Uncategorized @et

tülidest

24. juuli 2016

Eile ma siin hõiskasin, et ega meie küll kunagi ei tülitse, aga õhtu lõppes ikkagi mingisuguse…intsidendiga. Ma ei saa seda isegi tüliks tegelikult nimetada, sest takkajärgi oli see päris naljakas, aga no eks ma räägin siis teile ka. Ühesõnaga, Kardol on sõber, kes meil väga tihti külas käib. No ma mõtlen VÄGA tihti. Üldiselt mulle tegelikult külalised ei meeldi, sest siis istu ja poputa neid ja räägi nendega juttu ja tunne mingit survet hea võõrustaja olla, aga kuna ta on siiski Kardo külaline ja täiesti vähenõudlik (lepib ka vaikides istumise ja teleka vaatamisega) siis ei ole ma sellest suuremat probleemi teinud. Las ta siis olla siin.

Samas viimastel kordadel on mul tekkinud veits selline mõte, et no issand jumal, kas sa kunagi koju ka minna taipad. Selles suhtes, et inimene tuleb näiteks reedel külla ja lahkub pühapäeval kell 22.00. Et nagu…Ma tahaks äkki vahepeal kodus palja peega ringi joosta või Kardoga koos aega veeta või no jumal, teha ükskõik mida, mida ei saa teha külaliste silme all. Aga no kuidas sa teed, kui mingi tüüp siin ringi uimab.

Ja nagu ikka nende asjadega on, siis alguses hakkab mingi asi natukene häirima, kuni lõpuks häirib see nii kohutavalt, et hakkad juba iga asja peale ärrituma. No näiteks üks laupäev vaatasime siin telekat ja kell oli umbes kuus õhtul. Külaline MAGAS tugitoolil. Nagu, issa meie! Mine koju magama! Ta elab taksoga 10 minuti kaugusel, mitte teises linnas! Aga no, kuidagi nõme on ju mehe sõpra ka minema ajada nagu fuuria. Krt, klaarigu ise oma sotte selgeks. Ega ilmselgelt Kardot see ei häirinud, aga ühel hetkel hakkas mind küll häirima.

Tahaks lihtsalt olla, tissid paljaks võtta, uks lahti pissida, Kardot näppida. Aga eiiiiiii. Ei saaa.

Lisaks unustas armas külaline pidevalt terrassi ust lahti, kui ta suitsul käis ja see ajas mind veel eriti närvi, sest see suitsuhais on kaval tegelane, tuleb tuppa ja siis haiseb siin rahumeeli. Krt, ma ei taha! Ja kui me sööme, siis ma saan igalt toidukorralt lisa taldriku ja noad-kahvlid-klaasid ja nii mitu korda päevas, mida ma pean pesema. Miks?!

Ühesõnaga, ma loodan, et ma olen teile nüüd piisavalt õudsa pildi maalinud :D Nagu see sõber meelib mulle ka ja ta on väga tore inimene, aga lihtsalt see muudkui häiris mind ja kogunes ja kui nüüd Kardo mulle reedel ütles, et ta tueb jälle siia, siis ütlesin ma, et eiiiiii, palun eiiii, et ta ei lähe ju ära.

“Muidugi läheb! Ta ei saakski siia jääda. Tal on laupäeval töö!” kinnitas mulle Kardo pühalikult ja ma olin nagu… nojah. Okei. Kui töö, siis töö. Tuligi ta siis jälle siia, tsillisime. Midagi tarka me ei teinud, mul oli ka sõbranna külas, seega väga vahet ei olnud. Sõbranna läks koju, sõber aga ei paistnud mingeid koju minemise märke ilmutavat.

Okei, mõtlesin siis, et ju siis ta läheb hommikul siit otse tööle. Tuli hommik…Jõime kohvi. Ta ei paistnud nagu mingist otsast kuskile tööle sättivat. Lõuna paiku ütlesin ma Kardole, et tavai, lähme Järvele. Või no ma sõnastasin selle nii, et okei, MEIE lähme nüüd Järvele. Et noh…ta saab minna neisse kohtadesse, kus tal parasjagu tarvis on. Aga selgus, et ka tal oli parasjagu tarvis minna ainult Järvele, sest sinna ta tuli igatahes kaasa, šhoppas meiega koos, tuli meiega koos ka koju tagasi ja hakkas rahumeeli Kardoga grillima (!!!!!!).

Tunnid möödusid. Mina ei rääkinud nende kummagagi enam sõnagi. Eks Kardo vist sai aru, et ma olen pahane (ma loodan, et ta mõistis ka miks), sest ta hakkas mind muudkui nunnutama ja musitama ja paitama ja patsutama ja kallistama, aga ega see mind väga lõbustanud ausalt öeldes. NAHUI, MA TAHAN OMA KODUS OMAETTE OLLA!

Lõpuks selgus, et ega Kardo valetanudki. Sõber tõesti pidi laupäeval tööle minema. Täpsustamata, et laupäeva ÖÖSEL. Seega lahkus ta meilt eile õhtul kell 23.55. FREAKING 12 ÖÖSEL!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ma olin selleks hetkeks juba nii püha viha täis, et sisisesin midagi Kardole läbi hammaste, kahmasin oma arvuti ja läksin magamistuppa, et ma saaksin rahulikult naistejuttudes halada. Eks ma ise sain ka aru, et noh, idee poolest on mul endal ka suu peas ja ma võin ju ise ka öelda, et kle ole mees ja mine koju, aga krdi nõme on TEISE INIMESE külalist niimoodi ära ajada, nagu psühh naine, eks. Ja kuigi ma olin Kardo peale jube pahane, et ta hoolimata minu vastuväidetest siia külalise kutsus, kes iial minema ei lähe, põhjendusega, et meie nv on nüüd “raisus”, siis tahtsin ma seda ikka veel rohkem raisku ajada enda solvumisega.

Eile ma lõpuks enam pahane ei olnudki, aga kui ma nüüd seda siia kirja panen, siis ma ikka natukene lähen pahaseks küll. Kuradi Kardo! Igatahes tormasin ma siis üles, kirjutasin esiteks sõbrale Facebooki kirja, et mis on maksimaalsed külastuskäigu tunnid normaalsete inimeste tavamaailmas ja siis jäin Kardot üles ootama, et ma saaks temaga lihtsalt EDASI MÖLISEDA, sest ma olin nii viha täis.

Kuna ta aga siin all midagi munes, jõudsin ma läbi lugeda Lilli sünnitusloo (siin) ja selleks ajaks Kui Kardo voodisse jõudis, oli mu viha segunenud hirmu ja paanikaga. Igatepidi oli ebamugav lamada, see kirjeldus meenutas mulle üsna täpselt ka mu enda sünnitust ja mul tekkis õud, ma hakkasin täiega kartma ja selle kõige juures olin ma veel vihane kah. Nii et ma hakkasin nutma ja virisesin midagi, et mina pean “kogu aeg” ainult sünnitama ja kannatama külaliste ees, kes iial ära ei lähe. “MIKS SA TEED MULLE NII?” itkesin ma dramaatiliselt. “MIKS SA MIDAGI EI VASTA?! MA EI SAA EDASI MÖLISEDA, KUI SA VAIT OLED!?”.

“Oi musikene, sul on õigus. Mul on nii kahju, ma olen teinud suure vea! Ma ei oska midagi öelda. Anna mulle andeks, Mallu. Kuidas ma saaksin su tuju paremaks teha? Kuidas ma saaksin oma vigu parandada?” hakkas ka Kardo hälisema nagu väike poiss, kes on palliga kellegi aknad sisse visanud.

“Ehita ajamasin ja keri aega tagasi!”

-“Ma ehitan, ma luban, et ma proovin ehitada!” vandus Kardo.

No persse. Kuidas sa siis mölised sellisega edasi, ah?

Jäin vihaselt vait, aga und ei tulnud.

“Ma ei saa magada, ma olen nii vihane!” käratasin ma ootamatult.

“Ma ei saa magada, ma ei julge….” piiksatas Kardo vaikselt.

Valetas, ma ise kuulsin küll, kuidas ta norskas.

Igatahes ma lõpuks enam ei olnd nii väga pahane, sest mõistusega ma sain aru, et mul endal ka suu peas ja tegelikult ega see vihaseks olemine midagi ei aita. Lisaks lubas Kardo ülejäänud elu pühendada selle hüvanguks, et ma enam pahane ei oleks, aga ta, loll, ei teagi, et ta niigi teeb ju kogu aeg kõiki asju, mida ma tahan, seega ma ei kujuta ette, kuidas see ülejäänud elu pühendamine nüüd käib :D

Hommikul tegi mulle igatahes kohvi ja võikusid, aga seda ta teeb iga hommik, nii et spetsjomm pühendust ma nagu ei näe. Ei tea, kas peaks pahaseks minema või? Kus on mu eriline pühendus?!? Kus?!

365e369eaf759f25e7808a4986152e43a611ada82689ce235b04c3bdcff9e7c4

Mul tegelikult oli endal ka kunagi tuttav, kes tuli külla ja iial ära ei läinud ja Kardole ta ka üldse ei meeldinud, seega me oleme vist mõlemad samas paadis olnud. Aga vot. Selline oli siis meie eilne “tüli”. Kuigi seda ei saa vist tüliks nimetada? Ma ei tea. Vähemalt saan ma täna Mari tagasi!!!! MA EI JÕUA ÄRA OODATA!

Kas teil on selliseid külalisi olnud, kes iial ei lahku?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

66 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Tyy 28. juuli 2016 at 00:24

    Mis te nii natukese pärast jaurate :)
    Mulle saabus külaline ja jäi 3,5 kuuks.
    Inimene tööl ei käinud tahtis hommikuni kurta ja kiunuda,
    Igast jama oli temaga , lõpuks otsisin psühholoogi abi.

  • Reply Luna 26. juuli 2016 at 13:02

    Minul samuti selline mure. Kuid mehe sõpru on
    kordades rohkem. Minul tegu siis 5e sõbraga,
    kellel juhtumisi veel ka puhkus on, samal ajal.
    E-P oleme avatud.
    Kraanikauss nõusid tihti täis ( kui ma muidugi
    igakord juures pole ja kohe ära ei käse pesta) ,
    suur tuba rahvast täis, istuda endal nagu kuskil
    polegi (v.a kottoolil mille peaks paigutama
    pimedasse nurka) ning telekat ka vaadata ei
    saa, kuna neil ju tähtis mäng käib ja kui seda (ja
    sadat tuhendet järgmist ) levelit ära ei tee siis
    lõpeb elu otsa. Seega ei saa oma saateid
    vaadata nende eetrisse tulemise ajal (jumal
    tänatud kordus tv eest)
    Nüüd jälle palavad ilmad, tahaks paljalt ringi
    joosta, aga ei saa.
    Samuti üsna keeruline ütelda ta sõpradele ,
    kõigile, et tahaks privaatsust. Naisena hakkad
    ju kohe üle mõtlema, et nüüd arvavad nad ei
    tea mida ja et ei ole külalislahke jne ja teistpidi
    nad pole ka jällegi minu külalised.
    Niisiis olen ma siin paarinädalaga lugenud
    Harry Potterit :D asi seegi.
    Kuid eile sai raamat otsa, ja viimane osa ka.
    Päev oli palav ja vastik, jonn hakkas peale
    tikkuma, môtlesi käratada, et kas te olete
    kodutud, äkki leiab teile kodutute varjupaika
    koha. Õnneks polnud ma veel täiesti
    kuumarambandusse langenud ja otsustasin
    mehega rääkida.
    Ja voila, saingi platsi puhtaks.

  • Reply Vaike 26. juuli 2016 at 11:50

    Mulle tulid kord külalised Saksamaalt. Saigi kokku lepitud, et neljaks ööks ning nii kauaks nad ka jäid. Lihtsalt torkas silma, et
    abielupaar kahe lapsega, keda oli terve mu pisike elamine täis, tõi külakostiks paki küpsist. Kui hommikul minu keedetud putru
    sööma olid sunnitud, siis õhtul naasid linna pealt oma hommikusöögitarvetega, aga pärast pakkisid kõik poolikud karbid endale
    kaasa ka. Piim vist jäi mulle. :D

  • Reply Vei 25. juuli 2016 at 20:35

    Huvitav kui suur on tõenäosus, et see sõber näeb seda postitust? :’D

  • Reply Hmm 25. juuli 2016 at 20:22

    Oota Kas see sõber loeb sinu blogi? Ja ta võib seda postitust näha? :D

  • Reply Hmm 25. juuli 2016 at 20:19

    Miks kardo ise talle ei öelnud, et oleks aeg ära minna? Miks sina seda tegema peaksid? Kardo ju Saab aru, et see sulle ei
    meeldi Ja viisakas oleks kui just tema oma sõbrale útleb, et ta ära läheks(?!)

  • Reply Marii 25. juuli 2016 at 18:25

    Kunagi ma käisin yhe kutiga kel oli sabarakust sõber,
    selline kes läks ära meie poolt pool 2 laupäeval öösel ja
    oli pyhapaeval kohe jälle platsis. Tema äraminek kogu
    aeg venis.me olime veel värske paarike,tahtsin oma
    kutiga kahekesi olla, mis oli suhteliselt võimatu ja ma
    naersin alguses et sain endale 2 meest.lopuks ma selle
    tyybi pärast oma kuti ka maha jätsin sest ma ei pea
    seda päris normaalseks kui teine vahib niisama meie
    kõrval öisel ajal kui mina olin juba voodis öösargis
    unne suikumas.

  • Reply Maria 25. juuli 2016 at 14:45

    Mind ajaks selline külaline ikka VÄGA närvi. Ükskord ühed käisid ja ma arvasin peale seda, et siukseid
    ma enam meil näha ei taha…
    Olin siis täitsa rase ja mehe jaoks ei olnud need ka nn päris sõbrad. Olid kalameeste foorumis tuttavaks
    saanud naine-mees. See naine ajas mind nii närvi ja kui nad ikka ei kavatsenud meie juurest ära minna,
    ütlesin ma…et peame hommikul ise külla minema ja meil sai nüüd aeg otsa. Mind ajas jubedalt närvi, et
    ma oleksin pidanud neid ka teenima oma suure kõhuga (7. kuu ja kaksikud) ning nemad lihtsalt olid.
    Siiani tõuseb kurku midagi….

    Peale seda ei ole meie kodus neid enam nähtud. Kui aga keski mehe sõber käiks igal võimalikul vabal
    hetkel meie juures olemas, oleksin ma ka vihane.

    • Reply Mallukas 25. juuli 2016 at 14:54

      No see on muidugi väga teistsugne näide sul, sest mulle meeldib see sõber küll ja päris IGAL hetkel ta siin ka pole, ainult… enamus NVd :D

  • Reply Laura 25. juuli 2016 at 09:05

    3 last sünnitanuna (viimase 4 nädalat tagasi) ütlen
    ma, et sünnitus on küll nii jube nagu kirjeldati. Ma
    ei saa aru neist, kes teisiti väidavad.

    • Reply Tsein 25. juuli 2016 at 11:47

      Ma ei saa jällegi nendest aru, kes väidavad, et sünnitus on jube.
      INIMESED ON ERINEVAD! Mis ühele lihtne, see teisele raske.
      Minul vedas – kerge ja lihtne sünnitus. Laps oli 2,5 kg ja 46 cm
      pikk. Ja see oli juba 6 aastat tagasi. Kui nii kerge sünnitis ka
      teinekord oleks, läheksin iga kell uuesti sünnitama.
      Samas olen ka väga valusatest, keerulistest ja kurnavatest
      sünnitustest kuulnud.

  • Reply Agnes 25. juuli 2016 at 08:53

    Miks naised arvavad, et mehed saavad tigedast põrnitsemisest aru, mis neil viga on? Ta vaeseke võib aru saada, et naine on tige
    millegi pärast, aga sellest ta kindlasti aru ei saa, mis see viha põhjus on. Suud on peas, täiskasvanud inimesed, suu lahti teha ja
    külalislahkust kuritarvitavale seltsimehele öelda, et aeg on koju minna. Rääkigu pärast külapeal siis, et Kardol on kuri naine, kes
    sõpradega aega veeta ei luba vms, kah asi.

    Minule külalised meeldivad, eriti kui nad ei istu niisama ja ei eelda, et ma neile asju ette kannan ja nende järelt koristan. Samas
    keegi ei jää mu koju ka kutsumata liiga kauaks, mille üle on mul hea meel. Ma küll ei pelga öelda, et tõmmake uttu, kui vaja peaks
    olema, aga tore, et pole vaja. :)

    • Reply Biku 25. juuli 2016 at 20:13

      Täiesti nõus! Ma ka ei mõista, et miks ei või lihtsalt öelda, minu jaoks müstika :D Ilmselgelt, et kõik ei pruugi lihtsalt
      mossitamisest aru saada, et mis seda põhjustab.

  • Reply Katrin 25. juuli 2016 at 07:27

    kusjuures, Perekoolis oli ka kunagi
    see teema, kus inimesed rääkisid
    külalistest, kes kunagi koju ei
    mõista minna. Seal üks abielupaar
    läks lausa ENDA kodust ära, sest
    tahtsid rahu ja vaikust :D

    • Reply Mallukas 25. juuli 2016 at 11:29

      Ma olen ka läind :D

  • Reply Katrin 25. juuli 2016 at 07:25

    külalised, kes ei iial ei lahku, on
    mullegi tuttav teema. Kutsusin kunagi
    sõbrantsi külla, pühapäeval kell 13
    – arvestusega, et esmaspäeval peab
    tööl olema ja kaua ei istu. Ta elab
    küll samuti Tallinnas, aga otsebuss
    käib teatud kellaajani. Kui kell 22
    läks viimane buss, siis kadus mul
    igasugune lootus, et ta koju ka
    läheb. Homme ju tööpäev! Siis võtsin
    ma end kokku, mõtlesin, et “see on
    sinu kodu, seisa enda eest, naine!”,
    ning ütlesin siis mehele sõbrantsi
    kuules, et “davai, viime X-i nüüd
    koju!”. :D

    Ja vot selliste külaliste pärast
    mulle meeldibki rohkem ise külas
    käia, kui külalisi vastu võtta :D ma
    vähemalt mõistan koju minna enne, kui
    olukord ebamugavaks muutub.

    Ära karda fuuria olla :D mul mees
    selles mõttes pehmo, et ei julge ka
    paha olla ja teistele konkreetselt
    “ei” öelda. Mis seal ikka, võtan
    selle ülesande enda kanda. Suva,
    olen harjunud, et olen mõnede
    inimeste silmis kuri naine – aga
    nendega ei saa lihtsalt teistmoodi,
    sest nad ei saa vihjetest aru ;D Ja
    kui otse ütled, oled kuri :D

  • Reply Tsein 25. juuli 2016 at 01:45

    Issand. Meenus kohe, et meil on üks tuttav paarike selline.
    Tüütused! Tulevad külla, alguses on jutt, et üheks ööpäevaks.
    Aga ikka venib see alati umbes kolmeks ööpäevaks. Täiesti
    jube. Nad lihtsalt teevad ise hommikuti hommikusööki meie
    köögis, tibi võtab luba küsimata minu asju – riideid, pärast otsi
    asju taga, sest need pole omale kohale tagasi pandud.
    Laiutavad risti – rästi meie diivanil, vahetavad puldist ise
    kanaleid, vahepeal pikutavad mitu tundi diivanil jne. Eelmised
    jõulud olid ka niimoodi, et 25ndal detsembril tulid ja me lõpuks
    pidime omaenda kodust põgenema (valetasime, et äia juures
    õhtusöök ja jääme ööseks sinna) 28nda päeval. Siis taipasid ka
    oma koju minna. Viimati tahtsid juuli alguses tulla, siis õnneks
    olime reisil. Selliseid inimesi hakka või vältima. Ja külakosti
    tuuakse vaid mingeid krõpse ja juustusnäkke. Normaalne?
    Peale selle on neil nüüd kaks last ka. Keda siis peaksime
    majutama, hoidma, kasima.

    • Reply Hmm 25. juuli 2016 at 20:26

      No sellises olukorras on küll juba vâga kahtlane, et te neid üldse külla kutsute?! Milleks hiljem kuskil halada, miks mitte
      öelda neile, et ei soovi neid külla?? Täiesti lõpp, keegi ei kohusta teid neid külalisi 3päeva enda juures hoidma ju?! Hetkel
      jääb igatahes kúll mulje, et valesti teete teie mitte need “ebaviisakad kúlalised” :D

  • Reply irw 24. juuli 2016 at 21:34

    Pärast selle postituse lugemist ta raudselt ei tulegi kunagi enam Teile külla.

    • Reply Mallukas 25. juuli 2016 at 11:30

      Küll tuleb :D

  • Reply Bitchnaine 24. juuli 2016 at 21:05

    Selline tunne, et ma oleks ise selle jutu siin kirja
    pannud (va see raseduse osa). Ma ise ükskord küsisin
    sellelt sõbralt lõpuks, et kas ta ise ei saa aru, et me
    tahaks nagu kahekesi ka aega koos veeta. Sest me
    oleme ikkagi ju PAAR ja paar tähendab teadupoolest
    kahte, mitte kolme inimest. Ta vastas, et saab aru küll.
    AGA talle ei meeldi üksi olla ja ta saab endast ka aru.
    Mehed sellised arad ka, et ei julge omaenda sõpradele
    ära öelda. Mida me selliste “heade sõpradega” peale
    küll hakkame?!?!?!

  • Reply nt 24. juuli 2016 at 18:03

    Ma olen selline imelik võõrustaja, et
    mul on jube hea meel, kui keegi külla
    tulla tahab aga niipea kui nad
    tulevad ma mõtlen, et võiks juba koju
    minema hakata. Nii tüütu on, kui
    keegi “igapäevarütmi” (ehk
    põhimõtteliselt diivanil poolpaljalt
    vedelemist ja röhitsemist) segab.
    Isegi, kui kannatan rõõmuga selle
    ära, et keegi ööseks tuleb, siis
    hommikul tahaks küll, et nad juba
    kell 8 kadunud oleksid. Raske on nii
    antisotsiaalne olla :(

  • Reply Egle 24. juuli 2016 at 17:44

    Tead mis, mul oli täna nii kohutavalt igav ja tuju mitte midagi teha ning sedasi sattusingi stalkima su blogi Fb lehe pilte kuni Mari
    sünnini välja. Muuseas sain teada, et oled andnud välja raamatu! Jätan selle ostmise vist selle aja jaoks, mil ise lapseootele jään. :)
    Kuna hakkasin suht hiljuti blogi lugema, on selline tunne, nagu vaataks enda jaoks uut ja huvitavat sarja, kuid kõik vanad osad
    nägemata. :D Igatahes, tundub, et tülitsemine teil on pea võimatu, kui üks osapool kõik katsed juba eos lämmatab. :D Vahvad
    olete.

  • Reply Reet 24. juuli 2016 at 16:01

    Sellistele külalustele tuleb hakata koduseis töid
    jagama ja anna talle last hoida :D. Ja näed, kui kähku ta
    ise mõistab ära minna ;)

    • Reply Mallukas 24. juuli 2016 at 16:58

      Aa aga ta muuseas ei vahi siin niisama, et aitab küll, kui palun :D Ja see ei aja teda sugugi ära :D

  • Reply S 24. juuli 2016 at 13:52

    No pekki küll :D Ma ei saa sellistest inimestest aru. Mul
    endal ka üks sõber, kes nt siis kui ma elasin teises linnas
    ja sõber pidi ka tulema, ütles umbes nii et “kuule a ma
    tulen siis reedel sinna”, kuigi nt meie ühine üritus oli
    laupäeva õhtul. Algul oli tore, et näed sõpru, keda muidu
    tihti ei kohta aga samas oli neid ühiseid üritusi piisavalt
    palju, et see tema reedene saabumine megalt ära
    tüütaks. Puhtinimlikult – ma tahan oma peikaga vb
    reede õhtul kahekesi olla, mitte…kolmekesi.

    Kadedaks inimeseks ma end pidada ei taha, aga ei saa
    salata, et lõpuks mõtlesin ma ka sellele, et krt miks ma
    pean inimest toitma ja talle puhtaid voodipesusid
    panema oma raha eest. Koooguuu aeg! Külakostist
    polnud juttugi :D

    Nii raske aru saada neist, kuna ma ise olen alati selline,
    et kui vaja crashida kuskil, siis uurin ette ja taha, kas see
    on ikka fain :D

  • Reply Regiina 24. juuli 2016 at 13:48

    See on VÄGA tuttav olukord. Meil on elukaaslasega üks ühine sõber, kes läks naisest lahku. Kuna meil oli tol hetkel korteris vaba
    tuba, lubasime ta mõneks nädalaks enda juurde kuni ta endale korteri leiab. Mõnest nädalast sai kolm kuud, mil ta tööl ei käinud,
    süüa ise ei ostnud ja ainult kodus istus. Peale teist nädalat “hakkas talle meie seltskond täitsa meeldima” ja lõppkokkuvõttes
    pidime elukaaslasega talle ise korterit otsima hakkama.
    Lisaks sellele on tal veel üks sõber, kes vähemalt 2x nädalas meid külastab ilma, et kedagi ette hoiataks. Ja ikka istutakse hiliste
    õhtutundideni.
    Mina olen lõpuks öelnud, et kuulge, aitab küll nüüd. Mõneks ajaks on see aidanud :D

  • Reply A 24. juuli 2016 at 13:30

    No kurdi Ivo, sa pead talle kiiremas korras
    naise sebima. :)

  • Reply T 24. juuli 2016 at 13:08

    Mallukas ma tean mida sa tunned ..
    või noh vähemalt arvan et tean..3
    aastat tagasi Kui ma oma esimest
    last ootasin siis ka mehe sõber pea
    igapäevaselt istus õhtuti meie juures
    poole ööni .. Lihtsalt niii närvi
    ajas :( .. Ma ärkasin hommikul kell 6
    et tööle minna , Ma jõudsin õhtul 7
    koju tagasi… Tööst ja rasedusest
    väsinud .. Tahtsin lihtsalt mõnuleda
    kodus . Käia ringi täpselt sellises
    riietuses nagu tahan jne.. … Aga oh
    ei kus sa sellega …
    Ja kannatasin mis ma siis kannatasin
    seda olukorda kuni üks õhtu
    lihtsalt viskas üle ikka korralikult
    kui mees ütles et sõber jälle tuleb
    … Mina vastasin vihaselt ‘jälle’ ..
    Ja nii astuski sõber uksest sisse …
    Ma niimoodi vihastasin et ma läksin
    magamis tuppa ja lõin ukse sihukese
    pauguga kinni et hea et uks
    teisipidi käima ei hakkanud :D Ja
    sõber pobises peale seda midagi ja
    siis nad läksid välja vist rääkima
    ..igatahes mõne ajapärast tuli mees
    üksi tagasi ja peale seda ei käinud
    see sõber enam meil pikka aega külas
    :D Nüüd ta küll vahest harva käib ..
    Aga nüüd see nii palju ei häirigi kui
    raseduse ajal häiris :)

  • Reply k.e 24. juuli 2016 at 12:59

    See spnnituslugu oli küll ilmselge liialdus. Jah,
    on valus aga ei midagi nii kohutavat. Sulle
    lohutuseks, et teine laps tuleb tavaliselt
    kiiremini ja lihtsamalt.

    • Reply Mallukas 24. juuli 2016 at 14:45

      Absoluutselt ei ole see liialdus, ma ütleks lausa, et pigem pole veel nii räme kui see tegelt oli. Ma olen ju sünnitanud ma tean :D

      • Reply k.e 24. juuli 2016 at 15:31

        HUvitav jah, kuidas võib üks asi hoopis
        teistmoodi erinevatel inimestel olla. Mul
        on kaks last ja mõlemad olen ise
        sünnitanud. Ja seda Kohtla-Järvel, kus
        pole juttugi vannis valutamisest või
        aktiivsünnituse meetoditest. Aga ikka
        olen ma veendumusel, et pole see
        sünnitamine hirmus ühtigi. Naised on
        aegade algusest saati sünnitanud ja pole
        meil ka raskem seda teha. Pigem ikka
        lihtsam.

        • Reply K. 24. juuli 2016 at 19:24

          Iga kord kui ma kuulen kedagi vaidlemas
          teemal, kui raske või valus on sünnitus, siis
          esimese asjana ma mõtlen, kuidas ei saada
          aru, kõik me oleme erinevad. See, et ühel
          sünnitamime nagu möödaminnes käib ja
          valusi ei tunne ei tähenda, et kõigil nii on.

          Minu arust oli ka sünnitamime valus ja jube.
          Selles on juba palju aega möödas, aga
          sellegipoolest meenub see rebenemise kibe
          valu… ?

      • Reply Tanja 24. juuli 2016 at 21:14

        Mul küll ei tulnud teine kiiremini ja lihtsamini
        sama kaua ja sama raskelt. Aga noh ex igal
        erinevalt

  • Reply T. 24. juuli 2016 at 12:36

    Hahaa, issand, mu kõhulihased, jumal tänatud, et see postitus enam pikem ei olnud, ma poleks jõudnud naerda :D

  • Reply Mann 24. juuli 2016 at 12:34

    Ma täiesti mõistan sind..:D Ma oleks ammu püha viha täis aga õnneks mu mehel pole selliseid sõpru ja mul ka mitte. Aga mu
    ämmal on palju sugulasi, kes suvel palju aega meil veedavad..ja tihti kui ma kuulen, et kellelgi on jälle puhkus ja siia põrutavad
    siis minu reaktsioon (oma peas) on “OH GOD, WHYY!” …
    Tahaks ka privaatsust ja rahu ja vaikust ja oma kodu tunnet aga seda ei saaa never ever ever kui ämma ja äiaga sama katuse
    all elada. Ma ei näe isegi koristamisel mitte mingit mõtet, sest koguaeg käivad siin mingid inimesed..:D

  • Reply Eva 24. juuli 2016 at 12:28

    haha, tean väga hästi seda tunnet ?
    minu mehel on lausa kaks sellist sõpra kellele meeldib
    koguaeg meie juures olla, üks on selline, kes helistab
    hommikul mehele, et tee mulle hommikusöök valmis,
    ma tulen sinna ja siis passib siin õhtuni, õnneks magama
    läheb koju ikka.. teine on selline, kes kirjutab mulle
    hommikul kell seitse, et ma nüüd tulen teie juurde, sest
    tulin peolt ja koju ei viitsi minna ja neil on veel see ka et,
    vahetpole kas mu mees kodus või mitte, nad tulevad
    ikkagi siia ? paar päeva tagasi olid mõlemad siin ja kui
    meie tahtsime mehega koeraga jalutama minna siis
    nemad otsustasid et jäävad nii kauaks meie juurde
    telekat vaatama, sest koju ikka ei viitsi minna ju.. too
    hetk olin kaa nagu mismõttes?? aga ära ka ei tahtnud
    ajada, sest ei taha see halb inimene olla ?
    õnneks asjad vaibusid kui üks nendest naise leidis
    endale nii et küll sul ka kergemaks läheb varsti ?

  • Reply viivi 24. juuli 2016 at 12:25

    No meil oli ka üks tore seik seoses sellega. Mees helistas, et tuleb vennaga koos meile, et vend jääb umbes nädalaks, kuni enda
    korteri leiab. Mul oli nagu okei, tänks, et mingi TUND AEGA ette teatad sellist asja ja minuga ei arutanud! Olin loomulikult
    megavihane! Lõpuks jäi tüüp mitmeks kuuks ja oiblinn, kuidas see mind häiris. Võtsin siis ise asja käsile ja palusin tal viimaks
    lahkuda :D Täiesti uskumatu, kuidas mehed nii tondid võivad olla.

  • Reply Q 24. juuli 2016 at 12:12

    Selliste sünnituslugude pärast kõik paaniliselt kardavadki. Pole see sünnitus
    midagi nii jube, enda peas suudab selle tõesti sada korda hullemaks teha. Enamus
    esmasünnitajaid kardab seda nagu tuld kõikide juttude pärast ja siis ongi tulemus
    käes, sünnitus juba etteplaneeritult nagu surmaminek. Nii kurb.

    • Reply Mallukas 24. juuli 2016 at 12:12

      No mina pole esmasünnitaja ja kinnitan, et see ON sama jube (kui mitte jubedam :D)

      • Reply Ann 24. juuli 2016 at 13:35

        Jah ma nõustun Malluga… Tõesti on ikka väga jube
        ? Aga kui see väike inimene siis sulle lõpuks
        kõhule asetatakse on kohe selge et asi oli kuhjaga
        neid kannatusi väärt ☺️

        • Reply Mari 24. juuli 2016 at 15:14

          Mina ka nõustun, et see on täpselt nii jube,
          kui Mallu kirjeldas :D Ja valus..

  • Reply Maili 24. juuli 2016 at 12:09

    See sünnituslugu tundus küll nii õudne.
    Nutsin ja naersin samal ajal kui lugesin. :D
    Mõtlesin ise sünnitama minnes, et proovin ilma
    valuvaigisteta aga no seda lugedes mõtlen, et ilma
    nendeta ma suren kindlasti ära :D
    Hea, et mul 4 kuud veel aega harjuda selle mõttega, et
    ka mina pean sünnitama ja otsustama kuidas ma seda
    teen :D

  • Reply Kelly 24. juuli 2016 at 12:05

    Jeeeesus, ma ei oleks suutnud ka normaalseks jääda :D okei, ma saan aru, et sõber otsustab ööseks jääda näiteks, aga siis
    minnakse ju ikka tavaliselt hommikul oma koju :D vägahulll :D

    • Reply Reelika 27. juuli 2016 at 08:32

      Ma ei saa üldse sellest aru, et “sõber otsustab”, see sõber on ju krt külaline, külalised ju ise ei otsusta, et kuule, ma täna jään
      ööseks. See ikka eeldab ju võõrustaja kutset jääda või olen ma nii vanamoodne, et ei tea kuidas asjad käivad enam? :D

      • Reply Kelly 4. september 2016 at 16:15

        Juu sa ei peagi aru saama siis :D

  • Reply lala 24. juuli 2016 at 11:52

    Mul oli ka mehel sõber, kes külla tulles LIHTSALT EI LÄINUD ÄRA. Tuli küll teisest linnast ja olime nõus, et okei, öösek võid ju
    jääda.. Reaalsus oli aga see, et jäi VÄHEMALT kaheks ööks ja siis pidime ka ta vägisi minema peksma. Muidugi sellega oli ka nii,
    et meest nagu ei häirinudki, mind aga kohutavalt, sest elamine väike ja pidin temaga ninapidi koos olema, pesemas ei saanud ka
    rahumeeli käia – pidin end vannitoas lahti koorima ja seal kohe 100% riidesse ka panema jne :D Eriti häiris see, kui ma õhtul
    tulin töölt, rampväsinuna ja oleks tahtnud lihtsalt mehele kaissu vajuda, aga selle sõbra lõust IKKA vahtis mulle vastu. Lõpuks
    sai mees ka muidugi aru, et päris nirusti on selle tüübiga. Kaks korda jõudis nii teha ja rohkem me teda ei võõrustanud. Tüüp oli
    muidugi ka selline, et võis põhimõtteliselt ukse tagant helistada ja küsida kas võib külla tulla :D
    Ise olen ka selline inimene, kellele meeldib kodus olla ja natuke imelik on liiga kaua kellelegi külla jääda. Selline tunne nagu
    jääks jalgu

  • Reply Christa 24. juuli 2016 at 11:48

    Sellele sõbrale tuleb hakata usinalt
    keelt kõrva ajama. Küll siis Kardo
    juba hoolitseb, et ta teie majast
    eemale hoiab.

    • Reply Mallukas 24. juuli 2016 at 11:51

      Ma ei ole 12 :D

  • Reply Helina 24. juuli 2016 at 11:45

    Ses suhtes on olemas elementaarsed viisakusreeglid, mida mõni vend nähtavasti ei mõista. Mind nt häiris see, et kui sõbrad meie
    juurde n-ö soolaleivakale tulid, siis pärast kl 10 õhtul ei taibanud lasta meil omaette olla ja üldse kas või lasta magama minna. Oli
    näha, et hiline aeg juba ja noh, pererahval tuleks lasta mõistlikul ajal juba omaette olla, seda eriti juhul, kui on ka lapsed majas.

    Ma oleks ammu käratanud otsekoheselt kas Kardole või ta sellele sõbrale, et pole päris õige tegu niimoodi mitu päeva kellegi teise
    juures laiselda, taipamata, et endal kodu ka olemas.

  • Reply Kätlin 24. juuli 2016 at 11:37

    Eelmine aasta, kui ma sünnipäeva pidasin, olin ma
    kaine. Mida rohkem õhtu edasi läks, seda rohkem
    koristaja mutina tundsin…lõpuks oli mul öösel kella
    kolmeks kõik koristatud ja nõud pestud, aga vot üks
    mehe sõber magas diivanil. Mees ise rahumeeli magas
    meie voodis ja jättis selle külalise välja peksmise minu
    teha ? Sain selle kuti lõpuks üles äratada, helistas
    siis vennale, et too järgi tuleks…ja oh jeesus…ma vist
    tund aega äratasin teda ja tema telefon muudkui
    helises…lõpuks kui see kutt üles ärkas, siis ütles suht
    vihaselt “Noh, saad lõpuks lahti minust!”.

  • Reply Kersti 24. juuli 2016 at 11:10

    Seda sünnituslugu oli iiveldama ajavalt vastik lugeda.
    Alguse oli ok, aga sealt epiduraali maalt alates… wow,
    kui kõva naine, ürgnaine… ei kaotanud ennast valude
    see ära, vöimas!

    Paha hakkas. Sina mõtle epiduraali peale, see ei võta
    valusid ära, vaid leevendab neid. Ja halba ei tee see
    kellelegi.

    • Reply Mallukas 24. juuli 2016 at 11:11

      Ma olen ju enne sünnitanud ja arvestades seda, et mul tunni ajaga avanes 7cm, siis ma kahtlen, et kas ma ka seekord jõuaks üldse epikat küsida :D

      • Reply M 24. juuli 2016 at 15:23

        Jah mulle pakuti ka peale 8h valude käes
        väänlemist epiduraali. Oleksin äärepealt võtnud,
        kuid just alla kirjutamise hetkel oli avatus 5,5cm
        ning enam ei antud. Hiljem ämmaemand ütles, et
        kui oleksin võtnud epiduraali, ei oleks ma
        loomulikult teel suutnud sünnitada (väidetavalt
        pidi sünnitustegevus lõppema mõneks ajaks
        peale epiduraali võtmist) ja laps oleks tulnud
        keisriga.

        • Reply Lonni 25. juuli 2016 at 11:22

          Jamajutt. Minul ämmakas ei kontrollinud, palju avatust on ja tegi epiduraali veel siis kui oli täisavatu (24 tundi oli
          selleks ajaks juba seda jama). Pmst ma midagi ei tundnudki. Aga välja pressisin õnneks.

      • Reply maris 25. juuli 2016 at 06:14

        Lohutan sind mallu ma sünnitasin 22 h ilma
        valuvaigistiteta ja lisaks sain ka kanüüli mis
        kiirendaks sünnitegevust mille tagajärjel tundus
        mulle et oli veel 2 korda valusam :) ma küll ei
        unusta iial seda sünnitust aga nüüd oleksin
        valmis juba uuesti sünnitama : D

  • Reply Krista 24. juuli 2016 at 11:03

    No minul kui mitte rasedal ajaks ka seike asi harja
    punaseks. Mis mõttes ei lähe koju?!! Ma oleks ammu
    seiksed asjad paika pannud.

  • Reply K 24. juuli 2016 at 10:41

    Mis sõber vastas siis sellisele kirjale? :D

    Nüüd äkki mingi aeg on külas mõistlikult, niikaua kui ära unuatab ja sujuvalt samamoodi jätkab….mul
    mehel oli ka kunagi selline sõber, niikaua kestis kuni naise sai endale see sõber. :D

    • Reply Mallukas 24. juuli 2016 at 10:51

      Ta vastas ok ja vabandas :D

  • Reply Ann 24. juuli 2016 at 10:33

    Mu mehel on vend selline.. mäletan kunagi ütles, et tal
    vaja mõned päevad peatuda ja siis me jagasime hea
    meelega diivanit.. Läks siis ilusti ära peale paari päeva.
    Päev hiljem oli jälle oma kodinatega kohal.. ilma
    etteteatamiseta, okei-las siis olla natuke ja järsku oli
    paarist päevast saanud 1 kuu.. mäletan, et mul sai hing
    täis siis kui ootasin meest koju-uus pesu, õhtusöök-
    täis romääns ja mida ma näen aknast välja vaadates!
    Mees jõudis koju autoga ja mehe auto järel oli venna
    auto! Halloo, üle 1 kuu juba siin maandunud. Ja kuidas
    ma ütlen mehe VENNALE; et tõmba perse-tahaks
    omaette ka olla.. suhe oli niigi alles värske meil. Ma siis
    tõmbasin riided selga ja põrnitsesin terve õhtu.
    Õnneks mõistis mees väga hästi probleemi ja ütles
    väga viisakalt vennale, et võiks endale uue paiga
    otsida lõpuks..

  • Reply Meri-Liis 24. juuli 2016 at 10:24

    Jep se mega nõme tunne samas nagu ajab nii vihale aga
    minema ka ei saa päris ajada võinoh täiega nõme öelda
    kellegile kuule sa juba ära ei sooviks minna ?
    Aga jah mehed ka ainult naeravad ja küsivad musi kas
    kõik ok kuigi ise täiega vihane ja tahaks öelda et kas su
    kallil sõbrakesel kodu ka on (?) ?

  • Reply J 24. juuli 2016 at 10:21

    Mu ex kutil oli selline sôber, kes vahel hommiku vara
    sisse lendas, meie magamistuppa, kus alles magasime..
    :D ja istus arvutitaha mänge mängima ?

  • Reply Aan 24. juuli 2016 at 10:19

    Hahaa :) õnneks külalisi ei käi , kuid mees ei taha
    kunagi sõpprade juurest ära tulla .. niiet mina kukun
    seal ähkima ja ohkima et kell palju lähme koju , laps
    tahab tuttu :)
    Niiet pm olen ma vastaspaadis sul , sul ei lähe külalised
    ära ja mees ei oska mul kunagi ei öelda et me lähme
    koju ?

    • Reply Mallukas 24. juuli 2016 at 10:29

      No võib-olla on asi selles, et mulle RÄIGELT meeldib kodus olla :D seetõttu tundub mulle imelik, et mõni vend eelistab võõras kohas olla :D

      • Reply minasiin 24. juuli 2016 at 12:17

        hahaa, no talle ka meeldib räigelt kodus olla, sinu kodus :D

        • Reply Mallukas 24. juuli 2016 at 12:24

          vist jah :D