minu päev

Täna oli selline kaunis päevake, et hommikul astusin ma esimese asjana terrassile ja kuum kevadpäike paitas mu põski nii hellalt, nagu oleks jeesus mind ise oma pehme peoga paitanud. Kuna soojad ilmad mulle meeldivad, siis oli mul kohe tuju eriti hea. Venitasin endale kleidi selga, et esimesel koosolekul viisakas välja näha ja maalisin isegi näo pähe.

Kui te küsite, et mis esimene koosolek, et kas mul on uus töökoht, siis ei, seda mul ei ole. Lihtsalt Naisteleht osteti ära ja nüüd on meil uus kontor ja natukene uusi kolleege, sest ajakiri ilmub nüüd Ajakirjade Kirjastuste all.  Selline põnev lugu siis. Aga ühesõnaga olin mina valmis uksest välja juba astuma, kui täissuuruses peegli ees südari sain. Mu kõht oli ööga võtnud üüratud mõõtmed. Ma tõesõna ei tea, mis juhtus, aga noh, nüüd olen ma siis selline:

Muidugi oleneb kõik nurgast ja riietusest, sellest kui nõgusalt ma oma selga hoian ja jumal teab millest, aga no võrreldes eilsega on küll selline tunne, et mul on ühe ööga 3 raseduskuud lisaks tulnud. Ja kuulge, tegelt ka ei ole mul seal kaksikud, oma silmaga nägin ultrahelipildil ühte tegelast. Seega võite oma kaksikujutud heaga endale jätta…Igatahes mõni ime, et kui me eile Mariga hakkasime magama minema ja arutasime seal omavahel, et kus on Mari kõht ja kus on emme kõht, siis ütles Mari kaastundlikult “Uuuuhhhh…” ja tõmbas mu särgi alla tagasi.

Läksin siis tööle, kus vähemalt kõik vastutulevad inimesed pidasid vajalikuks mainida, et mul on sukad katki. Ma juba kaalusin endale sildi otsa ette kleepimist, et issakene, jah, ma olen kursis, et mul on sukad räbalateks. Selle asemel põgenesin peale koosolekut hoopis töölt ja tulin koju, sest ega pardisalat kaugetele külalistele ennast ise kokku ei keera.

Nimelt tuli mulle külla Anu Kanadamaalt (LINK) ja kuna ma juba olin pardisalatit inimesele lubanud, siis mis mul, sital, muud üle jäi, kui see ikka valmis ka teha. Ega ma muidugi enne tema saabumist salatit valmis saanud, aga ta ustavalt seisis mu kõrval terve aja ja andis mulle vaimset tuge, kuni mina rügasin süüa teha.

Isegi sukad rebenesid suure pingutuse peale veelgi rohkem katki, nii et ma sättisin ennast koduriietesse – võtsin püksid ära. Anu ei arvanudki selle peale, et ma mingi imelik vend olen, kes poole kokkamise pealt sukapüksiräbalaid maha koorib. Igatahes kui arvas, siis ta ära ei läinud ja midagi ta ei öelnud ka. Võib-olla lihtsalt kartis.

Igatahes me istusime siin head mitu tundi ja puhusime maast ja ilmast juttu. Nagu ma öelnud olen, siis mulle ei meeldi paljude inimestega aegagi veeta, rääkimata siin juttu puhumisest, aga Anu oli mõnus inimene ja mul oli kohe hea meel, et ta mulle külla ronis. Kui mitte varem, siis kolme aasta pärast vast ikka näeme taas.

Päeva lause: “Ma olen su kodu blogis nii palju näinud, et ma oleks praegu nagu su blogisse astunud.”