Ma imestan, et ma olen elus ainult ühe korra oma telefoni ära kaotanud, sest võtmed ja pangakaardid lähevad mul nagu soojad saiad. Võtmetest pole mul tegelikult tolku, sest meil on enamasti uks nagunii lahti (palun ärge mind paljaks röövige, me oleme ise ka kodus ja üsna imelik oleks see olukord vist meile kõigile, kui keegi mind suure hurraaga röövima tuleks ja siis minuga tõtt vahtima peaks). Pangakaardiga on aga nadim lugu, sest suur sularaha kaasaskandja ma ei ole (kes tänapäeval oleks?) ja nõnda luban ma endale alati, et SEEKORD hoian oma kaarti ilusasti ainult turvalistes kohtades, aga lõpuks kehitan ma ikka õlgu, sest kaart on kadunud.

Kaardi kadudes ei ole ainukene miinus see, et ma pean nüüd eelmise kaardi kinni panema, uue tellima ja nii kaua asenduskaardiga leppima. Suurem miinus on see, et mu arvuti salvestab alati mu kaardi andmed ära, seega kui ma netist midagi ostan, tulevad need andmed automaatselt ette ja ma ei pea ennast sellega vaevama. Seda enam, et isegi kui kaart kadunud pole, on ta alati jumal teab kus (huvitav küll, miks ta aina ära kaob :D) ja elu on niimoodi palju mugavam. Aga kui kaart kaob ja see kinni pannakse, ei saa temaga ka enam maksta. See tähendab mida? SEDA, et ma ei saa uue kaardi saabumiseni üldse netis midagi maksta, mis mu kaardi andmeid nõuab.

Viimane kord kui kaart ära kadus, oli omast arust jube kaval. Nimelt IGA KORD, kui ma uue kaardi teen ja asenduskaardi kätte saan, leian ma enda kaardi muidugi üles. Eriti kindlasti veel kohast, kuhu ma sada korda vaatasin. Igatahes seekord mõtlesin ma vana hea Murphy üle kavaldada ja läksin tegin endale küll ajutise kaardi, aga uut kaarti ei tellinud. Olin kindel, et juba pangas käimine “aitab” ja kaart tuleb välja.

See oli kaks kuud tagasi ja ainus mis ma leidsin, oli mu üleelmine kaart, mille Kardo leidis pesumasina kuskilt pilust. Vähe abi, eks. Aga sain hakkama. Netis sain maksta, sest arvuti mäletas mu koode “peast” ja poes käisin ainult Kardoga, et siis tema maksaks. Ajutine kaart on, aga selle pin koodi unustasin (proovi ise iga kuu uut koodi meeles pidada, eksole!) ja nõnda ma nüüd elan, nagu vaeslaps. Iga päev mõtlen, et kui kuskile panga lähedale satun, siis teen uue kaardi ära. Ükskord sattusin lähedale. Lausa nii lähedale, et astusin panka sisse, ootasin 15 mintsa järjekorras, et avastada, et mul pole kaasas ühtegi isikut tõestavat dokumenti. Sama targalt läksin ma koju tagasi ja elasin nii kaua kaardita, et lausa hull lugu.

Elu on ainult raskemaks läinud, sest vähe sellest, et ma ise kuskil kaardiga maksta ei saa, sest ajutise kaardi pin-kood ununes, ei saa ma ka enam netis asjade eest tasuda (kui tegu pole just läbi swedi maksega), sest mul oli mingi arvutijama ja ma kustutasin kogemata KÕIK oma paroolid ära. Ehk siis ela nagu kiviajas…

Selline pikk sissejuhatus siis sellele, et vähemalt ühte asja siin ilmas saan ma teha ilma krediitkaardita ja selleks on äppide eest tasumine, mille saan kenasti Tele2 arvele juurde lisada. Ega ma neid äppe just iga päev ei osta, aga mõnikord on vaja küll – tihtipeale maksavad need ülivähe, paar euri, aga on tunduvalt mugavamad kui tasuta variandid. Näiteks tõmbasin ma endale kolm äppi, millega teha seda iganädalast kõhupilti, aga nad on nii reklaame täis ja käisid nii pinda, et nüüd ostsin uue, ilma reklaamideta. Maksis 2.69€. Kasutada saan veel 6 kuud, ehk siis 27 nädalat, seega ei ole just suur summa.

Nagu näha, siis ka Play poes olen ma lühikese ajaga kasutanud juba kaht erinevat kaarti, need kumbki ei tööta ja kuigi Tele2 all on mingi punane tekst, siis ma vajutasin muud valikud – Tele2 arveldus ja läks nagu naks läbi. Peaks nüüd kiirelt oma sellenädalase kõhupildi ära tegema, sest 13 nädal saab muidu enne läbi, kui ma selle tegemiseni jõuan. Nüüd ju kallis äpp ka ostetud ja puha :D Ps! See punane kiri, et “ei ole ette valmistatud”, see tuli sellest, et ma pidin panema oma Google parooli sinna sisse, siis hakkas kõik tööle ja need punased kirjad kadusid.  See on lihtsalt väike turvalisuse aspekt.

Ainult, lapsevanemad, olge ettevaatlikud, sest kui laps saab aru, et sinna vajutades mingit kinnitust ei küsi (mul kaardiga makstes ikka küsis, sest ma ükskord ostsin 40€ eest mingile kass Tom’ile politseikostüüme) ja nõnda võib laps sulle paraja jama kokku keerata, kui su telefoni kätte saab! Sellisel juhul ongi hea, kui ta vähemalt seda Google parooli küsib ja seepärast ei maksa ka paroolide panemist telefonis automaatseks panna.

Rohkem infot teenuse kohta saab SIIT! 

Kahju ainult, et rohkemates kohtades ei saa “telefoniga” maksta. Et noh, lähed poodi, lased telefoniga kauba üle ja lomgid koju. Kuigi siis ma vist kaotaks rohkem telefone :D

*Postitus sündis koostöös Tele2’ga

Jaga: