vigadest ja nende tunnistamisest

Selle nädala Naistelehe kaanepersooniks on Ott Kiivikas, kellega mina tegin loo tema lahkuminekust eksabikaasaga. Loo sees mainis Ott midagi sellist, et tema on säärane inimene, et on alati peale konflikti valmis sellel teemal rääkima ja arutama, sest ta on elu jooksul täheldanud, et inimene ei pruugi ise alati aru saada, kui ta vigu teeb. Mõneti õige, olen isegi täheldanud, et kui konkreetselt mitte selle üle spekuleerida, võivad enda vead mõnikord kahe silma vahele jääda. Mis aga naljakas on, kipuvad inimesed neid samu vigu teiste peal usinalt kritiseerima.

Ma võin teile tuua näite oma elust. Ma isegi blogisin sellel teemal (siin). Kes lugeda ei viitsi, siis ühesõnaga olin megapahane inimeste peale, kes lubasid külla tulla, aga jätsid viimasel hetkel tulemata. Samas kevadel oli selline keiss, et jäi nagu jutt, et lähme Triinu juurde Viljandisse ja ma viimasel hetkel lihtsalt EI VIITSINUD minna. Ja kui Triinu pettunud oli (ei, ta isegi ei solvunud vms), siis ma ei saanud absull aru, et milles ta problem on, et mis vahet seal on, kas ma tulen või mitte 😀

Mis see vanasõna oligi? Et enda silmis palki ei näe, aga teise silmas pindu näen? Nüüd ma mõtlen ise ka, et ma pingutasin ilmselgelt selle solvumisega üle, kui sõbrad (neljandat korda) külla tulemata jätsid*, sest tegelikult võiks juba peale teist korda aru saada, et ilmselgelt ei tasu külaskäiku väga tõsiselt võtta, eks. Mis siin siis ikka pahandada.

Kui ma enda peas selle seose tegin, siis ma tundsin ennast küll nirusti, et näed, Triinule teen ja siis ise olen mega psühh, kui mulle tehakse. Et mis saksapreili nüüd mina olen, et MULLE ei või teha asju, mida ma ise rahumeeli teistele teen. Ma oleks lausa vabandama läinud ja sotid selgeks rääkinud, aga paraku oli sõpruskonna naispool minu pahasest blogipostitusest nii pettunud, et oli liitunud ühe naisgrupiga, kus igal võimalusel kaasa rääkis, kui nõme ja tobe tont ma olen. Natukene kurb ja natukene naljakas, sest mina pidasin meid omal ajal heaks sõbraks ja minu hetkeline pahameel nende suunas ei tunudnud mulle isiklikult tegelikult asi, mille tõttu meie sõprus nüüd igaveseks läbi peaks saama. Kuigi jah, ma kustutasin nad väga dramaatiliselt enda sõbralistist, nagu fuuriale kohane.

Aga nagu kõik asjad siin elus, õpetasid ka need olukorrad mulle paljusid asju:

• Ära tee ise asju, mida sa teiste puhul pahaks paned. Või kui teed, siis ära pane neid teiste puhul ka pahaks.
• Ära hakka iga asja peale inimesi sõbralistist kustutama, sest tulemuseks võib olla see, et kõik sinu jutud ja mured, mis “sõpruse” ajal jagatud sai, saavad täitsa avalikult mõnitatud ja jagatud.
• Kui sõber sulle teisi usinalt taga räägib ja selja takka klatšib, võid 100% kindel olla, et ka sinu elu arutatakse sinu lahkumisel üksipulgi teistega läbi.

Ma üldiselt seda esimest punkti proovin jälgida. Näiteks mind üldse ei häiri, kui keegi hilineb, sest ma olen see vend, kes ise ALATI igale poole hilineb.

Aga noh, elu ongi selline ja ega see mind tegelikult üllata. Muud ei olegi midagi teha, kui ise õppust võtta ja teinekord paremini käituda ja kõige paremini aitabki minu meelest see, kui inimene ise endale oma vigu tunnistab. Näiteks mina võiksin enne mõelda ja siis öelda, ma võksin olla kannatlikum ja järjekindlam (seda just Mariga), ma võiksin endale osta märkmiku, sest ilmselgelt ma oma mälu sunni teel paremaks teha ei saa, aga muidu unustan pooled kohtumised lihtsalt ära ja lõpetuseks võiksin ma kuidagi lahti saada tobedast kombest kõike viimasel hetkel teha. Ja mõnikord ma ei suuda vastu võtta adekvaatset nõu, sest ma automaatselt arvan, et see kommentaar või soovitus on pahatahtlik, kuigi on tegelikult suunav. Lisaks olen ma kohati iialt emotsionaalne ja võtan igasugust suva jama hinge.

Mis muud, kui iga päevaga tsutike paremaks inimeseks, muud midagi üle ei jää. Nii lihtne on teiste peale vihastada ja närvi minna, aga palju keerulisem on mõelda, et miks inimene niimoodi üldse ütles, või tegi. No nagu see samune eelmine näide sõbrannast, mis ma siin enne tõin. Et ma võiks ju ka jube pahane olla, et miks ta siis nüüd niimoodi mind taga räägib ja maha teeb, eriti selliste sõnadega, nagu me poleks iial sõbrannad olnudki. Et ta meeldis mulle inimesena ju täiega ja ma ei oleks temast ealeski seda uskunud. Aga tegelikult võin ma mõelda, et nojah, ise ma ta sõbralistist kustutasin ja see, et MINA teadsin kohe, et kammoon, ma olengi sellise äkilise (kuid lühikese) vihaga, ei pruugi tähendada, et teised seda mõistavad või üldse mõista tahavad.

Muidugi oleks ju eriti tore mõelda, et minul inimesena ÜHTEGI viga küljes ei ole, aga olgem ausad, ega ma mingi jeesus pole, et vigadeta oleksin 😀 Mulle on jäänud mulje, et need inimesed, kes enda vigu üldse ei märka on a-la-ti kõige esimesed teiste vigadele näpuga näitama. Ja kuna see viib omakorda igasuguste negatiivsete mõtete ja tunneteni, siis on see pikas perspektiivis mõttetu ja tarbetu.

Muidugi mingil määral on jumala õigus teiste vigadele tähelepanu pöörata, aga kust see piir läheb, ma täpselt pakkuda ei oskagi, et millal öelda ja millal mitte. Kindlasti mitte ei mõtle ma seda, mida Leen oma blogis mainis, et kui näeb kedagi tänaval retuusidega, et siis läheb kommenteerib kõva häälega, et RETUUSID POLE PÜKSID. See ei ole veale tähelepanu pööramine, vaid pigem niisama mõnitamine ja halvustamine. Aga no näiteks kui keegi keset suvekuuma oma lapse vankri rätikuga katab, siis läheks ma ikka rääkima, et see võib ohtlik olla. Mitte selle pärast, et “lolli ema” mõnitada, vaid seepärast, et inimene ei pruugi lihtsalt teada. Seal siis äkki see piir ongi? Et kui sa saad inimest oma tähelepanekuga aidata, siis võiks öelda?

Mis on teie iseloomu suurimad vead? 

*Mõni sai vist tekstist valesti aru, igatahes ma ei mõelnud selle “kunagise sõbranna” all Triinut 😀