Minult hakati ükspäev uurima, et kas ma ikka Marile juba raha kogun. Ütlen ausalt, et ei kogu ma midagi. Ma tean, et raha väärtus paraku kahaneb ajaga nii ehk naa, seega isegi kui ma iga kuu paneksin 100 eurot kõrvale (mis on ju suur raha), võib 17-aasta pärast olla nii tühine summa, et sellel ajal saab Mari heal juhul sõpradele ühe korraliku peo pidada ja asi ants.
Ma vist isegi julgesin ennast niimoodi väljendada, et ma usun, et ma olen piisavalt võimekas inimene, et suudan oma last majanduslikult aidata ka ilma raha kogumata. “Ahsoo, et sa siis suudad oma lapsele ilma kogumata auto ja korteri osta, kui ta seda täisealisena soovib?” uuriti minult.
Ei, seda ma küll ei arva, aga päris ausalt ma ei arva, et ma seda ka tegema peaks. Muidugi oleks tore, et kui ma olen selleks ajaks oma eluga sealmaal, et oman piisavalt suuri sissetulekuid, et oma lapsele seda võimaldada, kuid kui ma elan ütleme näiteks sama elu, mis praegu, siis ma ei leia küll, et see kuidagi väga vale oleks, et ma oma lapsele korterit ja autot ei osta. Kas noored seda ise tegema ei peaks? Ei saa ju ometi igalt lapsevanemalt eeldada, et hea vanema tunnuseks on võsukesele ostetud elamine, või mis?
Minu vanemad mulle ka korterit ei kinkinud. Jah, nad ostsid korteri, kus ma võisin üüriraha maksmata sees elada, kuid korter on ikkagi nende oma, mitte minu. Minu meelest oleks kummaline eeldada, et kui nad saavad, peavad nad selle mulle ostma. Ma olen ju täiskasvanud inimene ja kui ma tahan endale oma elamist, tunduks normaalne ise selle suunas püüelda ja see ise ära teha. Vanemate töö on ikka oma lapsi kasvatada, mitte neile kõik asjad eluks ette osta.
Veidi kahepalgeline muidugi, sest kui Mari tuppa astuda, näeb see välja nagu keskmise suurusega mänguasjapood – seal on mitu kiikhobust, mänguköögid, nukumajad, kotsihunnikud, tõukerattad, jooksurattad, telgid, pallimered ja jumal teab, mida kõike veel lastele välja mõeldud on – see tema toas eksisteerib. Ma lihtsalt tunnen, et ma tahaks talle KÕIKE osta. Loodame siis, et see kunagi üle läheb, sest tegelikult tahaks siiski, et laps oskaks oma asju hinnata ja väärtustada, mitte ei eeldaks, et emme ja issi talle kõik kuldkandikul ette kannavad.
Ma ei tea, kuidas ma peaksin sellele näole ei ütlema?
People on ask.fm asked me if I am saving up money for Mari. Well I am not. I guess it seems kinda pointless, knowing that the value of money decreases every day. Yeah, I spend money on random stuff, tho, but this is my money and I can do whatever I want to with it. Or not? I replied that I’m pretty sure, that I can buy Mari whatever she wants, without saving any money.
So this person asked me, if I really have enough money to buy her her own place and a car. Oh dear god, WHY would I even do that (unless I would be rich as Madonna or something). Being a good parent doesn’t mean that I have to buy her stuff she needs in her future. I can buy her nice clothes and shoes and….a lot of pets(?), but I really hope she makes something of herself, so she could buy her own freaking car and a house. Or she can just wait until we die and she will get ours 😀
I have to admit. Right now I feel the urge to buy Mari EVERYTHING she wants and even the things she doesn’t want. You should see her room – it looks like a freaking toy store. Lets just hope, that I can teach her the value of money and how to keep her stuff nicely. If I can’t, but I’m sure if I can’t, Kardo can!
Aga kuidas teil on? Kas korjate lapsele raha?
81 kommentaari
Ka minu perekond pole kogunud minule raha. Pigem
on toetatud nii nagu on saadud. Milleskist ma ilma
pole kunagi jäänud,kõik mida vaja läinud olen saanud.
Pean silmas selliseid tavalisi kulutusi. Sügisest saab
kaks aastat kus olen elanud oma elu peal,esimesed
pool aastat toetas mind isa. Peale seda leidsin endale
täiskohaga töö,normaalse palgaga ja tulen ise toime.
Isalt olen saanud 95 aasta opeli, tänu sellele,et soetas
endale uue. Olen selle eest tänulil ja selle eest et
hooldab mu autot. Endal veel lapsi pole ja ei kujuta
ette kas teen neile hoiused v mitte.
Maja või korterit mulle vanemate
poolt kingitud ei ole ja ma ei ole
seda kunagi arvanud ka, et peaksin
saama. Mingit hoiust mul ka ei ole
kunagi olnud. Autosid olen küll 3
saanud aga need hoopiski
vanavanematelt ja ma olen selle eest
neile väga tänulik. Samuti maksid
nemad mul koolis käimise kinni ja
andsid sel ajal raha elamiseks (
suvel käisin ise ka tööl aga kooli
kõrvalt võin ausalt öelda, et olin
vist jah liiga laisk ja ei viitsinud
seda teha kui vajadust ei olnud). Mul
päris paljudel sõpradel-sõbrannadel
on esimene auto vanemate
kingitud…maja- korterit muidu tean
kolmel tuttaval, kes vanematelt
saanud on need kingituseks. Kui
võimalus on siis miks mitte ja
kindlasti aitaksin ka oma lapsi ja
lapselapsi aga kui ei ole võimalust
siis lihtsalt ei ole. Raha ma
kuskile arvele lapse jaoks ei kogu,
see raha väärtus langeb nii palju, et
selle eest 20 a pärast ei saa seda,
mida praegu. Pigem siis kui see aeg
käes küll siis ka aitame-toetame.
Muidugi kui võimalus oleks tahaks
kõigile lastele ju osta oma kodu ja
auto agatundub uskumatu kuidas mõned
inimesed kohe päriselt arvavad, et
see on umbes kohustuslik ja muidu
pole vaja lapsi tehagi…hetkel on
mul 1 laps ja see ei oleks jah nii
utoopia aga vaevalt ta ainukeseks
lapseks jääb ja kui nt lapsi peaks
juba kokku 3 tulema siis peaks enne
viking lotoga võitma vist 😀
Õnneks pärinen ka just sellisest perest, kus vanemad
olid nõus nii korteriga kui autoga aitama. Tõsi küll,
korterit ma ei kasutanud, v.a paar esimest kuud kui
otsustasime mehega kokku kolida ja mustamäe
kahetoaline korter ei tulnud asukoha tõttu kõnealla,
kuigi oli uue remondiga ja üldiselt enamus oleks väga
rahul olnud. Ja autoga oli mul samuti valida kas valin
odavama välja või saan kuskilt ühe vanemate autodest
ostmiseks pool raha, kuna ema oli parasjagu uue auto
otsingul ja vana müügis, valisime mehega samuti
viimase variandi, kuna olin esimese variandi jaoks liiga
edev tol ajal, ja auto oli tõesti võimas, ka praeguses
mõistes. ka enda lastele proovin kindlasti 18-20ks
aastaks korteri ja auto alustavaks eluks kindlustada.
Tean omast käest kui tähtis on, kui pole selliseid
probleeme vaid saab ikka noorust nautida. Ei tunne et
oleks kuidagi ära hellitatud, kogu minu
suhtlusringkonnas oli nii, koigil olid autod ja korterid ja
see on normaalne.
Minule ostis ka isa esimese auto ja ka teise auto kui esimesest enam asja polnud kuid mõlemad siiski vanad autod kuid korralikud
! Lubade tegemiseks raha tuli ka isalt. Nüüd teen ise tööd ja näen kui raskelt raha tuleb aga ei ütle et oleksin ära hellitatud nüüd
aitan ma juba ka teda rahadega kui selleks vajadus tekib. Asi on ainult kasvatuses ! 🙂
Kui vanematel võimalused puuduvad, siis oleks lapsest kohatu selliseid kinke vastu võtta. Kui pere on heal järjel, siis on
minumeelest elementaarne, et last aidatakse. Ma olen täiesti veendunud, et lapsi pole võimalik pelgalt armastuse ja asjadega ära
hellitada. Hellitatud lapsed sünnivad valede väärtushinnangute õpetamisest.
Mina igatahes hellitan enda lapsi nagu vähegi suudan, kasvatan neid vaimus, et ükski unistus pole liiga suur, pakkudes samal ajal
neile õigeid tõekspidamisi.
Ega inimene pelgalt sellepärast parem inimene pole, et ta kõik enda elus ainult iseenda pingutusi silmas pidades teeninud on. Tihti
on sellised inimesed (teatud eranditega) hoopis väga kadedad. Kui mina saan kuidagi enda laste elu lihtsamaks teha (kasvõi
sellevõrra, et nad ülikooli ajal ei peaks rahale ja elukohale mõtlema) ning saaksid 100% õppimisele ja seltskondlikule elule
keskenduda, siis seda ma ka igal juhul teen. Lisaks enda lastele kavatsen ka enda lapselapsed ära hellitada 😛
PS! ma ei ole rikkast perest pärit aga paljud mu sõbrad on, kes tänaseks on väga edukad inimesed.
“Minult hakati ükspäev uurima, et kas ma ikka Marile juba raha kogun.” Kaota enne koma ET ära ja jäta ainult KAS, siis on hea
lugeda ja eelkõige korrektne. Et kas, et mida, et kus jne…on ainult KOMA ja küsisõna. Ps. ma ei õienda. 😀
Ja muidugi nõustun, mis kirjutad! (:
Kui ma kuskilt lapsepõlvest õigesti mäletan, siis mu vanemad vist kogusid mulle ja mu õele mingit nö pulmaraha – mille saame
kumbki kätte siis, kui abiellume (ja nö oma elu peale läheme, mis siis paarieluks vaja soetada, vb juba tulevastele lastele midagi
vms). Hetkel ei tea ma nendest hoiustest enam midagi, mõelmad õega tublisti kahekümnendates, ülikoolid läbi ja abielus pole
veel kumbki. Samas, ma tean, et meil pole kunagi olnud raha niimoodi ülearu, et oh – mis see kuu teeks? A paneks kõrvale? Tihti
on vaja olnud kas maja remontida või mõned muud suuremad ootamatud väljaminekud. Seega ka ei mingeid autosid. Et
mõlemale lapsele autojuhiload kinni maksta, võttis isa kaks korda pangast väikelaenu (see oli veel krooni ajal, kuskil 10 000
näo pealt). Nüüdseks kõik tasutud ja olen megatänulik, et mul see lubade omamise eeliski on, kas või tulevase töö seisukohalt
näitek. Eelistan praegu ise hakkama saada, samas on hea teada, et kui kuskilt tuge vaja, siis vanemad on valmis aitama või kas
või laenama. Eks kes vähegi elus on pidanud asju välja teenima, oskab neid ka paremini hinnata. Töötan praegu sellise koha
peal, kus puutun iga päev selliste lastega kokku, kel kõik ette-taha o s t e t u d. Kui juba isa on sellise suhtumisega, et “elus saab
kõike, pead ainult piisavalt palju raha maksma”, siis pole ka imestada. Vastik lausa.
Mina sain oma esimese auto kingitusena, kui sain 18 ja olin tublisti load kätte saanud. Küll aga ei ole see mingi uus auto, nii et
vanemad said selle ilusti välja osta ja mingeid liisinguid me/mina ei maksa. Vennale, kes ka nüüd kohe load saab, ostis isa vana
lada, mida siis nüüd nad koos putitama hakkavad. Hetkel maksab isa minu bensiini kinni, kuid kui vend ka sõitma hakkab, lubasin
oma kütuse ise kinni hakata maksama. Samuti elan ka veel kodus ja ei leiagi, et mulle peaksid vanemad praegu oma korteri ostma,
sest meil on suur maja ja elan teistest üsna eraldatult teisel pool maja. Mina leian, et auto võiks vanemad kuidagi siiski oma
lapsele, kellel on load tehtud, siiski lubada, kas siis täitsa enda oma või siis lastakse vanemate autoga sõita. Korter ja oma elamine,
peaks siiski laps ise soetama.
tra kui rikkad vanemad siin kõigil on:D Ma elan ikka täiesti teises maailmas, inu sõprusringkonnas ei ole mitte kedagi, kellele oleks
VANEMAD auto või korteri ostnud. Kõik on ikka ise pidanud hakkama saama. Aga ei väga tore, ega ma ka kätt ette ei paneks, kui
keegi mulle uut autot või elamist osta sooviks:D
Mina olen üks nendest poolõnnelikest(?:D) inimestest, nimelt ei saanud ma päris tervet autot aga sissemakse, talve rehvid ja
aastane kindlustus tuli vanematelt ja vanemalt vennalt, nüüd autoliisingut maksan küll igakuu ise aga kui mind salongi viidi ja
käisin “proovisõitu” tegemas oli vinge tunne küll, siis läksime salongi sisse ema pani allkirja alla ja saingi võtmed kätte. Ma pole
elus tänulikum või önnelikum olnud..ulgusin salongis mis kole:D:D:D…..ma siiralt loodan et mul on ükspäev samasugune võimalus,
sest noh auto sissemakse ja kõik need esmased kulutused ei ole mitte odav löbu seega olen rahul, et hetkel ainult liisingut
maksma pean ja kütust autosse ostma. ja jöle uhke tunne on ikka 2015a pilliga söita, kui ennem on need auto aasta nrid jäänd
sinna 90nendatesse 😀
PS! ma ei poolda seda kui emmed issid kõik kinni taovad, ma saan aru toetusest nagu mu auto puhul tehti aga mul oleks nt piinlik,
et kolinkutiga korterisse mille ema ja isa mulle ostsid..nats võiks ikka ise ka vaeva näha, muidu arvataksegi, et kõik tuleb lihtsalt
ilma suurema vaevata..
Mismoodi sa sellele näole ei ütled? Ummm ütleks, et lihtsalt???? Ärahellitatud jõmpsikass ee Mari sul juba, Muidu saab küll
kõva mutti mängida, aga oma lapsele ei suuda ei õelda :DD. Ps: käi vahest lapse juuksed ka kammiga üle!
Pliiis mine RAVI ENNAST !
Tõesti, mine ravile.
Mina olen küll oma mõlemale lapsele
kogumishoiuse teinud (üks laps 1a, teine 5a),
kogub lisaks igakuisele maksele aastas 3%
juurde. Saavad kätte, kui 19 saavad, vajadusel
võib ka varem osa välja võtta.
Tahan lastele mingigi kindluse jätta, lisaks on
mul ja abikaasal elukindlustused. Jah, raha
väärtus võib ajaga muutuda, aga vähemalt on
neil midagigi kui oma elu peale lähevad.
Kust nii palju intresse antakse? Minu lapse hoiusele üle poole protsendi ei pakuta ;(
Ma reaalselt arvasin, et see on vaid Ameerika traditsioon, et lastele antakse kindlasti auto, ilmselt ka eluase ja siis poputatakse
neid veel, kuni nad on 45 😀
Pean vist oma vanematega tõsise jutuajamise maha pidama, mina pole midagi saanud…
Minu ema korjas/korjab peres kõigile lastele raha elukindlustusena ja ma teadsin seda ning esiteks andis
seda mulle natuke kindlustunnet, et kui ma ülikooli lähen siis mu vanemad ei pea hakkama nii suurelt
toetama ja lisaks see õpetas ka mind raha koguma. See andis teadmise kui hea on tegelikult natuke raha
kõrvale panna ninh lõpuks saab nendest vãikestest kogumistest päris korraliku summa kokku. Ma tean,
et see summa, ei mäletagi, mis summa eurodes arvele täpselt kanti, aga alati sai arvestatud, et summa on
kroonides 18,000,mis ei ole tänapäeval enam suur summa, aga kui juba endal on ka natuke kõrvale
pandud siis peaks ju ülikooli esimeseks aastaks jaguma. Mul oli ülikooli astudes 3 000eur kontol ja kõik
oli tulnud enda kogumistest, kingitud rahadest ja siis sellest kindlustusest. Tänu sellele ma pole pidanud
kordagi tööl käima (mul oli kodus väike õde, kellele ma vaheaegadel lapsehoidjaks olin nii, et mitte
töölkäimine polnud laskusest). Mu väike õde, kes on minust 12a noorem peaks tulevikus saama juba üle
10 000 eur (arvan, et iga kuu “maksab” ema 50 euri). Väike võrdlus siis.
Lisaks on mu emal on elukindlustus ehk siis kui peaks midagi juhtuma (loodame loomulikult et mitte) siis
maksab pank selle lõpliku kogutava summa lähedastele kui midagi ei juhtu siis saab ema teatud
vanuses/kui summa on koos saab selle endale. Minu arust ka väga mõistlik. Kunagi teen endale ka selle.
Ikkagi mingi kindlus endale ka, sest siis ei pea lähedased enda taskust minu matusekulusid kandma. Seda
sama on ka nende laste elukindlustustega, ehk näiteks kui minuga oleks 1a midagi juhtunud siis oleks
pank maksnud välja 18 000kr, mis sest, et ema oli tegelikult maksnud ainult 1000kr. Aga loomulikult ei
tehtud neid kindlustusi selle mõttega, et midagi peaks juhtuma, vaid ikka selleks, et koguda.
Ma loen ja imestan. Okei, võib-olla näiteks 10 euro kaupa raha kogumine on tõesti mõttetu, aga kui
inimene paneb näiteks 40 eurot kuus lapse kontole raha, siis see kohe kindlasti EI OLE mõttetu
kulutus.
Jah, inflatsioon sööb raha, aga ma tahaks teada, et mis on kõigi nende suurepäraste
finantsspetsialistide lahendus (kes siin kooris kirjutavad) neile inimestele, kellel pole vanemate
pärandust või maja/korterit oma elukoha tagatiseks panna ja kes peavad just kogumisega tegelema, et
laenu sissemaksu kokku saada?
Ja need, kes ütlevad, et oi, nemad küll ei kogu, nad panevad raha aktsiatesse. Igaüks meist ei ole
finantsi alal väga haritud, mina sh samuti mitte. Ma ei saa ju panka kohale jalutada ning öelda, et palun
väga siin on raha, pange see kasvama, et mu lapsel oleks 18a saades kullamägi.
Mõelge ka natukene, igasugune raha on hea raha, on teda siis palju või vähe.
Minule tegid vanemad omal ajal selle lapsefondi, sain 18a saades neilt 2500 eurot, mis pole just väga
suur summa, aga parem kui mitte midagi. Kasutasin seda üsna kasinalt, kuna ülikoolis sain õppetoetust
+ ühika maksid kinni vanemad, seega oma raha kulutasin vaid söögile ja vähestele rõivastele, mida vaja
oli. Kuna mul oli see 2500 eurot tagataskus, ei pidanud ma laenu võtma ning sain oma elu alustada
puhtalt lehelt kui ükskord tööle läksin ning ülikooli selja taha jätsin.
Praegu kogun raha korteri sissemaksu jaoks – samamoodi panen iga kuu raha kõrvale. Ma võiks ju
sellega aktsiaturge proovida, aga et summa pole just väga suur (ma ei loeks 10 000 eurot suureks
summaks, korteri sissemaksuks pole see just piisav), siis ei soovi ma riskida, et selle summa kaotan.
nii palju kui on inimesi on ka erinevadi arvamusi. Rahaasjades on mul ainuke ütlus, et rahaga tuleb raha teha….jah, kõik seda ei
oska, aga lihtsalt meie peres raha ei seisa vaid seda kasutatakse kapitali kasvatamiseks erinevate väljundite kaudu…..ja
stardikapitaliks piisab alati ühe kuu palgast, et lumepall veerema hakkaks suure töö ja vaevaga 😉
Okei, huvi pärast siis küsin – kuidas endale see finantsmaailm selgeks teha? Minna panka ja lasta ära
seletada, et mida ja kuidas? Või on teie pere inimesed lihtsalt finantsi peale hea peaga, et lihtsalt
teate ja nii?
Kirjutan omast REAALSEST kogemusest.
Alustasin lapsele raha kogumist
aastal 2003. Iga kuu panin oma lapse
arvele 150 EEk-i, mis ei olnud tol
ajal väga väike summa (hetkel ei
hakka ma siin ennast ja oma sääste
võrdlema auto või korteri ostnud
lapsevanematega). Minu laps (hetkel
siis 13) oleks 5 aasta pärast pidanud
kätte saama 2000 €. Kaaludes kõiki
asjaolusid, võtsin vastu otsuse,
lõpetasin lepingu ja ostsin siiani
kogutud raha eest meie perre hoopis
kutsika (summa 860 €). Otsus ei
tulnud niisama üleöö, vaid reaalselt
kalkuleeritud tulemuste toel. Aastal
2020 oleks laps kätte saanud 2000 €,
ausõna ma leidsin ja leian ka siiani,
et kutsikaost on kordi mõttekam kui
maksta pankadele ja loota, et 2003
aasta 30 000 krooni võrduks 2020
2000€-ga. Niisiis kokkuvõte, soovitan
investeerida, mitte koguda pankadele.
Kui viitsimist on, siis võib uurida erinevate pankade ja firmade lastefondivõimalusi. Kuigi nendega paljudest on see asi, et kui sa
tahad, et raha kasvaks, siis pead investeerima riskifondi ning ise oma investeeringutega tegelema (ja selle jaoks on vaja
kogemusi), enamik fondidest pakub paariprotsendilist kasvu, mis katab umbes täpselt keskmise inflatsiooni ära. Erinevalt
tavalistest aktsifondidest ei kehti lastefondide tulule minu teada ka tulumaks.
Üldiselt aga kui võimalust on, siis pigem ikka tasub natuke koguda ka. Raskel ajal on suur vahe, kas sul pole üldse midagi varuks
või on sul midagigi.
Ma kogun küll kuid mitte pikaks ajaks. Pigem nii jooksvateks kuludeks…. (paar kuud kuni aasta)
Ja pooldan seda mõtteviisi, et laps ei pea oma vanematelt saama. Mis kergelt tuleb see ka kergelt läheb….
Ma hakkasin poole aasta eest katsetama oma erivajadustega lapsega et osaliselt aitab ka tema kodutöödes kaasa,selle eest saab
kleepse ja vastava hulga kleepsude eest saab midagi head. 🙂 Muidugi ei anna ma talle kätte raskeid kodutöid vaid vastavalt
võimetele 🙂 lillede kastmine põranda peseminelaua koristus tolmu võtmine…. ja selle kõige juures olen ise kõrval ja juhendan
(ausat see väsitab rohkem kui isetegemine) kuid loodan et tulemus on hea 🙂
Minu vanemad kogusid mulle ka raha ja sain selle kätte kui astusin Ülikooli. Kui aus olla, siis oli sellest kasu küll mulle, vähemalt
sain esimese ülikooli-aasta muretult elada ja maksin ise oma üüri ja kommunaale(terve kooliaasta, aga teise inimesega
kahepeale). Auto sain ma ka vanematelt, aga seda lihtsalt sellepärast, et nemad ostsid uue. Ja siiski on ta ju nende oma, mina
lihtsalt kasutan seda.
Kindlasti kogun oma lapsele ka raha, isegi kui inflatsioon selle ära sööb, sest mul oli hea meel vähemalt raha kusagilt saada oma
elu alustuseks! 😀
Need inimesed, kes raha koguvad peavad küll oma teenitud raha peale väga vihased olema….vastasel juhul ma EI SAA ARU,
kuidas inimesed ei mõista et see täiesti mõtetu tegevus, sest inflatsioon sööb sellest rahast suure enamiku ära. Teine asi on
muidugi investeerimine…..ja muidugi ma sooviks kõike oma lapsele (tulevasele) lubada, aga juhul kui laps oskab seda
väärtustada……aga see on, siis minu asi kasvatada teda nii, et ta oskaks seda 🙂 Minu vanemad pole mulle autot ostud, kugi neil
on see võimalus……ja minul on vanemate poolt korter ostetud, mis on minu nimel, aga see on mu “plaan B “korter, et KUI mul
mingil põhjusel peaks miskit elus nihu minema, siis on mul enda isiklik koht kuhu minna. Praegu elavad seal sees üürnikud ja
üüritulu läheb vanematele 🙂
Mina küll aru ei saa mis juttu ajavad inimesed, kes jauravad mingist inflatsioonist. Minu nooremale õele tegi ema 10a
kogumisarve ja kandis sinna väikeseid summasid. Nüüd keskooli lõpupäeval sai ta endale 2000€ ja ostsin auto. Ei söönud see
inflatsioon midagi ära 🙂
aga 10 aastat tagasi oli 2000 eurot ikka väga suur raha. Oleks saanud ka korteri osta või uhke auto.
Praegu ei saa sa 2000 euroga mitte midagi (va mingi odava kasutatud auto).
Mõtle selle peale mida oli väärt kunagi 500 krooni ja mida on praegu väärt 32 eurot……MÕTLE!
10 aastat tagasi oleks su õde sõitnud uhke Audi A6-ga mida sai 30 tuhande eegu eest 😀 praegu saab sõita
käsnaga……kas sinu arust ei ole toiumunud inflatsiooni?
2000 euroga ei saanud isegi 20 aastat tagasi tallinnasse korterit, 10 aastat tagasi oli keskmine kahetoaline 500k eeku.
kuskile kapakohilasse saab praegugi 2000 eest korteri osta.
Ok, vanemad ostavad auto… Kes kytuse sinna sisse
ostab, rehvid jms kulud? Ma arvan, et tudeng ei peaks
endale auto saama, sest “teistel ka on” või “mul on
kopp ees bussiga sõitmisest” (jah, ma tean, kui tüütu
on mitme bussiga sõita, et ühte kohta sõita. Kogen
seda väga tihti). Võiks mõelda ka sellele, et see on suur
lisakulu vanematele… Loomulikult, kui vanematel raha
pole, siis nad ei ostagi enda lapsele kohe autot.. Aga
mõni lapsevanem on nõus kõigeks, et enda lapsel hea
oleks.
Minu vanemad ostsid mulle auto, sain load mais, lõpetasin kooli juunis ja saingi kingituseks auto. Kõik autoga seotud kulud olen
aga ise katnud, kütuse, ülevaatused, rehvid, parandused, õlid jnejnejne. Kui raha ei olnud, ei sõitnud ka. Nii lihtne oligi. Olgugi, et
ma 4a hiljem ostsin endale juba ise auto, tean, et mul poleks olnud sel hetkel kuskilt seda raha võtta ja mul on väga hea meel, et
mu vanemad selle kulutuse tegid. Nii, et ei ole mõtet öelda, et tudeng ei peaks autot saama, sest teistel on. Tudeng peaks auto
saama, sest see teeb elamise inimlikuks (eriti, kui elukoht on linnast väljas).
Mul üks tuttav investeerib oma laste tulevikku – üllatus, üllatus – kullaga! Jah, just nimelt. Kuna ka tema sõnad olid need, et raha
väärtus pidevalt devalveerub, siis peab see olema midagi püsivamat. Ma ausalt ei usu, et ta iga kuu ühe kullakangi endale seifi
paneb, aga kuidagimoodi see tal välja näeb. Ilmselt kuldmüntides, mida müüb nt Tavid. Kulla väärtus muidugi ka kasvab ja
kahaneb, aga päris väärtusetuks ta kindlasti ei muutu.
Mina pole ka emalt omale maja/korterit ega autot saanud. Teismelisena hakkasin saama selle 300 kr oma kätte ja seda siis
kogusin ja ostsin ise endale vajaminevaid asju. Siis ei saanud ema öelda et kas sul on seda v toda ikka vaja. Ülikooli õppemaksu
kogusin ka ise ja käisin samal ajal ka tööl. Viimasel aasta sügisel küsisin emalt, kas ta on nõus mulle käendajaks hakkama, sest
olin vahepeal pool aastat töötu olnud ja ei olnud kuskil 14 000 välja võtta, aga ema andis selle summa mulle, et ikka kooli
läbitud saaksin (kahjuks hetkel veel pooleli). Auto ostsime ka mehega ise, ilma vanemate abita. Maja sissemaksul saime 10%
mu ema ja vanaema käest. Vanaemale on tema antud summa tagasi makstud (see oli tema kogutud matusertaha, et lapsed ei
peaks tulevikus muretsema kust raha saada matuste korraldamiseks) ja emale hakkame nüüd augustist igakuiselt tagasi
maksma. Pidime juba varem, aga kuna maja korrastamine vajas rahalist panust, siis polnud kohe võimalik seda teha. Aga
lapsele on kogumishoius tehtud. Hetkel küll pole olnud võimalik sinna raha panustada, aga kui nüüd laenud ja järelmaksud
lõppevad mis majja kolides võetud said sest polnud võimalik asju kohe välja osta siis saab ka sinna panustama hakata. Eks ta
siis tulevikus vaatab ise kas ja mida selle rahaga teeb. Vähemalt oleme meie omalt poolt üritanud aidata
Meie oleme pannud kõrvale kõik lapsetoetuse, kuna meil õnneks on võimalik seda teha. Otse ei plaani seda hoida ta 18nda
sünnani, pigem oli see mõttega, et me hetkel jaksame teda üleval pidada ka ilma selleta. Ise pigem kaalume investeerimise mõttes
nt korteri ostmist ja siis vbla on seda raha vaja sissemaksuks vms. Minu ema on mind palju aidanud, ilma temata ei oleks mu
korteriost võimalik olnud, sest sissemaksuraha ei oleks olnud tol hetkel – seega üritaks sama pakkuda oma lapsele. Mitte anda
korterit, vaid võimaluse see ise soetada.
Kui mina olin väike, tegi minu ema
minu jaoks hoiuse kuhu raha pani, et
mul oleks noore täiskasvanuna mingi
stardikapital olemas. Tema pani sinna
iga kuu riigilt saadava lastetoetuse
(tollal oli see 150kr), ka vanaisa
tegi sinna aegajalt kandeid. Kui
alustasin 18-aastaselt ülikooliteed,
siis ostsin selle raha eest endale
läpaka, ülejäänud raha panime
väärtpaberitesse. Otsustasin raha
välja võtta kui ostsime endale
elukaaslasega ühise korteri. Korteri
hinnaga võrreldes oli see muidugi
taskuraha, kuid siiski abiks.
Nüüd kogume enda lapsele samamoodi
väikese summa igal kuul ja kätte
peaks ta selle saama 19-aastaseks
saades. Panga poolt läheb ka pisike
protsent lisa juurde. Selline asi sai
tehtud taas minu ema soovil, muidugi
ei olnud mul selle vastu absoluutselt
midagi. Mina nägin, et minu puhul oli
see hea väike stardikapital ja usun,
et ka minu tütar saab sellest väikse
abi alustamaks enda iseseisvat elu.
NB! Keegi pole mulle ei autot ega
korterit ostnud
Minu ema pani eraldi pangakontole peaaegu 16 aastat iga kuu lasteraha kõrvale ja kui ma 19 sain ja ülikooli astusin sain
selle raha kätte. Alustuseks on väga hea kui sul mingisugune raha on olemas. Kui mul vanemad esimesed pool ülikooli aastat
toetasid siis ei pidanud nad täislaksu maksma(ühika üür + toiduraha +riided jne). ühika üüri maksis ema ära ülejäänud ostsin
kõik ise. Pluss sain siis ülikoolis uue arvuti osta(mul enda oma polnud enne). Nüüd siiani on mingi raha kõrval. Käin nüüd juba
küll 1,5 aastat tööl.
See lasteraha pole nii suur iga kuu kõrvale panna aga 16 aastaga annab siiski päris suure summa, isegi siis kui raha väärtus
langes vahepeal.
Aga eks igal ühel on oma arvamus aga mina olen küll väga tänulik et mu ema seda tegi, muidu ma ei tea kuidas ma oleksin
hakkama saanud esimene pool aastat ilma tööta ja praegugi. Korraga sellist summat on ikka julm välja käija.
Kui on 4 last siis pead köigile korteri ja auto ostma?
Me paneme küll iga kuu lapsele raha kõrvale,
kanname ta enda arvele. Aga mitte plaaniga, et
suureks saab, siis saab kätte, vaid pigem
jooksvateks suuremateks ostudeks, et ei lööks
auku rahakotti. Kergkäru, jalgratas, talveriided,
mobiiltelefon, reis või mis iganes suuremaid
väljaminekuid tulema hakkab. Meile nii sobib.
Ma arvan, et see on tore, kui vanemad oma lapsi toetavad, aga seda ei peaks võtma iseenesestmõistetavalt. Täiskasvanud
inimene peaks ise enda elu ja rahakotiga hakkama saama. Raha väärtust hakatakse alles siis mõistma, kui elu käib täielikult
enda rahakoti pealt ja kuu lõpus veeretatakse viimaseid sente peos, sest kogu raha on ära kulutatud 😀 Seni kuni vanemad
regulaarselt toetavad, ei teki õiget arusaamist või vastutustunnet raha suhtes. Sama käib ka korteri/auto ostu kohta. Ühest
küljest on tore, kui vanemad saavad aidata, aga tegelikkuses on ju palju uhkem tunne, kui oled elus nii palju ise saavutanud, et
saad endale lubada korteri või auto ostmist!
Unustasin veel ka seda lisada, et vanemate töö on minu meelest lapsele õpetada, kuidas elus edukas olla ning aidata tal näha
enda potentsiaalseid tugevaid külgi ning sisendada lapsele enesekindlust ja toetada/julgustada seal kus vaja. See on üks osa
lapsevanema tööst ja selle tegematajätmisel võivadki olla sellised kurvad tagajärjed, et peate elu lõpuni oma last ise üleval
pidama.
+1.
Mul oli paar kuud tagasi vestlus ühe tuttavaga, kes küsis tõsiselt imestades minult: ” Miks su vanemad sulle autot ega korterit
ostnud ei ole? Esimese korteri ja auto peaks ikka vanemad ostma.” Ma sõna otseses mõttes pidin saama infarkti peale sellise
asja kuulmist, sest noh ma eeldan, et kui ma olen otsustanud juba kord kolida kodust välja, siis miks peaksin ma lootma
vanemate abile ja nõudma neilt veel sisse auto ja korteri? Ma niigi elasin nende juures 19 aastat ilma, et ma oleks pidanud
maksma üüri, telefoniarvet vms. Olen 15 aastasest saadik käinud tööl, esialgu ainult suviti, peale Tallinnasse kolimist koguaeg.
Leian,et kui inimene ikkagi on ühel hetkel otsustanud saada täiskasvanuks ja kolinud vanemate kaitsva tiivalt alt ära, siis võiks
ikkagi saada ise hakkama ja säästa oma vanemate rahakotti.
Muidugi on erandeid, aga suht kurb on tegelikult lähiringkonnas omada tuttavaid, kes reaalselt on veendunud, et vanemad
peavad neid elulõpuni üleval pidama.
Mina ostsin oma esimesed autod ise. Mingid vanad ja rääbakad, aga sõitsid ja ajasid asja ära. Kui saime päranduseks veidi
varandust, siis tõesti ema ostis mulle päris uue odavamapoolse auto ja muidugi tagamõttega, et ma olen tal alati autojuhiks,
sest tal endal lube pole. Ja ma tõesti ka alati sõidutan teda igale poole kui vaja on. Esimese kodu sain ma päranduseks, kuid
hetkel on see üürile antud, sest vahetasin linna, kus elada tahan. Hetkel on rahalised seisud sellised, et kui tahaks oma elamist
osta, siis sissemaks ja natuke rohkemgi oleks mul endal täiesti olemas (olen kogunud alates 8. eluaastast), kuid mõte panga ori
olla kohe üldse ei tõmba. Seega ma hoopis investeerin ja elan järgnevad aastad kellegi teise kodus, et siis osta endale päris
isiklik kodu ja nii, et ma ei maksa pangale 40% 40 aastaga peale (need numbrid on suvalised, ma päriselt ei tea, palju peab
intressi peale maksma nt 100 000 maksva elamispinna pealt).
Kui mu plaanid lähevad nii nagu ma tahan, siis 18-20 aasta pärast annan lapsele ühe oma korteritest, mida ta kas kasutab ise
elamiseks või üürib välja. Esimesed autod võib ta endale ise osta, kuid vajadusel toetan osaliselt. Tahan oma last kasvatada nii,
et ta teaks, et selleks, et midagi suuremat saada, peab nägema vaeva. Kui ta läheb ikka käest ära, õpitulemused on halvad ja
suuremana veedab suved toas arvuti taga ja mitte tööl/laagrites/midagi muud kasulikku tehes, siis võib ta oma suu puhtaks
pühkida sellest korterist 🙂 Sel juhul saab ta selle alles siis, kui mõistus on pähe tulnud, haridus on käes ning ronimine
karjääriredelil on alanud. Otseloomulikult annan ma endast kõik, et laps päris pätiks ei läheks, vaid väärtushinnangud oleks
juba varakult paigas.
Issand, nüüd jääb tunne, et nagu oleks me mingid hullud rikkurid 😀 Ei ole, ausõna. Kuidagi on pärandustega vedanud lihtsalt ja me
oleme ka supermajandajad. Pole probleemi kuus söögi peale nt 100 euri kulutada nii, et ei ela ainult kapsasupist ja makaronidest.
Ma olen ise õppinud end väga osavalt majandama ja õpetan seda ka lapsele. Ja nii see varandus koguneb lihtsalt… Mu laps võib
ainult unistada toatäiest mänguasjadest ja seda mitte selle pärast, et neid ei oleks võimalik osta, vaid selle pärast, et ma leian, et
tal pole vaja nii palju neid. Ka “elluastumisfondi” olen ma talle teinud, kuid mitte pangakonto ega hoiuse näol, vaid aktsiate näol.
Usaldan neid oluliselt rohkem kui rahapatakat, mille inflatsioon ära sööb.
Oleneb muidugi tingimustest, aga just arvutasin city24.ee-s SEB kalkulaatoriga: 100000 ja 30 aastat =161640, nii et
olukord on palju hullem 😀 60000 eurot pangale maksta on ikka jubeee. Eks igaüks ise arvutab, kui kaua ta üürikorteris
plaanib olla ja kui palju ta selle aja jooksul investeerida jne saab. Nt kui kahe peale maksta korteri üüri (nt 150-200 eurot
kuus mõlema poolt), siis paistab küll kasulikum seda üüri maksta ja samal ajal raha koguda-investeerida ja nt 10 aasta pärast
päris oma kodu osta. 20000 üür vs 60000 intressid+aastate jooksul tehtud remont, sh ka esimese 10 aasta jooksul läheks
pangale suurem osa intressidena, sest intressi summa on ju on laenujäägi pealt, st alguses kõrgem, siis madalam, seega oleks
ka tulude-kulude mõttes üsna kaheldava väärtusega see korter pangaga osta ja nt 10ne aasta pärast müüa, et mingit “tulu”
saada. Aga ma siin poolenisti lambist kirjutan, äkki pole päris nii või on ikka hullem 😀
See loogika sul lonkab nelja jalga. Panga ori ei taha olla aga kellegi teise korteriomaniku ori oled nõus olema? kujutad ka ette
mitu(sada) korda rohkem intresse sa kuumakse näol temale iga kuu tühja korstnasse maksad?
Ma ei ütleks, et ma just oma ema ori olen, sest temaga koos ma hetkel just elan (kellegi teise kodus ei tähenda automaatselt
üürikat!). Ja mingit kuumakset ma ka talle ei maksa, vaid lihtsalt ostan süüa ja maksan mõningad kommunaalkulutused – ehk
siis täpselt sama, mis ma eraldi elades teeksin.
Minu vanemad kogusid mulle raha, sain äsja 18 ja raha
kätte. Olen väga tänulik, et nüüd mul on iseseisva elu
alustamiseks mingisugunegi stardiraha olemas.
Samas Kardo ema ju on Kardole andnud kodu, kus praegu elate. Seega ei imestaks, kui Kardo ka Marile kodu hankimise peale
mõtlema hakkab.
Ta ei ole seda talle lihtsalt andnud ju.
Ma imestasin 18 aastaselt kui ma emalt 10 eurigi sain.. Küll mõnel on elus vedanud aga kadedaks ei ajagi. Ennast tuleb ise
ikka üles töötada.. Muidugi tore kui mingi abi kuskilt kõrvalt tulemas.. Aga korter ja auto osta? Mina igatahes ei kingiks isegi
siis, kui mul see tulevikus võimalik on – kuna nii palju kui mina tean siis ega need lapsed eriti meeldiva iseloomuga pole( on
muidugi ka erandeid)
Mulle ka ei kogutud ei korteri, ei auto jaoks. Ei pea seda imelikuks, kuigi jah, oleks olnud muidugi tore. Minu arvates see on veidi
nagu rohkem USAkate teema. Aga kellel sellised võimalused, miks mitte 🙂
Mm, ma pole ka vanematelt suurt toetust saanud. Ei
maja/kodu ega autot. Juhiload tegin oma rahast aga
auto aitab õde osta.. Olen õnnelik ja tänulik õele küll,
et saan auto ja nii ka lihtsam 🙂
Lastele natuke kogun aga nad tahavad ka vahel ikka
OMA raha raisata.. See mis emme käest saab pole ju
see sama mis ikka OMA raha.. Plikal hambahaldjaraha
ei lähe kunagi kogumisse, selle eest ikka ostab asju..
Eelmine kord ostis ta endale suure kapsapea 😀 Laps
tahtis oma raha eest kapsast 😀
Aga mina arvan ka, et minu vanemad on niigi palju
trinud sellega, et nad minust normaalse inimese
kasvatasid ja väikene abi on tore aga ei PEA nad
midagi mulle ostma..
Ise teenitud raha on palju väärtuslikum ja endale selle
eest millegi ostmine on hea.. Sest sa ise oled vaeva
näinud selleks, et saaksid seda endale lubada 🙂
Ma ei plaani oma lapsele küll korterit või maja osta, ma tahaks, et mul endal oleks kodu olemas, et mulle jääks kätte rohkem
raha, et vajadusel siiski lapsele raskel hetkel abikäsi ulatada kui ta on jäänud oma maksetega hätta (nt murdis jala ei saa mõnda
aega tööl käia). Ma õpetan talle endale, kuidas rahaliselt paremini toime tulla. Näiteks kui ta soovib omale autot, siis ta peab
enne ostmis teadma selle väljaminekuid ja endale kõigepealt siiski töö leidma.
Minul ema toetas mind kui esimest aastat ülikoolis käisin kuni ühel hetkel ütles, et enam ei saa…seda ta muidugi ei öelnud, et
ma võiks töö otsida ja täiskohaga päevaõppes oleks see üsna keeruline olnud. Olin lihtne maaplika, kes elas väiksemas linna
üksinda. Ma isegi ei teadnu, kuidas tööd ostida!! Lihtsalt tõmmati pind jalge alt ja olen sellest ajast alates pidevalt raskustes
olnud…Nüüd olen muidugi targem, oskan väärtustada tööd ja raha, kuid paraku sellest vahel ei piisa. Lapsed jäävad oma
vanematele alati lasteks, ka siis kui nad suured on.
No ma arvan, seal on vahe, kas ta
lihtsalt otsusras sind enam mitte
toetada või ta tõepoolest ei saanud,
sest tal polnud. Muidugi on nii
raske, aga tõsi ta on, et sa olid
täisealine ju, ja alati on olemas
õppelaen, muud toetused ja ikkagi
mingi osalise ajaga töö.
me tegime lapsele kogumishoiuse pangas, kuhu läheb iga kuu 10 euri. kätte saab ta selle alles siis, kui 18. sünnipäev kukub. see
summa ei ole selleks ajaks teab mis suur, aga vähemalt saab endale ehk auto või korteri sissemaksu vms, et natukenegi alguses
aidata 🙂 ei ole minu vanemad ega ka mehe vanemad meile kodu ostnud, ise maksame oma laenu palgale. muidugi nad aitavad, kui
vaja on, endal aga imelik minna raha küsima neilt. kui on tulnud mingeid ootamatuid suuremaid väljaminekuid, siis oleme jah
küsinud autokütuse raha natuke juurde 🙂
st pangale maksame ikka oma laenu
Tõsiselt ka kogute sellise summa “näiteks kodu sissemaksuks”? 10x12x18 kokku koguneb 2160 eur vb lisaks intress no
maksimum 200 ( ilmselt tugeva liialdusena ) eur. Inflatsioon sööb selle raha lihtsalt ära. 18 aasta pärast on selle raha väärtus
kordi ja kordi langenud. Koguge parem iga aasta see 120 eur ja oste selle eest kulda vms mille väärtus ajas ei vähene.
no tal on siis mingigi seeme olemas. kulda me küll ostma ei hakka 😀 saab 18, siis ise otsustab, mis teeb sellega. mul oli
vendadel sama kogumiskonto ja nüüd just üks neist ostis omale selle raha eest auto. vanemad muidugi panid sinna veidi
rohkem raha kuus, kui 10 euri, lisaks veel said nad tunnistuse hinnete eest raha ja siis ise valisid, kas panevad selle ka sinna
kontole või raiskavad kohe ära. see “kodu sissemaks” on lihtsalt näide, sest meie ise ostsime oma kodu nii, et ei pidanudki
midagi sisse maksma.
Ärge kulda jah ostke. 18 aasta pärast on 2000 eur arvatavasti 1,5 või 1 miinimumpalk. Las siis vaatab kas ostab endale
auto või kasutab eluaseme sissemaksuks 😀 😀 😀
Ja mind hämmastab see ,et tänapäeval lapsed eeldavadki seda. Olen oma tutvusringkonnas nii palju kuulnud, kuidas lapsed
süüdistavad vanemaid, et nood PEAVAD ostma korteri lapsele. Üks julges isegi väita oma emale, et enne tuleb lastele korter
osta ja elu kindlustada ja siis hakata alles endale mõtlema. Absurd minumeelest! Üks asi on toetada korteri/auto ostmist,
kasvõi sissemaksuga aidata aga edasi saagu ise hakkama arvan ma. Ise kogun ka raha lapsele aga tean juba ette ära, et selle
summa väärtus on nii 10 aasta pärast hoopis midagi muud aga las olla, ega see summa teab mis suur ka pole ja mind vaesemaks
ei tee (25 eurot) ja noh see muudetud mul kuidagi nii, et inflatsiooni muutusega muutub ka sissemaksu summa veidi, küll mitte
väga oluliselt. Aa ja panga poolt ka mingi kindel intress vms. Noh, autot ta vaevalt sellega ostma läheb aga mingi alustusraha
ikka ,kasvõi korteri üüri sissemakseks tulevikus. Äkki teeksid ka midagi sellist? Näiteks lasterahad paned iga kuu eraldi Mari
hoiusesse. Mul mingi kindla intressiga elukindlustus vms. et siis kui 18 saab, saab raha välja võtta.
hei, lihtsalt niisama et ma olen pikemat aega môelnud,
et keda sa mulle meenutad ja Chrissy Teigenit 😀 põsed
on sarnased 🙂
kes see on 😀
googelda, üks modell 🙂
jeesus, ma küll sarnasust ei näe 😀 aga suured tänud muidugi komplimendi eest, ta on vägggaaa ilus!
Minu pere on mind väga palju rahaliselt aidanud, aga…ma kohati tunnen end isegi halvasti seepärast. Muidugi olen ma veel
noor ja õpin ülikoolis, seega põhimõtteliselt polegi endal sissetulekut, aga nt auto on olemas. Edaspidi on plaan mulle korter
osta, aga see on selline asi, et kindlasti ei lase ma teistel tuimalt kinni plekkida, vaid panen ise ka raha sise. Aga see on muidugi
mitme aasta pärast ja südamest loodan, et siis juba töötan ja olen sissetulekuga noor naine.
Ühesõnaga ma arvan, et see, kas ja kui palju vanemad lapsi rahaliselt toetavad, on nende asi. Seda võib teha, aga ei pea.
Tihtipeale ei ole jah noortel suurt summat võtta, et mingi sissemaks vms teha, ja siis on toetamine minu meelest ok. Aga et ma
olen 27 ja lasen endale korteri osta ja ise ei pane sentigi sinna, on minu meelest liig. Seepärast nagu eelpool öeldud, tahangi
panna ise ka raha korteriostu.
Vot. Ja praegu raha kõrvale panemine on sellisel kujul jah mõttetu, et 100 eurot kõrvale. Mõelge korra, mida saab 5a tagasi
1600 krooni eest ja mida nüüd 100 euro eest. Pigem oleks targem raha kuidagi nö kasvama panna, investeerida praegu
kinnisvarasse vms ja kallimalt maha müüa. Võimalusi on, aga selline sahtlisse kogumine on kahjuks isegi raharaiskamine.
Meie kogume ainult seda kindlustus raha. Muu
tuleb ikka ise kunagi välja teenida.
Mina mäletan, et mingi 7-8 aastat tagasi helistas isa mulle tööjuurde kontorisse tavatelefonile (mida ta elusees ei ole teinud) ja
küsis kohe täiesti lambiküsimuse: “Kuule, kas sa tahad, ma annan sulle 100 000 krooni, et sa saaksid selle korteri
sissemaksuks panna?”. Ää. ei? 😀 Muidugi ma vastasin jaaaaaa, aga me ei olnud sellest mitte kunagi rääkinud ja ma ise polnud
isegi kaalunud veel oma kodu ostmist. Isalt ma seda aga ei eeldanud küll, olin super üllatunud. Isa on mind toetanud nii palju, et
maksis minu ülikooli ja samal ajal, kui ülikoolis käisin, “maksis” ta mulle nö miinimumpalka. Elasin sellega 3 aastat ja 4ndal
aastal läksin ise tööle. 1 aasta olingi nii, et ülikool + töö ja siis enam isalt raha ei võtnud. Pärast seda olen saanud elus ÕNNEKS
superhästi hakkama, ei ole midaginud kunagi kelleltki raha küsima ega laenama. Isa kunagi naljatades ütles, et kui rikkaks
saad, võid selle raha mulle ju tagasi anda, aga ega ta sea ei oota 🙂 Mul on õde ka, aga temal on läinud elu kuidagi teistmoodi,
elab Belgias oma mehega ja käib tööl ka ja isa on tema jaoks ka veidi raha investeerinud, aga mitte suure summa.
Mina sain oma esimese auto emalt ( tema
vana) ning esimese korteri pool rahast andis
isa. Ka minu õele ostsid vanemad korteri …aga
see polnud kuidagi meie “nõudmine” vaid
asjade loomulik käik. Jusiis tahtsid nad meid
kodust ära :)))
Praegu olen 34 ning isa annab teinekord
niisama raha , öeldes et osta lastele midagi.
Võtan alati vastu, kuigi veidi punnin 🙂
Mul on 2 last ning alates mõlema sünnist
oleme mehega raha pannud laste koolifondi ,
40 EUR /laps. Ja see raha ongi mõeldud pigem
hariduse toetamiseks kui korteri/auto
ostmiseks.
Minu meelest pole paremat tunnet kui ISE teenitud raha eest omale asjade ostmine, isegi kui see päris oma kodu tuleb sellepärast
paar aastat hiljem kui “kuldlusikas suus” sündinud lastel, niikaua pole ka üürikorteris elamisel midagi viga (saab õppida kuidas
võõrast vara hoidma peab ja sellega kaasnevat vastutust). See on päriselt ka uhke tunne. Kogemused on näidanud, et inimesed,
kellele vanemad kõik ka täiskasvanueas ära ostavad, nii et nad pingutama ei pea, ei pruugi osata enam raha hinnata ja ei oska tihti
näha asju nende inimeste vaatenurgast, kes peavad ise ennast ülal pidama (Näide; “Mismõttes sa ei saa kohe praegu päevase
etteteatamisega mitmesajaeurosele reisile tulla???? – “No kui ainus arve mida ma 25-aastasena oma palgast ise peaks maksma,
oleks mobiiliarve, siis saaks küll jah. :D” Oma lapsi võib muidugi aidata, aga mingid piirid võiks ikka olla.
Minu meelest on ka mega hea tunne, kui oma raha eest midagi suurt osta saad. Lapsele me kuhugi hoiukontole raha ei kogu,
aga säästud meil muidugi on. Lisaks kogume eraldi arvele oma kodu sissemaksuks raha ja järgmise aasta alguses tahaks juba
korteri ka ära osta. Seda korterit võib siis ka vaadata kui lapse tulevikku investeerimist, kuna plaanime kodu osta Tallinna
kesklinnale üpris lähedale. Kanti, kus kinnisvara hinnad ühtlases tempos tõusevad hetkel. ja kui kinnisvaraturul peakski midagi
juhtuma, et ta selle korteri müügist/välja üürimisest tulevikus kasu ei saa, on vähemalt koht olemas, kus elada.
Vanematelt ma rahalist tuge saanud ei ole, kuna emal on endal toimetulemisega raskusi ning seetõttu läksin 18-aastaselt juba
tööle. Oma esimese nutitelefoni, läpaka jne ostsin oma raha eest, riietest ja muust rääkimata. Mees on samamoodi kõik oma
autod (hetkel neljas) ise ostnud, ilma liisinguta ja kõik muu samuti. Tema vanemad küll on pakkunud mingeid kallimaid
“kingitusi” ja vanaisa ka korteri ostuks raha, aga me ei ole seda vastu võtnud, kuna oleme end piisavalt üles töötanud
praeguseks, et pole enam vaja. Samuti on see meie jaoks natuke uhkuse asi, et saame 100% ise hakkama.
Meie raha ei korja lapsele,vaid mees kogub
oma mündialbumisse münte,mille väärtus on
juba 500€ ja lisandub sinna neid münte
veelgi.Kui laps saab täiskasvanuks,saab see
album temale antud.Nagu teada,siis vanade
müntide väärtus kasvab veelgi ja kui tal tekib
vajadus see kunagi maha müüa,saaks ta selle
eest ilusa summa,aga loodame,et ta ei müü
seda 😀
Whatever miks peaks vanemad lapsele auto ostma.
Ma olen 24 ja alates 18 aastaselt end ise üleval
pidanud. 19 aastasena ostsime kahepeale emaga
auto,aga ma pole sellega peaaegu üldse sõitnud. See
oli rohkem nagu emale auto ostu toetamine. sai
ülikool ära käidud oma raha eest ilma oppelaenudeta
ja siis tuli plaan aussi tulla, mille jaoks ka mõned
tuhanded eurod oli vaja. Sai ka need teiselpool lahte
mõne kuuga teenitud, mitte vanematelt küsitud. Emps
alati pakub küll, aga ma taiskasvanud inimene ja
viimane asi mida tahan on tema raha. Lihtsalt mainin
et hiljuti ostsin oma kolmanda auto (enda raha eest).
Nii et nõustun sinuga mallu. muidugi emps vahest
tahtis mulle nt Soojaid saapaid või mantlit osta, see on
Okei, aga autot ja maja-midaiganes!
Kogun mõlemale lapsele.. Sünnist saati kui tuli nö
laste rahad, hakkasime kõrvale panema. Ise vaatavad
kunagi hiljem mis nad selle rahaga teevad kui nii 18+
saavad. Ise minu vanemad mulle raha, korterit ega
autot ei ole ostnud..
Minu vanemad mulle ka ei kinkinud
korterit ega autot. Mul on suur maja
(mis on nende oma), kus ma võin
ilmselgelt elada kaua jaksan, AGA
koos nendega. Samuti on meil maja ees
auto, mida justkui nimetatakse “Katu
auto” aga kui ma siit majast nüüd ära
lähen siis ei võta ma kaasa seda
autot ega ka müü oma tuba maha.
Kusjuures ma arvan, et mu pere
võimaldaks rahaliselt mulle mõlemit,
kuid nii minu vanemad, kui ka ma ise
arvan, et inimene koligu pesast välja
siis, kui tal on selleks võimalus.
Mingu tööle jne.
Muidugi pole selles midagi halba, kui
vanemad aitavad. Näiteks sissemaksu
raha osas. Noortel lihtsalt ei ole
sellist summat kohe võtta.
Jah, absoluutselt leian ka mina, et kui vanematel on võimalik aidata, siis loomulikult on tore, kui nad seda teevad. Samas on minu meelest imelik eeldada, et seda PEAB tegema. Mõelda vaid kui palju on peresid, kus rahaga kitsas käes aga armastus maailmajagu. Ei saaks ju öelda, et küll on sitad vanemad, et raha ei korjanud või enne laste saamist paremale järjele ei suutnud ennast upitada. Ometi on selliseid, kes nii arvavad.
Seaduse järgi näiteks PEAB oma last toetama ka siis kui ta on juba 18 täis aga näiteks õpib ülikoolis või kutsekas.
Aga seadus ei ütle, et aitama peab korteri ja auto ostuga. Elamiseks tuleb jah raha anda, muud
midagi.
Hehehee, see seaduse järgi toetamine tähendab siiski peavarju, toitmist ja riietega katmist. Korteri või auto ostmist
küll ükski seadus ette ei näe. 😀