Lugesin mina just Lipsukese postitust (LINK), kui mulle meenus, et sain ka mina paar päeva tagasi ühe lugejakirja, kus naine palus nõu minu lugejatelt. Mina ise nõu anda ei oska, aga ehk on lugejatest kellelgi olnud olukorda, kus uus mees kasvatab eelmisest kooselust last?
***
Tere! Loen su blogi huviga ja nüüd kerkis mul endal ka üles üks nö murekoht või teema, millele oleks hea saada suurema ringi vastukaja. Mõistagi sooviksin, et juhul, kui sa selle teema avalikuse ette tood, siis mina jääksin anonüümseks.
Aga lühidalt siis taustast: olen üksikema ja üksi jäin juba raseduse ajal. Laps on hetkel kohe neljaseks saamas ja lapse isa ka orbiidil umbes kolm korda kuus. Aga olen nüüd loomas uus suhet mehega, kellel endal veidi suurem laps. Meil on koos mehega hirmus tore olla ja klapime hästi. Vestlesime hiljuti laste teemal ehk siis minu lapse teemal ja ta ütles, et tema hirmuks on, et ta ei suuda minu last kunagi võtta nii nagu enda last. Mingis osas nõustun sellega, sest lapsel on ju ikkagi oma isa ja ma ei otsigi oma lapsele uut isa. Kuid siiski – mu soov ja unistus on ikkagi olnud, et mu mees armastab ming ja minu last ja et me oleme üks pere. Mis siis, et lapsel on ka isa, kes temaga mõned korrad kuus kohtub. Aga kui elada koos igapäevaselt, siis tundub imelik, kui mees ei suhtu lapsesse kui nö oma lapsesse. See tegelikult tuleb juba praegu välja mingites olukordades, kugi jah, hetkel veel vara mingeid lõplikke järeldusi teha, et kuidas olema hakkab. Kuid tore ju oleks, kui mees, kellega mina ja laps igapäevselt koos oleme, teeb ka minu lapsega asju, mida tavaliselt isad teevad – ehk käib rattaga sõitmas, jäätist söömas, loomaaias vms.
Tahakski teada, kuidas on inimeste seisukoht ja arvamus ja kogemused? Kuidas peaks olema ja võiks olla sellises olukorras rollid? Lugejate kogemused oleks eriti teretulnud, et kuidas on elu uue elukaaslasega ja kuidas lapse-elukaaslase suhted on. Seda tean ma kindlalt, et oma lapsele tahan ma parimat ja alati valin tema, ükskõik kui raske see mulle ka poleks.
Kuidagi raske on seda kirjeldada, aga no nt olukord, kus laps taob teda, lapse jaoks on see mäng, aga mina muidugi ei luba ennast nii taguda. Ja siis mees lihtsalt laseb seda teha ja ütleb, et pole tema asi keelata. Kui mina ütlen lapsele seepeale, et ei tohi, siis muidugi ta jätab kohe järgi. Sellised väikesed asjad. Ehk siis on ta väljendanud seda, et ta ei osale lapse nö kasvatamises ja vahel võib ju vaadata, kui vaja on, aga et see pole siiski ju tema laps ja turvatunde peaks ta isalt saama ja isa peaks lapsel ikkagi see olema, kes temaga igasugu tegevusi. Võib olla olengi mina naiivitar ja sinisilm ja tegelikus elus ongi nii, et kui nö kärgpere kokku saab, siis igaüks tegeleb ise oma lapsega, aga mulle tundub see kummaline. Minu jaoks on loomulik, et ma pesen õhtuti tema lapse hambaid ka ja loen unejuttu ja teen head ööd kalli-musi. Ma ei kujutaks seda teistmoodi ette ja tema laps on ka mulle armas ja kallis.
Ehk siis tundub mulle selline elukorraldus taoline, et ma ikkagi olen üksikvanem 🙁 Mis siis, et elan koos kellegagi. Aga võibolla see peabki nii olema, lihtsalt mul ju puudub igasugune kogemus. Ehk su lugejad saaks nõu anda?
Kallid lugejad, mida teie arvate?
18 kommentaari
Tänaseks on siis meie lugu siiski lõppenud 🙁 Mees siiski tunnistas, et ei suuda võõra lapsega koos olla ja elada ja seda oli näha ka
tema käitumisest.
🙁 Ära muretse, leidub palju neid, kes hea meelega ka lastega sõbrunevad!
Suur aitäh kõigile nii toetavate vastuste eest minu murele! Olen enda jaoks tänaseks asja selgeks mõelnud ja leppinud olukorraga.
Annan aega ja kõik loksub paika. Kuna mees mu lapsesse siiski halvasti ei suhtu, siis ei tee sellest enam probleemi. Teie vastukaja
andis mulle palju head nõu!
Ma ei tea, kas sa lugeja neid
vastuseid enam loed aga kirjutan siiski.
Mina elan koos mehega, kellel on
eelmisest suhtest laps. Hetkel on ta
6 aastane. Kui kohtusime mehega siis
laps sai 3. Lahku läksid nad
enamvähem siis kui laps oli alles
aastane.
Mina saan su mehest täitsa aru. Ma ei
suuda ka mehe last kunagi nii võtta
nagu oma last. Kurb aga nii see on.
Laps elab koos emaga ja kui meiega on
siis on tore aga mingit ülevoolavalt
emaarmastust ma ei tunne. Vb tuleb
see sellest, et mees ka arvas, et ma
peaks tema last armastama sama palju
nagu enda omasid. See ei ole
reaalselt võimalik. Ta veedab enamuse
aja emaga ja teatud asjad ja tema ema
poolne kasvatus häirirb mind teatud
asjades. Aga kes olen mina, et tema
last kasvatada? Olen proovinud ka
omapoolseid soovitusi anda ja
suunata, kuidas oleks tulevikus
lapsel parem aga mees neid kuulda ei
võta ja olen loobunud.
Pealegi kõige hullem on see, et see
laps on täpselt oma ema koopia 😀
Nüüd on meil mehega ühine laps ka.
Vb oleks asi teistmoodi, kui mehe
laps meiega koos elaks.
Meie puhul vahet tegemine on
niipalju, et suuremale lapsele on
rohkem lubatud. Ta näeb isa nii vähe
ja isa poputab ja hellitab teda
liigselt. Mina seda asjade kuhjamist
ja ostmist ei poolda. Ei luba meie
ühisel lapsel sellega manipuleerida,
et kui tema tahab siis saab. Saab
kauem üleval olla jne. Hetkel meie
ühine laps on veel väike, et aru
saada asjadest aga hiljem hakkavad
kindlasti probleemid, et miks suur
vend saab tema ei saa(nt kaua üleval
olla). Ma pooldan ühel ajal magama
minemist, suurel lapsel laseb mees
aga poole ööni üleval olla. Aga
imelik on kuidagi sundida suuremat
magama. Ma siiski nii emana ennast
talle ei tunne, et käsutama ja
käskima hakkan. Ma olen selline
neutraalne- kui ikka teeb suurt
pahandust siis keelan ja kui on hea
siis kiidan. Aga teda kaisutama ja
musitama hakata on minu jaoks liiga
võõras.
Sai vist vähe segane jutt aga point
on see, et sa ei saagi sellist asja
mehelt nõuda, et ta armastaks võõrast
last nagu oma. See ei ole inimlikult
võimalik(minu arust). Selliseid on
tegelikult vähe, kes seda suudavad.
Ja ilmselt need, kellel omal lapsi pole.
Minuarust kõige tähtsam on see, et
mees käitub sinu lapsega loomulikult
ja hästi.
No minu mees on vist see nö ebaharilikt suure
südamega mees 🙂 mul eelmisest abielust tütar
ja uus mees võttis lapse kohe täitsa omaks.
Kuigi lapsel endal aktiivselt tegutsev isa ka
olemas, siis ikkagi kõik klapib. Nüüd saime
pisipere juurde ja ma võin ausalt öelda, et
mees tegeleb minu suurema lapsega, kes pole
tema veri, rohkem, kui enda lapsega. Ja kui
keegi temalt küsib, et mitu last sul on? Vastab
ta, et kaks 🙂 Ma ausalt ei kujutaks ka teisiti
ette!
Minu mehel on kaks last elavad ema juures. Emal uuest kooselust üks laps. elavad meist päris kaugel. Mis mind aga häirib on
ema ükskõiksus OMA laste suhtes. Viimane “nali” oli paar nädalat tagasi. Kuna kodune ema soovib puhkust, siis oli plaaninud
lastele laagri (isa maksis), kokkulepe siis nii, et toob minu kodukohta lapsed ära, ja mina viin laagrisse edasi – laager asus siis
metsas. Ütlesin ka korraga, et hommikul kell 10 HILJEMAL olgu kohal. Õhtul veel vastati, et varem – kohe varahommikul on
juba lapsed minu juures. Mis ma siis õhtul muud teha sain – kui kõpsti poodi, kuna meil lapsi ei ole, siis sellist nänni kodus ei ole.
(helbed, kommid, kakao). Aga mis välja tuli, kella 12 ajal sain ema kätte – nimelt eelmisel õhtul oli otsustatud pidu pidada, ning
lapsed olid juba ette laagrisse hilinenud! Pm. kella 12 algas vastuvõtt laagris, mina sain lapsed 14 ajal, ja oli veel tunnike sõita ;S
Oleks see veel kõik, ema oli otsustanud, et tema 9 ja 11 aastased POISID oskavad riideid pakkida. Mingid asjad – pesuasjad,
hambahari, laagrisse nänn jne suuts mu mees tuvastada enne poiste jõudmist – hiljem tuli välja, autos, et kahe peale oli paar
sokke, mitte ühtegi paari teksaseid/dresse, üks paar tosse jne. No poisid panid kiirelt asjad kokku – ja EMA ei kontrollinud mitte
midagi. Mis muud üle jäi, kui järgmine päev, kohe hommikul poodi, riideid ostma ja laagrisse viima. Häbiots oli minul “Tädil” kui
kuulsin, et laagri kasvatajad olid saanud Humanast lastele tasuta riideid, kuna poisid juba õhtul kurtsid külma. Aga ema tundus
mehe arvates väga ükskõikne. Et poiste oma viga – neil käed – jalad otsas ju!
Loomulikult on probleeme ka kooliga. Kodune ema (kõik kolm last käivad siis koolis/lasteaias) ei leia aega, et laste kodutöid, ja
koolikotti kontrollida. Rääkimata söögi tegemisest!!!!
Ausalt, need lapsed on minule võõrad! Aga olen mehele juba korduvalt öelnud, et peame nad ema käest ära võtma! (tegelikult
just hariduse pärast muretsen ja tühjast kõhust ka).
Ja arvan, et teemalgataja mees on aus ja usun, et tulete toime!
Minu mehel on ka eelmisest kooselust 11 aastane
poiss, kes elab meiega ja mina ka ei võta teda kui enda
last, sest tal on siiski ka oma ema olemas. Küll aga
hoolin ma temast siiski ja ta on ka mulle armas ja kallis
ning ma proovin ka kasvatuses aidata niipalju kui minu
võimuses. Olen ka mehele öelnud, et minust ei saa
poisi ema, sest tal on juba ema, olgugi et see harva
emana käitub.
“Vestlesime hiljuti laste teemal ehk siis minu lapse teemal ja ta ütles, et tema hirmuks on, et ta ei suuda minu last kunagi võtta nii
nagu enda last.”
See lause jätab mulje justkui mees oleks valmis vähemalt proovima ning muretseb selle pärast heas mõttes umbes et tema on
valmis andma endast parima, aga pole lihtsalt kindel kui hästi see tal välja tuleb. Iseenesest tundub see ju hea märk. Probleem
oleks kui vestlesite ja ta lihtsalt ühmas et tema ei sinu võta last omana ja sina lepi nüüd sellega ning tema ei kavatsegi proovida.
Minu peres oli nii, et mu isa ja ema said kokku, kui mu isal oli juba esimesest abielust poeg, kuid tal ei lastud poja ligi, ent mu
emal oli varasemast kooselust tütar ja kuna mu isa ongi suure südamega inimene, siis aitas mu emal mu õde kasvatada.
Praeguseks on suhted ammu korras, isegi mu õde ja isapoolne poolvend saavad hästi läbi.
Õde oma pärisisaga minu teada kunagi suhelnud pole ja praeguseks on ta ka surnud. Minu isa ta alati isaks küll ei pea, kuid on
aktsepteerinud tema olemasoluga ja võtab meid kõiki ülejäänuid(mind ja mu vendi) kui pereliikmeid.
Huh, väga aktuaalne teema. Ma lisan siia nüüd omapoolse olukorra kirjelduse. Olen aasta olnud suhtes (ja ka koos elanud)
Jüriga (nimed muudetud). Eile õhtul Jüri ema kurtis just, et tema pojal ikka nii raske iseloom, Mina imestasin, et kuidas nii, sest
minul jätkub küll ainult ülivõrdes sõnu oma mehe kohta. Ämm rääkis sellise loo, et 5-6 a tagasi oli Jüril ühe töökaaslasega
(sama firma, kus ka mina töötan täna) tekkinud suhe endast 8 a vanema Eveliniga, kellel oli lapsed 5 a ja 7a. Jüri oli sellel ajal 28
a ja Evelin oli juba 36 a. Ämm rääkis, et Jüri oli alguses oma vanematele sõnad peale lugenud, et nad Evelini ja tema lapsed
omaks võtaksid, samuti oli Jüri olnud väga hoolitsev lastega tegelemises. Lapsed olid ka toredad ja sõnakuulelikud olnud ning
ämm ja äi olid neid täitsa enda omadeks pidanud. Evelin ostis laenuga suurema korteri linna äärde ja koos Jüriga plaaniti isegi
kolmandat last. Kuid ühel jõululaupäeva õhtul läksid Jüri ja Evelin tülli, kuna Jüri ei soovinud minna hiljem Evelini vanemate
juurde pühasid tähistama, kuigi lapsed olevat nurunud, et Jüri ikka kaasa tuleks. Jüri ja Evelin läksid suure tüliga lahku ning
põhjuseks olevat olnud Jüri sõnul, see et tema ei saa oma hobidega piisavalt tegeleda (muusika kirjutamine ja loomine arvutis),
kuna lapsed segavad teda. Õhtu lõppedes ema pidas oma pojale loengu, et inimesi ei saa niimoodi panna usaldama ja siis alt
vedada. Tüli tulemusenaJüri ei suhelnud oma vanematega ca 1,5 aastat.
Ma olin imestunud, kui seda juttu kuulsin. Olen selle üle nüüd mõelnud terve ööpäeva ja olen tõsiselt kurb. Me just leppisime
mehega kokku, et hakkame last plaanima (initsatiiv tuli mehelt), aga kuuldes kuidas minu ämm hoiatas mind, et lapsed võivad
Jürile närvidele hakata käima, siis ei teagi mida arvata … Samas mehe soov lapsi saada tundub olevat siiras, ta räägib “meie
titast” ja ca kuu aega tagasi Itaalia reisilt tulles olid väiksed beebipapud üks osa kingitustest. Mina ise tunnen ka, et
majanduslik seis on hea ja elutarkust piisavalt (olen kohe varsti 28 a), et võiks lapse saada. Püüan positiivselt mõelda, et see
mis juhtus on minevik, et ei olnud tema enda lapsed ja tema oli tookord suht noor – ainult 28a, et kasvatada võõraid lapsi ning
loodan, et ta on oma õppetunnid kätte saanud. Samas olen ma täiesti seda meelt, et iga naine peaks sünnitama nii palju lapsi
kui suudab ka üles kasvatada (minu puhul siis 1-2), kuigi kehva on niimoodi ette mõelda halvasti …
Tere inimene, kes selle kirja kirjutas 🙂 Võid minule e-maili saata ja võime suhelda sel teemal ilmselt tunde ja tunde, sest mul on
sama teema juba 2 aastat. Lühidalt oskan nõu anda, et saa sellest ootusest ja lootusest ja kujutluspildist üle ja loo uus plaan, kui
see unistus ei töötanud. Oma lapseks suudab mees võõrast last pidama hakata vist küll vaid siis, kui ta on EBAINIMLIKULT suure
südamega. Ja tegelikult pole see solvang meestele, sest eks ka naistega on nii. Kas sina suudaks elukaaslase last/ lapsi võtta enda
omana? Seda enam, kui neil on ka PÄRIS ema olemas. Naistele on see ilmselt lihtsam, kuid ma ei usu, et see tunne on ikka sama,
mis OMA lapsega, kelle sünnitanud oled. Su lapsel on ju isa olemas ja su elukaaslane ei pea olema talle isa eest! Mõtle see oma
peas läbi ja saad ise ka aru. NB! See aga ei tähenda, et elukaaslane ei saaks teha lapsega koos kõiki neid tegevusi, mida lapsed
isadega teevad – loomaaed, mänguväljakul möllamine, meres ujumine või ujuma õpetamine, koos poes käimine või koos emale
üllatuse või sünnipäevakingi valmistamine. SEE ON HOOPIS TEINE TEEMA! Ja selleks ei pea ta tundma sinu last OMA lapsena.
Kui neid asju mees teha ei taha, siis onngi teine teema, kas nad ei saa läbi või mees pole üldse huvitatud ega selline võõrasisalik
tüüp. See ka ei tähenda, et ta oma lastega või oma tulevaste lastega seda teha ei tahaks. Meil on kärgpere, minu laps ja mehe kaks
last, kes nädalavahetuseti meiega, ja me oleme koos hea kamp juba 2 aastat, aga konflikte on ikka (nendest ma siin kirjutada
avalikult ei taha, aga võid mulle kirjutada, siis olen nõus oma kogemusi jagama :)).
Oleneb, kas uus elukaaslane ei arvesta su lapsega, ei
hooli temast jne või ei soovi lihtsalt nö kasvatuses
osaleda. Võib ju ka olla, et mees ei tunnegi end lihtsalt
kindlalt, sinu last käskides ja keelates, kuna nad pole
veel nii lähedased ja mees kardab nt jätta muljet, et
kiusab sinu last vms. Kui mees ütleb otse välja, et oma
lapsega pead ise tegelema ja ta on sinu, mitte tema oma,
siis on põhjust muretsemiseks. Vastasel juhul anna
lihtsalt aega. Ma ei osaks ka teise inimese last kohe
kasvatama hakata.
Mina ise olen perest, kus nii emal kui ka isal oli enne kokkusaamist mõlemal üks laps. Emal oli 3-aastane tütar (minu õde) ja isal
sama vana poeg (minu vend). Selleks ajaks, kui mu vanemad kohtusid, kumbki enam abielus ei olnud, emast oli saanud
üksikema ning isa küll osales oma lapse kasvatamises, kuid laps temaga ei elanud.
Aastate jooksul on mu isa minu õde kasvatanud, kui oma last. Ka õde võttis ta kiiresti omaks ning “pärisisa”ga mingeid suhteid
pole (ega ta ei tahtnud ka). Mingil hetkel, kui mu õde ja vend põhikoolis käisid, kolis vend ka meie juurde (mina olin siis
algklassilaps) ja niipalju, kui ma sellest olukorrast tean, tegi mu ema absoluutselt KÕIK, mis oli tema võimuses, et aidata mu
vennal erinevaid kooli- ja suhteprobleeme lahendada.
Ehk siis – kõigepealt võttis mu isa omaks mu õe ja tegi, kõik, et talle hea isa olla ning seejärel ohverdas mu ema väga palju oma
aega ja närve, et aidata ja kasvatada mu venda. Leian, et hakates üksikvanemaga kokku elama, tuleb selliseid asju alati arvesse
võtta ja enda jaoks lahti harutada. A´la “mu kaaslase laps elab hetkel oma teise vanemaga, aga mis siis, kui midagi juhtub ja ta
meiega elama hakkab.”
Mina olin 18 kui hakkasin koos elama endast 10 aastat
vanema mehega, kellel oli kaks algklasssides käivat
last. Lõpuks elasid lapsed koos meiega, oli raskemaid
ja kergemaid aegu. Oli armukadeduse laste ja minu
vahel isa pärast. Olin ise ka noor ja kohati oli mehel
tunne,et tal on kolm last, kuna kõik tahtsid tema
tähelepanu, kaasa arvatud mina 🙂 . Samas olin ka
küllaltki nõudlik koristamise ja korra pidamise suhtes,
mis tekitas kodus laste ja minu vahel konflikte,
mehelegi tundus, et nagu kiusaksin neid…. Siis sündis
meil ühine laps,elu loksus paika. Mees nägi, et olen ka
meie ühise lapsega sama nõudlik. Nüüdseks on koos
oldud üle kümne aasta, kolm aastat neist abielus.
Abikaasa esimestest lastest on saanud tublid
täiskasvanud inimesed ja üldse on tore, et nad olemas
on 🙂 .
Mina pole lapsevanem ega midagi, aga arvan,
et kui sünniks laps ja tuleb uus mees, ei laseks
mina oma lapsel teda isaks küll kutsuda, aga
kui mees on valinud mind, peab ta ka lapsega
arvestama, sest ta ju teab, et mul on laps ja
seega teda samuti perena võtma ja hoidma
nagu oma.
Minul on küll vähe teine olukord, nimelt mehel last ei
ole. Aga olen samuti üksikema ja elan uue
elukaaslaega kellel lapsi ei ole. Algus nõudis palju
kannatlikkust ja mõistmist-harjumine teineteisega
lapsel ja mehel võtab aega, nad ju nö “jagavad mind” ja
laps oli ikka päris armukade. Kuid nüüd paar aastat
hiljem kutsub mu laps küll meest nimepidi kuid
teistele räägib et issi. Teevad koos kõiki samu asju
mida me kolmekesi olleski teeme…mängime, käime
õues, loomaaias, joonistame jnejnejne. Ma ei sunni
mehele olema lapse ISA , küll aga peab ta lapsest
hoolima nagu “oma” lapsest ja seda ta ka teeb. Kõik
läheb iga päevaga aina paremaks ja me oleme
perekond. Laps saab tunda ennast turvaliselt nii minu
kui mehega. Mees ei lükka keelamist minu kraesse, ta
teab millal keelata ja kui vaja teeb seda.
Andke teineteisele aega, nii sujub kõik!
Minu isiklik arvamus on olnud enne lapseootele
jäämist ja ka praegu, et kui sa elad koos naise/mehega
ja tema eelmisest elust sündinud lapse/ lastega, siis
oled sa ka nende lapse/laste perekond. See palju
osalust sulle “kui uuele liikmele lubatakse” on siis
läbirääkimiste asi. Üldiselt on see loomulikusest
tulenev, et sa osaled kasvatuses ja ka otsustes omal
moel, mitte ei ütle et see pole minu laps ja see pole
minu asi öelda. Mul on hirmus kahju neist lastest, kes
peavad nii elama, oma ema/isa uue elukaaslasega
jagama ja perekonna mitteühtust tundma. Kui sa valid
endale kaaslase, kel on laps, siis pead ka arvestama et
see laps on ka sinu perekond! Olenemata sellest, et tal
on oma pärisisa olemas. – Kohatu prognoos, kuid
üldiselt sellised kooselud, kus lapsega uus elukaaslane
ei arvesta, ei jää üldiselt püsima. Sest kui sa armastad
oma last kogu südamest, siis sa ei taha talle nii
poolikut ja eriskummalist arusaama perekonnast.
Minu ema leidis ka endale uue elukaaslase, kui olin 12
ja õde 5. Harjumine üksteisega võttis loomulikult
aega, kuid praegusel hetkel nimetan ma oma kasuisa
rohkem isaks kui pärisisa. Just seepärast, et ta on
osalenud meie kasvatuses ja on ka nüüd 12 aastat
hiljem olemas meie elus.
Olin sellises suhtes. Ainsa vahega,
et tema oli samuti üksikisa. Mees
hakkas minu lapsel ja oma lapsel
vahet tegema, kuna minu laps oli 1,5
a vanem oli tema alati “suurem,
targem” jne, ja tema oma “aga ta on
ju väike veel ja võib”
Lõppes sellega, et hakkas mu last
karistama, lööma, kuna ei meeldinud
tema käitumine. Läksime lahku.
Alguses oli ka väga hooliv ja tore,
jama hakkas pihta kui olime u kuu
aega koos elanud.
Muidugi oli suhtes ka muid ohumärke
mida nüüd alles näen ohumärkidena, ei
meeldinud talle ükski mu sõber ega
pereliige ning üritas neist eraldada.
(see tuli ka siis kui koos juba elasime.)
Enne kooselu oli kõik korras. Või noh
antud juhul – mees teeskles, et kõik
oleks korras.
Peale suhet tunnistas, et nägi mind
pigem oma lapse lapsehoidjana kui
enda naisena, et tal oli hea elada
kuna laps oli valvatud.
Teil võib ka kõik seni tore ja korras
olla kuniks omavaheline laps tuleb,
mees ei pruugi, aga võib hakata vahet
tegema.
Muidugi pole kõik lood nii koledad,
aga minu lugu oli selline.