jõulujutud

Aastas pole vist ühtegi nii väsitavat aega kui jõulupühad. Seekord sai ka jõulud kodus oldud, siis järgmisel päeval Kardo vanavanemate juures käidud ja peale seda põrutasin mina Triinu maale sõpradega jõule pidama. Ütleme nii, et mul on sellest jõulutamisest juba super siiber ees, aga minu ema juurde tuleb ka veel minna, siis saab ehk lõpuks selle õudusega ühele poole. Mitte, et ma hull jõuluvihkaja oleks, aga no kaua võib?!

Mingit jõulutunnet mul 24dal esiti ei olnud, aga kui olime laua taha istunud  ja avastasin, et laud on söögist lookas (ise tegin kõik!) ja laua taga ainult parimad inimesed siin ilmas, siis tuli pühalik tunne peale küll. Aaahjaa, toad olid ka superkorras, nii et see tegi asja lausa veel paremaks. Kahjuks praeguseks on see kaunis puhtus kadunud ja ühtlasi ka mu jõulumeeleolu.

Kõlan nagu ma oleks jube pahane ja porisen siin omaette, tegelikult olid mul väga ilusad jõulud. Ma sain elus esimest korda kingi, mille peale ma reaalselt nutma hakkasin. Ah, seda näete kunagi videost, kui ma seda töödelda viitsin. Kardo käest sain muuhulgas meie maja võtme (mul siiani ei olnud nagu). Lisaks veel värvimisraamatu ja Kardo isetehtud värvimisraamatu ja mullivee tegemise masina ja Kardoga matchivad kampsunid ja superilusad diivanipadjad. Mul ei tule kõik meeldegi ja tegelt, mis ma siin ikka enda kinkidega uhkustan. Kõige lahedam oli üldse minu kingitus Kardole.

Eelmisel aastal oli Kardo kahevahel, et kas osta Timberlandid või mingid suvakad analoogid. Kuna teised olid odavamad, siis ma pakkusin, et mis vahet neil on – näevad ju samasugused välja. Nägid enam-vähem jah, aga lagunesid üsna kiiresti ära ka. Eelmisel kevadel olid igal pool Sportlandides Timberlandidele megaaled (umbes 50 euriga sai paari!) ja nõnda läksime me Kardoga ka uurima, et ehk ta sealt endale paarikese leiab. Tüng, hoopis mina leidsin. Kardo jäi tühjade käte ja paljaste jalgadega.

Sel aastal oli “jõulutaat” targem ja pani Kardole kuuse alla ilusad, kollased ja orginaalsed Timberlandid, mida ta nüüd uhkelt aastaid kanda saab. Kardo oli ka ise oma kingituse üle superõnnelik. Aga teda ootas midagi veel…

Kes teda natukenegi teab, on arvatavasti kuulnud, et Kardole meeldib täiega oma xboxi mängida. Inimene algatas endale isegi fondi, kuhu ta kogub endale xbox one raha ja värki.  Seega kinkisid Kadi ja Riho talle xboxi kuldkaardi. Mina ei tea, mis see on, aga ju siis vajalik asi olla. Noh, et siis kui kunagi raha kokku korjab, siis on üks mure vähem. Küll aga ei teadnud Kardo, et viimases pakis ootaski teda xbox one. Ta oli niiiiiiiiiii õnnelik – muudkui käis ja silitas seda pelgliku naeratusega, see oli nii armas. Nagu armunud poiss noh*.

(Ma pikalt ei viitsi rääkida, aga esiti tahtsin selle osta RDE.EE poest, kuid nad viivitasid ja lasid mu niiiii pikalt üle ja suvatsesid öelda päev enne jõule, et aaa, kõige varem esmaspäevaks saab kätte. Kuigi ma olin juba nädal tagasi tellimuse teinud. Seega nende pärast oleks mul võinud Kardole ka null kinki olla ja neil oli mega pohui. Isegi kirjadele ega kõnedele ei vastatud, sest “meil on väga kiire!!!”. Pärnu Euronicsist sain mis vaja lõpuks. Jumal tänatud, muidu mul oleks nii niru tunne olnud.)

*Ma olen muidugi seda täiel rinnal ära kasutanud. “Kardo, korista tuba ära. Mina kinkisin sulle xboxi! Kardo, tee kohvi, mina kinkisin sulle xboxi!”. Ok ok, tegelikult päris orja ma endale xboxi asemel ei saanud. Kui sain, siis on see üks erakordselt kehva ori, sest maja seisukord on taaskord enam kui kohutav.

Ps! Väike jõulusoovitus teile – never ever ärge jooge sellist jooki nagu Black Iron! See on hästi magus ja karamelline ja mõnus jook, millega kokse teha, aga eile saabusin ma Triinu maalt niimoodi koju, et hurmav Iron purskus miskipärast iga 20 minuti tagant sama teed üles, mis ta alla läks. Kardo ütles, et ma nägin sellegipoolest välja nagu printsess. Nagu näha, siis see xbox on ta südant ikka omajagu soojendanud.

Ma tegelt tahtsin juba otsa kokku tõmmata, aga ma näitaks ikka paari pildikest sellest ka, kuidas me Kardo vanavanematel külas käisime. Jah, Mari läks vanaema kasse näppima ja sai natukene haavatet, aga selle pani unustama üks mõnus kotitäis komme (mida ta avada ei oska, aga krabisevad kommid on niisama ka head).

Kas te saite või tegite sel aastal mõne kingi, mis kohe pisara silma võttis? Mina sain öelda, et sain ja tegin ja eks see olegi üks suur elu võit.