Nii juhtub, kui juua ära pudel veini ja hakata oma papakesest mõtlema. Ühtlasi on see hea näide, kuidas 4 minutit jumala seosusetut juttu ajada ja hüsteeriliselt nutta.
Mõnikord on tegelikult täitsa hea nutta, täna painab see teema mind igatahes palju vähem.
23 kommentaari
Täna, olles ise ka suht purjakil, vaatan seda videot ja tunnen et tahaks ka täiega ulguda 😀 jubee!!!
Ära nuta lillekapsas, sa ajad mind ka nutma!
ma enam ei nutagi 😀
Peale video vaatamist oleks sind kallistada tahtnud. (Ehk ei kõla creepy’lt :D) aga no olen ise ka nii
emotsionaalne olnud peale pudelit veini, igasugu kurvad ja rõõmsad hetked tulevad meelde, et ainuke asi
mida tahaks oleks kallistus. Digikalli siis sulle!
nõrk ,pudel veini on vähe !
Minu jaoks teeb antud video ja kogu Sinu saaga
Sinu Papaga emotsionaalseks see, et minul oli
ka Papa, kelle ma kaotasin 5aastat tagasi ja
selle peale mõeldes ei suuda ma kunagi
normaalseks jääda. Mul on Sinu üle hea meel,
et Sa selle leidsid ja tema häält kuulda said. Ise
leidsin aasta tagasI pööningult pea 100
armastuskirja, mis Papa minu vanaema
Mummile sõjaväest saatis. Aga hääl.. Seda pole
ma ammu kuulnud..
Oeh…see videos ajas mindki nutma. Ma olen üldse väga emotsionaalne ja hingeline inimene ning kui ma näen, et keegi teine nutab
ja tal on valus, siis elaksin nagu isegi seda valu läbi. Mul on väga hea meel Su üle, et leidsid nii väärtusliku mälestuse oma vanaisast.
Minul kahjuks oma vanaemadest sellist asja ei ole , kuid nad elavad mu mõtetes ja südames edasi. Jäin oma vanaemadest ilma
aastaste vahedega. Nüüdseks on möödunud juba 5 ja 4 aastat, kuid tunne on siiani nagu kõik oleks juhtunud eile. Alles ma
kallistasin neid, sain nendega rääkida, nägin neid… Isegi praegu seda kirjutades, jooksevad mul silme eest mälestused läbi ja
pisarad voolavad. Ühte ma aga olen õppinud – oma kõige kallimaid tuleb hoida ja neile öelda või näidata välja, et armastad neid.
Elu lihtsalt on nii lühike. Õnneks mul on veel vanaisad, kellega ma tahaksin lihtsalt võtta viimast ja nendega nii palju kui võimalik
koos viibida, sest meist keegi ei ole igavene ja homme võib olla kõik muutunud.
Imetlen julgust ning kadestan, et nutta
suudad. Ma olen see nö sisenutja ehk siis
hingel on valus aga vot pisaraid ei tule.
Minu vanaisa ei ole juba enam 10 aastat meiega. Ta oli kunagi aastakümneid näitleja nii Draamateatris kui ka Eesti filmides. Üks
õhtu ETV peale sattudes nägin filmi kus minu vanaisa oma parimates noorusaastates figureeris ja suur oli mu üllatus kui nägin
seal ka enda vanaema, keda samuti enam ei ole. Mõlemad nii noored ja ilusad. Ikka pikalt sai nutetud tol õhtul.
Arvan samuti et nutmine on pigem kasulik ja näitab armastust mis oma esivanemate vastu on olnud ja on siiani. Oeh kuidas tahaks
neid veel kasvõi ühe korra näha…
Nüüd on minul ka pill lahti 🙁 Aga eks tegelikult tuleb mõelda ja olla tänulik selle aja eest, mis koos oli ja üldse, et nii fantastiline
inimene Su vanaisaks oli.
Ma tean mida tunned,minu vanaisa on surnud juba 15 aastat,ma mõtlen talle igapäev ja nutan hüsteeriliselt.Tahaks nii väga ära
anda midagi sellist mida mul vaja pole ja saada vastu oma vanaisa,igatsen teda meeletult!
Ma nutan ka samamoodi igakord kui oma
vanaisale mõtlen. Kuigi ta surmast on möödas
pea 3 aastat pole ikka veel kohale jõudnud,et
teda enam pole. 🙁
Oh jeerum! Mõtlesin, et vaatan tuimalt
hommikusöögi kõrvale, et mis Mallukas
räägib… Nüüd tönnin ise samamoodi.
Uskumatult julge video ja niinii siiras! Ole tubli!
🙂
Suur suur aitäh sulle.. Mul on täiesti crap nädal olnud,
täis õnnetusi, haiguseid, pms-i, masendust..
Klomp kurgus on oodanud juba mitu päeva, nüüd sain
lõpuks kraanid valla, ehk hakkab ka kergem..
Väga ilus video kusjuures, missest, et kurb, aga ilusad
emotsioonid..
Tead ma olen peaaegu heas mõttes niiiiiii kade Su peale, et Sa need salvestused leidsid. See on lihtsalt uskumatu. Mul ei ole
vanaisast mitte midagi peale mälestuste, ehkki se on ju peamine tegelikult. Peale pikki aastaid on vahel ikkagi nii ebaõiglane ja
õudne tunne, et kuidas teda ei ole, kuidas see võimalik on. Ma arvan, et kui ma midagi sellist oma vanaisast saaks, siis hüppaks
rõõmust lakke ja nutaks nädal aega jutti just nagu Sina. See on nii, et ei suuda kuidagi ära otsustada, kas see on rohkem kurb ja
valus või rõõmus. Hoian neid salvestisi!
Ma hakkasin ka nüüd nutma!!! :((((
Ma ei saa ilmselt kunagi teada, mis ma seal video lõpus räägin, sest a)ma hakkan nutma kui vaatan b) ma ei taha näha, kuidas ma nutta röögin 😀
Enne kui minut täis tiksus, oli minul juba pisar valla, sest olen juba selline inimene, et teiste kurbus on minule valus. Kohe nii teeb
haiget, aga imetlen sinu siirust.
Ole tubli!
Ah, mis siin imetleda. Ma arvan, et eks me kõik oleme millegi üle niimoodi nutnud, eriti kui tegu on sulle kalli inimesega. 🙂
Endal hakkas ka nii kurb, kui nutad..
Üldse millegi pärast ma niiöelda ei
kannata, kui keegi nutab – hakkan ise
ka.. Aga.. Mälestused on head! Nüüd
on Papa jutt koguaeg Sinuga!:))))
Ja samamoodi minu poolt kiitus, et
julged panna sellise video
internetti, mida ma arvan, et ükski
teine ei paneks..
Ma ei suuda seda videot praegu ise ka vaadata, sest nutt tuleb jälle peale 😀
Tere, lihtsalt avaldan kiitust, et sa julged olla nii vahetu, aus, emotsioonidega ja ilma (oleneb tujust), nii et need, kes sinu blogi
loevad saavad kuidagi osa äratundmisrõõmust ja kahjurõõmust ja kadedusest ja kõikidest teistest tunnetest, mis ikka inimesi
valdavad. Minu jaoks lihtsalt hea, kerge, aus meelelahutus , kuhu keset tööpäeva põigata, et mõtted korraks argi- ja tööasjadest
eemale viia. Kuidagi tuli tahtmine seda kirjutada. Edu kõiges.
No aitäh 🙂 Eks ma jah..olen nagu ma olen.