Mul on söögitegemisega kahetised lood. On aegu, kus ma naudin söögitegemist täiel rinnal. Kohe meeldib kööki minna, panna arvutist MKR tööle ja ise rahulikult kokata, kuni Kardoga lastega tegeleb. Mulle tudub, et My Kitchen Rules’i vaatamine annab sellist kokkamispowerit ka juurde ja automaatselt üritan ka mina oma toitu kaunilt serveerida ja endale märkamatult hakkan isegi teinekord kaasa kiirustama, kui osalistel seal viimased minutid tiksuvad.

Samas on ka teistsuguseid aegu. Näiteks praegu oleneb täitsa päevast: mõni päev on hea olla ja teen rõõmuga süüa. Teine päev on aga süda nii paha, et ei taha, et isegi Kardo süüa teeks, sest ma ei taha, et mitte mingi söögilõhn kuskilt tuleb. Ajab lihtsalt öökima. Muidugi teisi ei aja, seega pean ma lihtsalt leppima, et vahepeal maja söögi järgi “haiseb”.

Tänu nendele “appi, kõik on niii rõve ja süda on paha” päevadele olen ma rohkem hakanud hindama söögi tegemist ja söömist ennast ka. Jube nadi on ju olla, kui kõht on tühi, aga kõik tundub vastik. Seega kui pole vastik olla, siis võtan kohe rõõmuga ette turult ostetud värsket kraami ja teen sellest midagi head. Peab ju paika see, et kvaliteetsete toiduainetega saab ka kvaliteetset toitu valmistada.

Mulle endale meeldib ka erinevaid toiduaineid reisidelt kokku osta. Te peaksite nägema, mis kotitäie maitseainetega tulin ma eelmine kord Kreekast tagasi. Ka Tenerifelt naastes toppisin kohvrisse kõike, mida ma meil siin näinud ei ole ja millega katsetada tahaks. No ma ütlen, see on see MKR’i vahtimine – kujutan ette, et olen ise ka nüüd jube meisterkokk! Mitte, et selles midagi halba oleks, ega vabal maal on igal inimesel voli endale ette kujutada, mida ta vähegi tahab.

Seda enam suutsin ma ennast kohe ühele lainele viia Ketteriga, kes kirjutas, et tema käis Kreekas ja avastas sealt nii head oliiviõlid, et tundis kohe vajadust neid hakata ka Eestisse tooma Oliivikas firma nime all.  Tõsi, ka mina tõin Kreekast paar õli kaasa, aga kuna ma neid kuskilt nii väga ei valinud, siis mingit erinevust tavalise õliga ma ei märganud. Ketteri aga oli kindel, et kui ta enda oliiviõlisid mulle katsetada toob, näen ma erinevust. Nõnda ilmuski ta mulle ühel päeval kastitäie hea-paremaga värava taha.

Karbis oli erinevaid õlisid ja paar erinevat oliiviõlist käsitööseepigi.

Nüüd olen õlisid katsetanud ja pean tunnistama, et tõepoolest on väärt kraam. Muidugi ega mina mingi õliekspert ei ole – küll aga kontrollivad iga partii üle päris “õlieksperdid” ja veenduvad, et õli oleks kõige kõrgema kvaliteediga. Kui ei ole, ei saadeta seda ka välja – lihtne! Ju vast seetõttu ongi need õlid mitmesuguste auhindade ja sertifikaatidega pärjatud.

Muidugi õli võib ise väga kvaliteetne olla, aga kui ta sul sada aastat kuskil poeletil külitab valedes tingimustes, siis kaob ka tema hää omadus ja mekk. Oliivika õlides võib kindel olla, sest mulle kirjutanud Ketteri toob neid oma käega maale ja rohkem vahendaid õlil ei ole. Seega saab kindel olla, et saad värsket ja head kraami.

Mis mulle Oliivika kodulehte uudistades meeldis on see, et müügil on palju erinevaid maitseid ja suuruseid. Rohkem on korraga ju alati soodsam osta ja seetõttu saab endale koju rahumeeli 3-5 liitrise kanistri soetada, mida endale väiksemasse õlianumasse ümber valada. Aga et proovida, mitte kohe ehku peale viieliitrist tünni osta, siis on palju väikseid pudeleid ka. Proovid ära ja tead, mis sulle rohkem meeldib.

Mina nt olen nii hull küüslaugufänn, et lisan seda nagunii iga toidu sisse, seega on minu lemmikuks just see küüslauguõli.

Salatikaste on mul pea alati sama: oliiviõli+sidrun+dijoni sinep. See DOPIA õli on selle jaoks ideaalne, sest igasse salatisse see küüslaugumekk jälle ei sobi. Muuseas, see DOPIA on hirmus eksklusiivne – seda sorti oliivitaimi ei ole palju, millest säärast õli saab!

Kreekas avastasin ma ka kombe saia õli sisse kasta. Enne polnud ma seda proovinud, sest ega ma vast nii häid õlisid ei ostnud ka. Praegu võiksin ma kaks kasti saia õlis ära leotada ja sisse süüa, sest kõik need Oliivika õlid on sellise tapase laua jaoks justkui mõeldud. Üldse on neil väga palju kasutusvõimalusi. Näiteks sidruniõli guacamole sisse, küüslauguõli pastaroogade peale niristamiseks, apelsiniõli porgandikoogi sisse ja loomulikult grillkala ja grillliha marinaadi valmistamiseks.

 

Ootab porgandikoogi valmistamist.

Täna tuligi mul suur kokkamistuhin peale ja otsustasin lõunasöögiks valmistada sinimerekarpe. Lihaisu on vähe, aga mereandide järgi nagu isutab küll. Seega võtsin vajaliku kraami ja keerasin ühe korraliku sinimerekarbi hautise kokku. See on selles suhtes hea asi, et lihtne teha.
Kõigepealt panin potti korraliku sortsu küüslauguõli, seejärel karameliseerisin selles küüslauguküüned ja sibulatükid. Seejärel lisasin tomatikonservid, tsortsu valget veini, värske tomati tükke, basiilikut, koriandrit ja lusikatäie pruuni suhkrut. Lasin kastmel pea 45 mintsa vaiksel temperatuuril podiseda, alles siis lisasin karbid ja u 10-15 mintsa haudumist – ongi valma. Peale riivisin kõva juustu ja kaunistasin rohelisega. Mõnna!
Millist kolme õli teie Oliivikas lehelt proovida sooviksite? Jäta oma soovid kommentaariumisse ja võida enda soovid endale puhta tasuta :) Kes aga rohkem selline on, et tahaks enne ise näha ja maitsta, siis 12.mai on Mustamäe keskuses taimetoidumess, kus Oliivikas ka kenasti kohal on! Loosi võitja selgub juba esmaspäeval!
*Postitus sündis koostöös Oliivikaga
Jaga: