Vaatasin, et mõned blogijad on juba aastat hakanud kokku võtma ja enne kui enda aasta kokuvõtet toksima hakkasin, mõtlesin vaadata, et mis ma aasta aega tagasi kirjutasin. Oh sa püha pele…Päris persses olin vist omadega 😀 (loe siit). Nii hirmus oli seda lausa lugeda, nagu loeks umbes kellegi hüvastijätukirja või miskit sellist. Lugedes tuli mulle meelde küll, kuidas ma kirjutasin seda mitu tundi ja nutsin ja kustutasin neid lõike ja kirjutasin uuesti. Tundsin ennast kuidagi jube alasti ja ma pean tunnistama, et ega seda praegugi hea ega lihtne lugeda ei olnud. Kohe kahju hakkab sellest vaesest minevikuMallust.
Kuid paika peab see, et elus on tõusud ja mõõnad ja mõnikord on need tõusud täpselt ümber nurga, tuleb ainult naaa-aatukene veel vastu pidada. Umbes kuu aega pärast antud postituse kirja panemist jalutasin ma ühel päeval Mari lasteaiast koju ja mõtlesin naljaviluks rasedustesti teha. See oli see päev, kui ma sain teada, et Lende on meie perre tulemas ja ühtlasi oli 4. veebruar päev, mil ma tegin oma viimase suitsu. Veel ei saa öelda, et olen aasta ilma olnud, aga no PÕHIMÕTTELISELT võiks ju öelda, et valdava osa 2016 aastast olen ma olnud suitsuprii ja see on minu meelest imetore. Ei, suitsuISU pole siiani kadunud, aga sellegipoolest usun ma, et aasta pärast saan ma 2017 aasta kokkuvõttesse kirjutada, et 2017 on olnud 100% suitsuvaba. Ega kahe lapse emal polekski ju sobilik suitsetada. Või ühe lapse emal. Või üldse ühelgi inimesel, kes oluliselt vähki surra ei taha 😀
Aga no palju suurem erinevus 2015 aastaga on muidugi see, et mööduva aasta kohta ei ole mul nagu miskit halba öelda. Vastupidiselt on mul olnud elu üks parimaid aastaid! Ma olen küll sel aastal olnud paksem, kui kunagi iial varem, aga ma TUNNEN ennast palju kõhnema ja ilusamana, kui ma aastaid tundnud olen. Ma ei ole kordagi hommikul ärganud selle tundega, et ma tahaks voodisse teki alla nutma jääda, kuigi raskeid momente on olnud. Seda just Mariga seonduvalt. Kogu see talle diagnoosi leidmise jama oli üsna raske ja tõepoolest ma imestan, et ma megalt ära ei kassinud selle kõige juures. Eriti siis, kui üks arst kinnitas mulle, et Mari on vaimupuudega ja teine (üheks Tallinna parimaks loetud arst) avaldas kahtlust, et kas ta üldse kunagi rääkima hakkab. Ometi jäi ka mööduva aasta sisse Mari esimene, teine, kolmas ja kahekümnes sõna! Seega tahangi siinkohal öelda, et alati on mõttekas võtta teine-kolmas ja neljas arvamus, sest inimesed on erinevad, kogemused on erinevad ja üldse rohkem mõtteid on hea, sest mõni nendest võib viia tulemusteni. Aga ega ma Mari arengust ja värkidest väga siin rääkida ei tahagi, lihtsalt mainin, et sellel aastal sain ma selle kõnega seonduvalt kogeda täielikku ahastust, kui ka täielikku ja kõikehõlmavat rõõmu. Ja 2017 saab selle poolest veel parem olema! Ma tean seda!
Mul on see aasta olnud rõõm saada teist korda emaks. Mul on see aasta olnud rõõm avastada uus ja huvitav hobi – pitnikuks olemine. Mul on olnud rõõm tutvuda nii mõnegi inimesega, kelle kohta ma tunnen 100%, et tema on minu inimene. Ah, mis ma valetan, ega neid just ülemäära palju pole, aga need mõned on tõesti mõnusad. Mul on olnud lihtsalt mingi mega hea aasta, mille käigus olen ma teinud mõne vea, kuid sada õiget valikut, mis on mu elu viinud praegu sellisesse punkti, kus mul ei ole millestki puudu ja ma olen täiesti-täiesti õnnelik.
Mind teevad õnnelikuks lapsed ja mu tegemised ja see, et Kardo sai ka nüüd selle aasta eelviimasel päeval meiega koduseks jääda! Mind teeb õnnelikuks see, et ma taipasin ennast sel aastal blondiks värvida ja tunnen ennast nüüd palju kobedamana. Mind teeb õnnelikuks see, et mul oli oidu endale koduabiline palgata, et vähendada enda stressi teemal “kõik on nii sassis!”. Mind teeb õnnelikuks ka see, et ma iga aastaga normaalsemaks inimeseks muutun. Jah, paljud võivad vastu vaielda, et MINA küll normaalne pole, aga ma ütlengi, et ma olen alles poolel teel, kuid siiski parem kui varem!
Rotin nüüd Aili blogist mingid küsimused kah:
Mida sa õppisid?
Teise lapse sünd õpetas mulle seda, et lapsed on kõik erinevad. Kui ma vanasti olin esimene, kes hakkas kuskil beebigrupis kaagutama, kuidas õige ja kuidas vale on, siis sedapuhku ma isegi ei viitsi kuskil suures beebigrupis istuda. Igaüks kasvatab oma lapsi erinevalt ja kuna ma ühe beebiea juba üle elanud olen, siis elan ka teise.
Ma õppisin natukene rohkem pildistama ja Lightroomi kasutama.
Ma õppisin, et alati ei pea kõike ütlema, mis sülg suhu toob. Eks ma mõnikord eksin ise ka selle suhtes ka tulevikus, aga niiiii mitmeid kordi olen oma sõnad alla neelanud ja mõelnud, et pole minu tsirkus, need pole minu ahvid. Me kõik elame oma elu nii, nagu soovime ja kellegi teise öeldud sõnad neid vaevalt muudavad. Arvestades, et ma iseloomult olen juba enda nina igale poole toppija ja arvamuse kuulutaja, siis nagu öeldud, iga kord ei suuda. Aga julgelt 80% ajast saan hakkama!
Ma õppisin, et ma ei saa olla täiuslik. Ma õppisin, et seda on mõttetu taga ajada, sest omadele sobin ma sellisena, nagu ma olen. Mis muidugi ei tähenda, et ennast parandada ja edasi arendada mõtet poleks.
Vaikselt olen ma õppinud ka mitte ennast piinama. Ma ei suhtle inimestega, kellega suhtlemine mulle ebamugav on. Ma ei tee asju, mida ma ei taha teha ja ma ei loe asju, mis on mõeldud mulle haiget tegema. Pigem olen ma õppinud mõtlema, et meie igaühe tegude taga on põhjused ja mõned sõprused tulevadki meie ellu, et hääbuda ja ehk kunagi uuesti naaseda, kui aeg on küps ja iga õela ja kurja sõna taga on ebakindlused. Seda muidugi ka minu enda puhul.
Ma arvan, et ma oleks võinud kulutada vähem raha mõttetustele ja panna rohkem raha kõrvale, aga noh, eks ma võin seda sel aastal proovida. Siiani on mulle lihtsam tundunud lihtsalt rohkem raha teenida, kui vähem kulutada 😀
Ma oleks võinud ka natukene vähem stressata selle Mari värgi pärast, aga no seda emasüda mulle nagunii ei võimaldanud.
Ma oleksin võinud kasutada ära seda aega, kus mul oli aega ja viitsimist kokata, et ma oma kokaraamatu valmis teha saanud oleks, aga noh, ega kokaraamatu kirjutamise võimalus eest ära jookse ja võib-olla saab sellest midagi, mis on mu 2017 aasta saavutuste sees, kes teab.
- LENDE!
- Pildistamissoovi avastamine.
- Mari rääkima hakkamine (või vähemalt selle otsa lahti tegemine)
Selle aasta saavutus(ed), mille üle tunned uhkust?
Ma ausalt olen sel aastal kõike võimalikku nii palju rohkem teinud, kui iialgi varem! Seega ei tule mulle küll pähe, mida ma liiga vähe teinud oleks…Aaa…Ma tean! Trenni! Aga minu vabanduseks olin ma 9 kuud sellest aastast rase ja 1 kuu tegin ma trenni ka (jaanuari). Eks vaatab, mis 2017 toob!
Mida sa tahtsid ja ei saanud?
Issand, ma ei tea, kas ma oskaksi midagi välja tuua. Ma tahtsin ühtegid kõrvakaid, aga Kardo unustas need mulle kinkida ja ma ei tea, miks ma neid ise ei ostnud. Nüüd ma enam ei mäleta, millised need olid ja kust neid sai, seega ju siis mulle polnud neid niiväga vaja.
28 kommentaari
Mõnus on lugeda, et kellelgi tõeliselt hästi läheb ja elab minu unistuste elu, minu tulevast elu. 🙂
Mul on olnud kohutav aasta, ootasin väga, et see läbi saaks. Kogu muule raskele, mis ikka vahel elus ette tuleb, kaotasin erinevatele kasvajatele nii oma koera (9 a.) kui ka kassi (16 a.) ja elan seda siiani raskelt üle. Aga. Ma tean isegi, et probleemid ei kao, kui ise ennast kokku ei võta.
Kõigest saan aru nagu selge mõistusega inimene aga paar korda kuus mõtlen ikka, et ma ei jaksa ja oleks lihtsam mitte elada. Hetkel pole jaksu end kokku võtta. Peaks vist spetsialisti poole pöörduma. Aga samas rääkida ka ei taha. Mitte midagi ei taha.
Igatahes ootan 2017.a. midagi mis mu ellu ärataks.
Kaunist uut aastat sulle ja su perele!
Minu jaoks oli aasta 2016 väga hull. Algas sellega,et olin lapsega kopsupõletikuga haiglas.Siis aga tulid õnnetused õnnetuste järgi. Suvi oli väga ränk ja raske meie pere jaoks. 🙁
Siis avastati mul,et tervis kehva ja ilmselt pean elu lõpuni ravimite peal elama.
Muidugi oli ka häid asju,aga kahjuks halba oli rohkem. Nagu needus oleks meie perele peale pandud. :/
Ma loodan,et 2017a tuleb parem,eelkõige ma loodan,et isa saab omale taas jala alla ja elurõõmu tagasi! ?
Ilusat uut aastat sulle ja su perele! 🙂
Minu jaoks on olnud aasta 2016 üks parimaid aastaid, ma olen selle aastaga ikka teinud läbi tohutu muutuste jada. Mu mõtteviis on nii tohutult muutunud ja ma olen muutunud ise selliseks inimeseks, et tõepoolest enam ei muretse, ei mõtle üle mitte millegagi, lihtsalt olen ja elan oma elu ja see on parim elu mis mul praegu on. On olnud vist üks pikemaid aegu kus ma pole valanud mitte ühtegi pisarat 😀 Lihtsalt pole olnud põhjust nutmiseks, sest kõik on nii hea 🙂 Ma poleks enda puhul iial arvanud, et ma õpin olema üksinda ehk siis vallaline , aga see juhtus ja ma lausa naudin seda. Täpselt aasta tagasi olin ma veel teises seisus, nutsin ja halasin taga oma tropist eksi, ei kujutanud elu ilma temata ettegi, aga nüüd on mul lihtsalt nii ükskõik ja mu elu on miljon korda parem ilma temata. Nüüd tean täpselt millist suhet endale tulevikus tahan ja kui selle leidmine võtab aega siis las võtab. Elan kohas mida ma jumaldan, suurlinnas, naudin oma tööd täiega ja teen trenni. Elu on lill!
Ja sinule soovin ma ka kõige paremat ja ilusat uut aastat 🙂
Nii kummaline, kuidas kõik meeleheitlikult Marile mingit diagnoosi üritavad panna. Mu tuttava laps on nelja aastane ja ei räägi samuti praktiliselt mitte midagi. Mõne sõna vaid. Kõigest saab ilusti aru muidu. On käidud igast logopeedide juures, Tartu eriarstid jne. “Diagnoos” ju siis pole midagi öelda 😀
Ilusat uut!
Kust see kokaraamatu idee muidu tuli? Marimellilt ma nagu ei imestaks, aga ma pole üldse tähele pannud, et sa retsepte jagaks või midagi erilist teeks või….see oleks mingi teemaga raamat? Väga põnev muidu!
Enda aasta oli jube. Ühe autoimmuunhaiguse halvenemise tõttu jään vist igaveseks nüüd kangetest ravimitest sõltuma ja mingit eluisu see juurde küll ei anna.
Ilusat uut aastat sulle!
Hetkel ei ole ammu jaganud jah, aga just eelmisel aastal jagasin suht kogu aeg 😀
Ma loen su seda 2015 aasta postitust ja noh. .. ma ei või, isegi oma mustas augus sa viskasid kildu: “Kes ikka tunnistada tahaks, et ta katki on. Lisaks olen ma kaks korda nõrkushetkel Sensusesse üritanud aega panna, aga mõlemad korrad öeldi mulle, et nad hetkel uusi kliente ei võta. Eks neid probleemidega vendasid ole omajagu ja kes ees, see… Sensuses?” 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀
Pisarateni naeran 😀
“Sest piinlik on olla nõrk ja kuidagi haavatud, nagu kuradi Bämbi autorataste vahel.” 😀 😀 😀 😀 😀
Aitäh aitäh aitäh Mallukas, et sa olemas oled!! Täiega elan sulle kaasa ja soovin sulle südamest kõike head aastaks 2017!
Sinu eelmise aasta kokkuvõtet oli kuidagi samaaegselt valus ja mõnus (äratundmine) lugeda, nii hea et teil nüüd kõik hästi on 🙂
Mis/kes on selle foto taustal, kardina taga, kus te kardo ja lendega olete? ? Väga friiki ?
Ma arvan, et Mari 😀 Kes muu kardina taga kükitaks 😀
Ma leidsin töökoha mida armastan. See töö võtab ja annab, südames naeratus kuna teen tänuväärset tööd ja silme all kotid öistest vahetustest.
Olen olnud enamus aastast vallaline ja õppinud seeläbi ennast armastama ja endale aega pühendama ja endale head tegema. Treat yourself!
Olen seadnud uued eesmärgid edasi õppimiseks ja tulevikus vaba aega meeletult ei paista ja see teeb mind õnnelikuks, et ma ühe koha peal ei seisa.
Uuel aastal võiks tulla pauguga elu armastus, ma tunnen, et ma sisemiselt säran ja tahan oma armastust jagada. Ja võiks ka tulla mõni uus karjääri variant, et tegleksin ka enda töö kõrvalt mõne uue erialase asjaga.
Ootan väga mis elul pakkuda on 🙂
Aitäh! Lugesin Su nii eelmise aasta kokkuvõtvat postitust kui ka selle aasta oma ja pean ütlema, et selle aasta lõpus tunnen mina end nii nagu Sina tundsid eelmise aasta lõpus. Ma olen tänulik, et Sa andsid mulle selle aasta postitusega lootust, et kõik läheb paremaks! Ma olen ka selline inimene, et enamus ajast piinan end ise – st muretsen üle, mõtlen halbu mõtteid jne. Varem ma olin enesekindlam ja positiivsem, aga selle aasta sügisest olen ma kuidagi liimist lahti. Seda postitust lugedes tekkis mul kange tahtmine end ette võtta, end aidata – osta mõni hea raamat, mis muudaks mu mõttemaailma ja aitaks mul tagasi tulla vana hea mina juurde, kuid samas pani postitus mind mõtlema ka minu halbade külgede üle, mis kindlasti vajaksid kopitsemist tuleval aastal! Aitäh veelkord! Soovin Sulle ja Su armsale perele veelgi paremat uut aastat ja meeldejäävat aastavahetust!
Muidugi läheb, alati läheb! Ausalt, head uut sullegi!
Aitäh Mallu, et sa olemas oled meile oma igapäeva elu avamas ja näitamas, et me kõik oleme vaid inimesed, teeme erinevaid valikuid, eksime ja..lihtsalt oleme inimesed. Aitäh sulle ja soovin sulle ja su perele kõige paremat järgmist ja järgnevaid aastaid!
Kas sul enne oli kahtlusi inimeseks olemise osas :D?
Sa oled suureks kasvanud ja seda on nii lahe lugeda. Hingelt suureks, seda ma mõtlen. Kui sa ise leiad, et kehaliselt ka kasvanud, siis selle kohta ütleks, et see ainult kaunistab sind.
Igatahes – soovin sulle väga vinget järgmist aastat ka! Tervele su perele!
Et ikka jaguks õnne, armastust, uusi sõnu, naeratusi, muditud varbaid, tervist, raha (rõõmsalt klikin reklaame igapäevaselt, lausa hasardiga), kõike-kõike… 🙂
No tore siis, et lisaks kehalisele ka hingelt 😀 Nagu öeldud, päris “valmis” veel ei ole, aga annan endale aega atra seada. Ja aitäh klikkimast :D!
mul on nii hea meel su pärast 🙂
ei tohi lasta teistel end mõjutada. sina ise elad oma elu.
mina olen oma elu aastaid elamata jätnud, oodanud kuidas kõik pärast remonti või lapse aeda või kooli minekut või mida iganes laabub ja imeliseks läheb. eelmine aasta oli raske ning selle aasta kevadel sai jaks lõplikult otsa. lõpetame oma 20a abielu. oleks varem mõistus pähe tulnud, ei oleks võib-olla katkise hingega lapsi 🙁 kuigi lapsed ise on supertoredad ja kallid.
aga hoolimata kogu sellest jamast ma tunnen, et see aasta on mind kõige rohkem arendanud. muutnud enda vastu ausamaks, sundinud maskidest loobuma (protsess kestab). järelikult saab minna vaid paremaks, onju!?
Muidugi läheb kõik paremaks ja mega tubli sinust, et suudad lõpetada midagi, mille kohta mõistad, et enam head nahka ei saa. Paljud ei suuda 5x lühemaid suhteidki lõpetada, sest on juba “liiga kaua koos olnud”. Jõudu sulle ja su lastele! Kõik lähebki paremaks 🙂
Mallukas, aitäh selle postituse eest ja ka eelmise aasta kokkuvõtte eest! Mul hakkas kohe parem! Mul on täpselt selline tunne, et ma olema paks ja saamatu ja mitte keegi mind tööle võtta ei taha (vähemalt mitte tööle, mis mulle ka väga meeldiks)! Ja ma teen praegu tööd, mis toodab mulle AINULT stressi ning ei anna mulle väheselgi määral energiat, mind juhtub ülemus, kellega tunneb elus esimest Korda, et open töökiusamise ohver! Ja majaehituse plaanid, mis tundusid veel 1,5 kuud tagasi väga hästi sujuvat, tunduvad kõik perse minevat, sest raha jääb puudu esimesed etapid ja ehitaja kes tundus alguses täiega tore on tglt ebaviisakas klähviv vana tross!!! Aga oma mehe ja lapse eest olen hiiglama tänulik, nad on superägedad- maailmaparimad! Ja muide, kui ma Su postitusi loen, siis ma tunnen, et ma Sind tunneksin, siis Sa oleksid 100% minu inimene! Palju kordaminekuid Sulle ja kõigile asjaosalustele uueks aastaks!!!
Palun vabandust kirjavigade pärast, mul mingi automaatika peal, mis “parandab”. Aga ilmselt mõte jääb arusaadavaks.
Oi, aitüma! Ma jah, tean seda tunnet, kui KÕIK perse läheb. Aga tõusud-mõõnad. Ju on ka sinu tõus nuka taga!
2016 algus oli rõõme..siis tuli pisaraid, siis tuli taas rõõme. Rohkem rõõmu tunnen oma laste üle, sest nad on nii tublid mul! Suurem tütar lõpetas 1klassi kiituskirja ja puha viitega. Ja diplomeid sai hulganisti. Väiksem alustas lasteaia teed..mis talle üldse ei meeldi. Ripuks ainult minu küljes, kuni mu viimase hingetõmbeni ?
Aasta lõpp kujunes eriti s*****i, pidime oma kodust välja kolima ja nüüd elame nagu ühiselamus teise perekonnaga. Mis on ekstrajama! 7kesi 2 toalises korteris.
Ja kõik peavad elus uue lehekülje pöörama.
Loodame 2017 ikka oma pesa leida.. oleme positiivsed. Vähemalt ei ole kuuse all.
Ilusat aastavahetust, Mallukas!
Nii kurb oli lugeda su eelmise aasta postitust 🙁 kohati tundsin ennast ära.
Edu ja jaksu uueks aastaks ?
Mööduv aasta oli tõesti super! Ilmavalgust nägi mu teine pojake ? Suurem poiss on olnud terve ja rõõmus. Mehega on kõik super. Mul on oma kodu, mis vajaks küll nipet-näpet kõpitsemist aga selle pärast ei viitsi stressata. Üldse on lastesaamine mulle õpetanud, et sellised pisiasjad ei ole muretsemist väärt. Mu perega on kõik hästi, kõik on õnnelikud ja just see teebki mind õnnelikuks! ?
Kõike head Sulle ja Su perele uuel aastal!!
Ma ei oska öelda kas parem või mitte.
Eks oli nii halbu kui ka häid aegu.
Aga uuest aastast ootan küll palju.
Äkki tulen meie oma maja ja samamoodi unistan oma pildi nurgast 🙂
Teile sinna ilusat vana -aasta lõppu!
Ma ei ole vist varem kommenteerinud Su postitusi, aga seda kommenteerin.
Nii hästi kirja pandud ja kuidagi nii soe tunne tekkis lugedes. Ei tea Sind isiklikult, aga blogi olen ju mitu-mitu aastat lugenud ja mul on tõsiselt hea meel, et see aasta on Su ellu nii palju ilusat ja head toonud.
Ja selle viimase lausega olen ma täiesti nõus. Nii ongi, et elu on täpselt nii raske, kui selleks ise elad. Mida vabamalt asju võtta, seda lihtsam on – seda olen ka ise täheldanud.
Usun, et 2017 tuleb veelgi parem aasta ja edu kõigis ettevõtmistes! 🙂