ühe mündi kaks poolt

Ma mõtlesin juba eile selle postituse teha, aga siis lõpuks ei viitsinud ikkagi. Ühesõnaga – kuidas blogijatel on vaba voli kirjutada oma päevast vähemalt kaht erinevat moodi, kusjuures mõlemad nendest on sulatõsi. Kumb versioon teie meelest see õigem on?

Versioon 1

Ärkasin hommikul selle peale, et Mari luges mu kõrval raamatut. Noh, luges on muidugi liialdus, niisama lappas asjaliku näoga oma unejuttude raamatut ja pobises midagi omaette. Kui ta nägi, et mina ka kargu alla ajasin, siis mängisime me veel jupp aega seda vana head “mari ronib lina alla ja mina kõdistan teda” mängu. Väga nunnu algus hommikule – kuulata, kuidas väike präänik naeru kihistab.

Tulime lõpuks allakorrusele, sõime hommikust ja mina tegin natukene töövärke, mis täna tegemist vajasid. Mari otsustas, et tema tahab õue basseini minna. Kuna seal oli piisavalt jahe, pakkusin välja, et ehk läheks ikkagi tuppa vanni. See sobis ka – ronisimegi pessu ja plaanisime puhtana Kätule külla minna, sest tal on täna muideks sünnipäev, jehhuu! Kui me aga vannist välja kebisime, teatas Kätu, et Henri on nohus ja Jassu oksendab, seega matsime me külaskäigu mõtte maha.

Eile anti mulle mitmelt poolt nõu, et ehk aitaks õhtuste magamapanekute juures see kaasa, kui ta lõunaund ei magaks. Kuna mul ei tulnud enam ideid, mida temaga kodus teha, sest kõik värvid kulutasime me kasti värvimiseks ära ja pusled olid juba sada korda kokku pandud, mõtlesin Mariga hoopis Järvele minna. Esiteks ootas mind kolm pakki, teiseks on seal väike mänguväljakunikats, kus Mari mängida saab. Panin aga daami riidesse ja asusime teele.

Kohe kui me poodi sisse astusime, märkas Mari Masha õhupalle ja nõnda ma 9€ vaesemana üles mänguväljakule liikusingi. Ma olen kindel, et see on tal vist kümnes täpselt samasugune Masha õhupall, mis ta elus omanud on, aga no mis sa ära teed, kui see väike lillarüüline plika ta lemmiktegelane on.

Mänguväljakul käis Mari batuudi peal hüppamas, ehitas torni nii minuga kui minuta, suples pallimeres, sõitis selle tõugatava autoga ja viisaka lapsena korjas pärast mänguplatsilt kõik pallimere pallid ka kokku. Samal ajal kui Mari ringi tuiskas, sain mina vestelda ühe naljaka 4-aastase tüdrukuga, kes oma ea kohta üllatavalt asjalik oli.

Edasi käisime Mariga kiirelt Selverist läbi, et koju mõned hädavajalikud asjad osta ja tulime koju ära. Paraku ei pidanud minu plaan paika, sest lõunaunest see reis teda loobuma ei pannud. Vastupidi – Mari ronis ülakorrusele, läks voodisse teki alla, pani silmad kinni ja magas. Reaalselt vist minuti või kahega. Ja nüüd ma siis istun ja blogin. Varsti tuleb Kardo ja siis hakkame temaga jälle live chatti tegema, täna on plaanis teineteist meikida. Tundub päris fun times!

Versioon 2

Ärkasin selle peale, et terve tuba haises sita järgi. Mari istus mu kõrval nagu väike kullatükike, lappas sitaste kätega raamatut ja ei teinud teist nägugi selle peale, et ta kannisügamisel kogu käsi kraamiga kokku saanud oli ja toimetas rahumeeli oma argitoimetusi edasi. Võtsin Mari riidest lahti, kraamisin sitased asjad kokku ja võitlesin Mariga, kes ei tahtnud loobuda voodilinast, sest selle alla on ju imeline peitu minna ja kõdistamist oodata. Muidu oleks suva olnud, aga nagu öeldud. Lina oli sitane, mistõttu ei olnud ma eriti positiivselt meelestatud läbi sitase lina lapse kõdistamisest.

Kui ma lõpuks siiski oma tahtmise sain ja lapse koos mustade asjadega kokku suutsin kuhjata, tulime allakorrusele. Praadisin meile muna, millest Mari kategooriliselt keeldus. Raputas pead ja pigistas suu kriipsuks. “Nojah, kui ei taha, eks siis nälgigu. Varem või hiljem peab tema kere ka heledaks minema ja küllap ta siis sööma hakkab,” mõtlesin mina ja jätsin lapse rahule.

Tulin ise arvutisse, et paar asja ära teha, kui äkki taipasin, et liiga vaikne on. Köögis mugis Mari hommikusööki. Eks ikka tuplat ja nätsukomme, mis ta kapist välja õngitsenud oli. Ei tasu vist mainimistki, et selle muna võisin ma rahulikult ära unustada, sest preili kõht oli igatahes head paremat täis. Nojah, vähemalt sõi midagigigi…

Natsa aja pärast ronis Mari terrassil asuvasse basseini, kus on jääkülm vesi. Istus ja lõdises seal, mina aasta emana kirjutasin samal ajal e-maili. Kui aga Lotte ka sinna sisse ronis, hakkasid nad juba nii kõva lärmi tegema, et ma pidin pilgu peale viskama ja nõnda nad seal siis olid. Lõdisev Mari, kes IGA HINNA EEST keeldus külmast veest välja tulemast. Lõpuks sain selle nutva eluka välja kistud ja panin ta otseteed sooja vanni toas. Ka seal keeldus preili üksi olevat, nii et kebisin ise ka sisse. Polnudki ammu vist pesus käinud, ei mäleta.

Vannis oli südantsoojendav moment, mil Mari enda juustest mingi tüki noppis, ja mulle selle näole hõõrus. “Armas taevaisa, palun tee nii, et see oleks šokolaad,” mõtlesin ma Mari pruuni näppu nähes. See ei olnud. See oli hommikune sitt.

Hea, et me siis vannis olime.

Kuna me Kätu juurde minna ei saanud ja minul oli kindel plaan see laps vähemalt kella 7-8ni üleval hoida, mõtlesin temaga Järvelt läbi käia. Panime riidesse ja läksime. Esimese asjana tahtis Mari poest õhupalli. Ei no, mis mul saab selle vastu olla, eksole. Ostsin selle suure Masha siis ära, kui selgus probleem. Mari on harjunud kodus õhupallidega nii mängima, et laseb neil lakke lennelda ja siis sikutab jälle allapoole. Poes ei saanud ma tal lubada õhupalli lae poole saata, sest noh, see lendaks ära. Paraku Mari väike mõistus seda veel aru ei saanud, mistõttu röökis ta nagu metsaline ja üritas vaest Mashat raevuhoos surnuks küünistada, kui ma palli talle mantlinööbi külge sidusin.

Jooksuga tormasin ma mänguväljaku poole. Ehk seal unustab ta enda õhupalliprobleemid?! Õnneks enam-vähem unustaski ja seal mängis ta hea pool tundi erinevate asjadega. Mina sain aga samal ajal vestelda väikse tüdrukuga, kes muuhulgas rääkis mulle, et käe peale sodivad ainult lollakad, mul olla “naljakas paks lõuaalune” ja seejärel uuris, miks mu laps eesti keelt ei oska. “Tal on küll venelase nägu,” puuris ta Marikest terase pilguga.

Ühel hetkel tahtis Mari suurte pehmete kuubikutega torni teha, kui platsi lendas sama tüdruk ja kukkus pragama, et seal on tema kindlus ja Mari ei tohi neid puudutada. Kui ma üritasin talle selgeks teha, et ta ju hüppas samal ajal ja ei mänginud oma kindluses, siis on nüüd Mari kord nendest kuubikutest midagi ehitada.

“Loll titt,” susistas ta vihaselt läbi hammaste, kui äkki märkas mu kõhtu ja siis nagu muu seas väga ettevaatlikult päris: “Mulle tundub, et sul tuleb varsti natukene tita välja seest. Või kas tuleb?”. Kui ma vastasin, et tõepoolest tuleb jah, küsis ta veel: “Kas siis tuleb kõht lahti lõigata?”. Siinkohal ma ei teadnud enam, mida öelda. Tundus natukene imelik hakata 4-aastasele seletama, et mis aukupidi need beebid siia ilma tulevad.

“No võib-olla tuleb lõigata jah, seda veel ei tea,” jäin ma napisõnaliseks.

“Aga kas tussu lõigatakse ka lahti?” küsis ta uudishimulikult.

“Issand…ma ei teagi,” pobisesin ma talle vastu.

“Ma võin emme käest küsida, kui sa midagi ei tea,” pakkus ta abivalmilt. Ilmselgelt mõtles, et ma olen mingi lollakas, kes on kuidagi selle tite endale sisse saanud ja nüüd elan teadmatuses, et kas mul see privaatosa lõigatakse lahti või mitte.

“Ei, ei ole tarvis,” ütlesin ma talle kiirelt, aga juba ta jooksiski oma ema juurde. Ma hakkasin ruttu Mari asju kokku korjama, sest suht imelik oleks seal edasi seista olnud, eriti kui ta ema arvab, et mingi haige naine on laste mänguväljakul ja räägib lastega tussude lahtilõikamisest. No kurat, mina ju ei alustanud!

Ruttu kahmasin ma Mari ja jooksin sealt minema, kuid siis tõusis päevakorda jälle see kuradima õhupalliprobleem. Ma ei osanud midagi muud teha, kui kahmasin õhupalli ja palusin sellel samal müüjal, kes selle meile parseldas, seda nii kaua hoida, kuni me poes ära käime. Ma lihtsalt ei suutnud seda kiunu enam taluda! Õnneks oli tädi nõus ja mina jooksin nutta kriiskava Mariga poodi, viskasin talle näppu telefoni multikatega, palusin taevaisa, et keegi mind ei näeks ja saaks vaikselt kritiseerida, kui sitt ema ma olen, et lapsega TEGELEMISE asemel talle ekraani kätte suskan ja tegin ülihelikiirusel oma ostud ära.

Kuigi ma olin kiire, ei olnud Mari mu tempoga rahul ja seega nii läkski, et terve tee koju röökis see väike präänik nutta ja tahtis oma Mashat enda kätte saada. Aga kui ma oleks selle talle andnud, oleks ta sellel minema lennata lasknud. Ja hoidku mind püha issanda jeesus, kui ma seda 9€ aaret lasen niisama taevasse lasta. Oh ei! Nõnda me siis kemplesime sellega kuni koju jõudmiseni.

Kodus loopis Mari dramaatiliselt maha kõik ettejäävad asjad, viskas mind tossuga näkku, läks ülakorrusele, tõmbas teki peale ja jäi magama.

Almaš taevaiša, millal see Kardo juba koju tuleb?! Ma olen NII VÄSINUD!