0
Uncategorized

lugejakiri: kui palju peab naine taluma, et lastel oleks isaga eluterve suhe?

24. aprill 2015

Tere, Mariann! Kirjutan Sulle oma murest, sest sooviksin teada, kas keegi on veel kunagi taolises olukorras olnud. Öeldakse ju küll, et tunneli lõpus paistab valgus, kuid mulle tundub, et see valgus on pigem nagu rongituli, mis mind kohe maha niidab.

Algas minu suhe ilusti, nagu enamustel meist, ainuke erinevus oli sellest, et mina olin kogemata rasedaks jäänud. Meil oli tore seiklusrikas kevad ning hoolimata kaitsevahendist, tuli ikka beebi – mõtlesin, et saatus. Kõik oli tore ja hea ning meil oli erimeelsusi, kuid beebiootus pani mu neist mööda vaatama. Laps sündis, ilus ja terve, olin maailma kõige õnnelikum ema. Mees kolis muidugi teise tuppa magama, sest lapsed on emadele ja tema ei taha öösel nutvat titte kuulata, peab ju vaeseke hommikul tööle minema ning mina ei näinud selles mingit ohumärki – olin nii ametis oma beebi imetlemisega.

Ent olukord muutus, laps kasvas, mees sõitis välismaale tööle ja tuli tagasi hoopis teise inimesena. Mina arvasin, et ta muutus, kuid sain aru, et ei tundnudki teda tegelikult. Tuli teine beebi. Kui esimese vastu võitles tulihingeliselt ta ema, siis teise aborti soovis ta ise. Käskis valida, kas tema või abort. Kogu mu maailm varises kokku, sest välismaal töötades ta rääkiski tõelisest perest, milles on lapsi rohkem kui üks. Tuli ka kolmas. Asi ei paranudki, vaid läks hullemaks.

Kuulsin pidevaid etteheiteid ja ta muudkui andis mulle kodus lisatöid. Tead Sa naist, kes peseks kaks korda päevas põrandat, et kui mees koju jõuab, kõik läigiks? Vot, mina olin selline. Mu päevaplaan ainult koristamisest koosneski, et vältida tülitsemist õhtul. Kui unustasingi tühja kausi kuskile lauale, siis hoolimata sellest, et kauss oli puhas, sain ikka sõimata. Kolme lapse kõrvalt on raske hoida kodu sama puhtana nagu kataloogipiltidel. Ma ei hakkagi rääkima sellest, kuidas ma ei võinud käia tööl, minna tagasi kooli või tunniks ajaks sõbranna juurde. Vahepeal, kui saingi tööl käia, andsin poole palgast mehele.

Kui ma tööl ei käinud ja mul oli sünnipäev, küsis mees alati ka oma osa kingiks saadud rahadest, sest mina ju rahaliselt ei panusta. Oleks panustanud, kui ma oleks käinud tööl. See oli surnud ring – ma ei pane raha elamisse, sest ei käi tööl, aga ma ei saa käia tööl, kuna siis mees on vastik ja teeb trikke. Tööpäeva hommikutel oli mees kadunud, sest päev varem oli kuskil pidu. Telefon väljas, kätte ei saa. Tal oli suva mu tööst. Ostsime oma maja, õgemini pidime ostma. Mees tegi oma nimele, minu vanemad andsid sissemaksu raha ning samuti tehti nende rahade eest remont. Olukord muudkui halvenes, kuulsin mehe sõpradelt, et ta petab mind. Mu mees magas ühe mu sõbrannaga ning muudkui rääkis, kui vahva oleks, kui tema nüüd titte ootaks ja kui ilus keha ikka temal on ja minul.. eks kolm last on teinud oma töö. Igapäevaselt kuulda, et ma olen paks, kole, mõttetu, väärtusetu, rõve, halb ema, sitt naine, kellelegi ei meeldi, süüa ka teha ei oska, keegi ei taha mind ja kõike muud sellist, murdis mu. Ma nägin kõrvalt, kuidas isegi ühe-öö-mehed kohtevad mu sõbrannasid paremini ning see tegi haiget, et inimene, kes väidab, et armastab mind, mulle nii teeb.

Alati, kui ta käitus valesti, nuttis, ütles, et muutb, ütles, et tal pole ju kedagi peale minu. Mina andestasin. Ka selle, kui ta lõi mind (väidetavalt kogemata). Vaata, minu eksmees on maailma kõige manipuleerivam inimene, kes võib nipsust hakata nutma ja kõik sulavad. Ta on suurt kasvu mehine ja karvane mees ja kui selline nutab, see peab olema siiras. Nii käib ta mööda lastekaitseid ja muid asutusi, nutab ja kõik usuvad. Pidevalt karjub, et võtab minult kõik kolm last ära. Neist ühega, kelle sündi ta ei tahtnud, et veeda ta siiani koos aega.

Ta rääkis, et meestel on privileegid ja nad võivad teha, mida tahavad. Naine on mehest alam ja nii on. Ma olin varem väga enesekindel ja tugev isiksus, ma oleks saatnud igaühe sellise jutuga kuu peale – mis mõttes on naine mehe alam? Suhtes on kaks osapoolt VÕRDSED, muidu suhe ei toimi. Seda ei suuda talle keegi selgeks teha tänase päevani. Ma ei tea isegi, mida ma lootsin ja ootasin, kuid ta ei muutunud ja peale lahkuminekut muutus tema kiusamine isegi hullemaks. Mu ema rääkis, et peale lahkuminekut käib kõikidel meestel klikk peast läbi ja nad soovivad lapsi ära võtta. Minu oma keeldub lastele isegi elatusrahasid maksmast…

Minu küsimus ongi see, et kas see vaimne vägivald ka kunagi lõpeb? Endine mees müüs maja maha, mina pean oma kolme lapsega otsima kuu lõpuks uue elamise, sest üks asi on isaarmastus, teine asi varajagamine (tema enda sõnad). Kuigi tal oli kohe soe koht, kuhu peale suhte purunemist minna (see soe koht tekkis muideks 3 aastat tagasi!), ta muudkui tuleb etteteatamata „külla“ ning hakkab ütlema inetusi ja mõnitama. Kas see olukord kunagi paraneb? Hoolimata sellest, et ta ise tegi kõigele lõpu, kas ta kunagi maha ka rahuneb? Millal? Kaua ma pean seda taluma? Emana ma saan aru, et minu kohustus on tagada eluterve suhe isa ja laste vahel, aga ma ei suuda seda kõike rohkem enam alla neelata! Inimene võtab võõra raha eest saadud kodu lastelt ära ja mina pean naeratama, ütlema lastele, et täna tuleb issi külla, ta armastab teid ju nii palju!

Kallid lugejad, kui keegi on oma eksmehega taolisel sõjajalal olnud, palun jagage kogemusi. Kommenteerida saab ka anonüümselt!

Loe ka neid postitusi!

50 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Liis 28. aprill 2015 at 11:28

    Saan aru, et väga raske on sellisest suhtest välja murda kuna koguaeg on mõte, et äkki ta muutub.
    Olin ise 7 aastat koos väga manipuleeriva inimesega. Tema võis välja käia palju tahtis. Pidevalt oli mitu päeva kadunud. Aga kui
    mina sõbranna sünnipäevale läksin, tuli sellest jube kodusõda. Õnneks meie lapsi ei saanud, kuigi ta käis pidevalt mulle
    lastejutuga peale, et saaks mind kindlalt kodus hoida.
    Kui lõpuks viieteistkümnes kord ma tema juurest ära läksin, tüütas ta mind pool aastat. Ja see tüütamine polnud lihtsalt
    telefoni kõned ja solvavad sms-id. Ta käis minu maja ümber luuramas kui mul keegi külas oli. Tungis mitu korda minu koju sisse
    ja ära ei läinud. Võttis jõuga mu telefoni ja uuris kellele ma helistanud olen jne. Nuttis, ähvardas, sõimas jne.
    Kui mul uus suhe tekkis, siis käis ka minu uue mehe ukse taga teda ähvardamas, et ta mind rahule jätaks.
    Selline terror kestis pool aastat ja siis hakkas asi rahulikumaks jääma. Aga pool aastat ma värisesin iga telefoni helina peale.
    Süda hakkas puperdama kui uksekell helises. Tänaval kõndides vaatasin koguaeg selja taha, et ega ta mind ei jälita.
    Algus on raske aga asi paraneb iga kuuga. Aga sellised inimesed ei muutu ja nad ei saa mitte kunagi aru, et nad midagi valesti
    teevad. Kannatliku meelt!

  • Avatar
    Vasta D 28. aprill 2015 at 10:53

    Ma ei parasta, ei ütle, et ise tegid need valikud (loogiline, et ise tegi, kuigi tekib tunne, et võib-olla mitte kõige adekvaatsema
    meeleseisundiga, sest kui inimesed tunnevad ennast nurkasurutuna, teevad nad tihti ebaratsionaalseid otsuseid) ja omast
    suhtekogemusest ka ei räägi. Küll aga nägin lapsepõlves pealt vanemate pidevaid tülisid, isa joomaturneesid ja ka seda, kui ta
    paar korda emale kallale läks (tõesti õnneks olidki ainult paar olukorda ja ka need lõppesid enne, kui asi väga hulluks läks).
    Mida ma praegu õega olen paar korda meenutanud, on see, et me tollal pidevalt mõtlesime, et nad võiks lahku minna. Pidevalt
    ei saanud kedagi külla kutsuda, sest ei teadnud, milline kodune olukord parajasti on. Mõned korrad suutis isa nt meie
    kortermaja taga murul täis peaga magama jääda (või trepikojas) ja meid narriti selle pärast. Lapsed on teadagi õelad. Ja kui
    nüüd järgi mõelda, oligi ilmselt ema koguaeg nii meeletult närviline, sest ta lihtsalt ei jõudnud, ei tulnud toime selle kõigega.
    Praegu jah, ma saan sellest aru, aga lapsepõlvemälestused ei ole just eriti helged, nagu arvata võib. Nad jäid siiski kokku ja on
    siiamaani koos – praeguseks on juba palju aastaid, kui isa lõpuks käsile võttis ennast ja tunnistas, et tal probleem on joomisega,
    pärast seda on nad oma asjad korda saanud ja seega ei saa öelda, et inimesed ei muutu kunagi.
    Kõiki inimesi ei saa “parandada”. Eriti kui nad on ise väga rahul oma käitumisega ja ei näegi mingeid vigu. Ei saa alati jääda
    lootma sellele, et inimesed võivad muutuda. Mu vanemate näide on siiski üks vähestest. Enamasti muutuvad sellised inimesed
    ainult hullemaks. Samas ei ole kellegi asi ka öelda, et miks veel 2 last said või miks üldse lapsed said sellisega. Me ei tea kõiki
    tagamaid ja eks öeldakse ju õigesti, et armastus teeb pimedaks. Kui ikka tunded on, siis ilmselt lootis teemaalgataja viimse
    hetkeni, et ehk ikka läheb paremaks. Nüüdseks on ilmselt selgeks saanud, et seda ei juhtu ja tuleb lihtsalt tugev olla. Esialgu
    võiks üritada võimalikult palju see inimene enda elust välja lülitada ja tuleb endal jalad alla saada. tuleb leida uuesti üles see
    enesekindel ja tahtejõuga inimene, kes enne ja pingutada kõvasti, nii laste kui ka enda nimel. Kolme lapsega on mudiugi väga
    raske, aga mitte võimatu. Endale tuleks kindlasti psühholoogilist abi otsida, sest aastatepikkune allasurumine jätab sügavad
    jäljed ja pinnale nii ei rabele, kui seesmiselt asjad paika loksuma ei hakka.

  • Avatar
    Vasta Aeg 27. aprill 2015 at 22:29

    ja vahemaa teevad oma töö. Pöördumatult. Esimesed 10 aastat on raske. Piirid, kui palju Sind
    alandada tohib, määrad siiski ise. Parem, kui sa ei oleks üksi, kui ta laste juurde tuleb ning veel –
    igasugune kurjus ja vägivald kardab kui astutakse vastu ja räägitakse asjast nö kõva, selge häälega.
    tuleb ka meeles pidada, et teatud inimesed saavad suure naudingu, nähes teist poolt endast välja
    minemas, närve kaotamas, jne, nii sa pead teadma oma väärtust – nii nüüd kui edaspidi. Ka on
    lapsevanematel kõigepealt kohustused ja alles peale nende täitmist tulevad õigused. sina üksi ei saa
    mitte mingit normaalsust tagada, kui teine pool sellest huvitatud ei ole. püüa tagada lastele rahu ja
    turvalisus. Parimad soovid ja jõudu! Raskustele vaatamata ei ole see sugugi kõige hullem asi, mis elus
    juhtuda võib!

  • Avatar
    Vasta Kaire 26. aprill 2015 at 10:20

    Ei süüdista antud naist ega midagi aga KALLID NAISED kes te kõik seda loete!! Palun, palun ärge tehke sma viga!! Kui saate
    ühe lapse ja juba näete milline mees on siis ärge jääge ootama, et ta muutuks ja saage lapsi juurde! Ausalt selle kirja autor, miks
    sa said veeeel lapsi sellise mehega? See kui mees palub andeks hetkel siis viõibolla jah süda sulab aga ei lähe kaua kui jälle ta
    teeb mdagi halba! Väga kahju on, et naisel nüüd kolm last ja pole enam kodugi! Lisaks selline mees kaelas, poleks lapsi saaksid
    ta rahulikult oma elust välja visata aga muidugi, laste saamist ei kahetse mitte ükski ema, vahet ei ole, et mees kellega need
    saadi ei vääri mehe nime.

    Mina olin oma mehega koos olnud 8 kuud kui tuli jutuks, et tahaks last. Kõhklesin ja kahtlesin kaua, et kas on ikka õige aeg ja
    pole liiga vara. Ja kogu see jant tundus mehele kui sellisena ” tahad, ei taha..” tegelikult ei olnud ma öelnudki, et ei taha, lihtsalt
    et kas on õige aeg, sest üksikemaks ei kavatsenud ma saada eluilmaski. Tegin otsuse, et olgu saame lapse. Ja kui siis rasedaks
    jäin ütles mees, et tema enam ei taha!! Ja olimegi hetkeks seisus, et mõtlesin, et minust saabki siiski üksiksema. Mehel tekkis
    millegipärast väga suur stress ja tõmbus väga eemale. Aga tegelikut polnud asi selles, et ta poleks tahtnud vaid tegelikult oli asi
    selles, et ta ei julgenud rõõmustada ja kartis nii väga, et äkki võib midagi juhtuda ja pärast on pettumus nii suur ja masendus.
    Ehk siis tegelikult tahtis ta väga sisimas aga välja näiata ei julgenud. Kui laps sündis ära siis oli ta haiglas 12 minutiga kui
    helistasin ja last nähes pühkis pisaraid! Väga armastab meie last ja ei taha enam üldse rääkida sellest milliseks ta muutus kui
    rasedusest teatasin. AGA kui tuleks küsimus teise lapsega, siis seda kaaluksin ma ikkagi väga pikalt.
    Mis ma öelda tahan on see, et meeste peale ei saa loota ja mõelda, et ta ju armastab mind ja ei jäta mind ja muutub jne. Mehed
    üldjuhul ei muutu ja eriti veel sellised, kes petavad, löövad, ütlevad halvasti.

  • Avatar
    Vasta Rents 24. aprill 2015 at 18:53

    Lapsel peab olema isaga eluterve
    suhe, kui lapsel on isa. Sellest
    kirjutisest jääb mulje, et lastel on
    sigitaja, aga isa ta nüüd küll ei
    ole, ja sellisel pole oma lastega
    mingit suhet vaja. Kui viisakalt
    käituda ei oska, pole üldse põhjust
    teda lähedale lasta. Lastega saab
    suhtleda ka nii, et keegi teine
    (kasvõi mõni sõbranna) annab lapsed
    üle ja võtab vastu ja ema ei pea
    üldse temaga kohtuma. Kohtumised
    peaksid olema eelnevalt
    (kontrollitavalt, st meili või sõnumi
    teel) kokku lepitud ja kui ema ei
    taha, ei pea ta sel juhul isegi oma
    uut aadressi isale ütlema – kui
    lapsega kohtumised takistatud ei ole,
    pole tal mingit vajadust ema aadressi
    teada.

  • Avatar
    Vasta C 24. aprill 2015 at 17:08

    Väga kurb, et ikka veel süüdistatakse ohvrit. Ja seda teevad veel naised ise. Tegu on tüüpilise meisterliku manipuleerijaga, kes
    koduseinte vahel alandab ja kasutab vaimset ning füüsilist vägivalda, kuid sõprade, tuttavate, ametnike jaoks on kõige
    toredam inimene. Nad võluvad oma mesise jutu ja/või ilusate silmadega.
    Mu isa oli selline ja olen mitmeid teisi juhtumeid kõrvalt näinud/kuulnud. Sellised jäävadki põhjuseid ja võimalusi otsima,
    kuidas naine kannatama panna. Eriti närvi ajab, kuidas saab küsida: “Miks sa üldse sellise mehega koos elama hakkasid ja
    lapse(d) sünnitasid, kui ta selline on?”. Seda tegi ka muide meie juhtumi kohtunik ise. Ega selline mees ju oma tegelikku palet
    kohe näitagi. Enamasti aetakse valge lambakostüüm ikka vähehaaval seljast ja tihti alustatakse alles siis, kui laps või lapsed
    juba sündinud, naine kodune ning oma sõprade- ja sugulasteringist eemaldatud, et kuskilt abi ning tuge ei saaks.
    Soovitan lugeda Lundy Bancrofti raamatut “Miks ta seda teeb?”. Samuti võimalikult vähene kontakt mehega ja kui ta peaks
    juhtuma lastega kohtuda tahtma (mis siis, et ta kooselu ajal nendega tegemist ei tahtnud teha), siis võimalusel alati kõrvalise
    isiku juuresolekul. Kui lapsed isaga kohtuda ei taha, siis neil EI OLEGI seda KOHUSTUST, neil on ÕIGUS. Lapsevanemal on
    KOHUSTUS lastega kohtuda, kui lapsed seda soovivad.
    Palju kannatlikkust ja edu!

  • Avatar
    Vasta Sume 24. aprill 2015 at 13:56

    Kui läksite lahku, sa kolid uude kohta koos lastega, mehel on oma nn soe koht olemas, siis on ikka väga tõenäoline, et ta
    rahuneb maha ja võib-olla hakkab üldse ennast üha vähem näitama. Pealegi peaksid eelkõige muretsema selle pärast, millal sa
    ise maha rahuned. Kui sa ise oled rahulik, siis on sul suht suva, mida üks mees nüüd sumiseb või ei sumise.

    Lastele ei ole vaja rääkida, et isa armastab, eriti, kui sul on raske seda teha (sügaval sisimas võib ta neid armastada, aga lastele
    pole vaja ka õpetada, et kui armastab, siis peksab, võtab kodu ära jne), aga halba ka ei tohi isast rääkida, sest lapsed ikka ise
    armastavad oma isa ja see teeb neile väga haiget, kui nad isa kohta halba kuulevad ehk siis ole nii neutraalne kui võimalik.
    Muidugi sa ärritud jne selle mehe peale, aga püüa ikka tagasi hoida seda, mida ja kuidas ja kui palju sa räägid neid asju laste
    juuresolekul. Seda neutraalsust tuleb alguses harjutada, aga ajapikku jääb see külge – peaasi, et ikka eesmärk on lõpuks
    neutraalne olla laste isa suhtes. Harjutamine teeb siin meistriks, kui oled jälle närvis siis pm vaimse jõuga surud selle oma
    mõtetest välja, hingad sügavalt, loed kümneni. See tüüp ei mõjuta sind enam ja punkt. Seda tuleb küll palju korrata, aga
    ajapikku hakkab toimima.

    Tasapisi tuleb edasi minna, vähem mineviku pärast põdeda, tuleb mõelda, et praegust olukorda saab mõjutada ainult ja ainult
    olevik, seega on sinu käes ka võim oma elu üle ja kui sa lõpuks kõigest sellest välja tuled, siis sa saad olema üks vägevalt tugev
    ja samas ka kaastundlik ning mõistev naine ja ema 🙂

    Ja muidugi tasub otsida abi lastekaitselt ja nt perekeskusest saaksid psühholoogilist tuge, samuti võivad spetsialistid tõesti
    leida ka võimaluse teid mehega ära lepitada, st peate kolmekesi koos spetsiga läbirääkimisi, lõpetate tülid jms jama ära ja saate
    vähemalt normaalselt suhelda, aga see viimane võib-olla saab toimuma natuke kaugemas tulevikus, esialgu tuleb endas rahu ja
    tasakaalu leida ning lastele stabiilne elu tagada.

  • Avatar
    Vasta Anu 24. aprill 2015 at 13:45

    Ma olin oma eksiga koos 2 aastat, siis saime lapse ja peale seda (laps 10 kuune) koorus siis see mehe tõeline pale välja. No
    sisuliselt sama teema, mis kirja kirjutajal-igapäevane mölin, alavääristamine ja sõim, sest faking ÜLLA-ÜLLA, ma ei viitsi kell 7
    ärgata, et talle hommikusööki teha beebi kõrvalt ja mul ei ole nii palju energiat, et kodu laitmatult puhtana hoida. a ma lihtsalt üks
    hommik otsustasin, et mulle aitab raisk. pakkisin ta asjad kokku, kui ta tööle oli läinud ja panin meie üürikorteri ukse taha, võtme
    uksele ette, nii et ta sisse ei saaks. ja oligi KÕIK, valus ja hirmus ja kõik need värgid olid muidugi ka, aga parem ikka, kui mingi
    türanniga koos elada. kuu-kaks ei suhelnud me üldse, või no, mina ei suhelnud, ei vastanud kõnedele, hoidsin ust lukus jne. siis
    hakkasin tasapisi teda lapsele külla laskma ja ka meie vaheline suhe hakkas paranema. Mehena on ta ilge jobu naisele, aga
    sõbrana täitsa tore inimene. Praegu elan uue elukaaslasega ja saan lapse isaga suurepäraselt läbi, nagu ka laps.

  • Avatar
    Vasta Mia 24. aprill 2015 at 13:42

    Oe nii jube 🙁 Minu arvates on väga hea, et naine lõpuks sellisest mehest eemale sai. Paljud ütlevad ka siin kommentaarides, et
    mis mõttes mina oleks kohe ära läinud, kuidas sa ikka ei näinud/ei saanud aru plapla. Te ei tea kunagi kuidas te oleksite
    tegelikult ise sellises olukorras käitunud. Ja kirjast tundub, et see mees oskab VÄGA hästi manipuleerida. Ning sellised
    kommentaarid kus pmst naise süüks kõik pannakse on täiesti haiged. Nüüd on naine süüdi selles, et teda manipuleeriti, tema
    kallal kasutati vaimset vägivalda ja teda löödi?? Mitte MEES KES SEDA KONKREETSELT TEGI?!?! Vauu, te võiks googeldada
    sellist asja nagu “victim blaming”, saaksite natuke targemaks ehk.
    Mina soovin palju jõudu ja jaksu sellele naisele!!
    Ja sellisel ’isal’ ei ole vaja mingit suhet lastega kuna seal ei ole midagi elutervet (arvestades et ta on väga hea manipuleerija
    ning on peksnud naist). Lastel EI OLE vaja sellist isa, kes hakkab ka nende kallal kasutama vaimset vägivalda ja vb isegi neid
    peksma.

  • Avatar
    Vasta Miia 24. aprill 2015 at 13:32

    Ma arvan, et sa peaksid õnnelik
    olema, et vähemalt teie suhte lõpu
    algus on tehtud. No jääte igaveseks
    seotuks, sest teil on ühised lapsed,
    aga sinu elu ta enam kontrollida ei
    saa, kui sa just ei lase. Hetkel sa
    veel lased, sest tunned ennast
    häirituna tema käitumisest. Muidugi
    suurepärases seisus sa pole ja
    olukord pole õiglane just rahalises
    mõtte, aga olgem ausad palju siin
    maailmas seda õiglust on. Ainus, mis
    sa teha saad ongi alimendid peale
    panna. Lastega sa ei peagi isast
    rääkima. Leppige kindlad ajad kokku
    ja ülejäänud ajal ei ole ta lihtsalt
    teie ellu teretulnud. Kui ta sind
    endiselt solvab, siis ära pööra
    sellele tähelepanu, sa ise tead ju et
    see ei ole tõsi vaid pigem tema
    alaväärsus kompleks. Ilmselt tunneb
    ennast sinust halvemana ja tahab
    näiliselt sinu alandamisega ennast
    kõrgemale tõsta, aga sina teda
    ilmselt ei ravi ja vaevalt ta ise ka
    kuhugile seda otsima läheb. Suurim
    kättemaks on lihsalt talle näkku
    naeratada ja edasi minna.

  • Avatar
    Vasta M 24. aprill 2015 at 13:06

    Ega nüüd pole midagi muud kui võta end kokku ja
    proovi varasematest vigadest õppida.

    Mulle ei mahu aga kusagilt otsast pähe, milline naine
    saab peaaegu võõra mehega lapse, saab aru, et ta ei
    tunne seda meest ja suhe on mäda ja siis sünnitab
    KAKS LAST VEEL. Ma ei tulnud siia parastama aga
    no…kust sellised tulevad??? Teise Eesti süüdimatu
    sigimise ABC, võta juba Kodutunde number ette.

  • Avatar
    Vasta L 24. aprill 2015 at 12:29

    Minu olukord oli üpriski sarnane.
    Algul algas mõnitamine hiljem peksmine. Meil on üks laps 1
    aasta ja 7 kuune. Algul ei rääkinud ma sellest kellegile kuid
    lõpuks võtsin end kokku. Ka kõik käskisid mul tema juurest
    kohe ära tulla . Seda ma muidugi ei teinud. Viimse hetkeni .
    Nii kaua kuni ta mul huule veriseks lõi(bvarasemalt midagi
    nii hullu polnud) tulin korduvalt ära ja läksin tagasi. Iga
    kord kui ta mind puutus tegin ma muidugi politseisse
    avalduse . Nüüdseks on asi niimoodi et me oleme koos aga
    elame lahus. Nii kaua kuni ta end parandab. Olen andud
    sada võimalust koos elades parandada kuid see ei aita.
    Kui minu olukord nüüd veidike selge on, siis minu point
    miks seda üldse kirjutan on selles…
    Kõikjal reklaamitekse ja räägitakse sellest kui suhtes on
    vägivald MINGE KOHE LAHKU ! Kõigi sõnad on kohe
    kiiresti jne. Aga miks ? Miks keegi ek mõtle sellele et
    järelikult on need inimesed vaimselt haiged , mitte keegi ei
    mõtle neile ,ka nemad on/on olnud millegi ohvrid et nad nii
    käituvad ? Kas tõesti on siis kergem jätta inimene keda
    armastasid seljataha ja jätta ta üksi sellisena nagu ta on ?
    Lasta tal minna ja teha kellegile teisele samamoodi ? On
    mõte et su lapse/laste isa käitub verl mõne naisega nii ja
    lõpuks on SINU LAPSE isa ju kriminaal ja halva taustaga ,
    mis ei näita ka kuigi head valgust ka lastele.
    Mina leian, et ka neid ,,debiilikuid” peab aitama , juhul kuo
    nad muidugi ise saavad aru et neil on vaimselt probleeme ,
    kedagi ei saa sunniviisiliselt aidata. Minul läks aasta aega et
    talle selgeks teha et ta ei ole vaimselt korras.
    Nüüd tänu sellele et olen ka politseisse avaldused teinud
    käib ta 2 korda kuus kriminaalhooldaja juures ,
    teraapiates/vihagruppides. Ja muidugi tänu sellele et ta ise
    tahab paraneda. Tundub et asi muutub aina paremuse
    poole.
    Muidugi teine asi on ka see.. kui mees ei taha last saada ,siis
    milleks üldse temaga koos olla ? Sünnita see laps ja sa saad
    ka üksikemana hakkama ! Ja kui TÕESTI ei saa üksi
    hakkama on võimalik teha aborti. Ütlen seda olles ise
    täielikult abordi vastane, aga milleks sünnitada lapsi kel ei
    ole elu ega tulevikku ( mõtlen seda ka tõesti ainult sellisel
    juhul kui pole lapsele pakkuda süüa / katust peakohale /
    riideid ja elamiseks vajalikke asju ) . Jah laste jaoks on kõige
    tähtsam EMAARMASTUS , aga selle eest ei ela.
    Ja kohe kindlasti üks asi mida mina algul ei tunnistanud ,
    aga nüüd pikapika aja peale ometi seda mõistnud konfliktis
    on ALATI KAKS osapoolt. Ka meie naised saame oma
    tunded vahel alla suruda ja jätta vingumatta mõne
    vedelema jäetud soki pärast või mõne sõpradega veedetud
    õhtu eest !
    Ja veel see mida minu mees alati mulle ürleb , te naised
    vaatate nii palju seebikaid et olete peast soojad juba.
    Vaidlen ka alati vastu. Kuid ei laida päris seda asja maha
    vaid sõnastaks ümber.
    Ei väida et kõik inimesed selleised on kuid kindlasti on
    VÄGA paljude suhete probleemiks ka see et üks
    osapooltest elabki raamatute/muinasjuttude/seriaalide
    põhiselt. Mõni arvabki et elu peabki käima nii et sulle
    tuuakse iga hommk kohvi voodisse , kümmekorda päevas
    öeldakse teineteisele kui palju üksteist armastatakse,ja
    naised ainult vinguvad ja laristavad meeste raha . See ei ole
    ju reaalsus. Kindlasti öelge teineteisele et armastate
    üksteist, kindlasti tehke üllatusi. Aga kindlasti ärge elage
    oma unistustes ja muinasjuttudes mida kunagi ema ette
    luges. Tänu sellele et me elame oma ,,
    unistustemõttemaailmas” saame me palju rohkem
    kõrvetada. Olen ka selle ise läbi teinud ja õppinud sellest
    et kõik ei pea elama ühtmoodi ( ja mitte keegi ei pea saama
    haiget ei vaimselt ega füüsiliselt aga ei pea elama ka
    roosadel pilvedel )

    • Avatar
      Vasta L 24. aprill 2015 at 12:34

      Ja üks soovitus veel kõigile nii naistele kui meestele
      ,RÄÄKIGE RÄÄKIGE RÄÄKIGE ! Kui omavahel räägitud ei
      saa siis uskuge küll selle Eesti 1 miljoni inimese seast leiate
      kimdlasti kasvõi ühe inimese kellega oma muredest
      rääkida.

      • Avatar
        Vasta Laura 24. aprill 2015 at 14:00

        Ja kogu sellest sitast ei ole sa ühesõnga midagi õppinud. Olete ikka koos. Tule jumal appi…

        • Avatar
          Vasta L 24. aprill 2015 at 14:22

          Mina lihtsalt usun inimestesse !
          You know my name , not my story !
          Ja see kehtib ka nende ,,debiilikute” kohta !

      • Avatar
        Vasta Ebapärlikarp 24. aprill 2015 at 16:38

        Sa ilmselgelt oled veel eitamise faasis 😉

    • Avatar
      Vasta Laura 24. aprill 2015 at 17:00

      “Ja kohe kindlasti üks asi mida mina algul ei tunnistanud ,
      aga nüüd pikapika aja peale ometi seda mõistnud konfliktis
      on ALATI KAKS osapoolt. Ka meie naised saame oma
      tunded vahel alla suruda ja jätta vingumatta mõne
      vedelema jäetud soki pärast või mõne sõpradega veedetud
      õhtu eest !”

      Sinu sellest lõigust on eriti tugevalt näha, et oled kaassõltuvuses oma vägivaldsest mehest. ÜKSKÕIK kui palju naine ka ei
      vinguks ja möliseks, pole mehel MITTE KUNAGI õigust tema vastu kätt tõsta. Vastupidi ka muidugi. Igasuguses vormis
      vägivallale ei ole lihtsalt mitte mingisugust õigustust, mitte kunagi.

    • Avatar
      Vasta Karin 24. aprill 2015 at 17:54

      MTÜ vägivallast vabaks teeb rehabilitatsiooniprogramme meestele, kes on kasutanud oma pere suhtes vägivalda. Saada palun
      oma mees sinna enne, kui järgmine kord plaanid tema juurde tagasi minna.

  • Avatar
    Vasta tulejumalappi 24. aprill 2015 at 12:11

    Kommentaariumit lugedes võin öelda, et ideaalne näide inimestest, kes muud teha ei oska kui parastada. Ega sellises olukorras
    ei oska keegi nõu anda, kes ise pole sellises olukorras olnud. Meil kõigil on omad vead ja ebakindlused ning uskuge mind, need
    vaimselt haiged inimesed ja manipuleerijad oskavad just nendele nuppudele kõige paremini vajutada. Olen ka ise eluaeg olnud
    viltu vaataja, et kuidas naine laseb endaga nii teha ja kuidas naine minema ei kõnni… aga ei kõnnigi, sest sa oled lihtsalt niiviisi
    hirmu all,et sa ei tea kunagi, mis juhtuda võib. Eks antud olukorras muidugi tundub,et laste tegemine oli paras lollus, kuid see
    on nüüd tehtud ja naisel on kolm ilusat last, kelle jaoks ta peab ennast koguma ja edasi elama. Palun lõpetage see tänitamine,
    see ei tee asja hullemaks vaid pigem antud kirja kirjutaja langeb veel sügavamale ja mine sa tea, vb läheb veel mehe juurde
    tagasi (jumal hoitku selle eest).
    Antud olukorras, kunas asi on nõnda kaua kestnud, pöörduksin ka mina teraapiasse ning taotleksin hooldusõigust. Senikauaks,
    kuni see pole seadusega ja paberitega paika pandud, siis isa külastuskäikude ajal ei oleks ma kunagi kahekesi selle mehega.
    Alati organiseeriks kellegi kainemõistusega sinna juurde, see kindlasti vähendaks seda võimalust,et naisele ajupesu tehakse.
    Tahes tahtmata on ta nõrk ja mõjutatav.
    Muud nõu ei saagi anda, kui tuleb endaga tööd tegema hakata ja toetuda inimestele, kes tal olemas on.
    Loodan,et asi laheneb.

    Ja inimesed, palun enne kirjutamist mõelge, mida te kirjutate. Pealegi… usun,et Eestis on palju selliseid naisi, kes terrori all
    kannatavad ja seda välja ei näita. Näo ees võib olla suhe ideaalne aga koduseinte vahel.. seega võib ka teie sõbranna või tuttav
    olla samasuguses olukorras ja te kunagi ei arvaks seda. Ka kõige tugevamad murduvad…

  • Avatar
    Vasta kristi 24. aprill 2015 at 12:01

    Oleks sellise tropi mehe kohe maha jätnud kui ütles, et
    teist last ei taha.

  • Avatar
    Vasta Laura 24. aprill 2015 at 11:57

    Paratamatus on see, et 99% juhtudest sellised naised lähevad selliste meeste juurde tagasi. Ükskõik kui palju nad peksa ei saa.
    Ükskõik kui palju neid ei alandata. See on sõltuvussuhe ja ma olen enam kui kindel, et kui mees tuleks seda antud naist paluma,
    teeks ta südamerahus temaga veel 4 last jutti. Kui mees ainult tahab. Aidata ei oska, ilmselt saavad siinkohal aidata ainult
    psühhiaater ja naise enda perekond, kes ta sellest s*taurkast välja tirivad. KUI nad seda suudavad.
    (Tegelikult tekitavad mind selliste lugude lugemised täielikku viha. Ja seda mitte mehe vastu. Kust krt tulevad nii lollid naised?)

    • Avatar
      Vasta Vaike 24. aprill 2015 at 11:58

      Kust sa tead, kui katkisest perest ta ise pärit on?

  • Avatar
    Vasta l 24. aprill 2015 at 11:55

    Alustame sellest, et see Mees ei ole terve mõistusega.
    Ta on manipuleerib tõrvas. Sinu kui ema ülesanne on
    tagada laste heaolu, seega on parem, kui lapsed oma
    Isa mõjusfäärist eemal on. Taotle piiratud
    hooldusõigust ja alimente.

  • Avatar
    Vasta Vaike 24. aprill 2015 at 11:52

    Mul on endal selja taga 10-aastane vaimselt väga vägivaldne suhe ning tagantjärele oskan öelda vaid
    üht – meie vabas maailmas käitutakse inimesega täpselt nii nagu ta endaga käituda laseb. Ja ma ei
    õigusta sellega mitte kedagi.

    • Avatar
      Vasta Lily 26. aprill 2015 at 21:18

      Täpselt.

  • Avatar
    Vasta K 24. aprill 2015 at 11:50

    Kuidas neid nii lolle naisi nii palju ometi maa peal on? Kas su vanemad on ka nii lollid, et lasid oma raha võõral mehel omastada?
    Ega nüüd polegi muud kui kirjuta kogu see raha oma koolirahaks ja proovi edasi minna ja sellest saastast ometi lahti saada.

  • Avatar
    Vasta Kaidi 24. aprill 2015 at 11:49

    Leian ,et iga naine on väärt just seda meest ,
    Kelle Ta on otsustanud valida oma laste isaks !
    Ühesõnaga , karm küll, aga – Omad vitsad peksavad !!!
    Ja Kahjuks kõige karmimalt kannatavad nö. “Ullikese”
    Ema tehtud valikute tõttu lapsed 🙁 !

  • Avatar
    Vasta Hmm 24. aprill 2015 at 11:48

    Arvan täpselt sama, miks nüüd halama kukjusid??

  • Avatar
    Vasta Andra 24. aprill 2015 at 11:40

    Kahju on et see mees on selline, aga jah ühest lapsest oleks piisanud , mees polnud ju õnnelik , miks siis pidi ülejäänud kaks last
    saama, ja siis ta selle lapsega kes teisena tuli ei suhtle? , ja kes kolmandana tuli tollega siis suhtleb, kui ta teist ei tahtnud miks
    oleks pidanud kolmandat tahtma..:S

  • Avatar
    Vasta kaili 24. aprill 2015 at 11:34

    Selle naise kõikide küsimuste vastuseks ütleksin, et
    see kõik saab toimuda vaid seni, kuni sa sellel toimuda
    lased. Löö kand maha ja hakka enda enesekindlust
    taastama. Raske on, kui kui tahtejõud on suur, on kõik
    võimalik!

  • Avatar
    Vasta E. 24. aprill 2015 at 11:29

    Jap, inimesed siin on abivalmid, palju halvustavaid kommentaare.

    Pole kõige targem tegu sellise mehega lapsi saada, jah, kuid tegu on tehtud ja inimest sellise lolli
    tänitamisega edasi ei aita ega tagasi ka seda võtta ei saa.

    Samas olukorras pole olnud, kuid sarnases. On vaja pöörduda kohtusse ja lastekaitsesse.
    Kohtust saab alimendid ning lastekaitse paneb kirja isale ajad, millal ta lastega kohtub. Teise inimese
    elamisse tal õigust siseneda ei ole ja sellisel juhul tuleb kutsuda politsei.
    Tean seda mõtet, et, kuidas sa küll saad isale ette kirjutada millal ta oma lapsi näha võib ja millal mitte,
    kuid olgem ausad, ise ta on sellise olukorra saavutanud ning nii lastel, kui vanematel on lihtsam, kui
    asjad on väga kindlalt reguleeritud.
    Küsimus ei ole enam selles, kuidas hoida eluterveid suhteid laste ja isa vahel, vaid ka selles, kuidas neid
    hoida laste ja ema vahel, kes on ilmselgelt saanud aastaid vaimset vägivalda ning saab edasigi. Kuidas
    on võimalik sellisel viisil funktsioneerida, tunda end oma kodus turvaliselt ning lastega hakkama
    saada?
    Siit järgnev soovitus, mine psühholoogi juurde, teraapia teeb imesid ja aitab minevikust lahti saada.

  • Avatar
    Vasta Manjana 24. aprill 2015 at 11:23

    See on kõige tüüpilisem vägivaldne
    suhe, kust naine peab koos lastega
    nii kiiresti kui võimalik, jalga
    laskma. See mees ei muutu mitte
    kunagi paremaks, aga ta muutub kogu
    aeg vägivaldsemaks ja lapsed peavad
    seda pealt nägema.
    Selliseid vägivaldseid suhteid on
    palju ja nende naiste abistamisega
    tegelevad naiste turvakodud, kus on
    ka psühholoogid.

  • Avatar
    Vasta anne 24. aprill 2015 at 11:18

    Sellisele täinahale kuluks k6igepealt hea keretäis, aga
    see siga saab elult varem v6i hiljem oma vitsad ja
    v6imalik, et oma lastelt.
    Naisele soovitus:pea püsti, leida üles kaduma läinud
    eneseväärikus ja loota, et ellu tuleks midagi paremat.
    Meest tuleks lihtsalt ignoreerida,k6ik, mis ta sult
    v6ttis, tuleb kunagi topelt tagasi.

  • Avatar
    Vasta Kadi 24. aprill 2015 at 11:04

    Alusta uut elu ja katsu olla tugev ning mitte lasta ennast sel mehel mõjutada. Ilmselgelt naudib ta seda, et saab kedagi tümitada ja
    kellegi peal oma tundeid välja elada. Ole tugev, kui ta tuleb jälle sind mõnitama, ütle talle, et aitab ja astugu välja. Kui ei astu, siis
    jaluta ise lihtsalt teise tuppa, wcsse, korraks õue. Näita talle, et sa ei lase tal ennast mõjutada, siis muutub kogu asi. Mis puutub
    lastesse, siis nendega koos olla isa ikka võiks. Aga sina ei pea seal kohal olema sel ajal. Kui on tema nö lapsepäev või tahab lastega
    koos olla, siis tehku omaette nendega miskit. Sa ei pea juures olema ja saad seda aega enda jaoks kasutada. Suhtlemisel piirdugi
    ainult väga konkreetselt lasteteemadel. Ise tuleb olla tugev!

  • Avatar
    Vasta Kaisa 24. aprill 2015 at 11:03

    Sellist kirjutist puhta kullana küll
    võtta ei tohiks. Igas suhtluses on
    kaks osapoolt. Paljud inimesed ei
    oska hinnata enda mõju teistele
    inimestele. Moel või teisel see naine
    kindlasti põhjustab ise seda jama.
    Kogu kirjutise sisu on halvustav,
    maha tegev. Mitte midagi head. Kõik
    algab meist endist ja meie hoikutest.
    See kirjutis haiseb! Mina olen hea,
    tema on paha.

    Minu elukaaslane, kellega me juba
    aastatid koos, on samas püsti hädas
    on varasema elukaaslasega, kellega on
    ka ühine laps. Too kohe oskab mingeid
    intriige ja jamasid tekitada ja mu
    mehel närve krussi keerata. Kuna laps
    käib ka meie juures, siis olen
    pidanud tolle fuuriaga ise ka kokku
    puutuma. Alati pahur, vingus
    olemisega, iga kord peab nähvama
    midagi mehe kohta mingil moel.
    Aastaid inimesed ei ela enam koos aga
    too peab ikka vimma ja mingit
    võitlust. Mees püüab kogu aeg
    rahulikuks jääda ja naerab ta
    tavaliselt välja lihtsalt.

    • Avatar
      Vasta Laura 24. aprill 2015 at 17:18

      Rumal naine! Keegi ei ole väärt tümitada saamist. Kui sinu endaga selline lugu peaks juhtuma, kas siis ise ikka arvaksid nii, et olid
      süüdi`?

    • Avatar
      Vasta Lily 26. aprill 2015 at 21:16

      Haha, sa ise teed TÄPSELT sama ju
      selle mehe eksnaise kohta siin. Su
      mees on hea, see naine paha.
      Mustvalge. Pada ja katel.

  • Avatar
    Vasta Laura 24. aprill 2015 at 11:02

    Ma lihtsalt ei suuda mõista seda
    olukorda.Kuidas saab üks naine nii loll olla?
    Sünnitada sellisele ebakindlale mehele 3last ?
    Vastu mehe tahtmist kusjuures.Loomulikult ei
    tunne ta mingit vajadust lastega suhelda ega
    üleval pidada kui ta on tungivalt palunud
    aborti, peale sinu eksimust kaitsevahendi
    kasutamisel.Need beebid ei tule ka
    juhuslikult.Endast lugupidav naine ikka saab ju
    kontrollida millal, kui palju ja kellele ta
    sünnitab.Ja peale kõiki neid jamasid lasta ona
    raha eest soetada korter nii ebastabiilse mehe
    nimele, omamata mingitki seadusliku õigust nö.
    ühisele varale?Kuidas mõjutab naise
    töölkäimist see kas mees pidutseb või mitte?
    Kirjutajale ainult soovitus, pöörduda
    psühhiaatri poole kelle abiga kasvatada endale
    mingigi selgroog.Ma loodan,et sellised lood ava
    vad paljude naiste silmad ja jääb vähemaks
    neid 8lapselisi vinguvaid ja vaeseid
    üksikemasid keda ühiskond abistama peab
    kuna 5 meest on jobudeks osutunud.

    • Avatar
      Vasta Marks 24. aprill 2015 at 11:46

      +1!!!

  • Avatar
    Vasta mellu 24. aprill 2015 at 11:01

    Siin küsiti, kas keegi oskab nõu anda, milleks
    need tänitused ja parastamised vajalikud?!
    Arvate, et te ei eksi kunagi? Tark teab ka
    seda, kuna suu kinni hoida!!! Me keegi ei tea,
    mis meid ees ootab, võid arvata, et sina
    kunagi nii ei tee, või ei lase, aga see ei ole
    garanteeritud!! 😉

  • Avatar
    Vasta Kertu 24. aprill 2015 at 11:01

    Seda on korduvalt kirjutatud ja kirjutatakse ka veel. Lapsed ei ole õnnelikud, et isa on kodus kui selle hinnaks on pidev vaimne
    või füüsiline vägivald ema kallal. Lapsed ei ole idioodid ja lõpuks nad on kõige rohkem vihased ema peale, sest tema oleks
    pidanud olema see mõistlik täiskasvanu kes nad minema viib. Väikelaps on veel naiivne ja arvab et elu on ilus, aga koolilaps ja
    teismeline saab täpselt aru mis toimub ja et see ei ole normaalne.
    Võtke perekoolis mingi teema lahti kus koduvägivallast räägitakse ja mitte ükski inimene ei kirjuta seal et “isa peksis ema ja jõi
    iga päev aga vähemalt oli pere koos. Seega oli hea lapsepõlv küll. Siiani olen tänulik emale et ta sellise lapsepõlve võimaldas,
    mõtle kui oleks pidanud üksikemaga kasvama, oh seda häbi.” Kõigil kriibib et miks ei lõppenud see jama varem (või miks siiani
    ema isaga/kasuisaga koos elab).
    Noored emad kel kodus asjad korras ei ole ja mees joob: ärge jääge laste pärast kokku. Nad ei ole tänulikud et kodus käib
    igapäevaselt terror. Nii raske kui see ka ei tundu, te saate omal jõul hakkama. Isegi kui ruumi ei ole ja söögiga on kitsas. Teie ja
    laste vaimne tervis ei kaalu mingit haiget tõbrast üles.

  • Avatar
    Vasta mellu 24. aprill 2015 at 10:57

    Ta on sinu enesekindluse jalge alla trampinud
    🙁 oled väsinud võitlemast ja tunned ennast
    jõuetuna…. nüüd aga pead ennast kokku
    võtma, jah, seda on kerge öelda ja raske
    teha!!! Aga tead, iga pisem iseseisev ja kindel
    otsus ning pisimgi edasiliikumine annab sulle
    jõudu edasi minna ja astuda suuremaid!
    Kindlasti otsi endale keegi kes mõistab sind ja
    kellega saaksid arutada kõike, aga otsused
    võta vastu sellised mida ikka ise südames
    tahad, see teeb tugevamaks ja annab jõudu
    enesekindluseks 😉 jõudu ja jaksu ning päikest
    soovides 🙂

  • Avatar
    Vasta K. 24. aprill 2015 at 10:54

    Ma ei saa üldse aru, miks naised saavad lapsi inimestega, kes ilmselgelt (kõik ilmselged märgid olid ju siin kirjelduses olemas) neid
    ei soovi. Ja kui mees last ei soovi, siis ei saa olla ka õnnelik kooselu “ainult lapse pärast”. See lihtsalt pole õnn. Okei, esimene tuli
    kogemata ja aborti ei taha teha…aga teine?…ja kolmas? Inimene kes tõeliselt ka on tugev isiksus lihtsalt ei luba endaga niimoodi
    käituda. Minevikku enam muuta ei saa, aga loodetavasti keegi, kes on veel sellisteks vigadeks liiga noor, loeb selliseid näiteid
    inimeste elust ja teeb tulevikus oma elus paremaid valikuid, sest neid alanduse all elatud aastaid inimene enam kunagi tagasi ei
    saa.

    • Avatar
      Vasta Birgita 24. aprill 2015 at 11:15

      +1, omad vitsad peksavad

  • Avatar
    Vasta Krissu 24. aprill 2015 at 10:52

    Miks-miks-miks? Miks saada 3 last sellise mehega? Jah ma saan aru, et üks laps võib juhtuda, aga kolm vaevalt. Ma ei soovi
    tänitada, aga su oma valikud on su sellisse olukorda jätnud. Nüüd on aeg võtta vastutus ja teha paremaid valikuid. Esiteks sa ei
    pea taluma seda, et mees sajab sisse siis, kui soovib ja veel enam tema mõnitusi. Ära kannata ja oota, millal see lõppeb. See on sinu
    elu, miks sa peaksid taluma midagi sellist? Leppige kokku külastusajad või viid lapsed vahepeal tema juurde. Kui mees tegelikult ei
    soovi lastega aega viita või käitub nendega halvasti, siis on minu silmis ainuke lahendus hooldusõigus ainuisikuliselt endale
    taotleda. Ütlesid, et olid kunagi tugeva iseloomuga, tuleta meelde neid aegu ja leia see inimene endas uuesti üles.

  • Avatar
    Vasta Ma 24. aprill 2015 at 10:46

    Mitte keegi ei saa sundida teda
    normaalselt käituma. Kahjuks see nii
    on 🙁
    Ma ei tea, kus kirjutaja elab, aga ma
    saaksin soovitada Tartus väga
    asjalikku lastekaitseametnikku, kelle
    nimi on Mare Häidberg. Mina ja minu
    lapse isa saime tema juures abi juba
    esimsel ühiskohtumisel, kuigi 8
    aastat enne seda ei suutnud keegi
    meid lepitada. See naine lihtsalt
    lajatab reaalsusega näkku ja paneb
    inimesed omavahel rääkima. Soovitan
    teda, tõsiselt.

    • Avatar
      Vasta Karin 24. aprill 2015 at 17:58

      lastekaitseametnikku ei saa soovitada, need määratakse elukohajärgselt

      • Avatar
        Vasta Ma 25. aprill 2015 at 21:29

        Tartus saabki just selle inimese juurde minna. Sp ma ütlesingi, et ma ei tea, kus kirjutaja elab, aga kui peaks Tartus elama, on
        võimalus Häidbergi jutule minna.

  • Avatar
    Vasta M A 24. aprill 2015 at 10:44

    Saan aru, et vanemad on toetavad. Ma
    alustaks uut elu. Saaks endale jalad
    alla. Jah, isaarmastus on oluline,
    aga kas see isa ikka jagab seda
    armastust?? Lapsed vajavad
    stabiilsust, naine hingerahu, mitte
    sellise nõmetsemise väljakannatamist,
    alandamist ja ärakasutamist!

    • Avatar
      Vasta Sitt 9. september 2017 at 20:21

      Tule taevas appi kas elame lasteaias naised on rumalad ei oska norm mehi valida või end kehtestada on ilmselge et psüühika probleemid pole enda teha .Ah mees on kuri võta vääna natuke ja tuleta meelde meeste oskusi mida ema pole õpetanud