0
Uncategorized

jemotsjoonid

29. mai 2015

Nii juhtub, kui juua ära pudel veini ja hakata oma papakesest mõtlema. Ühtlasi on see hea näide, kuidas 4 minutit jumala seosusetut juttu ajada ja hüsteeriliselt nutta.

Mõnikord on tegelikult täitsa hea nutta, täna painab see teema mind igatahes palju vähem.

Loe ka neid postitusi!

23 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta A. 29. aprill 2016 at 23:38

    Täna, olles ise ka suht purjakil, vaatan seda videot ja tunnen et tahaks ka täiega ulguda 😀 jubee!!!

  • Avatar
    Vasta Jaanika 30. mai 2015 at 13:38

    Ära nuta lillekapsas, sa ajad mind ka nutma!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 30. mai 2015 at 13:40

      ma enam ei nutagi 😀

  • Avatar
    Vasta Kristiine 29. mai 2015 at 23:29

    Peale video vaatamist oleks sind kallistada tahtnud. (Ehk ei kõla creepy’lt :D) aga no olen ise ka nii
    emotsionaalne olnud peale pudelit veini, igasugu kurvad ja rõõmsad hetked tulevad meelde, et ainuke asi
    mida tahaks oleks kallistus. Digikalli siis sulle!

  • Avatar
    Vasta ffff 29. mai 2015 at 19:40

    nõrk ,pudel veini on vähe !

  • Avatar
    Vasta Lisete 29. mai 2015 at 17:15

    Minu jaoks teeb antud video ja kogu Sinu saaga
    Sinu Papaga emotsionaalseks see, et minul oli
    ka Papa, kelle ma kaotasin 5aastat tagasi ja
    selle peale mõeldes ei suuda ma kunagi
    normaalseks jääda. Mul on Sinu üle hea meel,
    et Sa selle leidsid ja tema häält kuulda said. Ise
    leidsin aasta tagasI pööningult pea 100
    armastuskirja, mis Papa minu vanaema
    Mummile sõjaväest saatis. Aga hääl.. Seda pole
    ma ammu kuulnud..

  • Avatar
    Vasta M. 29. mai 2015 at 16:26

    Oeh…see videos ajas mindki nutma. Ma olen üldse väga emotsionaalne ja hingeline inimene ning kui ma näen, et keegi teine nutab
    ja tal on valus, siis elaksin nagu isegi seda valu läbi. Mul on väga hea meel Su üle, et leidsid nii väärtusliku mälestuse oma vanaisast.
    Minul kahjuks oma vanaemadest sellist asja ei ole , kuid nad elavad mu mõtetes ja südames edasi. Jäin oma vanaemadest ilma
    aastaste vahedega. Nüüdseks on möödunud juba 5 ja 4 aastat, kuid tunne on siiani nagu kõik oleks juhtunud eile. Alles ma
    kallistasin neid, sain nendega rääkida, nägin neid… Isegi praegu seda kirjutades, jooksevad mul silme eest mälestused läbi ja
    pisarad voolavad. Ühte ma aga olen õppinud – oma kõige kallimaid tuleb hoida ja neile öelda või näidata välja, et armastad neid.
    Elu lihtsalt on nii lühike. Õnneks mul on veel vanaisad, kellega ma tahaksin lihtsalt võtta viimast ja nendega nii palju kui võimalik
    koos viibida, sest meist keegi ei ole igavene ja homme võib olla kõik muutunud.

  • Avatar
    Vasta Janne 29. mai 2015 at 14:56

    Imetlen julgust ning kadestan, et nutta
    suudad. Ma olen see nö sisenutja ehk siis
    hingel on valus aga vot pisaraid ei tule.

  • Avatar
    Vasta Liisa 29. mai 2015 at 11:54

    Minu vanaisa ei ole juba enam 10 aastat meiega. Ta oli kunagi aastakümneid näitleja nii Draamateatris kui ka Eesti filmides. Üks
    õhtu ETV peale sattudes nägin filmi kus minu vanaisa oma parimates noorusaastates figureeris ja suur oli mu üllatus kui nägin
    seal ka enda vanaema, keda samuti enam ei ole. Mõlemad nii noored ja ilusad. Ikka pikalt sai nutetud tol õhtul.
    Arvan samuti et nutmine on pigem kasulik ja näitab armastust mis oma esivanemate vastu on olnud ja on siiani. Oeh kuidas tahaks
    neid veel kasvõi ühe korra näha…

  • Avatar
    Vasta Laura 29. mai 2015 at 11:50

    Nüüd on minul ka pill lahti 🙁 Aga eks tegelikult tuleb mõelda ja olla tänulik selle aja eest, mis koos oli ja üldse, et nii fantastiline
    inimene Su vanaisaks oli.

  • Avatar
    Vasta anneli 29. mai 2015 at 11:31

    Ma tean mida tunned,minu vanaisa on surnud juba 15 aastat,ma mõtlen talle igapäev ja nutan hüsteeriliselt.Tahaks nii väga ära
    anda midagi sellist mida mul vaja pole ja saada vastu oma vanaisa,igatsen teda meeletult!

  • Avatar
    Vasta Heidit 29. mai 2015 at 11:10

    Ma nutan ka samamoodi igakord kui oma
    vanaisale mõtlen. Kuigi ta surmast on möödas
    pea 3 aastat pole ikka veel kohale jõudnud,et
    teda enam pole. 🙁

  • Avatar
    Vasta kristi 29. mai 2015 at 10:43

    Oh jeerum! Mõtlesin, et vaatan tuimalt
    hommikusöögi kõrvale, et mis Mallukas
    räägib… Nüüd tönnin ise samamoodi.
    Uskumatult julge video ja niinii siiras! Ole tubli!
    🙂

  • Avatar
    Vasta anu 29. mai 2015 at 10:42

    Suur suur aitäh sulle.. Mul on täiesti crap nädal olnud,
    täis õnnetusi, haiguseid, pms-i, masendust..
    Klomp kurgus on oodanud juba mitu päeva, nüüd sain
    lõpuks kraanid valla, ehk hakkab ka kergem..

    Väga ilus video kusjuures, missest, et kurb, aga ilusad
    emotsioonid..

  • Avatar
    Vasta Sandra 29. mai 2015 at 10:30

    Tead ma olen peaaegu heas mõttes niiiiiii kade Su peale, et Sa need salvestused leidsid. See on lihtsalt uskumatu. Mul ei ole
    vanaisast mitte midagi peale mälestuste, ehkki se on ju peamine tegelikult. Peale pikki aastaid on vahel ikkagi nii ebaõiglane ja
    õudne tunne, et kuidas teda ei ole, kuidas see võimalik on. Ma arvan, et kui ma midagi sellist oma vanaisast saaks, siis hüppaks
    rõõmust lakke ja nutaks nädal aega jutti just nagu Sina. See on nii, et ei suuda kuidagi ära otsustada, kas see on rohkem kurb ja
    valus või rõõmus. Hoian neid salvestisi!

  • Avatar
    Vasta Mummuke 29. mai 2015 at 09:48

    Ma hakkasin ka nüüd nutma!!! :((((

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 29. mai 2015 at 09:57

      Ma ei saa ilmselt kunagi teada, mis ma seal video lõpus räägin, sest a)ma hakkan nutma kui vaatan b) ma ei taha näha, kuidas ma nutta röögin 😀

  • Avatar
    Vasta anukasss 29. mai 2015 at 09:47

    Enne kui minut täis tiksus, oli minul juba pisar valla, sest olen juba selline inimene, et teiste kurbus on minule valus. Kohe nii teeb
    haiget, aga imetlen sinu siirust.
    Ole tubli!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 29. mai 2015 at 09:56

      Ah, mis siin imetleda. Ma arvan, et eks me kõik oleme millegi üle niimoodi nutnud, eriti kui tegu on sulle kalli inimesega. 🙂

  • Avatar
    Vasta Mari-Liis 29. mai 2015 at 08:38

    Endal hakkas ka nii kurb, kui nutad..
    Üldse millegi pärast ma niiöelda ei
    kannata, kui keegi nutab – hakkan ise
    ka.. Aga.. Mälestused on head! Nüüd
    on Papa jutt koguaeg Sinuga!:))))

    Ja samamoodi minu poolt kiitus, et
    julged panna sellise video
    internetti, mida ma arvan, et ükski
    teine ei paneks..

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 29. mai 2015 at 09:45

      Ma ei suuda seda videot praegu ise ka vaadata, sest nutt tuleb jälle peale 😀

  • Avatar
    Vasta Banaan 29. mai 2015 at 08:32

    Tere, lihtsalt avaldan kiitust, et sa julged olla nii vahetu, aus, emotsioonidega ja ilma (oleneb tujust), nii et need, kes sinu blogi
    loevad saavad kuidagi osa äratundmisrõõmust ja kahjurõõmust ja kadedusest ja kõikidest teistest tunnetest, mis ikka inimesi
    valdavad. Minu jaoks lihtsalt hea, kerge, aus meelelahutus , kuhu keset tööpäeva põigata, et mõtted korraks argi- ja tööasjadest
    eemale viia. Kuidagi tuli tahtmine seda kirjutada. Edu kõiges.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 29. mai 2015 at 09:47

      No aitäh 🙂 Eks ma jah..olen nagu ma olen.