kiire laupäev

Nagu öeldud, on Kardo ikka veel Rootsimaal (või tegelikult juba teel tagasi) ja nõnda veetsin ma ka terve tänase päeva Mariga omapäi. Samas lendas see päevake nagu niuhti mööda, sest omapäi ei olnud me peaaegu üldse.

Hommik algas nagu ikka kella seitsmest, mil Mari tuli ja mulle sahtlist erinevaid objekte pähe pani, kuni ma kargu alla ajasin ja silmad lahti venitasin. Ei tea, kas peaks ise ka kell 9 magama minema iga päev, et Mariga samale režiimile saada, või mis. Igatahes me siis tõusime, sõime hommikust ja mina sain endale tänaseks ühe toreda tüdruku koerajalutajaks sebitud, sest eile õhtu näitas, et Mari ja Lottega kahekesti jalutada võimalik ei ole. Kui Mari on vankris, tiirutab Lotte ümber selle ja teiseks ei saa ma meie Joggeriga Lotte jalutus metsarajal normaalselt liigelda. Ilma vankrita olen ma jälle olukorras, kus üks tahab häda teha ja teine näiteks metsa joosta. Seega oli lihtsam maksta see viiekas ja nõnda sai Lotte oma tunnise tiiru tehtud ja mina samal ajal vähekene tuba koristada ja Mari üksikuid sokke mööda ilma taga otsida ja Mari tegeles samal ajal kõikide oma legoklotside elutuppa laiali laotamisega.

Siis saabusid mulle kaks külalist, kes tõid mulle puuviljamahlast komme (jube head!) ja saime natukene Lottest rääkida ja arutada. Üks külalistest tegeleb igapäevaselt koertega ja leidis, et pole väga hullu, kui Lottel veel teinekord häda tuppa tuleb, sest mõni inimene on ka aeglasem kui teine, peaasi, et progressi on. Lotte muidugi nautis seda täiega, et külalised teda muudkui näppisid ja temaga mängisid. Lõpuks oli vaene loom omadega nii läbi, et vajus räntsaki pikali ja sinna ta vedelema jäigi.

Kui ühed külalised läinud, tulid asemele vanad põhikoolisõbrannad Minni ja Maarja, kellega me tegime väikest sorti riidevahetuse. Ehk siis igaüks tõi hunniku asju, mille seast teised said endal sobivad välja vaadata. Sain ka paar head mahlakat saaki ja tore oli vahelduseks juttu puhuda ja kohvi rüübata.

Ja kohe kui Minni ja Maarja ära läksid, jõudsid siia Käta ja ta tütar Hannah, kellega seadsime sammud Happy Fly batuudikeskusesse, et võsukesi natukene väsitada. Kui ma eelmine kord seal batuudikeskuses käisin, ei olnud seal pooltki nii palju rahvast kui täna, see lausa kihas lastest!

Mari reaktsioon oli loomulikult sama nagu eelmine kord. Saapad ja jope ära ja minekut. Seal ta siis sukeldus pallimerre ja turnimispuudele ja hüppekohtadele ja vuhises ringi nagu rakett. Tõesõna mulle tundus, et ma pilgutasin silma ja viuh, oli Mari jälle naeru lõkerdades kuskile minema plaganud. Ajasin teda seal taga nagu inkasso maksuvõlglast 😀

Vahepeal siiski silmasin teda ja sain paar pilti ka teha. Muuseas, ühe korra leidsin ma ta ühest sünnipäevaks renditavatest tubadest sünnipäevalaualt kooki nosimas. Ma juba ehmatasin ära ja kutsusin ta ruttu ära, ise vaadates, et ega keegi jumala eest mu vaest näljahädalist näinud ei ole, kui nuka tagant kargas vanatädikene välja ja sai pahaseks, et miks ma keelan lapsel kooki süüa. Ma siis vastasin, et see on kellegi sünnipäev ja Mari pole kohe kindlasti siin külaline, mille peale tädikene stoilise rahuga vastas: “See on minu lapselapse sünnipäev. Kõik lapsed võivad kooki võtta, kui lapsed kooki tahavad. Ma ise küpsetasin!” ja toppis Marile jupi õunakooki otse põske.

Ühel hetkel otsustasime kõrvaltuppa ka minna, kus on siis natukene suuremate laste ala (no tegelikult need vist jaotatud pole, aga suuremad vist väga sinna väiksemate poole ei kipu, väiksemad aga suurte poolele küll). Püha juudas, kus Maril läksid silmad suureks ja ta seadis esimese asjana sammud maailma kõige suurema batuudist liumäe poole. Ma ise kardan kõrgust, aga veel rohkem kartsin ma seda, et Mari sealt kuidagi alla kukub ja nõnda ma paar esimest korda sealt koos temaga üles ronisin, endal surm silme ees. Väiksed lapsed olid aga nagu mingid ämblikud, vuhisesid seal üles-alla nagu poleks seal midagi jubedat. Muidugi ronides üle üksteise ja pooli enda jalgade alla tallates, aga no mis sa mänguhoos ära teed.

Igatahes kui ma olin mingi 4x sinna üles roninud ja peaaegu südari saanud, otsustasin ma vähe hinge tõmmata, aga Mari lasi muudkui edasi. Jube oli teda küll seal üksi ukerdamas vaadata, aga no nagu juba esimese korraga näha oli, siis üles ta sai ja alla tulek oli ka lahe. Seega tegi Mari seda ringi vist reaalselt 20x läbi, kuni ta lõpuks oli näost tulipunane ja läbimärg 😀

Koduteel käisime Dinerist läbi ja võtsime endale ja lastele ühed mõnusad veiseburksid ja kanasalatid. Söök sees, hakkasid lapsed veel mängima ja mina ronisin Lottega õue. Esimese meetri peal suutsin ma kohe niimoodi pikali libiseda, et otse oma parema käe peale lendasin. Mu esimene mõte oli, et appi, ma ei saa blogida, kui mul parem käsi kipsi pannakse 😀 Aga kuigi sõrm on katki, siis siin kipsi küll miskit ei panda, lihtsalt põrutasin vastu jääd ära sindrinaha.

Ja nüüd… ma olen omadega nii läbi ja mu eilsest koristamisest ei ole siin küll mingit jälge näha. Igal pool vedelevad riided, legod ja muu nodi, aga noh, Kardol peab ka homme midagi teha olema :)) Ma lihtsalt ei suuda ennast liigutada, abuaaaa. Näpud ka tuikavad 🙁