Viimasel ajal jääb mulle aina enam silma see, et inimesed muudkui käivad ja otsivad ennast. Ühel instakontol oli foto, mille pealkiri oli umbes midagi sellist, et ala olen siin tegelenud iseenda otsimisega juba mõnda aega ja uskuge mind, varsti ma saan juba öelda, et ma armastan ennast ja siis mina, suur õpetaja, jagan kindlasti oma teadmisi ka teiega ja kui me kõik ennast leiame ja armastame, siis on rahu maa peal #peaceandlove. Okei, sõna-sõnalt mitte, aga ütleme, et umbes midagi sinnakanti. Kommentaarid olid ka kõik sellised, et issand-jussand, sa oled ikka selline inspiratsioon! Ma tegelen just ka siin enda otsimisega ja enesearmastuse leidmisega, aga tänu sinule ma tunnen, et ma suudan seda, sest kui juba sina suudad, siis mina suudan! Kui ma ühe säärase kommentaatori kontot huvi pärast vaatasin, siis oli see tüdruk umbes 17-18 aastane.
Nagu… sa oled värske noor inimene? Kust sul ennast leida on? Kuhu sa üldse arvad, et sa kadunud oled olnud?
Mis toimub?
Teate, mis ma teile ütlen, inimesed! Te ei peaks tegelema mingi paganama eneseotsingute ja muu säärase juraga, kui te lõpetaksite lihtsalt oma elu elamast nii, nagu teised seda teevad. Tehke seda, mida TEIE tahate ja ärge huvituge sellest, mida TEISED ütlevad. Kui te ajate oma asja, siis te oletegi “sina ise” ja ei pea kuskil mööda tsakralaagreid ja hingerännakumatkasid ringi jooksma, sest kui sa lõpetad kellegi teise mängimise, siis sa oledki sina ise.
Me ükskord arutasime Kardoga ka, et inimesed on nii kinni selles, et mida teised neist arvavad, et karju või appi. Alustame sotsiaalmeediast – sa pead olema sätitud, sest kammoon, iga naine tahab ju ENDA jaoks 24/7 hea välja näha! Sa ei taha või? Issand, milline labane ja räpane mats! Kindlasti pead sa olema fit ja trimmis, sest igaüks tahab ju enda tervise jaoks vaeva näha ja veeta vähemalt tunni päevas trenni rügades. Sa ei taha või? Issand, sa ei hooli endast ikka üldse! Saate ju aru küll eks? Ma ei mõtle, et peabki räämas ja pekine olema või midagi, aga no ÜLDINE surve on ikka see, et ole sale, ole ilus, ole moodne jne. Kogu sotsiaalmeedia ainult seda käiabki ju. Kõik naisteajakirjad (kui keegi neid üldse loeb) seda käiavadki.
Selle valguses ei tohiks ma imestada ka, et inimesed hakkavadki “kaduma”. Keegi ei taha ju tunnistada, et me oleme need, kes “endast ei hooli” ja muu säärane jura. Siis tõmmatakse endale bikiin või nabapluus selga ja hakatakse pildi peal vigurdama. Olete ju näinud küll neid pilte, kus inimesed näitavad ennast tavalisena ja siis pildi jaoks, kõht sees ja X asend sisse väänatuna. “icc icc, ärge uskuge kõike, mida te netis näete!” jagavad nad neid pilte. Mis paneb mind mõtlema, et kas nad ise iga päev selfitades ja vääneldes ei mõtle, et suht imelik on sada aastat “parimat nurka” otsida. Ja oma iga pilti to the max töödelda ja muud säärast. Muidugi on see väsitav. Ja siis leiad ennast kuskilt joogalaagrist, kus kõik jooksevad kasteheinas ringi ja teevad hingamisharjutusi ja saad aru, et kedagi ei huvita su eilne selfi ja mitu laiki see sai. Vabadus! Ma LEIDSIN ENNAST! Ma võin veel iseennast armastadagi, appii!
Kõige iroonilisem on see, et seda juttu ajavadki tavaliselt need, kes on peale vaadates piltilusad, saledad ja kabedad. Nagu… mida sa tõmbled, sa oled ammu valmis, sõbrake. Armasta ennast nüüd täie hooga, mida sa kogud ennast ja otsid ennast, lihtsalt tee oma kaks silmaauku lahti, vaata peeglisse ja aktsepteeri seda, et võib olla sellel ühel piffil instas on sinust 1% vähem keharasva, aga pohui ju. Äkki tal on hemmoroidid? Oled ikka kade või?
Võib-olla sellel vanal kursaõel on väiksem nina, aga pohui ju. Äkki tal on kubemetäid.
Võib-olla kolleeg saab kanda XS suuruses riideid ja kurdab alati moe pärast, kuidas saab vaid lasteosakonnast asju, sest tavaline XS on ju NII lohvakas, samal ajal kui sina kahtlustad, et kogu maailm toodab liiga väikest L suurust, mistõttu sa vaikselt XL peale üle pead minema, aga pohui ju. Äkki tal on jube väikese emmiga mees, kes kodus kogu aeg röögib, et oma emmi suurusele mitte mõelda?
Me ei tea teiste elusid ja seda enam ei saa ma aru, mis häda on ennast kogu aeg teistega võrrelda? Mis see annab? Et kui me nüüd paugust oleksime kõik sama fitid ja ilusad, siis me armastaksimegi kõik ennast. Hehe, lubage naerda. Siis ikka keegi arvaks, et see Kaie Tapalt, tema sai kuidagi ikka veits ilusamaks ja kõhnemaks kui teised, ning punt naisi jälle nosiks kuskil tatrabatoone, et Kaie moodi saada. Siis saaks ju ennast ehk lõpuks armastadagi, eks!
Mis mis täna seda kommentaari ajendas kirjutama oli ühe blogipostituse lõik, kus imekaunis naisterahvast autor imestas, et kui keegi teda kirjeldas, et ta kirjeldas tema iseloomu, mitte tema pekist peput või kitsaid huuli või mida iganes. Ma lihstalt istusin ja mõtlesin, et appi, kas on veel täiskasvanud inimesi, kes saavad alles nüüd aru, et inimesed on nii hõivatud iseendas vigade otsimisega, et kui sa just niimoodi ringi ei jookse, et sul otsaees teine perse kasvab, siis suurem osa inimestest ei märka seda never-ever. Kedagi ei huvita, millised teised välja näevad, va siis kui nad näevad nii head välja, et kadedust tundma hakata võiks 😀 Aga üldiselt see volt, mida sa ise kodus peegli ees öökides vahid ja instapiltidel kõhtu sisse tõmmates varjad – mitte kui kedagiii ei huvita.
Me Kardoga arvasime, et inimestel on vist liiga palju vaba aega, kui neil on aega juurelda teemadel, et kas ma armastan ennast, või “kes ma olen? kas ma olen ehk….kadunud?”. Ma ei ole vist kunagi väga sellel teemal juurelnud, va pubekaajad (jah, te võite raudselt nüüd leida mingi postituse, kus ma ulun, et ma olen kadunud ja otsin ennast ?) ja mina arvan, et teie ei peaks ka selle üle juurdlema. Te olete need, kes te olete. Ei rohkem ega vähem. Leppige sellega ja tehke asju, mis teid õnnelikuks teevad ja ongi elu ilus.
Kõik raha, mis te muidu tsakralaagri alla pannud oleks, võite mulle kanda.
Namaste!
(ma ei tea, mida namaste tähendab).
PS! Üks asi veel. Iga kord, kui keegi mulle ütleb, et tead Mallukas, jää ikka iseendaks, siis tekib mul küsimus, et kas ma olen kuidagi oma jutuga tekitanud hirmu, et on mingigi võimalus, et ma lõikan ennast ümber meheks nimega Vello, võtan Ukraina kodakondsuse ja hakkan lõvitaltsutajaks või KELLES ma veel jääma ja saama peaks, kui mitte… iseendaks? ?
79 kommentaari
Siin postituses oled ühte patta pannud jooga, tantra, siit-sealt kuuldud keha ja vaimu tervendamise mõisted ning ka praeguse popkultuuri (peamiselt siis instas), kus püüakse luua endast võimalikult täiuslikku ja vormis “ennast leidnud” kuvandit. Sealjuures ei pruugi nendel omavahelist seost olla. Olen vaadanud seda kanalit: https://www.youtube.com/watch?v=1kDso5ElFRg ja mõelnud läbi naeru ka kurbusega kui kaugele on lääne ühiskond viinud jooga mõiste oma originaalmõttest. Kui Mallukas, kes pole joogaga kokku puutunud oma ignorantsuses ütleb, et ei tea, mida tähendab “namaste”, siis see on isegi mõistetav, aga… seda ei tea üllatavalt tihti ka inimesed, kes nt joogaga tegelevad või joogat õpetavad. See fit joogapükstes kuvand ei olegi see päris jooga või kui keegi su tšakraid tasakaalustab või yoni&lingami massaaži teeb ja siis proovib kohe ka asja “järgmisele tasemele” viia, siis on lihtsalt olukorra ära kasutamine ja rikub selle asja mõtet. Arusaadavalt tekitab see inimestes võõrastust ja kui keegi oleks tahtnudki proovida joogat või tantramassaaži, siis nüüd tundub see võlts “enese otsimine”. Seda enam, et mingi hetk tundub, et “joogainimesed” ka räägivad kõik ühte moodi, ühesuguste mõistetega monotoonsel häälel. Aga see ei olegi selle asja point. See kuvand on täiesti mööda. Ma usun, et läheb veel mingi aeg mööda, kui kõik need “asjad”. mida sa ostad-müüd-vahetad hakkavad ka ennast ammendama, lapsed saavad suuremaks jne kui tuleb uus postitus sellest, kuidas hakkadki elule teise nurga alt vaatama ja isegi kui sa ei nimeta seda nii siis – ennast otsima. Muide, ka annetamine, oma välimuse tuunimine (rasvaimu, küüned vms), kodu renoveerimine/muutmine, ökoloogilise jalajälje vähendamine (riidest mähkmete abil nt) – ka seda võib liigitada enese otsimise ja leidimise alla.
Tundub, et Mallu ei ole veel lihtsalt oma elus eneseotsingute ja rännakuteni jõudnud. Pole lahendamata jäänud probleemküsimusi, mis niisugustel otsingutele suunaksid.
Usu mind, kui ma otsinguteni jõuan, siis ei kuuluta ma seda instas perset välgutades 😀
Nagu SoGood!
Mina saan neist “enda leidmise” hetkedest aru, näiteks kui käid teraapias ja avastad enda kohta asju, mis on seni alati elus komistuskiviks olnud ja mille kõrvaldamiseks tuleb teha tööd just iseendaga. Või siis pärast mingit tõsisemat tagasilööki elus, mil lihtsalt ei saa enam jätkata samast punktist mõttega, et “küll ma jälle rööbastele saan”. Enda kursusekaaslaste põhjal näen ka seda, kuidas otsitakse seda eriala, mis klikiks, kuna kõik justkui ootavad, et ülikooli PEAB minema ja seega tekib erinevate erialade vahel triivides lemmikut leidmata väike identiteedikriis.
Millest ma aru ei saa on see, miks seda peab reklaamima. Teoreetiliselt peaks end leidma ju iseenda jaoks, mitte Instagramis laikide kogumiseks. (Ehk siis see on tihti tõesti veidi BS hõnguline.)
See enese leidmise jutt on mõnes mõttes kahtlane ja samas jälle arusaav. Kui inimene on nt töötanud 10 a mingis töökohas ja andunud endast parima ja siis jääb töötuks. Pikk või piinav koosoelu/suhe saab läbi ja inimesel vaja mõelda, et mida ta nüüd tahab. Ühe kooli lõpetamine ja teise alustamine jne. Mina nt nö põlesin läbi, kuna ma ei tulnud stressiga toime. Lastel oli koolikiusamist õpetajate ja õpilaste poolt, terve pere haigused, treapeudil käimine, enda kool ja kui veel mees ka on rohkem tööl, kui kodus, siis ma olingi nagu robot kodus, kes tegi need asjad ära, mis oli vaja teha aga ma ei tundud midagi. mu tunded olid kuhugi kadunud. Siis hakkasin käima trapeudil koos lastega ja sain teada, et kuna mind on koolis kiusatud nii õpetajate kui õpilaste poolt, siis see läks mulle nii hinge ja ma tundsin ennast väheke kui süüdlasena, et ei suutnud enda lapsi kaitsta ja tulid enda kooliajad meelde.
Sai kool läbi ja tuli suvi. 2,5kuud puhkust. Lastega ma lihtsalt olin. Käisin suvel ringi lühikeste kleitidega ja jalad olid karvased. Teised vaatasid mind rannas ja tänavatel imelikult, kuna mul ikka tumedad karvad. Mina aga tundsin, et ma ei pea ennast tegema ilusaks teiste nimel. Minu jaoks oli oluline see vabadus, mis meil lastega suvel oli. Me saime lihtsalt olla ja teha seda, mida soovisime.
Käisin enda juuksuri juures tegemas siis ka nüüd enda kulmud korda ja värvimas, kuna suvel ma ei tegelenud isegi nendega. Juuksur kohe küsis, et mul juuksevärv välja kasvanud, et millal uuesti värvime. Oli imestunud, kui vastasin, et ei tea ja mind see väljakasv ei häiri.
Keha välimusest nii palju, et mulle on oluline, et end ise hästi tunnen. EI ole mugav käia kleitidega või lühikeste pükstega, kui kintsud kokku hõõruvad. Või siis on kõht ees, nagu oleks 5 kuud rase. Minu keha on selline, et kogu ülekaal on alguses kintsudel ja siis hakkkab kõhule tulema. Mul niigi raske leida pükse, mis ei oleks võõkohast laiad, kui saan need jalga. nii et enda heaolu nimel tahan end rohkem trimmi saada, mitte olla lödev. Poest on raske leida nt ka särke ja dressipluuse, kui rind on väiksem, kui kõhupekk.
Kui muidu ma sinuga pigem ei nõustu või nõustun osaliselt, siis selle arvamusega olen küll täitsa päri 😀 Vähem teiste arvamuse ja elude peale mõtlemist ning polegi vaja enda otsimisega tegeleda 😉
oeeeee sellepärast sind armastangi. see ”insta kultuur” võiks juba läbi saada, ei jõua enam neid influencereid vaadata igal pool, kuhu ka pilku peale ei paneks. jumala sitaauguni nendest beibedest, kelle mehed ei saa reisil olles üldse puhkust nautida, vaid peavad oma naist ühes kohas 100x pildistama, ja see kordub muidugi järgmises kohas over and over again. ja need poosid on ka läinud juba nii basic ass fuck’iks. ja see enesearmastuse ja otsimise jutt ajab ka oksele, lihtsalt ei viitsi mõeldagi sellele, et keegi enda selle jutuga paneb mind korraks tundma, et fakk, elangi valesti oma elu vä? õnneks olen ka pohhuist ja olen ammu selle jutu enda peast välja lülitanud. vaikselt tunnen, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin ”hängida” selliste sõbrannadega, kes mõtlevad ainult oma välimuse ja fitlife peale, kuna ei viitsi ennast alaväärsemana tunda, kuna selle asemel, kui nemad käivad õhturingi jooksmas või jõukas peput trimmimas, eelistan mida kodus veini juua ja igast sitta suust sisse ajada. seega hea postitus, tänks!
Üks minu kunagine sõbranne, Maimu….kes ammustel aegadel oli täitsa normaalne eit, töötas koloosis isegi raamatupidajana ja nii, see läks ka vanastpeast ennast otsima. Akatuseks käis Indias. Sealt tema ädad akkasivad. Küll tekkis neid imelikke pilta talle koju ja nipsasjakesi ja muud putru, millega tühjagi teha ju pole. Ja siis ta sai maiteagi kust omale päris uued sõbrad, kes tal “vabaneda” aitasivad. Peamiselt mehed. Üks viimane, lühike ja pässakas vanamehenäss, tinistas Maimu aga puhta ära. Oli talle rääkinud muinasjuttusid fallosest ja puha. Tasuks tahtis poolt maja enda nimele, aga siis Maimu poeg avastas selle kurja teema viimsel etkel. Nii ea, et veel nii läks.
Kust ma siis alustan? 😀 Palju mõtteid seoses selle postitusega. Alustan siis sellega, et Namaste tähenda hindi keeles tervitust:)
See spirituaalne teema on selline, et ma mingil määral olen spirituaalne inimene, aga seda siis ainult nö endaga omavahel, mingisuguseid gurusid, seansse, kristalle ega muud huina-muina ma ei vaja. Jumal tänatud et siin Soomes, kus ma siis elan, ei ole seda hookus-pookus hullustust mis Eestis on hoo sisse saanud. Vahepeal tundub et inimesed on aru kaotanud. Siin on inimesed kuidagi rohkem maa peal, mul ei tule hetkel meelde ühtegi inimest kes oleks kristallide fänn või kes oleks selle üldse teemaks toonud või kedagi kes otsiks oma sisemist naiselikkust. Suhteprobleeme lahendatakse siin ka pigem loogika ja inimlikkuse alusel mitte kellegi vähese mees- ja naisenergia juraga. Ja mul on palju tuttavaid ning sõprus siin kes pole eestlased.
Need eneseotsingu teemad on minule ka veidike võõras teema, samas kui keegi saab oma muredest üle või stressist või kasvõi depressioonist siis miks mitte, aga mulle pigem ei meeldi selle asja juures see aspekt kui hakatakse teistele mingit ajupesu tegema.
Instagram-kõige põhilisem asi mis mind seal närvi ajab ongi just see millest sina ka rääkisid. Keegi näitab oma insta-verisoonis pilti ja siis reaalsuse pilti kus kõht on punnis ees, küürakas ja rasvased juuksed ehk kirsiks tordile veel. Mind ajavad need pildid lihtsalt närvi ja ma ei saa aru kas tõesti need teevad kellegi paksukese või teab kelle enesetunnet paremaks:D:D nagu päriselt teebki? Igasugused muud insta beibed oma ideaalsete kehadega ja photoshopitud nahaga mind närvi üldse ei aja. Nii tuimalt vaatan neid või pigem põnevusega et jah, ilus on, aga mingid enesehinnangu krahhi ma sealt ei saa:D Nimelt ma olen enesega väga rahulolev naine, teen trenni, tervislikult söömine pole minu jaoks mingi piin nagu need instagrami insta-reaalsus pildid väidavad, ja olen üldse hästi rahulolev inimene. Jah, ma kunagi ei olnud endaga rahulolev kuna mu keha mulle ei meeldinud, ma hakkasin lähenema juba kergele ülekaalule, seal piiri peal ja ma polnud sellega rahul. Tundsin et pean oma elus muutuse tegema ja minule treenitud ja ilus keha annab küll palju parema enesetunde sest see on minuga kogu aeg kaasas. Ja noh kahjuks tänavapildis näeb neid ülekaalulisi ja lodevaid noori inimesi niii nii palju, et pigem on omaette saavutus olla päriselt ka vormis ja ilusa kehaga. Nüüd on ju normaalne propageerida ülekaalulisust. Suurem osa on küll üks suur hall mass mida keegi ei panegi tähele.
ahjaaa, kõik need instakuulsustest täisüstitud huultega instapiffid oma sushi ja veini piltidega ajavad juba öökima. kaua võib näidata neid jõledusi?
Veits nõus ja.
Sotsiaalmeedia liiga palju mõjutab inimesi. Kõik tahavad täislikku elu elada. Pealtnäha täiuslik ei ole alati see, mis sotsiaalmeedias paistab.
ja no see eneseotsimine…naljakas. Tõmmake normiks, inimesed. Mida te otsite endas? Niikuinii on see üks lõputu nõiaring ja lõplikult rahul ei ole inimene endaga kunagi.
Wow! Amen! Sellist postitust me sult ootamegi, Mallukas!
Ma olen nõus, aga samas, kui su elus läheb kõik täiesti pekki, siis on hea mõelda, et oled koos kuskil joogalaagris teistega ja leiad ennast ehk kogud tükikesi kokku. Seni kuni kõik on enam-vähem okei ehk sinu jaoks okei (nt. mees on olemas ja toetab, pere toetab, ise oled rahul endaga. söök laual jne), siis pole jah vaja ennast leida üldiselt. Väga paljudel juhtub elus midagi (kaotavad lähedase, mees/peika jätab maha= maailma lõpp, kaotasid töökoha), siis tuleb kuidagi end koguda nt. joogalaagris.
Teine asi on moepärast ennast leida.. sest kõik leiavad.. samas see ei tee ka halba, ikka parem kui pätikambas kedagi taguda nagu praegu ka moes on jälle.
Kohati saan aru, miks need 17-18-aastased nö kadunud on. Kui keskkool on lõppemas ning tuleb aina rohkem hakata vastu võtma olulisi otsuseid ning järjest enam iseseisvuda, siis võib surve all veits kaduma minna küll see noor inimene. No ja muidugi vanus ka selline, et alati ei juletagi olla see ”mina ise” või siis lihtsalt nad tõesti ei teagi, millised nad olla sooviks ja mida teha tahaks. Kuigi jah, miks see #deep eneseotsimine ja #deep endaga-töö-tegemine ja #deep varsti-armastan-end komejant sellega tingimata kaasnema peab, ma ei mõista…
Mul endal tegelt kohati sama häda 😀 Teeks küll, mida meeldib ja tahan teha, aga pole õrna aimugi, mis see olla võiks. Kust seda saan teada, mis mulle meeldib? 😀 Hakka või otsima ennast!
Jah, okei 17-18 on ju alles arenevad “hinged” neil on õigus olla #deep 😀 Olin ise ka!
Sinu postitus toi paralleele eilse vaadatud “I feel pretty” filmiga. Soovitan vaadata 🙂
Jutt jumala õige. Isiklikult on minu jaoks kõik see eneseotsingu teema selline päris probleemide allasurumine, korrutades endale mantrat “ma olen niiiii-ii õnnelik ja kena ja armastan end”. Mitte ükski inimene ei suuda olla kogu aeg õnnelik, sest selline on elu. Kui inimene on kogu aeg rahulolu tundes, siis on ju midagi valesti. Ma leian, et kõige õnnelikumana tunneb end inimene ikka siis, kui ta on lahendanud mõne probleemi, olgu see siis pesu kokku voltimise, juhiloade saamise või oma firma kasumisse toomisega.
Välimuse kõrval on veel teine grupp “eneseleidjaid”. Need, kes ühel hetkel avastavad, et nad on ilged materialistid, aga see maine on ju nii tühine. Siis mõeldakase, et no lähen ka sinna Indiasse ja leian ennast ja olen nüüd nii hingestatud ja spirituaalne.
“Söö, palveta, armasta” on üks nõmedamaid raamatuid. Ise ma seda küll lugenud pole, aga mul on tuttavaid, kes sellest vaimustuses ja siis olen ise ka aimu saanud.
Spirituaalsus ja enseleidmine on kahjuks muutunud äriks. Mul vajub vahel imestusest lõug mitte ainult rinnale, vaid ikka lausa põlvini, kui FB’s mingeid evente näen- millest kõigest annab teha laagreid ja seminare. Ikka selleks, et eneseotsijate raha kätte saada. Lisaks veel igasugu “väega” nodi.
See, et inimene iseenda üle mõtiskleb, et kes ta selline siis on ja kas ta on sellega rahul, on väga normaalne ja lausa hädavajalik. Tahaks uskuda, et iga vähegi mõtlev inimene seda ikka aeg- ajalt teeb ja püüabki olla just täpselt nii hea kui need väärtused, mis talle elus olulised on.
Aga selline vigurdamine, et ma nüüd hakkan ennast otsima ja kuskil pilve peal hõljuma, on mulle täiesti vastumeelne. Tegelikult on see ikkagi reaalsuse ja oma elu eest põgenemine, et elada kusagil “kõrgemal”, olla enda meelest kuidagi eriline.
Tegelikult on need inimesed sageli ajupesu ohvrid ja keegi teine mõtleb nende eest. Nagu guru ütleb, nii on õige.
Nagu üks mu sõbranna ütleb, et tänapäeval on kõige raskem olla tavaline normaalne inimene ja ma olen temaga nõus.
Mul üks endine kolleeg hakkas…kanaldajaks 😀 Nagu, misasi see olema peaks? 😀
Midagi kanadega seoses?:D
Ei see on mingi teema, et ta saab neti teel hingevalgust tuua sulle 😀
A palju postikulu on? 😀
On ka grupp selliseid inimesi, kes kummardavad kristalle, iga asja-olukorra jaoks on kristall- ilmselt ka wc-s käimiseks 😀 Rääkimata siis mingitest eneseleidmise tšakrate avamise laagritest jne jne… Aga olgem ausad nad on targad inimesed, kes igasuguste lolluste tegemise/ rääkimise eest raha teenida oskavad 🙂 Ala nagu see Epp Kärsin jne…
Kle mul on ka kodus mingeid kristalle 😀 Vb selle pärast ma nii zen olengi 😀
Naiste seas on praegu väga popp “sisemise jumalanna” avastamine. Ega need laagrid ja seminarid odavad muidugi ei ole. Mul FB sõbralistist paar tuttavat vahel attendivad neid üritusi, siis hüppavad minu uudisvoos ka ette. Neid pealkirju lugedes tahaks ühest küljest dramaatiliselt ohata ja teisest küljest hüsteeriliselt naerda.
Nägin kunagi ühte briti dokki, mis rääkis naistest, kes pole oma yoni’ ga (važiinaga siis:D) rahul. Et on nii kole. Ja see saatejuht läks siis eksperimendi korras mingisse “teraapiagruppi”, kus pidi õpetatama oma yoni’t armastama. Välja nägi see nii, et algul vahtisid naised oma koledat yoni’t peeglist. Kui juba piisavalt julged olid, siis kogunesid teised naised tema juurde ja vahtisid ka ja tegid komolimente, et küll sul on ikka ilus yoni ja armasta seda sellisena nagu see on ja noh, armasta ennast kah. Ja lõpuks siis pidid olema juba nii kaugel, et rääkisid ise oma yoni’ga ja tegid talle komplimente.
No WTF? Muidugi see saatejuht võitles seal teraapias kangesti naeruga. Mina võitlsin vaadates nii naeru kui piinlikkustundega. Aga näed, jälle koht, kus “guru” saab ebakindlate inimeste arvelt rikastuda.
hahahaaaaaaaa kui naljakas
Täielik kino ikka! 🙂 Kõik need inimesed, kes selliste lolluste peale raha kulutavad võivad selle minule kanda ja ma luban, et te leiate ennast!!!!!! 😀
Appimaeivõi…????????
See oli hea ja nii õige 🙂
YOLO ?
No ju neil pole kellegi teisega peitust mängida, kui ainult iseendaga ?
Uka-uka mina prii!
Vbla ma olen ka nii kadunud, et anna olla, aga ma ei saa sellest arugi.
Nt ükspàev oli mul üks asi küll kadunud ja siis ma otsisin seda ja tànu sellele sai mul pàris mitu kohta korda tehtud.
See rahvas kes ei leia ennast kuskilt, nad vôivad umbes septembri lôpus mulle hoovi end otsima tulla, rehas pihus, raudselt nende lehtede alt nD leiaksid ennast! Kadunud hinged-olete oodatud, aga ainult koos rehag!
Hehehe 😀
Ka meie aia kivid oleks vaja kokku riisuda, juhul kui lehtede alt leidmata jäi… siis võib kivi alt edasi otsida 🙂
Ja kus linna/külla võib tulla ennast leidma sinna lehtede alt ??? 🙂 Mul liiga igav korteris nvidel et tuleks hea meelega 🙂 🙂 .. Kui veel paar òuna ka tasuks saab kui end leitud siis eriti otsiks end sealt lehtede alt 🙂 🙂
Super!
Just! Namaste!
(Ma ei tea ka mis see tähendab)
Mul on just viimane poolaasta eneseotsingute lainel kulgenud. Lahkuminek, tööotsingud, karjäärivahetus, terviseprobleemid, kolimine. Esimese eneseabiraamatu lugesin läbi (pealkiri “The Gifts of Imperfection” – põhisõnum, et you’re enough, ei pea täiuslik olema). Kolmekümnendate keskpaigas olen omadega ja pean elu nullist üles ehitama hakkama. Ikka täitsa nullist, pagasiks ainult elukogemus, riided ja raamatud.
See kevad leidsin täiesti juhuslikult Facebookist artikli, kus mainiti MBTI isiksusetüüpe. Polnud neist kunagi varem kuulnud. Test lubas, et tulemused on “freakishly accurate”. Tegin testi ära ja no what do you know, tulemused olidki freakishly accurate. Lugesin ja imestasin. Tunne oli umbes nagu kunagi väga ammu horoskoope lugedes (siis kui nende uskumiseks veel piisavalt noor olin), aga et põhines vastustel ja testil, tundus tekst usutavam kui sünnikuupäeval põhinev ennustamine. No väga põnev!
Nüüdseks olen hulganisti artikleid lugenud ja mõtlemine on kohe täitsa muutunud. Tunnen, et meigin endale rohkem senssi, saan oma senistest eluvalikutest paremini aru ja olen enda vastu lahkem (andestan endale rohkem). Oma põhiolemust muuta ju ei saa ja tehes valikuid lähtuvalt teiste soovidest / ühiskonna survest lähed omadega puntrasse. Või noh, mina läheks (ja osaliselt ka läksin). Kui Sa ütled, et ole “sina ise”, siis mina tunnen, et tänu MBTI teooriale tunnen ennast paremini ja saangi olla autentselt mina. Sest ma saan aru, et teised, kes tulevad kommenteerima ja soovitama, lähtuvad enamasti teistest eeldustest ja eelistustest. Nad võivad seejuures isegi heade kavatsustega olla, aga nende soovitused lihtsalt minule ei sobi. Ehk et lisaks enda paremale mõistmisele saan nüüd ka teistest paremini aru ja olen teiste erinevuste ja minust erinevate eelistuste suhtes leplikum ja tolerantsem. Või miks mitte ka “pohuistlikum”. Näiteks mitmed asjad, mida mu eks minu juures kritiseeris tulenevad täiesti mu isiksusetüübist ja ongi minu põhiomadused. Ja no neid ei muuda ju.
Sina kirjutad tihti, et oled hästi paindlik ja spontaanne. Et plaanide muutumine Sind ei morjenda, tulevad uued asjad asemele. Et teed asju sujuvalt, kulged ja kohaned. MBTI järgi tähendab see, et oled P-inimene. Mina olen ka. Aga P-inimestel on sellevõrra raskem, et enamik inimesi on J-inimesed – neil on vaja plaane ja ajakavasid ja seda, et asjad ka planeeritult läheksid. Plaani muutumine ajab neil rohkem või vähem juhtme kokku.
Olen hakanud MBTI-st lähtuvalt teisi inimesi kategoriseerima, aga enamasti on mingid omadused, mida suudan kergesti läbi näha ja teised, mis on varjatumad. Enivei, arvan, et Sina võid olla ENFP. FP kindlasti (F- on tunneteinimene mitte loogik), E tõenäoliselt ka (ekstravert). N-i ja S-i on raskem paika panna, aga mulle tundub, et sa võid pigem N olla (mõtled raamidest välja). ISTJ ei ole sa mitte mingil juhul. 100% ei. Testi ennast saab siin teha kui Sa veel teinud pole https://www.16personalities.com/ Põhineb Carl Jungi teooriatel, aga seda on ofc ulatuslikult kritiseeritud, et pole päris teaduslik, on horoskoobilik. Netis on selle ümber küll täielik semiteadus tehtud, palju igasuguseid enesearendus- ja nõuandelehti, meeme ja graafikuid, Quora-lugusid ja blogisissekandeid. Näiteks J versus P: https://www.google.se/search?biw=1600&bih=763&tbm=isch&sa=1&ei=q86FW_OiJYGPsgGQ667QDA&q=mbti+j+versus+p&oq=mbti+j+versus+p&gs_l=img.3…16193.17115.0.17298.7.7.0.0.0.0.80.392.7.7.0….0…1c.1.64.img..0.1.79…0i7i30k1.0.NCIlV0Xhz3s Algselt oli MBTI mõte aidata inimestel karjäärivalikuid teha. Eks ta on nii, et ta näitab mingeid kalduvusi, sest kõik inimesed on ikkagi indiviidid, isiklike taustade ja lugudega, aga kui ma enda inimtüübi kohta loen, siis pretty freaking accurate. (Kuigi olles rohkem artikleid lugenud, siis nagu ikka üldistuste puhul, kõigega täitsa nõus ei ole).
Pikaks läks see heietus. Ja off topic ka, haakub tegelikult ainult Su postituse pealkirjaga, sisuga mitte nii väga. Aga tahtsin enda viimase poole aasta eneseleidmise/otsimise kogemuse põhjal lihtsalt selgitada, et ka iseenda otsingud ja hingerännakud on olulised. Olenevalt eluetapist ja sündmustest. Ja enesearmastus on ka oluline. Ja enese jaoks aja leidmine/võtmine. Minu puhul see test aitas endasse süveneda ja aru saada, et teiste inimeste(/inimtüüpide) prioriteedid on teised ja ei ole vaja ennast nendega kõiges võrrelda, vaid püüelda selle poole, et iseendaga paremini läbi saada ja teha neid asju, mis iseendale õiged ja vajalikud tunduvad.
P.s. Vabandan ka ette võsapsühholoogi mängimise eest. Peace!
Hakkan kohe testi tegema 😀
EDIT: tegin ära: CAMPAIGNER (ENFP-A)
Läksin ka huviga testi tegema. Aitäh jagamast 🙂
Ses mõttes olen nõus, et need eneseotsingud on teatud juhtudel olulised küll ja enesearmastus ka loomulikult, aga seda hingerännakut saab vaikselt omaette just ENDA jaoks ka teha, mitte instagramis miljoni häshtäägiga ja hingematvalt sügavasisuliste tsitaatide ning pepupiltidega 😀 Kõik see tsirkus ei mõju siiralt. Aga näiteks sinu kirjutatud juttu lugedes ei tekkinud mõtet, et sa nüüd alasti kuskil põldudel kuu poole ulgumas käid vms 😀 Sa lihtsalt rääkisid oma kogemusest normaalselt ja selgitasid, miks see vajalik oli. Mulle meeldis näha, et kogu selle üledramatiseeritud eneseleidmise seas leidub ka selliseid väiksemaid ja siiramaid hingerännakuid 🙂
Miks ma insta sulgesin peale kuud? Just sel samal teemal, et enamus tahavad näida keegi teine kui PÄRIS elus on. Keegi teab saleduse saladust, keegi teab teadvuse saladusi ning jah just nende leiud on just need must have 😀 Lajatavad korraks pildi “mina niisama vs peegel” ja edasi jälle ülepoosetatud kannipildid. Hea fotograafiga saaks samad pildid tehtud, aga ma ei näe pointi, miks ma peaks. Insta on mu meelest kõige mõttetum ja ohtlikum masenduse tekitamise koht. Sitsin edasi blogisi lugedes ;P
Mallukas,sa oled lihtsalt SUPER!!!
Mu kommentaar on hästi sõbralikult, lihtsalt arutlevalt mõeldud.
Sa lähtusid oma kirjatükis sellest, et inimestele on teiste arvamus oluline. Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, keda teiste arvamus üldse ei huvita, aga kes mõtlevad selle üle, mis on elu mõte ja kus on nende koht selles elus. Ja see ei tähenda seda, et elu mõte on kaks last saada ja tööl käia ja koht selles elus on päeval Selveris tööl käia ja õhtul kodus lapsi kasvatada. Tihti on need lihtsalt keskmisest sügavamalt ja kaugemale mõtlevad inimesed. Sina Mallukas oled oma nn. koha ilmselt ladusamalt leidnud ja lisaks tundud Sa olevat hästi kiire ja pragmaatiline inimene, kes igasuguse semiootilise pläma peale aega ei raiska. PS. Eksistentsiaalsed küsimused tekivad tihti hoopis sellest, et inimestel pole üldse iseenda jaoks aega.
Ja veel sellest, et inimesed lähtuvad teistest või et kust tekivad meile nn. sotsiaalmeedia eeskujud või et mida tehakse enda ja mida teiste pärast. Sina ju ka mõtlesid, et ilma rasvata kõhul on ikka parem ja rasvaimu on ok. Nii mõtlevad ka teised, kuigi paljudele pole see protseduur rahaliselt kättesaadav ja oleks ehk isegi liiga radikaalne samm. Ja siis hakataksegi lihtsamal kujul “ennast otsima”, küll spordisaalist, juurviljaleti äärest, kasteheinast, fotokaamera eest ja teiste inimeste blogidest, sest eeskujud on ju olemas. Ja tahaks ka, sest ilma rasvata on ju parem…
Ma nõustun sinuga 100%. Mu postitus ei olnudki ju puhta tõena kirjutatud, vaid lihtsalt mingitest klippidest-juppidest-inimestest tekkinud mõtete põhjal kirja pandud. Ja kindlasti ei ole see halvustavalt mõeldud, vaid pigem naljatlevalt, et saab ka kergemini 🙂
Selle iseenda otsimisega on sellised lood, et mitte kõik ei ole ühtemoodi tugevad ja mitte kõigil ei ole seda common sense’i iseenda osas. Meie kõigi minevik on erinev ja inimesed taluvad asju erinevalt. Lapsepõlvel on suur mõju meie elu üle. Mōnel võtab see kauem aega, et aru saada, mis on elus oluline ja mis on taustamüra, mõni ei saa kunagi aru ja vaevlebki terve elu, mõni muutub lihtsalt kurjaks või õelaks. See on nii lai teema, mis ei saa kunagi olema must-valge. Ma olen alati arvanud, et blogimine on selline omamoodi enesearendamine. Sa pead palju mõtet sinna sisse panema ja kogu aeg tuleb igasugust erinevat tagasisidet, mida sa tahest tahtmata mingil määral analüüsid ja arvesse võtad. Inimesena on see sind kindlasti palju kasvatanud. Sina võtad info vastu, töötled kuidasiganes – arutled Kardoga, sõbrannaga, leiad oma tõe, kirjutad sellest, viskad ebavajaliku kõrvale. Aga see annab sulle midagi, sa oled midagi saanud teada enda kohta jälle.
Jutt hakkab venima. Igatahes, point, et inimesed leiavad oma tee ja oma rahu erinevalt, mõni käib mööda metsaradu mediteerimas ja mõtlemas, mõni käib mööda terapeute, mõni kristallipoodides ja reikit tegemas. Kuidas kellelegi, oluline on tervenemine, selle eest kedagi shame’ida tundub natuke veider.
Ps! 17-aastased on alles pubekad ja nende ajukeemia ei lubagi neil olla full-on mõistlikud 😀
Oi Nellake, sa oled natukene vale tooniga lugenud mu postitust – ma ei shame’i kedagi ja ma ei räägi ka nendest näidetest nii, et HAHA tsekkige lolli. Pigem nagu et võtke vabalt ja lihtsalt do your thing noh 😀
Heh, novot näed, mul vaja veel endaga tööd teha, et mitte kohe tonti näha ? kuigi ma natuke aimasin, et ma vbla oma unise peaga natuke overreactisin selle shamimis jutuga ?
No probleemo, olen isegi enne kohe lugenud mingeid asju teatud tooniga, millega need mõeldud pole 😀
Ah, ma ütlen, et igasuguse sellise heietamise võib lõpetada ühe lausega: “Kõik inimesed on erinevad, igaühele oma.” Ma olen muidu üks neist, kes tahaks tegelt enamus ajast vaid enda jaoks ka hea välja näha. No ei tunne end hästi mustana, mingites väljaveninud ja seljas rippuvates kaltsudes, rasvaste juustega jms. Kohe kindlasti ei mõtle ma, et peaksin iseenda jaoks end meikima. Aga no kui kedagi see end üksi või mehega/lastega kodus olles paremini tundma paneb, siis kes olen mina, et seda naeruvääristada. Ka olen ma üks neist, kes on väga suure osa oma elust “iseennast otsinud”. Ses osas on sul õigus. Väga paljud elavad maskides, teeseldes, soovis näida kellegi teisena, samas kui justnimelt, kõige kiireim tee iseenda leidmiseni oleks järgida vaid iseenda sisemisi soove. Paraku kõigil inimestel pole ühesugust pagasit, millega nad seda oma teekonda läbivad. Kui ma jätsin kõrvale maskid ja püüded olla kellegi teise moodi, ei teanud ma ikkagi, mida ma ses elus tegema peaksin, mida tahan, mida soovin. Sest et kui oled terve elu elanud kellgi kamandamise all, oma mõtteid ja soove alla surudes, siis ühel hetkel neid enam polegi. Väga keeruline on neid uuesti leida, midagi uuesti päriselt tahta, sellesse soovi uskuda. Niiet mina mõistan neid, kes iseennast otsivad. Kahtlen muidugi, et neil kõigil sama kogemus elus on olnud, aga fakt on see, et kõik jääb eneseusu ja enesehinnangu taha.
Ma ei naeruväärista kedagi, see postitus ei ole kirjutatud võtmes, et “kes nüüd ei ole nagu mina, teid ma narrin ja naeran”. Minu poolest võivad inimesed päriselt ballikleidis ringi käia – ma ükskord koristasin pulmakleidis 😀
Nohjah, see eneseusu ning armastuse leidmine 17-18 aasaste hulgas on enamasti tavaline. Enamasti tuleb sellest juttu muidugi nende seas kelle ego on nagunii 200 kuid vajavad selle upitamist veelgi,kuid kahjuks on meie hulgas ka selliseid kes tegelikult ka otsivad enda mina n8ng hingerahu olenemata pildist endast. Nende mina on lihtsalt nii palju haiget saanud,teiste poolt nii maha tehtud et olenemata ilusast peegelpildist tabad sa end siiski eneseotsingult, et mis on minus teisiti,et ma neile ei meeldi ja kuidas seda muuta. Pilt on sageli petlik, sest kunagi ei tea mis selle taga tegelikult peidus on.
Mina olen endas leidnud rahulolu alles praegu pea 10 aastat hiljem kooli kiusamisest ning minu mina mudasse trampimisest. Olen alles praegu 6ppinud ennast armastama ning leidnud endas rahu.
17aastaselt vaatasin sageli peeglisse m6ttega, mis mul viga on miks mind kiusatakse, mis on valesti ja kes mind suunaks?
Kiusamine ja sellele järgnevad hingelised probleemid on tõesti suur teema ja raske asi, millest üle saada. Aga paraku TULEB ju saada, ei saa ju terve elu kassida?
Vastupidiselt kogu sellele enda leidmise jamale, mind häirib, kuidas korpulentsed naised koguaeg minu keha kallal v6tavad. Olen saleda kehaehitusega ja aktiivne terve elu olnud ning teen sporti kui tahan. Vahel ei tee ligi kuu. Kelle asi see on jälgida. Peale sünnitust oeldi, et olen ikka veel selline k6rend. Mind häirib, et inimesed ei saa aru,et teised inimesed ongi need, kes nad on ja pole vaja koguaeg kommenteerida. Vahel harva on päevi, kus ma ei kuule,et sa saad ju kommi jne süüa, sest oled selline. Nii fucking kopp ees on sellest inest vahel. Inimesed, kes rahul ei ole võiks midagi ette võtta, mitte viriseda. Luban ka tilkuvat musta pead vahel, siis on peale pesu nagu totaalne muutumine. 😀
Ma usun, et kõigil on kopp ees, kuidas keegi nende keha kallal võtab.
Hei!
Olin enne rasedust S suuruses, ja nüüd XL , mõtlen koguaeg, et ala peaks hakkama paremini toituma vms.. aga mulle meeldib mu välimus, mees ka siiani 9a minuga koos olnud ja ei kurda.. Nagu why the hell ma peaks hakkama kellegi teise, mingi krdi suvaka pärast ennast muutma … nagu EI !
Täiega nõustun Sinuga, loodan et minul seda “vaba aega” nii palju ei teki et hakkan ennast võrdlema kellegi saledamaga 😀
Aga jaa, edu edaspidiseks 😉
Varem ma ka mõtlesin, et inimesed muudkui otsivad ennast ja leiavad oma kadunud hingerahu kuskil Indias joogatades (ja mõned ilmselt leiavadki) ning mõtlesin, et pean ka ostma endale lohvakad riided ja loivama selle rännaku kaasa kuniks avastasin tsitaadi: “Life isn’t about finding yourself, it’s about creating yourself”. Mulle nii meeldib see lähenemine ja nüüd ma ootan kuniks keegi must ideka pildi teeks, et ma selle tsitaadi pildi allkirjaks saaks panna 😀 Nali. Vist.
Teistel ongi suht suva milline sa välja näed (kui sa just ei ole kuulus Mallukas :D), aga tihtipeale võrreldakse ennast teistega ja ma ei ütleks, et leitakse endas vigu, vaid pigem leitakse omadusi või välimuses midagi, mida sooviks endalegi. Ja no kes tahaks pildi peal inetu välja näha, ikka ju proovitakse ennast parima nurga alt näidata. Ära ole kuri 🙂
#palvetasööarmasta või kuidas see oli
Ma ei ole ju üldse kuri, ega ma ka pildil, lott ripakil, ei ole. Ma räägingi pigem nendest, kes elu ees näevad vaeva ja pingutavad kellegi teise etendamisega, et siis imestada, et “ma pean ennast otsima” 😀
See enese otsimine on ka moes mulle tundub, las inimene otsib siis 😀
Ma jagan rohkem seda varianti, et ole meheks – mõtle, kes sa olla tahad või mõtle mida sa paremini osata tahaks ja hakka ennast ehitama 🙂
Ma ju ei keelagi kellelgi ennast otsida 😀 Ja ma nõustun ju sinu öelduga 100%
Ma vist annetaks mõne oma neeru vms, et samasugust enesekindlust saada. 😀
No ma igaks juhuks neeru ei pakuks, kui keegi lubab, et saaksid enesekindlust sellest juurde… Küll aga võid sa mingi 300g kaalu kaotada neeru andmisega 😀
Ja sellepärast sul ongi 50000 fänni ja ligejat. Vahetu ise olemine kõnetab teisteski seda maskideta ise poolt. Ja need, keda sa häirid on vaesekesed oma maskide ja mitte ise olemisega nii kimpus, et see teeb nende pärisolemusele haiget näha, et keegi saab nii lihtsalt elada ja edu ja õnn ka veel kannul.
Tubli oled ja vahva, et vahel ka diipi paned selle mõnusas otsekoheses tões.
Kerge on öelda, et jää alati iseendaks ja tee seda, mis sulle meeldib, aga mis siis kui ma ise ka ei tea, mis see täpselt on ja milline ma ise olema pean? 😀 😀 Siis ju valingi mingi suvaka, et okei tahaks tark fit piff olla ja siis peab ikka trenni tegema ja pead pesema…
Jah, sa ei saa HAKATA nüüd kellekski, arvan mina, vaid see koorub ise pikapeale välja. Ega ma ka ei mõelnud keskas, et oo ma hakkab blogijaks 😀 Ma kirjutasin, sealt sain edasi ajakirja tööle (ise pakkusin ennast räigelt) ja siis kirjutasin aina rohkem ja rohkem ja… nii see läks. Alguses võidki suvaka asja valida, mida teha. Sest ma ei mõtlegi sellega, et “ole sina ise” et “ole jurist” vms 😀 Lihtsalt alustuseks ala tee seda ala, mis sulle LIHTNE tundub, sest see ongi vast see, milles sa hea oled 😀
vaga hea kirjutis ..loen teist korda veel labi
Paljas Porgand ilmselt kirjutab enda blogis sulle vastulause varsti. Let the drama begin.. 😀
Mina ei otsi kellegagi draamat, vaid kirjutan lihtsalt enda pilgu läbi asjast, mis toimub üle maailma ja imeb inimesi enda sisse. Mingi kohutav välimusekultus. Ja PP ise on rääkinud, et on võidelnud toitumishäirete ja asjadega, et tal raske ennast armastada olnud ja nii, samal ajal paneb endast pilte, kus ta on sama sale kui oksakene ja ohkab, et krt 5kg juurde tulnud. Et minu meelest on see lihtsalt to the max tobe, sest täpselt sellised asjad tekitavad noortes jälgijates ka igasugu komplekse. Ma ei kahtle, et ta on tore tüdruk, kes tahab teisi motiveerida, aga selle jaosk ei pea tõesti igal pildil poolalasti väänlema ja olema 60 meetrise krohvikihi all, rääkides enda leidmisest and shit 😀 “leidsin ennast siit meigikihi alt üles!” 😀
Toitumishaired On psuholoogiline haire ja sellest tihtipeale normaalne tavaline inimene, kes lihtsalt Ohib oma valimuse ule paar korda nadalas, ei saagi aru. Ma nii kaua valismaal elanud, et ei oska lauset enam normaalselt eesti keeles sonastada. Vabandan .. Aga jah, see toitumishairete teema on psuholoogide jada ja seda ei tasuks monitada.
Inimesed On inimesed ja moni norgem kui teine. Moni teeb salaja oma rasvaimu ja botoxit ja moni kaib ja oksendab ja reaalselt rikub oma tervist ja mentaalset seisundit.. inimene Pole kunagi millegagi rahul, selleparast neid “ma kaisin Balil mediteerimas ja leidsin ennast” tegelt panid raigelt pidu inimesed tekitavad volts mulje endast ja kadedad siis tahavad jargida nende eneseleidjaid. Aga jah, kui me oleks koigega rahul, siis midagi ei muutuks kunagi-evolutsioon. KUIGI noustun sinuga selles mottes, et narvi ajavad ja ignorantne mina kusin samamoodi tihti, mida sa otsid ennast 16 aastane plika kuskil weekendi festivalil (eestis) siis.. nagin minggeid postitusi ja suda laks pahaks, milline blog worshipping kais.
Tore naine oled muidu ja jatka seda, mida sa tahad teha ya senikaua kuni seda teed, olen kindel, et sind saadab edu 🙂 nagu siiani On olnud XX
Hahaha väga hea vastus Mallu.
Ma panin ise ka seda tähele, et PP räägib, et jää iseendaks, aga tal on kõik max võlts.
Eks toitumishäiretes ongi tema ebakindluse juured ja seetõttu ta enda välimust nii palju tähtsustabki, et ennast hästi ja täielikuna tunda. Ma lihtsalt loodan, et ta jõuab üks päev selleni, et 5kg rohkem või vähem ei määra õnnelik olemist ja elada saab ka elu täiel rinnal nautides, ilma, et peaks kogu aeg ampse lugema, trenni uhama teha ja pidevalt eeskujuks olema ideaalsusepüüdlustega. Inimese olemus ei muutu paremaks ega halvemks, kui ta keha muutub. Inimene on ikka sama.
Vaata, ma ei taha, et keegi nüüd valesti aru saaks ja arvaks, et ma arvan, et PP peaks nüüd pekisena ringi käima, sest “ta ju armastab ennast” ? See on tore, kui inimene viitsib ja tahab vaeva näha, et olla ilusa kehaga. Mulle lihtsalt tundub jah, et ta on seda nii räigelt üle tähtsustanud, et ongi “ennast” ära kaotanud sinna kehamassi ja rasvaprotsendi jne sisse. Aga ma ei TEA, ma räägin ainult sellest, mis mulle tundub.
i feel you!
Endaga olen rahul. Täna sain aga pakkumise, mis on minu jaoks nokk kinni – saba lahti. Ehk vahet pole kumba pidi otsustan, on ilmselt väga hea. Ma nüüd pean leidma endas selle, kumba ma siiski karvavõrra rohkem tahan. Aga kuna ma tunnen, et kaalude tähtkuju mind küll mõjutab veidi, siis teeb see otsustamise ja vastuse leidmise veel raskemaks ??
Aga küsi teistelt nõu? 😀
Kaalude esindajana võin öelda, et ka nõu küsimine ei too alati lahendust. Ikka juurdlen, et aga äkki teeks hoopis nii ?
Aamen ?
Hahah ÜLIMALT HEA POSTITUS. Ma õnneks see kes 24/7 räämas sest enda jaoks küll nüüd end korda ei viitsi teha vb lord aastas aga ülidiselt näääh
ma ei ole kunagi aru saanud sellest, et “teen enda jaoks ennast ilusaks” nagu… ei? 😀 Kui ma olen kodus ja tean, et keegi mu morta ei näe, siis ma võin nii rasvaste juustega ka ringi lasta, et õli niriseb igal sammul välja, aga absull ei huvita 😀
No tegelt näed sa ju igal pildil väga kena välja, mis rasvased juuksed ja muu. Ma nt tahan ka kodus koguaeg selline olla nagu tööl v nhh kuskil väljas käies, lihtsalt, miksmitte.
Noh, ega ma ei tee endast ju iga hetk elus pilti kaa. JA kui sina tahad ja viitsid, siis anna tuld, ega ma keela, MINA nt küll enda jaoks ei pea vajalikuks klanitud olla, mis mõisapreili nüüd MINA olen, et endale pean muljet avaldama ?
Ja nii ongi 🙂 +1