0
Lapse üles kasvatamine LAPSED Lasteasjad Mari

lutist vabanemine

10. mai 2015

Ma olen sada korda rääkinud, kuidas ma tahaks Mari lutivabaks saada, aga iga kord on see tundunud kuidagi jube keeruline. Tõesti – ilma lutita hakkas Mari jorisema ja lutti taga otsima ja jaurama. KERGEM oli talle lutt kätte anda ja palvetada, et ta enne esimest klassi on nõus luti ikka koju jätma.

Olukord lahenes aga nii, nagu nad ikka lahenevad – ISE. Vot selle pärast ma vist millegagi tegeleda ei viitsi, ma tean, et asjad nagunii lahenevad lõpuks nii, nagu nad minema peavad. Nõnda sai lõpp ka lutitamisel täitsa ootamatult. Nimelt trippis Mari neljapäeva hommikul lutiga ringi, kuni kaotas selle ühel hetkel ära. Meil peaks siin maja peale pea 10 lutti KUSKIL olema, aga tol hetkel ei suutnud me neid kuskilt leida ja seega läks Mari lõunaunne ilma lutita.

Kui ka õhtuks lutt välja ei tulnud, siis pidi vaene laps leppima ka lutitu ööunega. Ühe korra ärkas ta öösel küll üles, et lutti otsida. Ma oleks talle selle hea meelega andnud, sest unesegasena oli viimane asi see, et ma viitsiks üleval passida. Kuna aga ma lihtsalt ei teadnud, kus see on, siis haarasin lihtsalt Mari kaissu ja ta jäi MINUTIGA ise uuesti magama.

Hommikul leidsime luti muidugi aknalaualt üles (kus me seda suht tihti hoiame, ma ei teagi, kuidas me seda eelmine päev ei näinud). Kuna Mari oli selleks hetkeks juba pea 24h ilma lutita olnud, siis tundus see kuidagi tobe talle nüüd seda uuesti anda. Eks ikka selliseid kergeid jorinahetki on olnud, kus ma muidu oleks talle luti andnud, aga need mööduvad nii kiiresti ja tõepoolest ei valmista nii suurt….ebamugavust ja nuttu, nagu ma eeldasin.

Täna on Marikese neljas päev ilma lutita!

Mul on üli hea meel, et ma ei pea teist korda enda sõnu sööma. Kunagi lubasin, et minu aastane laps küll enam lutti ei saa. Aasta tuli aga ootamatumalt, kui ma arvasin, seega liikusin edasi teisele eluaastale. Niigi inimesed muudkui kommenteerisid, et suur tüdruk ja nii inetu, kui ta lutti IKKA VEEL saab, aga no, ausalt on mul kergem taluda võõraste inimeste kommentaare, kui enda lapse jorinat ja nuttu. Või no, ma kartsin, et see saab olema mega dramaatiline. Tegelikult on see ikka õnneks üsna kergelt läinud.

lutt

Tõsijutt on see, et lutt on vanema enda laiskuse taga. Ma oleksin võinud ju ammuilma talt selle luti lihtsalt ära võtta, aga kuidagi…kergem tundus seda mitte teha ja oodata “õiget hetke”. Noh, kätte ta nüüd tuligi. Praegu on küll hea meel, et Mari rääkida ei oska, sest kui ta hakkaks lutti KÜSIMA, siis oleks küll kehva lugu. Küsida ta õnneks aga ei oska ja nõnda ongi meie Mari sellest “patust” täpselt aasta ja seitsmekuuselt vaba.

Ilus emadepäevakingitus. Lisaks sellele kolmele tulbile, mis Mari tõi (ta palus issil poest tuua), siis kinkis mugul mulle veel ühe lillerootsu, mille ta aiast leidis. Loomulikult üritas ta seda hiljem ka ära süüa, aga kui ta mulle selle andis, siis mu süda küll sulas sees. Pärast andis ta ka mulle ühe oksa ja linnusitase kivi. Elu õied!

lilleke

lillekene

Loe ka neid postitusi!

11 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Liisu 11. mai 2015 at 15:49

    Meil oli sama lugu rinnast võõrutamisega. Olin 125% kindel, et minu tissisõltlasest laps ei loobu never-ever rinnast ja nõuab seda
    veel koolist koju tulleski. Aga tundub, et ta sai oma esimesest 7-8 elukuust non-stop rinna lutsutamisest isu täis ning 1 aasta ja 1
    kuuseks saades lükati mind lihtsalt viisakalt eemale ning öeldi aitäh. Rohkem pole küsitud ja nii see asi lõppeski. Ilma ühegi pisara
    ja vingumiseta.

  • Avatar
    Vasta Reelika 11. mai 2015 at 12:35

    Hei!
    Ma üldse paha pärast ei kirjuta seda praegu siia, aga haarasin poest Naistelehe ja sinu artiklites on kirjavead sisse jäänud. Lihtsalt
    riivavad silma, et sa teinekord siis ikka loeksid veel mitu korda üle ja pööraksid tähelepanu neile. Tean isegi, et need võivad jääda
    kahe silma vahele, aga lihtsalt sulle teadmiseks 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 11. mai 2015 at 12:55

      Hmm. Meil on tegelikult keeletoimetaja, kelle töö see on 😀

      • Avatar
        Vasta Reelika 11. mai 2015 at 13:28

        Oh, aga siis peaks talle seda ütlema? Ma ka eitea kuidas teil tegelt seal asjad käivad 🙂 Aga kui see on keeletoimetaja töö, siis
        ilmselgelt pole ta hoolikalt oma tööd teinud.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 11. mai 2015 at 13:32

          Ütlesin kontoris edasi 🙂

  • Avatar
    Vasta Kadi 11. mai 2015 at 10:23

    Minu laps sai lutivabaks natuke peale teist eluaastat. Kasutas lõpuks küll ainult lasteaias magades, aga
    arvasin ka mina, et ju see loobumise aeg ise tuleb.

  • Avatar
    Vasta Karin 11. mai 2015 at 10:09

    Mina olin nelja-aastane, kui isa mulle ikka õhtuti peale vanni padja all lutipudelis mahla soojas hoidis. Õde
    väidab, et isegi viis olin. Mäletan, kuidas kuri ema tuli ühel õhtul ja ütles, et aitab küll, sa oled selleks juba
    liiga vana ja võttis pudeli ära. Isa siiani keeldub kommenteerimast, miks ta seda mahla mulle lutipudelist
    nii kaua andis. Aga näe, nüüd juba 30, hambad on ilusad, auke ei ole (ei mingit lutipudelikaariest) ja hea
    lugu peres juures.

  • Avatar
    Vasta Ebapärlikarp 11. mai 2015 at 08:22

    Palju õnne!!! 🙂

  • Avatar
    Vasta Mari 11. mai 2015 at 00:07

    Mul oli ka üks ühele täpselt sama
    lugu. Otsisime pool ööd seda kadunud
    lutti. Ja nii see jäigi.

  • Avatar
    Vasta minajamuud 10. mai 2015 at 21:09

    Mu lapsel oli sarnane olukord.
    Ainuke lutt kadus vankriga linna peal jalutades ära ja mina uut ei ostnud ning siis ta nädal aega öösiti
    jorises, aga nii ta lõpuks 1,5-aastaselt lutivabaks sai.
    (See oli juba neli aastat tagasi.)

    http://www.minajamuud.blogspot.com

  • Avatar
    Vasta evelin 10. mai 2015 at 19:10

    Armas tõesti? parim kingitus enda emale?