LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED LASTEASJAD MARI JOHANNA NALJAKAS Uncategorized @et

ühe mündi kaks poolt

11. juuli 2016

Ma mõtlesin juba eile selle postituse teha, aga siis lõpuks ei viitsinud ikkagi. Ühesõnaga – kuidas blogijatel on vaba voli kirjutada oma päevast vähemalt kaht erinevat moodi, kusjuures mõlemad nendest on sulatõsi. Kumb versioon teie meelest see õigem on?

Versioon 1

Ärkasin hommikul selle peale, et Mari luges mu kõrval raamatut. Noh, luges on muidugi liialdus, niisama lappas asjaliku näoga oma unejuttude raamatut ja pobises midagi omaette. Kui ta nägi, et mina ka kargu alla ajasin, siis mängisime me veel jupp aega seda vana head “mari ronib lina alla ja mina kõdistan teda” mängu. Väga nunnu algus hommikule – kuulata, kuidas väike präänik naeru kihistab.

13664661_10154331341149911_2015922788_n

Tulime lõpuks allakorrusele, sõime hommikust ja mina tegin natukene töövärke, mis täna tegemist vajasid. Mari otsustas, et tema tahab õue basseini minna. Kuna seal oli piisavalt jahe, pakkusin välja, et ehk läheks ikkagi tuppa vanni. See sobis ka – ronisimegi pessu ja plaanisime puhtana Kätule külla minna, sest tal on täna muideks sünnipäev, jehhuu! Kui me aga vannist välja kebisime, teatas Kätu, et Henri on nohus ja Jassu oksendab, seega matsime me külaskäigu mõtte maha.

Eile anti mulle mitmelt poolt nõu, et ehk aitaks õhtuste magamapanekute juures see kaasa, kui ta lõunaund ei magaks. Kuna mul ei tulnud enam ideid, mida temaga kodus teha, sest kõik värvid kulutasime me kasti värvimiseks ära ja pusled olid juba sada korda kokku pandud, mõtlesin Mariga hoopis Järvele minna. Esiteks ootas mind kolm pakki, teiseks on seal väike mänguväljakunikats, kus Mari mängida saab. Panin aga daami riidesse ja asusime teele.

13649664_10154331341004911_590749731_n

Kohe kui me poodi sisse astusime, märkas Mari Masha õhupalle ja nõnda ma 9€ vaesemana üles mänguväljakule liikusingi. Ma olen kindel, et see on tal vist kümnes täpselt samasugune Masha õhupall, mis ta elus omanud on, aga no mis sa ära teed, kui see väike lillarüüline plika ta lemmiktegelane on.

mängib

Mänguväljakul käis Mari batuudi peal hüppamas, ehitas torni nii minuga kui minuta, suples pallimeres, sõitis selle tõugatava autoga ja viisaka lapsena korjas pärast mänguplatsilt kõik pallimere pallid ka kokku. Samal ajal kui Mari ringi tuiskas, sain mina vestelda ühe naljaka 4-aastase tüdrukuga, kes oma ea kohta üllatavalt asjalik oli.

Edasi käisime Mariga kiirelt Selverist läbi, et koju mõned hädavajalikud asjad osta ja tulime koju ära. Paraku ei pidanud minu plaan paika, sest lõunaunest see reis teda loobuma ei pannud. Vastupidi – Mari ronis ülakorrusele, läks voodisse teki alla, pani silmad kinni ja magas. Reaalselt vist minuti või kahega. Ja nüüd ma siis istun ja blogin. Varsti tuleb Kardo ja siis hakkame temaga jälle live chatti tegema, täna on plaanis teineteist meikida. Tundub päris fun times!

Versioon 2

Ärkasin selle peale, et terve tuba haises sita järgi. Mari istus mu kõrval nagu väike kullatükike, lappas sitaste kätega raamatut ja ei teinud teist nägugi selle peale, et ta kannisügamisel kogu käsi kraamiga kokku saanud oli ja toimetas rahumeeli oma argitoimetusi edasi. Võtsin Mari riidest lahti, kraamisin sitased asjad kokku ja võitlesin Mariga, kes ei tahtnud loobuda voodilinast, sest selle alla on ju imeline peitu minna ja kõdistamist oodata. Muidu oleks suva olnud, aga nagu öeldud. Lina oli sitane, mistõttu ei olnud ma eriti positiivselt meelestatud läbi sitase lina lapse kõdistamisest.

Kui ma lõpuks siiski oma tahtmise sain ja lapse koos mustade asjadega kokku suutsin kuhjata, tulime allakorrusele. Praadisin meile muna, millest Mari kategooriliselt keeldus. Raputas pead ja pigistas suu kriipsuks. “Nojah, kui ei taha, eks siis nälgigu. Varem või hiljem peab tema kere ka heledaks minema ja küllap ta siis sööma hakkab,” mõtlesin mina ja jätsin lapse rahule.

Tulin ise arvutisse, et paar asja ära teha, kui äkki taipasin, et liiga vaikne on. Köögis mugis Mari hommikusööki. Eks ikka tuplat ja nätsukomme, mis ta kapist välja õngitsenud oli. Ei tasu vist mainimistki, et selle muna võisin ma rahulikult ära unustada, sest preili kõht oli igatahes head paremat täis. Nojah, vähemalt sõi midagigigi…

Natsa aja pärast ronis Mari terrassil asuvasse basseini, kus on jääkülm vesi. Istus ja lõdises seal, mina aasta emana kirjutasin samal ajal e-maili. Kui aga Lotte ka sinna sisse ronis, hakkasid nad juba nii kõva lärmi tegema, et ma pidin pilgu peale viskama ja nõnda nad seal siis olid. Lõdisev Mari, kes IGA HINNA EEST keeldus külmast veest välja tulemast. Lõpuks sain selle nutva eluka välja kistud ja panin ta otseteed sooja vanni toas. Ka seal keeldus preili üksi olevat, nii et kebisin ise ka sisse. Polnudki ammu vist pesus käinud, ei mäleta.

Vannis oli südantsoojendav moment, mil Mari enda juustest mingi tüki noppis, ja mulle selle näole hõõrus. “Armas taevaisa, palun tee nii, et see oleks šokolaad,” mõtlesin ma Mari pruuni näppu nähes. See ei olnud. See oli hommikune sitt.

Hea, et me siis vannis olime.

Kuna me Kätu juurde minna ei saanud ja minul oli kindel plaan see laps vähemalt kella 7-8ni üleval hoida, mõtlesin temaga Järvelt läbi käia. Panime riidesse ja läksime. Esimese asjana tahtis Mari poest õhupalli. Ei no, mis mul saab selle vastu olla, eksole. Ostsin selle suure Masha siis ära, kui selgus probleem. Mari on harjunud kodus õhupallidega nii mängima, et laseb neil lakke lennelda ja siis sikutab jälle allapoole. Poes ei saanud ma tal lubada õhupalli lae poole saata, sest noh, see lendaks ära. Paraku Mari väike mõistus seda veel aru ei saanud, mistõttu röökis ta nagu metsaline ja üritas vaest Mashat raevuhoos surnuks küünistada, kui ma palli talle mantlinööbi külge sidusin.

Jooksuga tormasin ma mänguväljaku poole. Ehk seal unustab ta enda õhupalliprobleemid?! Õnneks enam-vähem unustaski ja seal mängis ta hea pool tundi erinevate asjadega. Mina sain aga samal ajal vestelda väikse tüdrukuga, kes muuhulgas rääkis mulle, et käe peale sodivad ainult lollakad, mul olla “naljakas paks lõuaalune” ja seejärel uuris, miks mu laps eesti keelt ei oska. “Tal on küll venelase nägu,” puuris ta Marikest terase pilguga.

Ühel hetkel tahtis Mari suurte pehmete kuubikutega torni teha, kui platsi lendas sama tüdruk ja kukkus pragama, et seal on tema kindlus ja Mari ei tohi neid puudutada. Kui ma üritasin talle selgeks teha, et ta ju hüppas samal ajal ja ei mänginud oma kindluses, siis on nüüd Mari kord nendest kuubikutest midagi ehitada.

“Loll titt,” susistas ta vihaselt läbi hammaste, kui äkki märkas mu kõhtu ja siis nagu muu seas väga ettevaatlikult päris: “Mulle tundub, et sul tuleb varsti natukene tita välja seest. Või kas tuleb?”. Kui ma vastasin, et tõepoolest tuleb jah, küsis ta veel: “Kas siis tuleb kõht lahti lõigata?”. Siinkohal ma ei teadnud enam, mida öelda. Tundus natukene imelik hakata 4-aastasele seletama, et mis aukupidi need beebid siia ilma tulevad.

“No võib-olla tuleb lõigata jah, seda veel ei tea,” jäin ma napisõnaliseks.

“Aga kas tussu lõigatakse ka lahti?” küsis ta uudishimulikult.

“Issand…ma ei teagi,” pobisesin ma talle vastu.

“Ma võin emme käest küsida, kui sa midagi ei tea,” pakkus ta abivalmilt. Ilmselgelt mõtles, et ma olen mingi lollakas, kes on kuidagi selle tite endale sisse saanud ja nüüd elan teadmatuses, et kas mul see privaatosa lõigatakse lahti või mitte.

“Ei, ei ole tarvis,” ütlesin ma talle kiirelt, aga juba ta jooksiski oma ema juurde. Ma hakkasin ruttu Mari asju kokku korjama, sest suht imelik oleks seal edasi seista olnud, eriti kui ta ema arvab, et mingi haige naine on laste mänguväljakul ja räägib lastega tussude lahtilõikamisest. No kurat, mina ju ei alustanud!

Ruttu kahmasin ma Mari ja jooksin sealt minema, kuid siis tõusis päevakorda jälle see kuradima õhupalliprobleem. Ma ei osanud midagi muud teha, kui kahmasin õhupalli ja palusin sellel samal müüjal, kes selle meile parseldas, seda nii kaua hoida, kuni me poes ära käime. Ma lihtsalt ei suutnud seda kiunu enam taluda! Õnneks oli tädi nõus ja mina jooksin nutta kriiskava Mariga poodi, viskasin talle näppu telefoni multikatega, palusin taevaisa, et keegi mind ei näeks ja saaks vaikselt kritiseerida, kui sitt ema ma olen, et lapsega TEGELEMISE asemel talle ekraani kätte suskan ja tegin ülihelikiirusel oma ostud ära.

Kuigi ma olin kiire, ei olnud Mari mu tempoga rahul ja seega nii läkski, et terve tee koju röökis see väike präänik nutta ja tahtis oma Mashat enda kätte saada. Aga kui ma oleks selle talle andnud, oleks ta sellel minema lennata lasknud. Ja hoidku mind püha issanda jeesus, kui ma seda 9€ aaret lasen niisama taevasse lasta. Oh ei! Nõnda me siis kemplesime sellega kuni koju jõudmiseni.

13652436_10154331340269911_1598399281_n

Kodus loopis Mari dramaatiliselt maha kõik ettejäävad asjad, viskas mind tossuga näkku, läks ülakorrusele, tõmbas teki peale ja jäi magama.

Almaš taevaiša, millal see Kardo juba koju tuleb?! Ma olen NII VÄSINUD!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

43 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply L. 20. juuli 2016 at 01:32

    Ma pole kunagi midagi nii naljakat lugenud :D

  • Reply monsa 15. juuli 2016 at 08:44

    Minule on alati öeldud,et elan niii põnevat elu.
    Tegelikult oskan ma oma nn seiklusi
    samamoodi läbi kerge huumori ja vürtsikate
    väljendite jutustada. Väga mõnus lugemine,see
    viimane ai miin.

  • Reply Helena 13. juuli 2016 at 10:25

    Hahahhaha!! Mõlemad versioonid kuradi head.

    1. versioon- reaktsioon loo lõpuks: awwww… kui armas päevake. nii tore postitus.

    2. versioon- reaktsioon loo lõpuks: olin loo jooksul 5 korda südamest naerma puhkenud, kuid samas oli sinust nii kahju… :D kuid,
    ma olen alati öelnud, et huumor on sinu teema, seega las roosamanna jutukesed nagu versioon 1’s jääda teiste
    “hüppersupperfancy’de my life is like perfect everyday” blogijate jaoks. :)

  • Reply Sandra 12. juuli 2016 at 22:09

    Hahaha. Mina sain täna haledalt tappa oma peaaegu
    kolmese käest.
    Ma ei mäleta millest asi alguse sai, aga lõppes sellega
    et sain labakäega vastu kintsu, plastikust kausside ja
    kõikvõimalike mänguasjadega. Küll on hea et ma pole
    ainuke keda tuuseldatakse :D

  • Reply Gyn 12. juuli 2016 at 19:09

    Ilmselgelt teine! See esimene ahab haigutama ja teine
    on ju täpselt sinu stiil.

  • Reply kerlin 12. juuli 2016 at 18:26

    Teine variant on tõesem tegele ju :)
    (Mina olen heeliumiga õhupalli lapsele ümber
    sidunud.)

  • Reply Lily 12. juuli 2016 at 11:35

    Mulle meeldib su uus kujundus: puhtam ja mugavam.

    • Reply Lily 12. juuli 2016 at 18:34

      näh, nüüd on see vana ja lainetav tagasi vist :)

      • Reply Mallukas 12. juuli 2016 at 20:52

        ma ei võtnud seda kordagi äragi, ma ostsin uue template, aga ei saanud seda peale ja see tõmbas vana ka katki

  • Reply Katrin 12. juuli 2016 at 07:54

    sa oled nii andekas! :D

    (täna üksi tööl, naersin südamest)

  • Reply Helina 11. juuli 2016 at 21:00

    Täiesti kindlalt teine varjant. Pole ammu nii
    sudamest naernud! Just sellepärast me sind
    armastamegi, et kirjutad kuidas asjad
    tegelikult on :D

  • Reply R 11. juuli 2016 at 20:53

    Siiras ja soe lugemine taas?aitäh,valik
    raudselt teisele. Kas see õhtune traalivaali ei
    või olla seotud hommikuste mängudega
    voodis.?Et lapse jaoks ongi see kõik üks mäng
    seal. Oma kogemus,mis on karastunud nelja
    lapse magamapanekuga .arvan,et just
    kindel,ilma eriliste emotsioonideta,mis ärevust
    tekitaks,annab emale -isale rahuliku õhtu.
    Kaisud,musid,paid otseloomulikult,aga mängud
    mitte voodis.

  • Reply Triin 11. juuli 2016 at 19:37

    No mullegi meeldis see teine variant :) minu
    meelest oled super ema:)

  • Reply Tene 11. juuli 2016 at 19:05

    No teine variant raudselt – sain ikka korraliku kajaka
    maha panna :D.
    Täna pesin 2 x kakast kaheaastast ja põrandat umbes
    2 minutiluse vahega :D

  • Reply Käbi 11. juuli 2016 at 18:46

    Mulle meeldiks midagi nende kahe vahepealset. Nagu näha pole päev mustvalge :) Lugu neljasest tüdrukust oli tõesti väga
    naljakas :) Samas sitajutud pole päris minu maitse (ma ei tea, kas Marile teismelisena meeldiks enda kohta midagi sellist lugeda).
    PS! Mina ei soovitaks üldse lõunaund vahele jätta, pigem kindlaid kellaaegu magamiseks (ka ärkamisel ja mitte liiga pikka
    lõunatudu)+ palju värsket õhku ja füs tegevust :) Pole midagi hullemat, kui üleväsinud laps. Mul teeb isegi viiene veel lõunaund
    (kuigi ta vihkab magamist). Proovisin ära jätta ja sellist jonnipunni polnud ammu näinud :)

    • Reply MM 11. juuli 2016 at 20:41

      +1. Täpselt minu mõtted :)

    • Reply Mallukas 11. juuli 2016 at 20:49

      Kui Mari teismelisena arvab, et ta kunagi kuskile sittunud poleks, siis oleks tal pigem just kasulik endast seda lugeda :D

      Pealegi elu väikelapsega – üks sitt ajab teist taga.

  • Reply Lilli 11. juuli 2016 at 18:37

    No täiega naljakas! Ja väga hea postitus, sest ma olen tähele pannud, et enamus pereblogijad jätavad selle teise poole välja või
    mainivad veerandsõnaga, et ahh jorises. Ja neid ei ole küll mõtet pikalt lugeda, kui tore kõik oli – selge see, et ilusad pildid ja ilus
    jutt ongi toredad, aga palju õnne siis teistele mitteblogijatele, kellel tunne, et omg – ma feilin kõiges, sest musteremasid on terve
    nett täis.
    Igatahes ma sain jälle naerda ja isegi elukaaslane (kellel blogijuttudest vägagi ükskõik) sai naerda :D

  • Reply a 11. juuli 2016 at 18:22

    Aitäh sulle Mallukas!!! Aitäh, et kirjutad nii ausalt. Ja
    mina mõtlesin, et teiste elu ongi tilulilu ja ma oma
    kahega hädas ja halb ema. Mul 2a4k ja 4a3k ning
    igakord, kui nendega kuhugi lähen- tahaks ma peaga
    vastu seina joosta. Sest ma suudan iga kord ära
    unustada, et need kaks inglikest võivad olla ka samal
    ajal nagu kaks väikest deemonit :D.

  • Reply Karmen 11. juuli 2016 at 17:54

    Esimest korda naersin siin blogis pisarad välja :D Ulme lihtsalt :D

  • Reply Mia 11. juuli 2016 at 17:52

    Kui ma nüüd aus olen, siis ma isegi ei viitsind praegu seda postitust lugeda, aga tahtsin sulle lihtsalt öelda,
    et su esimestes youtube videotes(nt aastal 2010) ei ole su hääl veel üldse nii kare. Kas tead ise ka millal
    sul see selliseks läks? :D

  • Reply Elis 11. juuli 2016 at 17:52

    Igatahes teine variant :D

  • Reply Loor 11. juuli 2016 at 17:20

    Hahahaaa, ütlen ausalt – kui sa neid “esimesi
    versioone” siin ainult blogiks… No ega siis poleks ju
    midagi lugeda siin…
    Aaaga see 4 a tüdruk :-D :-D “tal on venelase nägu
    peas” ja pärast läks veel paremaks!
    Õnneks selliste päevadega on nii, et õhtul näed lõpuks
    seda humoorikat poolt ka ja see aitab edasi elada.
    Aga ausalt on hea lugeda, et ma pole ainuke hullu
    kahesega… Edu meile kõigile!

  • Reply Mirjam N 11. juuli 2016 at 17:08

    Ilmselt, kui sa oleksid esimese versiooni blogija, oleks sul kordades vähem lugejaid, mina ka väga ei viitsiks sellist ilusat tilu-lilu
    lugeda. Sinu teist versiooni lugedes purskasin mitu korda naerma ja no siis pidin seletama oma 4 aastasele, et mida ma naeran…
    Pidasin targemaks talle tussu lahtilõikamisest mitte rääkida…

  • Reply Dje 11. juuli 2016 at 16:52

    Lase lapsel max.1,5h magada ja mitte rohkem, ehk väsib
    õhtuks kiiremini ära.

  • Reply Kats 11. juuli 2016 at 16:49

    Esimene versioon oli niiii igav. :D
    Never ei viitsiks sellist blogi lugeda…

  • Reply Reet 11. juuli 2016 at 16:42

    :D! Teine versioon oli alguses ehmatav aga
    deem! No nii hea! Nii elust enesest, ilma
    Ilustamata ;)

  • Reply Birx 11. juuli 2016 at 16:33

    Hahahaa kuidas sa siis ei tea kas sul see samune
    lõigatakse lahti või ei :D

  • Reply Jerts 11. juuli 2016 at 16:29

    Issand, ma ei tea, teise õnnetuse üle ju ei tohiks
    naerda, aga samas oled ise süüdi et selle nii kuradi
    vahvalt siia kirja paned. Ma sõidan bussiga, eriti ei
    imesta kui lõpp-peatuses hullumaja auto ees ootab,
    siin üksi naerdes võin päris skiso tunduda. Aga jätkake
    ikka samamoodi!

  • Reply Nana 11. juuli 2016 at 16:25

    Aga mulle meeldis teist versiooni palju rohkem lugeda, sest asjade ilustamine ja ninnu-nännu ja hea näo tegemine seal, kus
    vajalik pole, on igav! :D
    See on elu, kui asjad toimuvad ja emotsioonid on ausad.

    • Reply Reet 11. juuli 2016 at 17:29

      Nõustun

  • Reply Kaire 11. juuli 2016 at 16:24

    Igaljuhul teine. Siis on ikka päris päris. Ei jää tunne vähemalt, et vaid mina
    olen saamatu lapsevanem, kellele lapsed täiega ära panevad.
    No ja lõunaune peaks laps ise ära jätma, seda sundides ei saavuta ja head
    nahka sest küll ei tule. Minu oma trallitas ka nii, aga miski hetk läks ikka
    üle. Kahjuks kuulus mul selle juurde tohutu närvikadu ja enese vihkamine
    (polnud harv kui ma käratasin). Aga tegi ja tegi oma möllu ja tõesti hetkega
    enam ei teinud.
    Pea vastu ja sa pole ainus kes uneajaga nii palju vaeva peab nägema.

  • Reply Ann 11. juuli 2016 at 16:20

    Sul on ikka raudsed närvid.

  • Reply CT. 11. juuli 2016 at 16:19

    Esimene versioon on läbi lillede ja teine.. karm
    reaalsus :D

  • Reply janely 11. juuli 2016 at 16:18

    esimene oli päris igav, teist versiooni lugedes sai korralikult naerda :D

  • Reply Andra 11. juuli 2016 at 16:18

    Nr 2 oli huvitavam ja naljakam lugeda ?

  • Reply S. 11. juuli 2016 at 16:04

    Mulle meeldis teine versioon, ma ei
    viitsinud esimest isegi lõpuni
    lugeda. Kahjuks on selle teise
    versiooniga nii, et see hirmutab küll
    ära, et kas ma ikka tahan lapsi saada? :D

  • Reply Tuuli 11. juuli 2016 at 15:59

    Hahhaa…esimene versioon tunduski liiga igav olevat sinu elu kohta :D

  • Reply Raili 11. juuli 2016 at 15:56

    Esimene emotsioon..kaksi igav ei hakka..teine
    emotsioon..sitane päev…lapsed on
    nutikad..:)..ainult jõudu sulle..

  • Reply Helina 11. juuli 2016 at 15:54

    Teine versioon on tõenäolisem, kuigi esimest
    meeldivam lugeda

  • Reply Veronika 11. juuli 2016 at 15:51

    Tundub, et see väike tüdruk teadis nii mõndagi juba beebide tulekust :D :D :D

    • Reply Mallukas 11. juuli 2016 at 15:55

      Raudselt vaene ema arvab siiamaani, et ma mingi imelik pervert :D

  • Reply Marii M 11. juuli 2016 at 15:50

    Mulle meeldis see 2. päeva variant igatahes palju rohkem :D . Edu selle väikse armsa tegelasega!