LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED LASTEASJAD MARI JOHANNA

kiire laupäev

19. märts 2016

Nagu öeldud, on Kardo ikka veel Rootsimaal (või tegelikult juba teel tagasi) ja nõnda veetsin ma ka terve tänase päeva Mariga omapäi. Samas lendas see päevake nagu niuhti mööda, sest omapäi ei olnud me peaaegu üldse.

Hommik algas nagu ikka kella seitsmest, mil Mari tuli ja mulle sahtlist erinevaid objekte pähe pani, kuni ma kargu alla ajasin ja silmad lahti venitasin. Ei tea, kas peaks ise ka kell 9 magama minema iga päev, et Mariga samale režiimile saada, või mis. Igatahes me siis tõusime, sõime hommikust ja mina sain endale tänaseks ühe toreda tüdruku koerajalutajaks sebitud, sest eile õhtu näitas, et Mari ja Lottega kahekesti jalutada võimalik ei ole. Kui Mari on vankris, tiirutab Lotte ümber selle ja teiseks ei saa ma meie Joggeriga Lotte jalutus metsarajal normaalselt liigelda. Ilma vankrita olen ma jälle olukorras, kus üks tahab häda teha ja teine näiteks metsa joosta. Seega oli lihtsam maksta see viiekas ja nõnda sai Lotte oma tunnise tiiru tehtud ja mina samal ajal vähekene tuba koristada ja Mari üksikuid sokke mööda ilma taga otsida ja Mari tegeles samal ajal kõikide oma legoklotside elutuppa laiali laotamisega.

Siis saabusid mulle kaks külalist, kes tõid mulle puuviljamahlast komme (jube head!) ja saime natukene Lottest rääkida ja arutada. Üks külalistest tegeleb igapäevaselt koertega ja leidis, et pole väga hullu, kui Lottel veel teinekord häda tuppa tuleb, sest mõni inimene on ka aeglasem kui teine, peaasi, et progressi on. Lotte muidugi nautis seda täiega, et külalised teda muudkui näppisid ja temaga mängisid. Lõpuks oli vaene loom omadega nii läbi, et vajus räntsaki pikali ja sinna ta vedelema jäigi.

Kui ühed külalised läinud, tulid asemele vanad põhikoolisõbrannad Minni ja Maarja, kellega me tegime väikest sorti riidevahetuse. Ehk siis igaüks tõi hunniku asju, mille seast teised said endal sobivad välja vaadata. Sain ka paar head mahlakat saaki ja tore oli vahelduseks juttu puhuda ja kohvi rüübata.

Ja kohe kui Minni ja Maarja ära läksid, jõudsid siia Käta ja ta tütar Hannah, kellega seadsime sammud Happy Fly batuudikeskusesse, et võsukesi natukene väsitada. Kui ma eelmine kord seal batuudikeskuses käisin, ei olnud seal pooltki nii palju rahvast kui täna, see lausa kihas lastest!

Mari reaktsioon oli loomulikult sama nagu eelmine kord. Saapad ja jope ära ja minekut. Seal ta siis sukeldus pallimerre ja turnimispuudele ja hüppekohtadele ja vuhises ringi nagu rakett. Tõesõna mulle tundus, et ma pilgutasin silma ja viuh, oli Mari jälle naeru lõkerdades kuskile minema plaganud. Ajasin teda seal taga nagu inkasso maksuvõlglast :D

Vahepeal siiski silmasin teda ja sain paar pilti ka teha. Muuseas, ühe korra leidsin ma ta ühest sünnipäevaks renditavatest tubadest sünnipäevalaualt kooki nosimas. Ma juba ehmatasin ära ja kutsusin ta ruttu ära, ise vaadates, et ega keegi jumala eest mu vaest näljahädalist näinud ei ole, kui nuka tagant kargas vanatädikene välja ja sai pahaseks, et miks ma keelan lapsel kooki süüa. Ma siis vastasin, et see on kellegi sünnipäev ja Mari pole kohe kindlasti siin külaline, mille peale tädikene stoilise rahuga vastas: “See on minu lapselapse sünnipäev. Kõik lapsed võivad kooki võtta, kui lapsed kooki tahavad. Ma ise küpsetasin!” ja toppis Marile jupi õunakooki otse põske.

batuudikase6   batuudikas5  batuudikas2 batuudikas

Ühel hetkel otsustasime kõrvaltuppa ka minna, kus on siis natukene suuremate laste ala (no tegelikult need vist jaotatud pole, aga suuremad vist väga sinna väiksemate poole ei kipu, väiksemad aga suurte poolele küll). Püha juudas, kus Maril läksid silmad suureks ja ta seadis esimese asjana sammud maailma kõige suurema batuudist liumäe poole. Ma ise kardan kõrgust, aga veel rohkem kartsin ma seda, et Mari sealt kuidagi alla kukub ja nõnda ma paar esimest korda sealt koos temaga üles ronisin, endal surm silme ees. Väiksed lapsed olid aga nagu mingid ämblikud, vuhisesid seal üles-alla nagu poleks seal midagi jubedat. Muidugi ronides üle üksteise ja pooli enda jalgade alla tallates, aga no mis sa mänguhoos ära teed.

Igatahes kui ma olin mingi 4x sinna üles roninud ja peaaegu südari saanud, otsustasin ma vähe hinge tõmmata, aga Mari lasi muudkui edasi. Jube oli teda küll seal üksi ukerdamas vaadata, aga no nagu juba esimese korraga näha oli, siis üles ta sai ja alla tulek oli ka lahe. Seega tegi Mari seda ringi vist reaalselt 20x läbi, kuni ta lõpuks oli näost tulipunane ja läbimärg :D

batuudikas6

batuudikas8

Koduteel käisime Dinerist läbi ja võtsime endale ja lastele ühed mõnusad veiseburksid ja kanasalatid. Söök sees, hakkasid lapsed veel mängima ja mina ronisin Lottega õue. Esimese meetri peal suutsin ma kohe niimoodi pikali libiseda, et otse oma parema käe peale lendasin. Mu esimene mõte oli, et appi, ma ei saa blogida, kui mul parem käsi kipsi pannakse :D Aga kuigi sõrm on katki, siis siin kipsi küll miskit ei panda, lihtsalt põrutasin vastu jääd ära sindrinaha.

Ja nüüd… ma olen omadega nii läbi ja mu eilsest koristamisest ei ole siin küll mingit jälge näha. Igal pool vedelevad riided, legod ja muu nodi, aga noh, Kardol peab ka homme midagi teha olema :)) Ma lihtsalt ei suuda ennast liigutada, abuaaaa. Näpud ka tuikavad :(

ezgif.com-video-to-gif

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

17 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Sirts 20. märts 2016 at 20:31

    Kuidas majas kummitustega lood, kuidas julgesid ilma Kardota magada ja olla ? :D Kummituste update’i tahaks küll lugeda :D

    • Reply Mallukas 20. märts 2016 at 20:43

      Ma õnneks jäin iga päev üliruttu magama :D

  • Reply Rs 20. märts 2016 at 11:41

    Mari on väga armas ja energiline plikatirts. Usun ja olen peaaegu
    100% kindel, et kyll see jutt ka varsti tuleb.
    Noorem poeg hakkas mul rääkima 3-selt. Nyyd muidugi täismees.

  • Reply Laura 20. märts 2016 at 10:50

    Mari on niiiniiii armas ja sina kirjutad ka nii toredalt,
    super on lugeda ja ma olen sinu raseduse üle ka väga
    õnnelik, edu! :)

  • Reply Keegi 20. märts 2016 at 10:06

    Ma nii kade selliste laste peale nagu Mari, või noh see
    tähendab nende julguse peale. Mu poiss on 3 aastane
    ja temaga pole mõtet sellistesse kohtadesse üldse
    minnagi sest ta lihtsalt et julge või tahab et mina
    temaga kõik pallimered ja liumäed kaasa teeksin aga
    olles viimaseid kuid rase ma ilmselgelt ei ole sellises
    vormis :D osad lapsed kohe on sellised Mari tüüpi kes
    ei karda midagi ja tunnevad rõõmu ja teised emme
    põllepaelas kinni. Vahel nii kahju lapsest kui kusagil
    käime teised lapsed kõik jooksevad, turnivad ja
    naudivad ja minu oma istub mu süles :D

    • Reply K. 20. märts 2016 at 11:08

      See võib täitsa ajaga tulla, mul esimene laps oli ka selline kuni 4 aastani. Nüüd on liumäed, rattasõidud jne jne vägagi sõbrad.
      Väiksem on jälle hulljulge :)

  • Reply Liina 20. märts 2016 at 08:59

    Meil nende potitamistega vedas mõlema lapse puhul.
    Hommikul üles – potile, õuest tuppa – potile, peale sööki
    – potile, enne magaminekut – potile. Andsime raamatu
    pihku ja istusid mõlemad. Vahepeal natuke sõdimist oli,
    aga praegu on see periood küll väga lihtsana meelde
    jäänud…

  • Reply K. 20. märts 2016 at 07:37

    Ma olen nüüd nagu sarikommentaator juba :) Aga mulle nii meeldis, see osa kuidas vanaema pahandama tuli, et sa lapsel kooki
    keeldasid süüa. Mõned inimesed on kohe nii armsad ja teevad tuju heaks.
    Koerajalutaja on hea idee, arvestades, et sa rase ka oled. Tean omastkäest mida tähendab koera ja vankriga jalutada. No ja kõhuga
    naisele on see ohtlik minusilmis (kukkumised ja järsud tõmbed)… ;)
    Aga väga vahva päev tundus teil olevat ja nagu ikka, siis marike on üks armas laps :)

    • Reply Mallukas 20. märts 2016 at 07:43

      Hehe, sarikommentaatorite vastu pole miskit :)

      See vanaema oli naljakas jah, ma ise kartsin küll, et keegi tuleb pragama, et mida see võõras laps seal ahmitseb teiste kooki, aga Mari ka nii siiraste silmadega seisis seal, koogiamps põses, et vist vanaemal hakkas kah kahju :D

      No ega ma nii rase ka pole, et nüüd üldse jalutada ei julgeks, aga no eile õhtul käisin nt Lottega kahekesti ja kukkusin pikali, näpud on ikka tugemalt põrutatud, seega kui veel nii libe on edaspidi, siis ma sinna metsa enam ei roni. Aga see jalutaja on tore tüdruk ja teinekordki kui tarvis, saab teda kasutada :)

  • Reply ¨marylin 20. märts 2016 at 01:16

    Vähemalt oli Maril täna huvitav ja
    lõbus päev, seda oli tõsiselt hea
    vaadata ja lugeda

  • Reply Seekh 20. märts 2016 at 00:35

    See “abua” on muide suomeksi “apua” ;).Eli jos haluat käyttää sitä sana, niin kirjoita oikeassa muodossa,
    Kiitti :)

    • Reply Seekh 20. märts 2016 at 00:37

      voi että! ei oikeassa muodossa ,mut vain oikein.

  • Reply Annika 19. märts 2016 at 23:31

    Ooo kui äge ! Mari on nii julge :) Ma käisin 3 aastase preiliga Zelluloosi batuudikas ja ta oli küll esialgu sellise moega, nagu ma oleks
    ta sõtta viinud, aga uudishimu sai siiski lõpuks võitu :D Sellest suurest liumäest üles turnimas ja alla tuhisemas ma poleks oma
    põnni vaadata suutnudki, mul jättis juba palju leebemate asjadega süda lööke vahele :D

  • Reply h 19. märts 2016 at 23:08

    Mari on väga armas!
    Kas ta juba mähkmevaba elu ka elab?

    • Reply Mallukas 19. märts 2016 at 23:25

      Ei ela veel.

      • Reply Kristi 20. märts 2016 at 06:20

        Ta on uhkelt potivaba :)

        Sundida last ei saa ja ei peagi. Peab järjepidevalt
        proovima. Meil aitas ka kleepsude potile
        kleepimine, kui sinna potti midagi sai tehtud.
        Samas aega läks selle potiga ikka, 2,5-aastaselt
        päeval mähet ei olnud aga öösel oli ikka. Alles 3-
        aastaselt oli mähkmevaba, olgugi, et ma 1-
        aastaselt alustasin :D

        • Reply Mallukas 20. märts 2016 at 07:11

          Me hetkel väikse potiga andsime alla, seal peal nagu üldse ei püsi. Aga tavavetsu ostsime väikse prilllaua ja selle.. puki. Et siis kui ta jälle püksid ära võtab, siis paneme kohe sinna istuma ja plaksutame nagu segaseda. Ehk siis hakkab see auväärne potil istumine meeldima :D