi…
    http://www.ted.com/talks/sandra_aamodt_why_dieting_doesn_t_usually_work

    Edu soovides
    Evelin

  • Reply Katri-Helena 30. märts 2015 at 10:03

    Welcome to the club.

    Jube tunnistada aga olen ka mõelnud,
    et ohh ma tahaks NATUKE aega olla
    anorektik. No see tahtejõud jne. Ja
    siis kui oleks piisavalt peenike siis
    lõpetaks ära :D Jah, muidugi,
    ebaterve mõtlemine. No aga see pole
    ka eriti terve, kui mingit rämpsu õgida.

    Aga sinu rõõmuks võin öelda, et sa
    pole üldse paks. Ma pole su kõhtu jne
    näinud aga kui sa end nii tunned siis
    äkki oled lihtsalt vormist väljas.
    No, et pole kivikõva kõht ja tagumik
    jnejne. Tee omale pai ja mõtle, et
    oled sünnitanud naine ja neile on
    palju rohkem vabandatav kui teistele.

  • Reply Angie 30. märts 2015 at 09:58

    MALLU! ÄRA üldse osta koju selliseid asju nagu saia, kommi, cocat, osta tervislikke asju. Siis pole ka seda rämpsu mida näost sisse
    ajada.
    Võiksid teha mingi postituse ja uurida inimestelt, et nad jagaksid tervislikke näkside ideid! Need kuluks endalegi ära ;)

  • Reply Teele 30. märts 2015 at 02:11

    Tere Mariann.

    Minul oli mingi vahe täpselt samad emotsioonid. Ei osanud kuskilt alustada, tahtejõudu polnud, veini lasin iga õhtu. Veiniga oli aga
    see, et paar tundi oli tore veini juua ja kerge vine all olla aga edasine joomine oli juba mõttetu ja rõve, sellest tekkis mul veel
    suurem kass, et misasja ma teen. Ei söö normaalselt, joon veini, istun perset laiaks selleasemel, et end kätte võtta ja kunagi
    normaalne välja näha. Käiski mingi klõps ära ja pole alkoholi puutunud üle kahe nädala (minu jaoks suur asi). Igapäev liigun umb
    10km jala. Vahepeal teen harjutusi, olen tellinud ka kalmuse trenni ja toitumiskavu aga neid ma eriti jälgi vaid teen pigem omal
    käel. Mis mulle jubedalt istub on appid. Runkeeper app millega tracking oma liikumised ja see on samal ajal lingitud MyfitnessPal
    appiga. Myfitnesspali panen ma kõik söögid kirja mis ma päeva jooksul söön, kaalun, mõõdan neid jne. Minu puhul toimib täiega.
    Loomulikult olen ma välja jätnud kõik sokolaadid, snäkid, jahutooted jne. Söön tervislikult. Kaal langeb. See tunne pärast liikumist
    ja tervislikult söömine on lihtsalt palju mõnusam ja selge peaga ärkamine kui see suvaline söögilahmimine ja veini joomine. Ma
    loodan, et sa leiad endale motivatsiooni ja sihi. Sea endale väike eesmärk, ära tee mingeid ekstreemseid eesmärke. Noh see on
    puhtalt minu story kuidas mina neid asju võtan. Soovin sulle edu!

    • Reply Mallukas 30. märts 2015 at 09:04

      Aitäh!

  • Reply Mari 30. märts 2015 at 00:36

    Tead, Sa EI OLE paks!
    Ausalt ei ole..
    Aga mul on sama seis.. Ma ei ole paks
    aga mind häirivad paljud asjad mu
    kehal ja kehas ( FÄTTT :D ).
    Aga trenni ma ei viitsi üldse teha,
    sina vähemalt käidki..
    Mina järan ka ainult nii, et suu vist
    käibki.. Mõtlen oma peas ka, et ma ei
    tohiks, sest võiks ju keha ilusti
    trimmi saada- just nii nagu ma seda
    soovin ja ette endale kujutan. Aga
    eiii, linnas poodi minnes vms hessisi
    plakatitel hakkavad need burksid
    tantsima ja hüüavad :” tule sööma,
    Mariiii- sa ju tead, et sa tahad mind
    süüa!!) janoh, ma olen nõrk- lähen :D
    Söön omal perse täis ja pärast halan,
    et miks ma pidin nii palju sööma –
    miks ma üldse pidin sinna minema..
    Selle raha eest oleks saanud
    tervislikku midagi.. Aga eiii, ikka
    lähen ja lähen..
    Krõpsud on mu parimsõber NR1- nagu
    tõsiselt.. Ma ei oska elada ilma
    krõpsuta..
    Aga mis ma sinna teha saan? Ma olen
    saamatu kobard..
    Ühesõnaga- kui sa tahad halada, et
    oled paks ja saamatu – siis tea, et
    sinust hullemaid on ka :D Mina olen
    ehtne näide sellest.. :D
    Don’t põe, sa oled ilus ja paks kui
    PAKS sa ei ole.. No EI OLEE!

    Siit tuleb ka idee, et teeks siis
    saamatute kokkusaamise.. Igaüks tirib
    oma lemmiku tavaari kaasa, kui
    kellelgi isutab teise toidu järgi,
    siis peaks kisma tulema – saab pekki
    põletada küll ju :D

  • Reply Merka 29. märts 2015 at 23:51

    Osta omale Hot shapers püksid http://www.live-active.ee/sinu-eesmark/pyksid-hot-shapers.html

  • Reply k. 29. märts 2015 at 23:16

    Mäletad, millalgi sa tegid sissekande inglitest ? No ma
    ei tea kas ma kõlan nüüd totakana, aga kui mina selle
    läbi lugesin siis ma palusin inglitelt, et pliis aidake mul
    saledaks saada. Vist aitasidki..loodan aint et need
    inglikesed mulle mingid haigust küllge ei pookind,
    mille läbi saledaks saada, sest need viimased kilod
    läksid ikka kuidagi liiga lihtsalt ja kiirelt.
    tundub küll jube jabur, et milleks muretseda ja peaksin
    õnnelik olema, et kilod läksid, aga ühel minu tuttaval
    juhtus nii, et võttis mittemidagi tehes 15 kg alla (
    varem oli hull dieeditaja ja kaalu pärast põdeja ning
    soovitasin tal muremõtetel minna lasta, et küll siis kaal
    ka langema hakkab, kuna mul endal varasemalt nii oli )
    . Tema siis lõpuks ei viitsinudki kaalu pärast põdeda ja
    mõtles et on paks, siis on..kaal hakkas langema. Mõtles
    et ju siis see halbadest mõtetest vabanemine tõesti
    aitab ja oli õnnelik..kaal aga langes ja langes ja kui ta
    oligi 15 kilo kergem siis avastati, et tal on
    suhkruhaigus.
    vot seda haigust ma endale kohe üldse ei tahaks ja
    sellepärast ongi hirm, et miks need viimases paar kilo
    justkui iseenesest kadunud on.

    • Reply Mallukas 30. märts 2015 at 09:06

      Krt, et ma siis kunagi pole taibanud inglitelt jõudu küsida peenikeseks saamisel :D

    • Reply silvia 31. märts 2015 at 13:44

      Tead, sa pole üldse totakas! Me
      tegime oma sõbrannaga täpselt sama
      asja!! Ehk palusime mitu päeva
      järjest inglitelt saledaks saamisel
      abi.. Aga näed pole veel siiani
      töötanud…

  • Reply annu 29. märts 2015 at 20:05

    Ahhh…sa räägid nagu minust…ma täpselt samas seisus. Nii väga oleks vaja alla saada…aga no ei suuda rämpsu söömist lõpetada :(
    Riided ei istu üldse enam selga nagu vanasti…ma ikka lootuses alla saada,pole suuremaid riideid ka ostnud, nii ma käin veits ümber
    riietega….LIHTSALT MASENDAV. Mees ka üldse ei motiveeri enam alla võtma..tema arust on kõik ok, no pliiis ta võiks mulle
    öelda, et võta vähe alla v sitasti öelda…äkki siis tuleks motti kuidagi. Aga mul ka ratas aga no viimasel ajal niiii sitad ilmad, et ei saa
    seda ka teha :( Ma vist pean ka ära surema, et paksemaks ei läheks :(

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 20:21

      Loodame, et me ikka ka suremata suudame oma riietesse mahtuda :D

  • Reply liis 29. märts 2015 at 19:01

    Päris, päris ausalt – mul pidevalt samad mõtted. Eriti
    nüüd, suve eel, praegu mõtlen iga päev, et hakkan
    kohe homsest räiiigelt trenni tegema ja korralikult
    toituma ja mis iganes… Aga ei, pole ikkagi mingit
    probleemi nutellasaia süüa:) ja jah, tige, et ei suuda
    end tagasi hoida.
    Tundub suht surnud ring ja ilmselt tõesti enne ei lõppe
    kui tõsiselt paks paks. Anna blogis ka teada, kui midagi
    motiveerivat leiad selle vea parandamiseks haha :)

  • Reply Agnes 29. märts 2015 at 18:01

    Ma vabandan ka ette, aga see oli tõesti väga loll jutt, mis sa siia kirjutasid. Aga sa tead seda ise ka. ;) Sa ei ole paks, ei ole kunagi
    olnudki. Sa pead lihtsalt oma harjumusi korrigeerima ja see on tõesti kõik ainult peas kinni. Nagu ka see paks olemine üleüldse. Nii
    et pea püsti, hala lõpetada ja harjutama!

    Allakirjutanud: Endine paks! (päriselt)

  • Reply k. 29. märts 2015 at 16:46

    Pea toidupäevikut…pane kirja kõik, mis suhu paned ja
    pane nt 3 päeva tulem blogisse üles-inimesed saavad
    sulle siis soovitusi anda, mida asendada või
    vähendada.

    Ma miskipärast arvan, et sul on depressioon. Üldjuhul
    on selline söömine millegi asendamine. Püüa endas
    selgusele jõuda, mis see olla võiks või võta punase
    päevakübara tablette (looduslik).

    Sellist kardinaalset muudatust toitumise osas aitab
    teha ka paastumine. Nt kubija spas on väga toredad
    paketid-võiksid seda nt tööalase uurimusena ka teha.
    Olen ise kordi käinud (aastas korra) ja peale seda on
    meeled nii ärksad, et sai ja kommid ja alko on väga
    vastumeelsed. Sealt oleks juba lihtsam edasi minna.

  • Reply Sally 29. märts 2015 at 16:46

    Jep, jep..ma soovisin ka kunagi anorektik olla. Lõpetasin haiglas buliimikuna ja 10 kg raskemana. Ära kutsu endale sellist kurja
    kaela, keegi pole sellist s***a ära teeninud! Selle haiguse taga ei ole suur tahtejõud vaid haiged mõtted, mis inimese üle kontrolli
    võtavad.
    Ürita rahulikult võtta ja tee nt edaga diil, et sööd kolm korda päevas sooja kodutoitu esialgu. Vaata, kas saad hakkama. Ära hakka
    mingit dieeti pidama või mingeid toitainegruppe välja jätma, vaid söö tavalisi kodutoite. Sedasi õpid tasapisi oma keha kuulama ja
    ta teeb ise oma korrektuuri nii, et sa ei saa arugi ;).

  • Reply B. 29. märts 2015 at 16:38

    Liigse söömise “kontrolli alla”, kui lased tarkusehamba välja opereerida. Kolm päeva põhimõtteliselt
    mitte millegi söömist on garanteeritud :D

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 16:45

      mul kahjuks ei ole rohkem tarkusehambaid :D

  • Reply Nipitiri 29. märts 2015 at 15:37

    Parim motivatsioon on uued trenni
    jalatsid/riided. Või siis tõesti, kui mind tabab
    motivatsiooni puudus vaatan peeglisse ja juba
    tõttangi jooksma, sest see tõmbab ikka
    korraliku kassi peale. Lisaks muidugi olen
    enda instagrami ja fb täitnud lehtedega mis
    postitavad häid nippe ning ilusaid kehasid
    motivatsiooniks :P

  • Reply Marjete 29. märts 2015 at 15:31

    anna andeks aga niivõrd rumalat juttu pole ma
    juba ammu lugenud. Kui oled tark naine siis
    ära räägi sellist 15 aastase plika vingumist
    kuidas sa soovid olla anoreksik ja miks kõik
    head asjad paksuks teevad.
    Loodan et sa saavutad oma eesmärgid teisiti
    ja ei anna oma pisikesele lapsele eeskuju olla
    oma enda tahte läbi haige.

  • Reply Ner 29. märts 2015 at 14:41

    Ma nägin hiljaaegu haiglas anoreksiaga neide. Mõned neist on ravile määratud kuueks kuuks ja ei saa õueski käia. Muidu jah,
    tahtejõud on ka minu suurim puudus.

  • Reply mel 29. märts 2015 at 14:35

    Olen avastanud su blogi ja mulle väga meeldib!
    Otsekohene ja aus!

    Mõtlesin ka soovitusi jagada, mis on väga lihtsad ja mida tuleks kindlasti järgida,. Nimelt kõige pealt alusta sellest et VESI, VESI,
    VESI ja mitte need maitseveed, mis on poes. Seal on tohutult palju suhkrut ühe veepudeli kohta. 2 liitrit päevas!!! Kui harjumust
    vett juua ei ole, on seda eesmärki väga raske täita, aga peab. Teiseks, õhtuti TEE soovitavalt roheline tee või OOLONG TEE, mis
    tõesti toimib (loe selle kohta)! Vedelik on niiivõrd oluline. Enda kogemustele tuginedes võin öelda, et just minul aitas väga rohke
    vedeliku tarbimine esimestest kilodest vabaneda. Aga unusta kõikvõimalikud muud joogid. KA mahlad ei ole head niisama
    joomiseks, isegi kui need on 100%. Kui harjumus vedeliku tarbida on olemas, siis edasi mõtle trennile, kuid mina ütlen, et millestki
    loobuma sa küll ei pea, kui siis natukene kogust vähendama.. Arvan üldsegi, et kehakaalu langetus hakkab sellest, et oled rahul
    endaga, sest praegusel hetkel on su keha lihtsalt juba ainuüksi sellest mõtlemisest nii stressis, et ainult kogub kaalu. Ole
    optimistlik ja joo palju vett!

  • Reply K 29. märts 2015 at 14:33

    räägid nagu minust :D
    Saavutasin eelmine nädal oma tippkaalu,
    55,6kg ja olen 167cm pikk. Siiamaani ainult
    toidust mõtlesingi, 2 päeva tervislik ja siis
    võisin terve külmkapi tühjaks süüa ja nii
    mitmed aastad juba.. Nõiaringis oleks nagu
    olnud. Aga eelmine nädal kolmapäeval käis mu
    peas mingi klikk ära.. Tegin endast pesuväel
    pildid ja mul läks süda pahaks. Kaal ju
    tegelikult pole palju ja riided seljas ei ütleks
    keegi mulle eales, et olen paks, aga see mis
    riiete all on, pole kuskilt otsas ilus. Peale
    piltide tegemist tuli motivatsioon seekord
    ennast tõsiselt kätte võtta. 4 päeva nüüdseks
    tervislikult söönud ja tahtejõudu veel jagub :)
    soovitan otsida igasuguseid tervislike
    retsepte, tervislikult on võimalik väga
    maitsvaid asju süüa kui vaid tahta.

    • Reply deargod.... 29. märts 2015 at 18:21

      Ma ei taha su motivatsiooni kuidagi
      rikkuda, aga 55,6 kg 167 cm juures on
      juba suht vähe. See, et sa sealt veel
      alla tahad võtta on lihtsalt kurb.
      Soovitan sul tõsiselt konsulteerida
      toitumisspetsialistide ja
      treeneritega, muidu lõppeb asi su
      jaoks tõenäoliselt kurvalt – tervis
      ei pea vastu. Edu!

      • Reply K 29. märts 2015 at 21:41

        Oioioi :D aga see, et mul selle kaalu
        juures on rasvaprotsent 33% on
        normaalne??? Võiksin vabalt nii palju
        edasi kaaluda, kui mu kehal oleks selle
        rasva asemel lihased!

  • Reply Kati 29. märts 2015 at 14:22

    Mallukas, a lähme siis trenni :)

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 16:44

      vabalt! kirjuta mulle!

  • Reply Triin 29. märts 2015 at 14:08

    Mul on praegu sama asi, söön jube palju. Küll
    tervislikke asju (ei söö suhkrut, komme,
    shoksi, saia jne ja pigem tervislikku sooja
    toitu, juustu, puuvilju ja isetehtud smuutisid),
    aga siiski koguaeg söön :D Kaal otseselt ei
    tõuse, aga kõht on punnis koguaeg :D Ma
    keelduks sellisena abiellumast isegi kui mees
    paluks :D

  • Reply Giordine 29. märts 2015 at 13:21

    Kulla Mariann,

    Mina seisin veel vähe aega tagasi sama probleemi ees, söin 2e aasta jooksul, mida hing ihaldas ja muidugi ei lasknud tulemused
    ennast kaua oodata. Sain esimest korda elus tselluliidi, kuigi olen oma elus veel palju paksem olnud ja pikemat aega.
    Seekord päästis mind ajutiselt rutiinist välja murdmine, s.t. puhkus teises riigis. Hakkasin jälle ennast rohkem liigutama ja mitte
    spordisaalis vaid vabas öhus. Nüüd on see mulle juba harjumuseks saanud ja päev otsa üldse mingit sporti tegemata olla ei
    suuda. Lisaks vaatan ma veel mida ma söön, keelatud ei ole aga midagi, sest see suurendab isu just nende asjade järgi. Kui olen
    söönud pool pakki nt. Pringelseid, siis on selle tagajärjeks nende kalorite kulutamine veel samal päeval.
    Mis mind motiveerib: hea tunne mitte olla totaalselt ülesöönud, hindamatu tunne pärast sporti ja muidugi paremuse poole
    minev peegelpilt. Unustada ei tohi ka psühholoogilist aspekti, hea enesetunne lisab enesekindlust ja nii ei paista ükski saavutus
    enam nii kaugel, kui see tundus varem olevat.

    Head uut algust Sulle!

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 13:24

      Aitäh, mulle ausalt tundub, et kui ma diivanil ei vedeleks, siis ma läheks teeks sporti :D Aga tegelikult me kohe hakkamegi Järve keskusesse jalutama – asi seegi, eks :)

  • Reply Kerttu 29. märts 2015 at 13:09

    Mul oli ka väääääga pikalt täielik motivatsioonipuudus ning seda oli kaalunumbris ja peegelpildis näha ka. Kuni eelmise
    kevadeni käisin kuus aastat tantsimas ning al. kevadest enam trenni ei teinud. Esiti selja pärast (selg haige), siis polnud enam
    aega, sest kool-töö pressis peale ja lõpuks oli asi juba laiskuses ka. Olin juba harjunud vähesema liikumisega.
    Nüüd aga tuli uuesti mott peale, sest ma ei taha sellel suvel enam rõve pekikuhi olla :D. Hakkasin jooksmas käima ja kodus
    lihaseid tegema. Paari nädalaga olen kaotanud 3kg. Ega mul otseselt tegelikult kaalust alla polegi vaja saada, sest ülekaalu
    pole, aga rasva asemel võiks lihast olla :).
    Söömise kohapealt olid mul ka asjad väga untsus – vahepeal õgisin nagu näljane hunt, ja nüüd mõne nädala eest kadus söögiisu
    sootuks. Nüüd hakkab vaikselt õnneks isu tagasi tulema, söömatus pole ju ka ometigi hea.

    Igaljuhul, soovitus minu poolt – kui jõusaali poole samm kohe üldse ei vea, mine proovi ka jooksmas käia & ära suuri eesmärke
    sea. Väikeste eesmärkideni jõuad kiiremini (ja ehk ka kergemalt) ning see peaks ka ju motivatsiooni juurde tooma :)

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 13:19

      Mul nüüd uus eesmärk – oma ratas Kohilast kätte saada :D

  • Reply De 29. märts 2015 at 13:06

    Kui õigesti toituda ei teki ka
    isusid.. mina alguses kui trenni
    läksin, siis pidin kka peale trenni
    paki krõpsu ja šokolaadi ära sööma ja
    sain aru et see pole normaalne.
    Tellisin toitumiskava ja need isud
    kadusid. Ja ka minu keha oli
    kõhuümbert rasvane ja sain ise oma
    paksusest aru tänu oma mehe
    kommentaaridele. Tagantjärele tänan
    teda et trenni utsitas mind, ise
    poleks aru saanud oma
    juurdetulevatest kilodest ning kahe
    aastaga olen väga hea vormi
    saavutanud. Esimesed 5 kg kadusi
    paari kuuga väga lihtsalt, sest
    jälgisin väga toitumist. Muideks
    alguses ma sõin väga palju saia, kuid
    sain aru, et see on ebatervislik.
    Loobusin maitsvast saiast ja nüüd
    olen harjunud rukkijahu toodetega
    ning ei igatsegi saia. Inimene harjub
    kõigega. Ning vaadates su pilte,
    olidsa enne rasedust väga peenike.
    Kas see ei motiveeri kaalu langetama?
    Minul on kaks pilti kõrvale pandud,
    see kus ma 7 kg raskem olen ja pilt,
    kus ma 54 kg kaalun ning mõtlen, et
    ei taha 10 aasta jooksul nii paksuks
    tagasi minna :D

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 13:15

      Ma vist seest surnud, mind ei motiveeri midagi :(

      • Reply Triin 29. märts 2015 at 14:11

        Vot see juhtub, kui mees armastab sind
        kogu täie ja ka vigadega. Miski ei
        motiveeri enam :D

  • Reply Ann 29. märts 2015 at 13:06

    Loen su postitust ja noogutan väga mõistvalt ning haaran järgmise pik-nik juustupulga järgi. :D
    Tegelt ma olen suht lucky, et mul mingit karastusjoogi sõltuvust polegi. Nagu ei tõmba ka nende poole. Ma olen veest rohkem
    sõltuvuses õnneks.
    Aga jah eks ma ütleks ka sama, et need joogid ja kommid tuleb sul kõrvale heita ja haarata paremate asjade järgi nagu puuviljad
    jne, aga eks sa tead seda nagunii. :P Aga pulmakleiti mahtumist motivatsiooniks võtta oleks päris hea idee, sest see oleks tõesti
    väga täbar lugu, kui sellesse enam ei mahu. ;)

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 13:15

      See ongi kurb, et kuna see on korsetiga, siis ma võiks veel 10kg ka juurde võtta ja IKKA sellesse mahtuda :D

  • Reply M 29. märts 2015 at 13:04

    ma kaalusin mitu mitu head aastat 73kg ja ise
    olen 164cm pikk..
    Pidasin dieete, üritasin trenni teha, läksin
    peaaegu kõikjale jala.
    Ja kaal ei langenud.. Lõpuks mul oli nii
    paganama ükskõik..
    Muutusin vaid seda, et võtsin päevase töö ja ei
    joonud tervelt kuu aega tilkagi.. Aastaga kaal
    kukkus 13kg. Muidugi kui see ilus number tuli,
    siis jäin rasedaks ja kabuum 75kg!
    Kuna lapse kõrvalt pole mul aega väljas käija,
    õhtuti veini ei joo kuna ma ei tea mida öö
    toob, siis nüüd olen saavutanud 59kg ja selline
    kaal oli mul viimati põhikoolis..

    Mina soovitan teha alkoholiga pausi u kuu..
    Võta õhtuti laps ja mine jaluta kuskile
    mänguväljakule ja lase tal mürada ning ise
    liigud ka :)
    Lihtsam on teha alkoholi vaba kuu koos
    elukaaslasega, motiveerite teineteist :)

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 13:04

      Ma ise arvan ka tegelikult, et enamus kaloreid ma joon endale sisse. No ja siis söön saia peale :D

  • Reply AM 29. märts 2015 at 13:01

    Ma osalt tean ikka, mida sa tunned, kuid anoreksiat ära endale soovi, ka mitte naljaga mitte. Ma arvan, et kel on söömishäire, võib
    väga häirituna tunda sellest postitusest ka.
    Ma ise olen küll praegu rase(38ndl), aga ma olen lihtsalt täielikus horroris, kuidas kaalu tuleb. Pmst on tunne, et iga päev kui
    kaalule astun, on 1kg jälle juures ja ma reaalselt ei õgi päevad läbi, ma käin trennis siiamaani, olen aktiivne ja no ei, ei midagi!
    Ainult kaalu tuleb. Ma olen suvel ilmselt ka räme vaal sellepärast. Nutt tuleb kurku ja siis kõik lohutavad, et “sa oled ju rase, sa
    peadki juurde võtma” tõesti tahaks sooja kohta saata. ega ikka ei pea küll nii palju juurde võtma, aga tuleb :( oeh..perse küll.

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 13:03

      Aga selles suhtes küll, et rasedana inimene nagunii võtab juurde eksole. Samas ma praegu kaalun sama palju, kui sünnitama minnes…

  • Reply Lisa 29. märts 2015 at 12:50

    Mul on sama seis. :D
    Pulmadeks on vaja vormi saada ja
    kunagi lubasin, et no kui mehele
    minek, siis ikka hakkan trenni tegema
    ja abiellun parimas vormis. Aga mida
    mina teen – söön krõpsu, kooki, joon
    cocat ja samal ajal halan, et ma olen
    nii paks. :D
    Ka mul on täielik tahtejõu puudus…
    :/ Kuigi alla poleks vaja väga palju
    võtta, ainult nii, et riided paremini
    seljas istuks nagu varem.

  • Reply Kati 29. märts 2015 at 12:50

    Soovitan vaadata dokumentaali Fat, sick and nearly
    dead. Annab vaga hea inspiratsiooni elustiili
    muutmiseks ja nii oelda restardi tegemiseks.

    Tanu sellele dokumentaalile muretsesin koju blenderi
    ja vitsutan iga paev megalt juur- ja puuvilju. Ei isuta
    mingi rampstoidu jarele. Isegi liha on hakanud
    vastumeelsust tekitama.

  • Reply Kail 29. märts 2015 at 12:45

    Ma olen ka pigem selline kõhna
    kehatüübiga (teismelisena olin samuti
    kõige kõhnem, isegi sain neid imelisi
    kommentaare, nagu kaks konti.. jne,
    jee!), aga sellistel minu meelest
    ongi see viga, et üleliigsed kilod ei
    jaotu ühtlaselt üle keha ja seega on
    “ülekaal” (mitte KMI mõttes)
    ebaloomulikum ja (minu meelest)
    koledam kui neil, kes on “loomu
    poolest” natuke suuremad. Kui palju
    ma olen näinud naisi, kellel on kõik
    ümbermõõdud suuremad kui mul, aga nad
    näevad siiski rohkem trimmis jne välja!
    Aga ma tulin praegu hoopis seda
    rääkima, et ma kunagi ka sõin igast
    rämpsu ja siis ka muudkui muretsesin
    selle pärast ja siis hakkas mul
    täiega juba mingi anoreksia v
    buliimia moodi asi tekkimagi: ma
    võisin nädalaid süüa vaid u ühe viilu
    leiba päevas v ühe kiirnuudli (jep,
    vajalikud toitained ja vitamiinid on
    seal ju lademetes) ja ikka arvasin,
    et seda on liiga palju (no raha ka
    palju ei olnud tudengina, nii sain ka
    raha kokku hoida – söögi pealt!), ja
    siis, kui sattusin nt sünnipäevale,
    kus oli palju salateid ja kringeid
    jne, siis sõin nii palju kui mahtus!
    Ja siis samal õhtul v järgmisel
    hommikul oksendasin välja nii palju,
    kui sain. Kohutav aeg oli, olin üldse
    vist vaimselt veits ebastabiilne ,
    mingi ärevus oli koguaeg (kuigi
    tutvusringkond ei saanud midagi aru,
    ma elasin ikka elavat seltsielu, nagu
    ikka, seega sellised asjad ei paista
    kõrvalt väljagi), sinna lisandus siis
    veel kehaärevus. Ja ma olin ikka
    täiesti normaalselt kõhn siis! Kõhnem
    kui praegu. Aga alati arvasin, et
    olen ENDA kohta ikka liiga paks.
    Aga mingil hetkel mul käis endal peas
    mingi krõks ja sain aru, et see pole
    jätkusuutlik ja otsustasin, et pean
    oma keha armastama hakkama sellisena,
    nagu see on. Ja hakkasin nägema, et
    see ongi päris ilus ja on, mida
    armastada. Ja ajapikku (aastate
    jooksul) kadus see kehaärevus ja
    sellega seoses kuidagi see
    vastupandamatu soov rämpsu sisse
    ajada. Kusjuures nüüd sööngi
    vabatahtlikult täitsa tervislikult
    (no välja arvatud u kord kuu-kahe
    jooksul mäkk v hess vms), sest mulle
    MAITSEB see ja see teeb mul
    enesetunde paremaks! Magusat ma pole
    eriti elus üldse muide armastanud,
    kuigi nüüd elukaaslase kõrvalt olen
    õppinud ka seda vähehaaval nautima.
    Trennis päris ei käi, aga vahel teen
    kodus joogat ja vahel käin ujumas,
    koolis/tööl käin ikka alati jala
    (edasi-tagasi u 40m kuni 1h).
    Seega, ära palun soovi endale
    söömishäiret (no ok, ma saan aru, et
    sa seda väga tõsiselt ei mõelnudki),
    sest see ei ole vaid SÖÖMIShäire –
    lisaks seedimissüsteemi
    persekeeramisele messib see su peaga
    ja ei lase sul ennast üldse
    täisväärtuslikuna tunda – vaid proovi
    oma kehaga VEEL rohkem sõbraks saada,
    sest see, et “ah, nagunii vahet ju
    pole, mis jama ma sisse ajan, olen
    nagunii paks vaal” näitab, et
    vähemalt hetketi sa iga osa oma
    kehast ei armasta. Ehk siis, kuidagi
    tuleb muuta eelkõige oma mõtlemist,
    või fookust. Ma ei tea, võib-olla see
    tundub liiga esoteeriline, aga mul
    töötas.

    • Reply Kail 29. märts 2015 at 12:45

      Appi, miks ta sellise luuletusena
      tuli nüüd, terve kommentaarium seda
      täis :D

  • Reply mann 29. märts 2015 at 12:44

    Ole nüüd Mariann, Pick urself up ja hakka tööle! Vahet pole mille nimel. Lihtsalt alusta! Sa oled ju nii tubli kõiges mida teed,
    suuna nii palju kui sul üle on, oma energiast enda motiveerimisele ja kiitmisele – eriti, kui oled jälle ühe sammukese lähemal
    põhieesmärgile, mis ju ei ole kaalu alandamine vaid elustiili muutus alatiseks oma toitumises ja füüsiliselt aktiivne olemises.
    Näiteks.. alusta sellest, et loobud nisust – söö šokolaadi edasi ja muid asju, mis sulle maitsevad aga nisu ei sisalda, lihtsalt jälgi, et sa
    tahvli šoksi enne und sisse ei sööks. Ära kurvasta, sa oled tubli küll, lihtsalt pole veel leidnud endale sobivat režiimi, et oma
    toitumist kontrollida.

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 12:57

      Aitäh, ausalt, ma üritan tublimaks hakata ja mitte ainult halada :))

  • Reply k 29. märts 2015 at 12:42

    Ma tean seda tunnet. Olin ka terve elu pilbas ja sõin kõike. Muidugi ma pole kunagi otseselt õginud aga tihti tahtnud süüa ja ka
    magusat. Rasedusega võtsin 30 kilo juurde ja maha need enam niisama ei läinud. Kui laps oli viiene avastasin enda jaoks LCHF-
    toitumise ja sain üleliigsed kilod maha päris kiiresti. Tegelikult ma seda toitumist päris õigeks ei pea, mingil määral peab inimene
    süsivesikuid ikka saama. Mina tarbin need hommikul ära. Kui õhtul mees toob mingit head kooki siis hoian selle hommikuks ja
    söön siis. Päev otsa siis söön õigesti, Peale kuut-seitset ei söö peale muna või keefiti või tomatimahla midagi. Jube raske on
    pidevalt mõelda kuidas ja millal süüa. Tahaks end vabas lasta aga siis kohe kilod tulevad. LCHF aitas niipalju ka, et magusaisu
    kadus ära ja maitsevad veel ainult tume shokolaad, jäätis ja marmelaadikommid. Proovi seda. Süsivesikuid tarbi ainult hommikul
    ja ülejäänud päev söö õigeid asju.

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 12:57

      Tjaa, ma olen ka mõelnud, et võiks hommikuti oma “patustamised” ära pidada. Veel oli mul grandioosne plaan hakata rattaga tööl käima, aga Kardo arvab, et see on liiga kaugel (natsa alla 9 km). Ma ise arvan, et ma kohale jõuaks, aga suht rõve oleks tööl olla higine :D

  • Reply aaaaaann 29. märts 2015 at 12:40

    Mallukas, ma loodan, et sa ei solvu aga su postitus
    kõlab nagu väikese lapse trots-ei saa, ei jõua, ei taha
    :D. Ära suru omale trenni, dieete jms jama peale.
    Muuda tervislikkus oma elustiiliks. Lihtsalt käi
    trennis(ära hakka peas ketrama, et oh ei lähe-lihtsalt
    mine), hakka sööma tervislikumalt- ära mõtle kogu
    aeg kaalule, see läheb nagunii visalt alla vms, ja
    tervislik söök on vägagi maitsev, tee aegajalt söögiga
    pattu. Coca cola viska minema, tekitab sõltuvust.
    Mingi vahe oli meil ka kodus pidevalt Coca cola, tunus
    et elu saab otsa, kui seda pole. Õnneks enam pole
    enam kodus olnud. Aga need ainult minu soovitused.

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 12:41

      Jah, ma tean, et mu postitus kõlab nii ja ongi selline. Aga teinekord võib ju halada ka

  • Reply Egle 29. märts 2015 at 12:36

    Oh Mariann, ma oleks praegu nagu enda kohta lugenud. Lugesin ja tundsin aina rohkem iseennast ära. Mul on ka praegu
    toitumises ja trennis täielik seisak. Mõttes teen ma vähemalt kolm trenni päevas, kuid teostuseni ei jõua kuidagi.
    Mul on mõttes ainult see, et saaks midagi head süüa. Ja jällegi mõttes söön kõike tervislikku, kuid siis lähen kööki ja kuhjan
    kartulisalatit kausi täis. Pärast on jälle süümekad. Iseenesest peaks juba süümekad motiveerima, et neid ei oleks, aga ma ei tea,
    mis minuga toimub. Väga paha tunne on ikka. Mingi klõps peab ära käima, et muuta oma eluviisi, sest sellest ei piisa, kui mingi
    aeg olla tervislik ja siis jälle samasse auku langeda. Aga mul just praegu nii on!!

    Kuid püüame olla positiivsed ja oma mõtteid muuta, sest see kõik on vajalik ju siiski meie endi keha jaoks. Ja noh, ilmselgelt
    sulle on seda miljon korda öeldud, kuid su keha on tegelikult väga OK. Samas, ma tean, mida tunned, ise peab ennast oma
    kehas hästi tundma, see on põhiline :) Nii, et läks edasi :)

  • Reply R 29. märts 2015 at 12:24

    Hea Mallukas,

    Tavaliselt ei ole ma just kommenteerija, kuid kui telefonist sinu tänast postitust lugesin, siis tuli tahtmine sulle kirjutada.

    Ka mina võitlen oma kehakaaluga ning olen sinust KÕVASTI halvemas olukorras, kuid see selleks – tunded on ju kõigil
    probleemiga võitlejail samad, olenemata numbritest.

    Mina kiirtoitu nii hirmsasti ei armasta, kuid olen täielik suhkrusõltlane. Alati mõtlen, et kui keegi näeks, kui palju ma magusat
    korraga süüa suudan, siis saaks ta tõenäoliselt trauma.

    Viimasel ajal olen aga palju motivatsiooni leidnud ning see töötab!
    1) Võtan igal hommikul kroomitabletti – see pidavat aitama magusaisu vastu.
    2) Tegin endale arvutisse trenni-/mõõtude-/toidutabeli. Esimese kahe puhul näen oma arengut ja numbrite vähenemist.
    Viimase puhul aga panen kirja KÕIK, mida päeva jooksul söön – päev on jaotatud: hommikusöök, vahepala, lõunasöök,
    vahepala, õhtuoode, õhtusöök, hiline vahepala (seega võimalust süüa on palju, vahepaladeks muidugi puuviljad, mitte suured
    praed). Tabelist näen kohe, mida ja kui palju olen valesti teinud ning siis tekib endal halb tunne, kui olen ikka väga mööda
    pannud.
    3) Kahel nädalavahetusel kuus luban endal süümepiinadeta nautida sööki, mida hing ihaldab. Elan põhimõtteliselt nende
    nädalavahetuste nimel.
    4) Katsetan! Kui ikka magusaisu teeb tuju nii pahaks, siis püüan teha tervislikku maiust. Eile avastasin enda jaoks sellise
    koosluse: lahja maitseta kohupiim + kaks VÄGA-VÄGA küpset banaani + mõned vaarikad, mustikad + pisut mandlipiima =
    blenderdasin need ära, viilutasin peale maasikad ja USKUMATULT magus ja maitsev! Justkui kohupiimakreem, aga palju-palju
    tervislikum kui poest ostes. Pool portsust panin sügavkülma, niiet täna saab jäätist ka!!

    Üldiselt on vist kõik mõtlemises kinni.
    Olen reaalselt isegi nutnud, sest ei saa magusat endale lubada, aga sel samal hetkel tean, mille nimel.

    Ärka igal hommikul mõttega, et sa saad hakkama.

    Ole tubli ja ilusaid hetki.

  • Reply m 29. märts 2015 at 12:23

    Ma ei saa aru miks sa üldse ostad endale sellist manti koju ?? Kui ei osta, siis pole ka midagi süüa. Ja mulle kohati tundub, et sa
    vingud rohkem kui asi väärt. Kui vaid vingumine kaalu alla võtaks, siis oleksid kõik naised väga saledad :D Võta asja rahulikult !
    Esiteks – ära osta endale mingit kräppi koju. Teiseks – ära korruta endale koguaeg, et sa ei viitsi. Võta rahulikult ja üks samm
    korraga. Näiteks tee eesmärk, et käid vähemalt 2x nädalas trennis. Ja mida ma soovitan juua, kui tuleb magusa gaasilise joogi isu –
    Värska vett !! See on imeline jook, mis võtab nii hästi magusaisu ära, aga samas ei anna kaloreid :D

  • Reply Vaike 29. märts 2015 at 12:19

    Ma olen seda varem ka siin öelnud, et su isud kommide ja muu ebavajaliku järele tulevad valest makrotoitainete vahekorrast. Kui
    sa endale korraliku toitumiskava saaksid, siis kaovad ka need isud iseenesest. Nii et, tahtejõudu on vaja ainult selle pisikese
    sammu tegemiseks, sealt edasi läheb kõik juba palju lihtsamalt.

  • Reply heltsu 29. märts 2015 at 12:17

    Tead mina olen ka eluaeg täitsa kriips olnud ja söönud kõike mis hing ihkab. Samas kõhu peale väike pekk tekkis, aga eriti välja
    ei paistnud. Nö tipphetkel kaalusin 56-57kg. Pidutsesin palju (seejuures ka jõin igasuguseid kokteile, viina, rummi, siidrit pmst
    iga nv) ja järgmine hommik käisin hessis tervist parandamas. Siis kohtusin oma praeguse elukaaslasega ning tekkis palju muid
    tegevusi, et pidudeks ei olnud aega, hessis ta mul käia väga ei lubanud (max paar x kuus koos käisime). Tegime koos süüa ja
    minu kaal lihtsalt langes. Ilma trennita. Sain kaalu 53 peale. Seega kokkuvõtlikult on toitumine see, mille kohalt peab
    tahtejõudu omama! Kui mõni trenn vahele jääb, siis ära põe, aga söö normaalset toitu! :D St ma ei soovita jänese toidulauda,
    aga kõik mida kodus saab teha, on parem kui hess. Samas poes käi täis kõhuga, siis ei teki selliseid emotsiooni oste, nt magusat,
    krõpsud jne. Nüüd 7 kuud rasedana kaalun 60, aga thank god, et mul mingeid isusid pole, kuna 20-30kg rasedusega juurde
    võtta lihtsalt pole normaalne minu jaoks :D

  • Reply K. 29. märts 2015 at 12:15

    Üks soovitus:
    Mine poodi alati täis kõhuga. Siis on väiksem tõenäosus, et ostad mingit rämpsu kokku.

  • Reply K. 29. märts 2015 at 12:13

    Ma olen sama vana ja mind ei ole õnnistatud sellega, et õgi palju tahad ja ikka oled peenike. Kusagil pubekaeast alates pidevalt
    mõtlesin sellele, mida söön, mis kell, kui palju, miks ma selle piruka küll ära sõin, isver nüüd ma lähen ju veeel paksemaks.
    Samas olen kogu aeg ka trenni teinud, aga jah selline vaimne võitlus on kogu aeg toiduga olnud ja tean, et see on niiiii jube.
    Minul pekk läheb reitesse, kõht on sale ja kui vingun, siis ka kõik ütlevad, et sa ju nii peenike. Aga no püksid on alati number
    suurem olnud kui ülakeha ja see on nii häiriv.
    Nüüd aga olen pärast ülikooli lõpetamist töötanud erialasel tööl. Mul on tekkinud kindel päevarütm, kindlatel kellaaegadel
    söön, töö ei ole ainult istuv, päevas liigun ikka päris palju. Jalutan pärast tööd alati jala koju (7 km), poes käin samuti jalgsi.
    Trenni pole jõudnud minna ja kae nalja, olen 7 kilo maha võtnud ja oma kehaga ülimalt rahul, ei mõtle enam üldse, mida söön :)
    Söön ka rämpnsu

  • Reply Maarja 29. märts 2015 at 12:10

    Alusta sellest, et Sa lihtsalt ei osta endale koju nn
    patutoite nagu kommid, küpsised, koogid, kohukesed
    jms snäkid. Proovi toituda korrapäraselt, st iga 2h
    tunni tagant midagi (tervislikku!) süüa, siis ei tekigi
    snäki vms jama isu. Ja kohusta end trenni minema.
    Ära ütle endale, et okei.. täna ma vb lähen trenni, vaid
    MINE TRENNI!
    :)

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 12:12

      Jaa, ma päris tihti teen seda, et ei osta midagi ja siis helistan Kardole, et kle kui sa töölt tuled siis too jätsi või kommi või jumal teab mida. Siis jälle sunnin teda iseennast ignoma, et kui ma palun, siis ära too! Aga kui ma piisavalt palun, siis ta lõpuks ikka toob :(

  • Reply Liisa 29. märts 2015 at 12:02

    Kui sul on spiraal,siis ära muretse
    sellega kaasneb ka kaalutõus!

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 12:10

      Mul ei ole spiraali.

  • Reply E 29. märts 2015 at 11:52

    Kas ootad nüüd et kõik haklaksiid kiitma kui kõhna sa
    oled? Unlucky you. Ma õnneks ei lähe paksuks ja olen
    parema kehaga kui sina :) söön kõike, mida hing ihaldab
    näiteks terve koogi võin hommikul nahka üista. Trennis
    pole elus kordagi käinud. Soovitan omada normaalset
    sekselu see aitab ka keha vormis hoida muidu. Minu arst
    ütles et kui inimene on õnnelikus suhtes siis keha ei lähe
    paksuks. See on aju ja keha koostöös. Oskan oma tööl neid
    mitte kontori päevi piisavalt ära kasutada. Poes käin jala,
    tänu sellele on ilusad jalad jne. Soovitan sul soojalt vähem
    arvutis istuda, see on hooopis see, mis sind paksuks teeb.
    Kui laps on kodus mängi temaga ja rahmelda niiet higi
    jookseb, küll siis saad aru kust see ilus keha tuleb, mitte
    ära istu arvutitaga ja vaata kuidas su laps üksi mängib.
    Ühesõnaga ma tegelt ei imesta et sul pekk ees.

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:53

      Vot kui vahva siis. Vitsuta oma kooki edasi ja ole mega peenikene ja tule mulle edaspidigi anonüümselt rääkima, kuidas ma piisavalt ei seksi. Su elu tundub imeline!

      • Reply E 29. märts 2015 at 12:07

        Miks sul on siis avatud kommenteerimis võimalus,
        kui sa ei talu adekvaatset kriitikat? Mina ei saatnud
        sind kuskile vaid rääkisin kuidas asjad minupoolt
        vaadates tunduvad, mis on ka õige, sest kõigil võib
        olla omaarvamus. Sina aga teiste arvamusi
        absoluutselt ei aksepteeri nagu ma arusaan on sinu
        arvamus ainuõige ja ka ainult nende arvamused on
        õiged, kes sinuga samameelt on
        Teised võivad sinupoolt vittu käija nagu ma aru
        saan? Ausalt õpi kriitikat taluma siis elu ka poole
        lihtsam. Ja käi vittu vastu ka siis :) loodan et sa
        liigutad oma pekki täna veits siis.

        • Reply E 29. märts 2015 at 12:07

          Miks sa oma käi vittu komentaari ära
          kustutasid?

          • E 29. märts 2015 at 12:10

            Ja ma ei oelnud et sa piisavalt ei seksi,
            mina avaldasin sulle arvamust, mida mina
            selle kaaluteema kohta tean. Soovitus
            pole kindlalt väide, et sa ei seksi. Seda
            ütlesid sa küll praegu ise.

          • Mallukas 29. märts 2015 at 12:11

            Sest ma otsustasin siiski mitte ebaviisakas olla. Kena, su arvamus on öeldud, tõmba nahui nüüd siit, või esine palun oma nime alt.

          • Karin 29. märts 2015 at 12:39

            Tead, ma ka kunagi 16-aastasena mõtlesin nii, et oleks anorektik, küll siis oleks hea. Aasta hiljem olingi ja siiani
            (30-aastasena) helbin neid tagajärgi. Õnneks olen sünnitanud terve lapse, kuid leppima pean sellega, et mu
            organism ja ainevahetus ei saa mitte kunagi korda. Nii et, be careful what you wish for.

          • Mallukas 29. märts 2015 at 12:42

            No ma tean, et see tobe soov, aga mingitel hetkedel tekib selline jõuetus, et ma ei saaaa hakkama noh!

        • Reply E 29. märts 2015 at 12:42

          Miks sa mu viimase kommentaari ära
          kustutasid? Ning selle viimase kommemtaari,
          kus keegi oli veel mingit kriitikat kirjutanud?

          • Mallukas 29. märts 2015 at 12:55

            Sest ma ei taha teie kriitikat, easy :D Sa ei saa mind sundida enda kommentaare avaldama, eksole.

    • Reply Triin 29. märts 2015 at 14:18

      Aga kui vana sa oled? Ilmselt alla 30 ;) oota
      veits veel ja siis näed, mis juhtuma hakkab :D
      kui sellise toitumisega veel ka 35-40 suudad
      iga hommik normaalselt s*tal käia, siis oled
      tõesti õnnelik inimene! :D

      • Reply Triin 29. märts 2015 at 14:21

        See minu kommentaar ja küsimus ei
        olnud Mallukale muidugi mõeldud, vaid
        sellele tühja koha peal kargajale :D

      • Reply Teelu 29. märts 2015 at 15:06

        kirjuta siia …

      • Reply E 29. märts 2015 at 15:10

        Olen sündind 1981 kui sind huvitab väga siis käin
        sital umbes 2-3 korda päevas :) kui vähem liigutan
        siis hommik ja õhtu. Kui rohkem siis hommik, lõuna,
        õhtu. Samas on mul ka päevas 3 toidukorda niiet
        kõik palanksis :) Tänan et tunned muret mu
        seedimisepärast ja loodan, et said küsimusele
        vastuse :)

        • Reply J 29. märts 2015 at 15:46

          Konstruktiivne kriitika tõesti – „minu keha on parem kui sinu oma.” Ja kui 33aastane naine selliste kirjavigadega
          kirjutab, siis… lihtsalt piinlik, väga piinlik. Teed vaid ennast lolliks.

          • E 29. märts 2015 at 16:13

            Vabandust aga telefonis kirjutamine
            tõesti ei ole mu parim külg. Jällegi rõhun
            faktile, et see on minu arvamus. Sina ei
            pea nii arvama ja ma austan seda. Kui sa
            ei oska eraldada kommentaaris kirjutatud
            arvamuse ja kriitika osa, siis on kahju.

          • Mallukas 29. märts 2015 at 16:48

            Kuna mulle lihtsalt ei meeldi su kommentaarid, siis edaspidi kustutan ma need lihtsalt ära.

    • Reply Teelu 29. märts 2015 at 15:04

      Olen E’ga samal arvamusel. Kui kriitikat ei talu siis ära tule
      rääkima, et sa paks. Avalik internetiruum ikkagi. Ise
      kirjutad Teistest pidevalt sitta ilma fakte kontrollimata
      aga sulle ei või keegi lriitikat jagada? Tekib mulje, et sa
      arvad end olevat jumalana. Kas Naistelehel häbi pole, et
      reklaamid ennast nende ajakirjanikuna? Ja siis kirjutad
      selliseid tekste ja nagu ma aru saan siis saadad inimesi
      arvamuse omamise pärast vittu? No mida Mallukas? Kui
      tahad ennast nimetada staarblogijaks siis käitu vastavalt.
      Muide olin ka üks nendes kes su karjumist koridori kuulis
      seal loomapoes. See oli nii meeldiv. Ajakirjanik kui selline
      peaks ikka taktitundelisusest ka midagi teadma.

    • Reply Mari 30. märts 2015 at 00:47

      Ja mis see sulle annab, et keksid
      sellega kui ilus ja hea ja armas sa
      oled? :D
      Psh, selliseid ennegi nähtud ju :D
      Aga äkki oled sina just mingi
      sinivaal arvuti taga? Sinu arvamus on
      ka vaid see, et sa oled nii ilusa
      kehaga.. Mina jalutan poodi päris
      pika tee- minu jalad küll kahjuks
      sellega ilusad ei ole kunagi elus
      olnud. Milles siis minu probleem
      võiks olla?
      Ja no kurat, milline sale neiu sööb
      terve koodi hommikul ära? Isegi mina
      ei saaks sellega hakkama, kuigi isu
      on mul suur :D Või mõtlesid sa
      pannkooki? :D
      Ahjaa, ja seda ka, et seal kui
      Marianniga vaidlesite, siis parandaks
      sul ühte kirjaviga: kirjutasid käija
      aga peaks olema käia. ;)

      Aa, ma peaks vist selle ka siin enne
      ära mainima, kui ise miski pirni maha
      paned – ma olen Malluka suurim
      austaja ja ei talu kriitikat tema
      kohta :D

      Aga jään su soovitust endale ootama,
      kallis salapärane ”E” :)

  • Reply a 29. märts 2015 at 11:51

    Anoreksiku jutt lõpeta küll kohe ära. Ja ma lohutan sind, et pole sa teps mitte ainus tahtejõuetu. Mina olen sinust 2-3x paksem ja
    ainult mõtlen trennist ja tervislikust eluviisist, aga näed, tahtejõudu pole, et tegema hakata. Ma vaatan ennast peeglist ja mõtlen,
    et ma olen nii paks vaal, et mis see burx või mõni muu kräpp mulle ikka teeb. Kui olen juba niigi selline paks vaal, siis miks üldse
    pingutama peaks. Teisalt mõtlen jälle, et kui ma nüüd selle burxi ära söön ja veel hunniku kräppi, siis ma ei saagi mitte kunagi
    peenikeseks. Ja nii olen ma endaga sisemiselt vastuolus ja kõik, kellele ma olen kurtnud, et ma ikka nii paks vaal, ütlevad, et ei ole
    jnejne. Aga ma ju näen, et olen. Panen riided selga ja vaatan, et päris kena tüdruk, ainult et kõht on liiga paks ja jalad võiks
    peenemad olla. Võtan paljaks, no mine metsa, kui paks ikka. Pekk vajub üle ääre igalt poolt… Seega kassin koos sinuga, kui paks ma
    olen ja ei tee mitte sittagi selle parandamiseks! :D

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:52

      Krt, kõik inimesed võiks paksud olla, et siis poleks kurb nendega koos paks olla :(

  • Reply eve 29. märts 2015 at 11:49

    Kummipael ümber käe ja laksiti, kui junk food’i järele
    haarad :D

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:52

      Ma võiks oma käe ka maha raiuda ja siis olemasoleva käega sööks ikka edasi :(

    • Reply Kail 29. märts 2015 at 12:12

      Misasja, kas see oli soovitus
      heroiini süstida kaalust allavõtmise
      eesmärgil või ma olen ise rikutud
      mõtlemisega? :D

      • Reply eve 29. märts 2015 at 21:35

        Hmmm, ma mõtlsin seda vene kummi, mis kunagi rullide ümber pandi, kui keemilisi lokke tehti. Need, mis juuksed peast
        kisuvad, kui hobusesaba teed… :D Kuskilt kunagi lugesin- nägin- kuulisin, et kumm ümber käe (randme) ja siis tõmbad ja “isu”
        kaob. See vist oli suitsetajate kohta :D Never know, äkki mõjub ka söömise phul :D

  • Reply Ingrid 29. märts 2015 at 11:47

    Palun guugelda kehamassiindeksi. Sealt leiad kindlasti
    lehe, kus seda arvutada saad. Ja palun avalda siin oma
    kehamassiindeks. Kallis inimene, ma saan aru, et mina
    vingun, et ma olen paks, sest KMI järgi ma olengi
    ülekaalus. Ma ei saa aru, mis sul häda on, kui sa nii
    peenike tegelikult oled?

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:50

      See KMI ei ütle ju tegelikult mitte midagi. Või noh, kui sa oled rasvunud, siis jah ütleb. See on sama asi kehakaaluga – ma ei tahagi kaalust alla võtta, aga ma ei taha, et mu kõht näeb välja nagu mingi üüratute voltide meri. Lausa ookean! Ma olengi salapaks – aga see, et mu käed ja jalad peenikesed on, ei tähenda, et ma üleni oleks :(

  • Reply Elis 29. märts 2015 at 11:45

    Ma tunnen, et mul täpselt sama lugu nagu sinulgi! Me oleme sama vanad:) vanasti olin mina ka ülipeenike ja samal ajal sõin
    kõike mis tahtsin ja mingit muutust ei toimunud. Nüüd aga olen märganud, et viimaste aastatega on kaal aina tõusnud ja
    tõusnud ja mul on ka kõht mega paks:D Mul puudub samamoodi tahtejõud. Samal ajal teised iniese dütlevad, et mida ma
    vingun ma olen sale ja peenike isegi.:D Olen üritanud, et toitun tervislikult, söön palju salatit ja vähe saia jne samas need
    lemmikud toidud on ikka ebatervislikud. Mäki burks ja pitsad lähevad ikka nagu soojad saiad, siis kui võimalust on ja isu tuleb.
    Samas trenni ei viitsi ega julge teha. Elan sellises väikses kohas, kus saab trenni teha iseenesest, aga ma ei julge sinna minna,
    sest tean et olen nõrgem kobam ning ei taha tuttavatega kokku joosta. Olen kodus olles vahepeal treeninud, aga selle jaoks
    pole piisavalt palju tahtejõudu ja enesedistsipliini ja tundub, et see niisama higistamine ja taidlemine eriti tulemust ei anna..
    pekk on ikka peal.. Ma ei teagi mida peaks tegema.. aga sinu juttu lugedes tunnen, et samastun sinuga ikka kogu täiega.

    • Reply Elis 29. märts 2015 at 11:47

      pluss veel see, et mul lähevad ka esimesena paksuks nägu, käevarred ja kõht..:D

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:48

      Muuseas, seda trenni tegemist ära küll karda. Kobam oled sa alguses muidugi, aga kas sa oled näind inimest, kes läheb trenni ja on kohe mega kulturist :D? Võta keegi kaasa, kes sind aitab ja ongi korras :)

      Mmmm…mäki burks

  • Reply Sirts 29. märts 2015 at 11:44

    Appi, sa kirjeldasid just üksikasjalikult nagu minu elu lahti! (muidugi sellest ei saa ma aru, kust otsast sina paks oled….aga okei :D
    naised, me ei ole kunagi endaga rahul, va. egod bitchid)
    Eriti haige on see, et ausaid sõbrannasid on vähe. Enamik sõbrannasid on arvatavasti kõikidel naistel sellised, kelle käest uue
    kleidi või juurdevõtmise kohta arvamust küsid, saad vastuseks : “Sa oled megailus! Sa pole üldse paks, vaata mind hoopis!” – see
    tüdruk, kes nii ütleb, on tavaliselt umbes 49 kg kaaluv kriips.. tänks sõbranna ! :D
    Aga jään ootama sinu uusi postitusi, sinu blogi lugemine teeb mu päeva alati paremaks!!! :))

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:47

      See muuseas on veel eriti imelik, et ma olen nagu lõhestunud isiksus. Ühel hetkel mõtlen, et krt, oleks ma veel nii vormis ka kui ma tahan, oleks see juba ebaaus teistele naistele siin ilmas, sest NII täiuslik ei saa ka inimene olla :D Siis järgmine hetk vedelen maas ja ootan rasvumissurma suremist :D

  • Reply Vesilik 29. märts 2015 at 11:42

    Räägib mingi kriipskeha ja keppjalgadega mannekeen. Lõpeta ära see anoreksiku jutt, annad oma noortele lugejatele veel ideid.
    Ausalt, mitte keegi ei ole koguaeg tubli, kõik õgivad rämpsu ja skipivad trenne. Lihtsalt ära sea endale lollakaid sihte nagu “pean
    mahtuma xxs riietesse” ja elu ongi ilusam…

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:44

      Ma oleksin ka väga rahul, kui ma mahuksin ÜKSKÕIK millistesse enda teksadesse, mis mind kapis hallituskihiga ootavad.

      • Reply Vesilik 29. märts 2015 at 11:48

        Ma ka ei mahu ja arvan et ei peagi mahtuma >_> Psssh! Ma lähen ostan uued teksad ;)
        Bottom line on-su keha ei jää lõpmatuseni samaks, mul olid ka keppjalad kui ma olin 18, nüüd on lihtsalt normaalsed jalad
        ja kena tagumik :P vot kui tsellust ka nüüd veel lahti saaks… :P

        • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:51

          No ma olin enne, nooremana, ikka rõvedalt peenike.Selline jah olla ei taha enam. Samas kui asi samas tempos jätkub, siis mul on paar aasta pärast telk seljas.

  • Reply Nipi 29. märts 2015 at 11:39

    Eino, päris valus oleks kui sa oma pulmadeks
    kleiti ei mahuks. Kas see pole piisav eesmärk
    miks pingutada? :D

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:40

      Suht perses oleks jah.

  • Reply krk 29. märts 2015 at 11:37

    No suva, kui pole trenni jõudnud, aga
    see ebatervislike asjade söömine
    tuleb kohe lõpetada – nii hullud pole
    isegi rasvased asjad, vaid just
    magusad. Arvan, et coca-colalt isegi
    mahlale üleminek oleks juba natukene
    parem, samm edasi. Kommide asemel
    viinamarjad ja.. :D nii ta läheb.

    Kui enda kehaga rahulolematus ei
    motiveeri mingeid harjumusi muutma,
    siis ma ei tea, mis motiveerib.

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 11:42

      Ilmselgelt olen sunnitud ennast ära tapma, siis ei saaks kindalt paksemaks minna.