Uncategorized

lugejakiri: kui mees ei võta last omana?

8. august 2015

Lugesin mina just Lipsukese postitust (LINK), kui mulle meenus, et sain ka mina paar päeva tagasi ühe lugejakirja, kus naine palus nõu minu lugejatelt. Mina ise nõu anda ei oska, aga ehk on lugejatest kellelgi olnud olukorda, kus uus mees kasvatab eelmisest kooselust last?

***

Tere! Loen su blogi huviga ja nüüd kerkis mul endal ka üles üks nö murekoht või teema, millele oleks hea saada suurema ringi vastukaja. Mõistagi sooviksin, et juhul, kui sa selle teema avalikuse ette tood, siis mina jääksin anonüümseks.

Aga lühidalt siis taustast: olen üksikema ja üksi jäin juba raseduse ajal. Laps on hetkel kohe neljaseks saamas ja lapse isa ka orbiidil umbes kolm korda kuus. Aga olen nüüd loomas uus suhet mehega, kellel endal veidi suurem laps. Meil on koos mehega hirmus tore olla ja klapime hästi. Vestlesime hiljuti laste teemal ehk siis minu lapse teemal ja ta ütles, et tema hirmuks on, et ta ei suuda minu last kunagi võtta nii nagu enda last. Mingis osas nõustun sellega, sest lapsel on ju ikkagi oma isa ja ma ei otsigi oma lapsele uut isa. Kuid siiski – mu soov ja unistus on ikkagi olnud, et mu mees armastab ming ja minu last ja et me oleme üks pere. Mis siis, et lapsel on ka isa, kes temaga mõned korrad kuus kohtub. Aga kui elada koos igapäevaselt, siis tundub imelik, kui mees ei suhtu lapsesse kui nö oma lapsesse. See tegelikult tuleb juba praegu välja mingites olukordades, kugi jah, hetkel veel vara mingeid lõplikke järeldusi teha, et kuidas olema hakkab. Kuid tore ju oleks, kui mees, kellega mina ja laps igapäevselt koos oleme, teeb ka minu lapsega asju, mida tavaliselt isad teevad – ehk käib rattaga sõitmas, jäätist söömas, loomaaias vms.

Tahakski teada, kuidas on inimeste seisukoht ja arvamus ja kogemused? Kuidas peaks olema ja võiks olla sellises olukorras rollid? Lugejate kogemused oleks eriti teretulnud, et kuidas on elu uue elukaaslasega ja kuidas lapse-elukaaslase suhted on. Seda tean ma kindlalt, et oma lapsele tahan ma parimat ja alati valin tema, ükskõik kui raske see mulle ka poleks.

Kuidagi raske on seda kirjeldada, aga no nt olukord, kus laps taob teda, lapse jaoks on see mäng, aga mina muidugi ei luba ennast nii taguda. Ja siis mees lihtsalt laseb seda teha ja ütleb, et pole tema asi keelata. Kui mina ütlen lapsele seepeale, et ei tohi, siis muidugi ta jätab kohe järgi. Sellised väikesed asjad. Ehk siis on ta väljendanud seda, et ta ei osale lapse nö kasvatamises ja vahel võib ju vaadata, kui vaja on, aga et see pole siiski ju tema laps ja turvatunde peaks ta isalt saama ja isa peaks lapsel ikkagi see olema, kes temaga igasugu tegevusi. Võib olla olengi mina naiivitar ja sinisilm ja tegelikus elus ongi nii, et kui nö kärgpere kokku saab, siis igaüks tegeleb ise oma lapsega, aga mulle tundub see kummaline. Minu jaoks on loomulik, et ma pesen õhtuti tema lapse hambaid ka ja loen unejuttu ja teen head ööd kalli-musi. Ma ei kujutaks seda teistmoodi ette ja tema laps on ka mulle armas ja kallis.

Ehk siis tundub mulle selline elukorraldus taoline, et ma ikkagi olen üksikvanem 🙁 Mis siis, et elan koos kellegagi. Aga võibolla see peabki nii olema, lihtsalt mul ju puudub igasugune kogemus. Ehk su lugejad saaks nõu anda?

Kallid lugejad, mida teie arvate?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

18 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Teemaalgataja 27. august 2015 at 07:53

    Tänaseks on siis meie lugu siiski lõppenud 🙁 Mees siiski tunnistas, et ei suuda võõra lapsega koos olla ja elada ja seda oli näha ka
    tema käitumisest.

    • Reply Mallukas 27. august 2015 at 08:08

      🙁 Ära muretse, leidub palju neid, kes hea meelega ka lastega sõbrunevad!

  • Reply Teemaalgataja 11. august 2015 at 09:37

    Suur aitäh kõigile nii toetavate vastuste eest minu murele! Olen enda jaoks tänaseks asja selgeks mõelnud ja leppinud olukorraga.
    Annan aega ja kõik loksub paika. Kuna mees mu lapsesse siiski halvasti ei suhtu, siis ei tee sellest enam probleemi. Teie vastukaja
    andis mulle palju head nõu!

  • Reply R 10. august 2015 at 19:07

    Ma ei tea, kas sa lugeja neid
    vastuseid enam loed aga kirjutan siiski.
    Mina elan koos mehega, kellel on
    eelmisest suhtest laps. Hetkel on ta
    6 aastane. Kui kohtusime mehega siis
    laps sai 3. Lahku läksid nad
    enamvähem siis kui laps oli alles
    aastane.
    Mina saan su mehest täitsa aru. Ma ei
    suuda ka mehe last kunagi nii võtta
    nagu oma last. Kurb aga nii see on.
    Laps elab koos emaga ja kui meiega on
    siis on tore aga mingit ülevoolavalt
    emaarmastust ma ei tunne. Vb tuleb
    see sellest, et mees ka arvas, et ma
    peaks tema last armastama sama palju
    nagu enda omasid. See ei ole
    reaalselt võimalik. Ta veedab enamuse
    aja emaga ja teatud asjad ja tema ema
    poolne kasvatus häirirb mind teatud
    asjades. Aga kes olen mina, et tema
    last kasvatada? Olen proovinud ka
    omapoolseid soovitusi anda ja
    suunata, kuidas oleks tulevikus
    lapsel parem aga mees neid kuulda ei
    võta ja olen loobunud.
    Pealegi kõige hullem on see, et see
    laps on täpselt oma ema koopia 😀
    Nüüd on meil mehega ühine laps ka.
    Vb oleks asi teistmoodi, kui mehe
    laps meiega koos elaks.
    Meie puhul vahet tegemine on
    niipalju, et suuremale lapsele on
    rohkem lubatud. Ta näeb isa nii vähe
    ja isa poputab ja hellitab teda
    liigselt. Mina seda asjade kuhjamist
    ja ostmist ei poolda. Ei luba meie
    ühisel lapsel sellega manipuleerida,
    et kui tema tahab siis saab. Saab
    kauem üleval olla jne. Hetkel meie
    ühine laps on veel väike, et aru
    saada asjadest aga hiljem hakkavad
    kindlasti probleemid, et miks suur
    vend saab tema ei saa(nt kaua üleval
    olla). Ma pooldan ühel ajal magama
    minemist, suurel lapsel laseb mees
    aga poole ööni üleval olla. Aga
    imelik on kuidagi sundida suuremat
    magama. Ma siiski nii emana ennast
    talle ei tunne, et käsutama ja
    käskima hakkan. Ma olen selline
    neutraalne- kui ikka teeb suurt
    pahandust siis keelan ja kui on hea
    siis kiidan. Aga teda kaisutama ja
    musitama hakata on minu jaoks liiga
    võõras.

    Sai vist vähe segane jutt aga point
    on see, et sa ei saagi sellist asja
    mehelt nõuda, et ta armastaks võõrast
    last nagu oma. See ei ole inimlikult
    võimalik(minu arust). Selliseid on
    tegelikult vähe, kes seda suudavad.
    Ja ilmselt need, kellel omal lapsi pole.
    Minuarust kõige tähtsam on see, et
    mees käitub sinu lapsega loomulikult
    ja hästi.

  • Reply Mina lilleke 10. august 2015 at 13:37

    No minu mees on vist see nö ebaharilikt suure
    südamega mees 🙂 mul eelmisest abielust tütar
    ja uus mees võttis lapse kohe täitsa omaks.
    Kuigi lapsel endal aktiivselt tegutsev isa ka
    olemas, siis ikkagi kõik klapib. Nüüd saime
    pisipere juurde ja ma võin ausalt öelda, et
    mees tegeleb minu suurema lapsega, kes pole
    tema veri, rohkem, kui enda lapsega. Ja kui
    keegi temalt küsib, et mitu last sul on? Vastab
    ta, et kaks 🙂 Ma ausalt ei kujutaks ka teisiti
    ette!

  • Reply Kätlin 10. august 2015 at 12:20

    Minu mehel on kaks last elavad ema juures. Emal uuest kooselust üks laps. elavad meist päris kaugel. Mis mind aga häirib on
    ema ükskõiksus OMA laste suhtes. Viimane “nali” oli paar nädalat tagasi. Kuna kodune ema soovib puhkust, siis oli plaaninud
    lastele laagri (isa maksis), kokkulepe siis nii, et toob minu kodukohta lapsed ära, ja mina viin laagrisse edasi – laager asus siis
    metsas. Ütlesin ka korraga, et hommikul kell 10 HILJEMAL olgu kohal. Õhtul veel vastati, et varem – kohe varahommikul on
    juba lapsed minu juures. Mis ma siis õhtul muud teha sain – kui kõpsti poodi, kuna meil lapsi ei ole, siis sellist nänni kodus ei ole.
    (helbed, kommid, kakao). Aga mis välja tuli, kella 12 ajal sain ema kätte – nimelt eelmisel õhtul oli otsustatud pidu pidada, ning
    lapsed olid juba ette laagrisse hilinenud! Pm. kella 12 algas vastuvõtt laagris, mina sain lapsed 14 ajal, ja oli veel tunnike sõita ;S

    Oleks see veel kõik, ema oli otsustanud, et tema 9 ja 11 aastased POISID oskavad riideid pakkida. Mingid asjad – pesuasjad,
    hambahari, laagrisse nänn jne suuts mu mees tuvastada enne poiste jõudmist – hiljem tuli välja, autos, et kahe peale oli paar
    sokke, mitte ühtegi paari teksaseid/dresse, üks paar tosse jne. No poisid panid kiirelt asjad kokku – ja EMA ei kontrollinud mitte
    midagi. Mis muud üle jäi, kui järgmine päev, kohe hommikul poodi, riideid ostma ja laagrisse viima. Häbiots oli minul “Tädil” kui
    kuulsin, et laagri kasvatajad olid saanud Humanast lastele tasuta riideid, kuna poisid juba õhtul kurtsid külma. Aga ema tundus
    mehe arvates väga ükskõikne. Et poiste oma viga – neil käed – jalad otsas ju!

    Loomulikult on probleeme ka kooliga. Kodune ema (kõik kolm last käivad siis koolis/lasteaias) ei leia aega, et laste kodutöid, ja
    koolikotti kontrollida. Rääkimata söögi tegemisest!!!!

    Ausalt, need lapsed on minule võõrad! Aga olen mehele juba korduvalt öelnud, et peame nad ema käest ära võtma! (tegelikult
    just hariduse pärast muretsen ja tühjast kõhust ka).

    Ja arvan, et teemalgataja mees on aus ja usun, et tulete toime!

  • Reply hmm 9. august 2015 at 16:54

    Minu mehel on ka eelmisest kooselust 11 aastane
    poiss, kes elab meiega ja mina ka ei võta teda kui enda
    last, sest tal on siiski ka oma ema olemas. Küll aga
    hoolin ma temast siiski ja ta on ka mulle armas ja kallis
    ning ma proovin ka kasvatuses aidata niipalju kui minu
    võimuses. Olen ka mehele öelnud, et minust ei saa
    poisi ema, sest tal on juba ema, olgugi et see harva
    emana käitub.

  • Reply Kairit 9. august 2015 at 11:01

    “Vestlesime hiljuti laste teemal ehk siis minu lapse teemal ja ta ütles, et tema hirmuks on, et ta ei suuda minu last kunagi võtta nii
    nagu enda last.”

    See lause jätab mulje justkui mees oleks valmis vähemalt proovima ning muretseb selle pärast heas mõttes umbes et tema on
    valmis andma endast parima, aga pole lihtsalt kindel kui hästi see tal välja tuleb. Iseenesest tundub see ju hea märk. Probleem
    oleks kui vestlesite ja ta lihtsalt ühmas et tema ei sinu võta last omana ja sina lepi nüüd sellega ning tema ei kavatsegi proovida.

  • Reply Helina 8. august 2015 at 22:22

    Minu peres oli nii, et mu isa ja ema said kokku, kui mu isal oli juba esimesest abielust poeg, kuid tal ei lastud poja ligi, ent mu
    emal oli varasemast kooselust tütar ja kuna mu isa ongi suure südamega inimene, siis aitas mu emal mu õde kasvatada.

    Praeguseks on suhted ammu korras, isegi mu õde ja isapoolne poolvend saavad hästi läbi.

    Õde oma pärisisaga minu teada kunagi suhelnud pole ja praeguseks on ta ka surnud. Minu isa ta alati isaks küll ei pea, kuid on
    aktsepteerinud tema olemasoluga ja võtab meid kõiki ülejäänuid(mind ja mu vendi) kui pereliikmeid.

  • Reply Tiina 8. august 2015 at 20:48

    Huh, väga aktuaalne teema. Ma lisan siia nüüd omapoolse olukorra kirjelduse. Olen aasta olnud suhtes (ja ka koos elanud)
    Jüriga (nimed muudetud). Eile õhtul Jüri ema kurtis just, et tema pojal ikka nii raske iseloom, Mina imestasin, et kuidas nii, sest
    minul jätkub küll ainult ülivõrdes sõnu oma mehe kohta. Ämm rääkis sellise loo, et 5-6 a tagasi oli Jüril ühe töökaaslasega
    (sama firma, kus ka mina töötan täna) tekkinud suhe endast 8 a vanema Eveliniga, kellel oli lapsed 5 a ja 7a. Jüri oli sellel ajal 28
    a ja Evelin oli juba 36 a. Ämm rääkis, et Jüri oli alguses oma vanematele sõnad peale lugenud, et nad Evelini ja tema lapsed
    omaks võtaksid, samuti oli Jüri olnud väga hoolitsev lastega tegelemises. Lapsed olid ka toredad ja sõnakuulelikud olnud ning
    ämm ja äi olid neid täitsa enda omadeks pidanud. Evelin ostis laenuga suurema korteri linna äärde ja koos Jüriga plaaniti isegi
    kolmandat last. Kuid ühel jõululaupäeva õhtul läksid Jüri ja Evelin tülli, kuna Jüri ei soovinud minna hiljem Evelini vanemate
    juurde pühasid tähistama, kuigi lapsed olevat nurunud, et Jüri ikka kaasa tuleks. Jüri ja Evelin läksid suure tüliga lahku ning
    põhjuseks olevat olnud Jüri sõnul, see et tema ei saa oma hobidega piisavalt tegeleda (muusika kirjutamine ja loomine arvutis),
    kuna lapsed segavad teda. Õhtu lõppedes ema pidas oma pojale loengu, et inimesi ei saa niimoodi panna usaldama ja siis alt
    vedada. Tüli tulemusenaJüri ei suhelnud oma vanematega ca 1,5 aastat.

    Ma olin imestunud, kui seda juttu kuulsin. Olen selle üle nüüd mõelnud terve ööpäeva ja olen tõsiselt kurb. Me just leppisime
    mehega kokku, et hakkame last plaanima (initsatiiv tuli mehelt), aga kuuldes kuidas minu ämm hoiatas mind, et lapsed võivad
    Jürile närvidele hakata käima, siis ei teagi mida arvata … Samas mehe soov lapsi saada tundub olevat siiras, ta räägib “meie
    titast” ja ca kuu aega tagasi Itaalia reisilt tulles olid väiksed beebipapud üks osa kingitustest. Mina ise tunnen ka, et
    majanduslik seis on hea ja elutarkust piisavalt (olen kohe varsti 28 a), et võiks lapse saada. Püüan positiivselt mõelda, et see
    mis juhtus on minevik, et ei olnud tema enda lapsed ja tema oli tookord suht noor – ainult 28a, et kasvatada võõraid lapsi ning
    loodan, et ta on oma õppetunnid kätte saanud. Samas olen ma täiesti seda meelt, et iga naine peaks sünnitama nii palju lapsi
    kui suudab ka üles kasvatada (minu puhul siis 1-2), kuigi kehva on niimoodi ette mõelda halvasti …

  • Reply Triin 8. august 2015 at 19:32

    Tere inimene, kes selle kirja kirjutas 🙂 Võid minule e-maili saata ja võime suhelda sel teemal ilmselt tunde ja tunde, sest mul on
    sama teema juba 2 aastat. Lühidalt oskan nõu anda, et saa sellest ootusest ja lootusest ja kujutluspildist üle ja loo uus plaan, kui
    see unistus ei töötanud. Oma lapseks suudab mees võõrast last pidama hakata vist küll vaid siis, kui ta on EBAINIMLIKULT suure
    südamega. Ja tegelikult pole see solvang meestele, sest eks ka naistega on nii. Kas sina suudaks elukaaslase last/ lapsi võtta enda
    omana? Seda enam, kui neil on ka PÄRIS ema olemas. Naistele on see ilmselt lihtsam, kuid ma ei usu, et see tunne on ikka sama,
    mis OMA lapsega, kelle sünnitanud oled. Su lapsel on ju isa olemas ja su elukaaslane ei pea olema talle isa eest! Mõtle see oma
    peas läbi ja saad ise ka aru. NB! See aga ei tähenda, et elukaaslane ei saaks teha lapsega koos kõiki neid tegevusi, mida lapsed
    isadega teevad – loomaaed, mänguväljakul möllamine, meres ujumine või ujuma õpetamine, koos poes käimine või koos emale
    üllatuse või sünnipäevakingi valmistamine. SEE ON HOOPIS TEINE TEEMA! Ja selleks ei pea ta tundma sinu last OMA lapsena.
    Kui neid asju mees teha ei taha, siis onngi teine teema, kas nad ei saa läbi või mees pole üldse huvitatud ega selline võõrasisalik
    tüüp. See ka ei tähenda, et ta oma lastega või oma tulevaste lastega seda teha ei tahaks. Meil on kärgpere, minu laps ja mehe kaks
    last, kes nädalavahetuseti meiega, ja me oleme koos hea kamp juba 2 aastat, aga konflikte on ikka (nendest ma siin kirjutada
    avalikult ei taha, aga võid mulle kirjutada, siis olen nõus oma kogemusi jagama :)).

  • Reply Anonüümne 8. august 2015 at 16:42

    Oleneb, kas uus elukaaslane ei arvesta su lapsega, ei
    hooli temast jne või ei soovi lihtsalt nö kasvatuses
    osaleda. Võib ju ka olla, et mees ei tunnegi end lihtsalt
    kindlalt, sinu last käskides ja keelates, kuna nad pole
    veel nii lähedased ja mees kardab nt jätta muljet, et
    kiusab sinu last vms. Kui mees ütleb otse välja, et oma
    lapsega pead ise tegelema ja ta on sinu, mitte tema oma,
    siis on põhjust muretsemiseks. Vastasel juhul anna
    lihtsalt aega. Ma ei osaks ka teise inimese last kohe
    kasvatama hakata.

  • Reply Mirjam 8. august 2015 at 15:54

    Mina ise olen perest, kus nii emal kui ka isal oli enne kokkusaamist mõlemal üks laps. Emal oli 3-aastane tütar (minu õde) ja isal
    sama vana poeg (minu vend). Selleks ajaks, kui mu vanemad kohtusid, kumbki enam abielus ei olnud, emast oli saanud
    üksikema ning isa küll osales oma lapse kasvatamises, kuid laps temaga ei elanud.
    Aastate jooksul on mu isa minu õde kasvatanud, kui oma last. Ka õde võttis ta kiiresti omaks ning “pärisisa”ga mingeid suhteid
    pole (ega ta ei tahtnud ka). Mingil hetkel, kui mu õde ja vend põhikoolis käisid, kolis vend ka meie juurde (mina olin siis
    algklassilaps) ja niipalju, kui ma sellest olukorrast tean, tegi mu ema absoluutselt KÕIK, mis oli tema võimuses, et aidata mu
    vennal erinevaid kooli- ja suhteprobleeme lahendada.

    Ehk siis – kõigepealt võttis mu isa omaks mu õe ja tegi, kõik, et talle hea isa olla ning seejärel ohverdas mu ema väga palju oma
    aega ja närve, et aidata ja kasvatada mu venda. Leian, et hakates üksikvanemaga kokku elama, tuleb selliseid asju alati arvesse
    võtta ja enda jaoks lahti harutada. A´la “mu kaaslase laps elab hetkel oma teise vanemaga, aga mis siis, kui midagi juhtub ja ta
    meiega elama hakkab.”

  • Reply Kiku 8. august 2015 at 14:52

    Mina olin 18 kui hakkasin koos elama endast 10 aastat
    vanema mehega, kellel oli kaks algklasssides käivat
    last. Lõpuks elasid lapsed koos meiega, oli raskemaid
    ja kergemaid aegu. Oli armukadeduse laste ja minu
    vahel isa pärast. Olin ise ka noor ja kohati oli mehel
    tunne,et tal on kolm last, kuna kõik tahtsid tema
    tähelepanu, kaasa arvatud mina 🙂 . Samas olin ka
    küllaltki nõudlik koristamise ja korra pidamise suhtes,
    mis tekitas kodus laste ja minu vahel konflikte,
    mehelegi tundus, et nagu kiusaksin neid…. Siis sündis
    meil ühine laps,elu loksus paika. Mees nägi, et olen ka
    meie ühise lapsega sama nõudlik. Nüüdseks on koos
    oldud üle kümne aasta, kolm aastat neist abielus.
    Abikaasa esimestest lastest on saanud tublid
    täiskasvanud inimesed ja üldse on tore, et nad olemas
    on 🙂 .

  • Reply Jaana 8. august 2015 at 13:39

    Mina pole lapsevanem ega midagi, aga arvan,
    et kui sünniks laps ja tuleb uus mees, ei laseks
    mina oma lapsel teda isaks küll kutsuda, aga
    kui mees on valinud mind, peab ta ka lapsega
    arvestama, sest ta ju teab, et mul on laps ja
    seega teda samuti perena võtma ja hoidma
    nagu oma.

  • Reply s 8. august 2015 at 13:36

    Minul on küll vähe teine olukord, nimelt mehel last ei
    ole. Aga olen samuti üksikema ja elan uue
    elukaaslaega kellel lapsi ei ole. Algus nõudis palju
    kannatlikkust ja mõistmist-harjumine teineteisega
    lapsel ja mehel võtab aega, nad ju nö “jagavad mind” ja
    laps oli ikka päris armukade. Kuid nüüd paar aastat
    hiljem kutsub mu laps küll meest nimepidi kuid
    teistele räägib et issi. Teevad koos kõiki samu asju
    mida me kolmekesi olleski teeme…mängime, käime
    õues, loomaaias, joonistame jnejnejne. Ma ei sunni
    mehele olema lapse ISA , küll aga peab ta lapsest
    hoolima nagu “oma” lapsest ja seda ta ka teeb. Kõik
    läheb iga päevaga aina paremaks ja me oleme
    perekond. Laps saab tunda ennast turvaliselt nii minu
    kui mehega. Mees ei lükka keelamist minu kraesse, ta
    teab millal keelata ja kui vaja teeb seda.

    Andke teineteisele aega, nii sujub kõik!

  • Reply katu 8. august 2015 at 13:01

    Minu isiklik arvamus on olnud enne lapseootele
    jäämist ja ka praegu, et kui sa elad koos naise/mehega
    ja tema eelmisest elust sündinud lapse/ lastega, siis
    oled sa ka nende lapse/laste perekond. See palju
    osalust sulle “kui uuele liikmele lubatakse” on siis
    läbirääkimiste asi. Üldiselt on see loomulikusest
    tulenev, et sa osaled kasvatuses ja ka otsustes omal
    moel, mitte ei ütle et see pole minu laps ja see pole
    minu asi öelda. Mul on hirmus kahju neist lastest, kes
    peavad nii elama, oma ema/isa uue elukaaslasega
    jagama ja perekonna mitteühtust tundma. Kui sa valid
    endale kaaslase, kel on laps, siis pead ka arvestama et
    see laps on ka sinu perekond! Olenemata sellest, et tal
    on oma pärisisa olemas. – Kohatu prognoos, kuid
    üldiselt sellised kooselud, kus lapsega uus elukaaslane
    ei arvesta, ei jää üldiselt püsima. Sest kui sa armastad
    oma last kogu südamest, siis sa ei taha talle nii
    poolikut ja eriskummalist arusaama perekonnast.
    Minu ema leidis ka endale uue elukaaslase, kui olin 12
    ja õde 5. Harjumine üksteisega võttis loomulikult
    aega, kuid praegusel hetkel nimetan ma oma kasuisa
    rohkem isaks kui pärisisa. Just seepärast, et ta on
    osalenud meie kasvatuses ja on ka nüüd 12 aastat
    hiljem olemas meie elus.

  • Reply erk 8. august 2015 at 12:51

    Olin sellises suhtes. Ainsa vahega,
    et tema oli samuti üksikisa. Mees
    hakkas minu lapsel ja oma lapsel
    vahet tegema, kuna minu laps oli 1,5
    a vanem oli tema alati “suurem,
    targem” jne, ja tema oma “aga ta on
    ju väike veel ja võib”
    Lõppes sellega, et hakkas mu last
    karistama, lööma, kuna ei meeldinud
    tema käitumine. Läksime lahku.
    Alguses oli ka väga hooliv ja tore,
    jama hakkas pihta kui olime u kuu
    aega koos elanud.
    Muidugi oli suhtes ka muid ohumärke
    mida nüüd alles näen ohumärkidena, ei
    meeldinud talle ükski mu sõber ega
    pereliige ning üritas neist eraldada.
    (see tuli ka siis kui koos juba elasime.)
    Enne kooselu oli kõik korras. Või noh
    antud juhul – mees teeskles, et kõik
    oleks korras.
    Peale suhet tunnistas, et nägi mind
    pigem oma lapse lapsehoidjana kui
    enda naisena, et tal oli hea elada
    kuna laps oli valvatud.
    Teil võib ka kõik seni tore ja korras
    olla kuniks omavaheline laps tuleb,
    mees ei pruugi, aga võib hakata vahet
    tegema.
    Muidugi pole kõik lood nii koledad,
    aga minu lugu oli selline.