Mul on tunne, et ma pole elu sees nii palju oma tissidele mõelnud, kui viimastel päevadel. Olen saanud ka teie käest hunniku kirju ja soovitusi, kuid samal ajal küsimusi ka, et mismoodi ja kuidas ja mida ma nüüd kasutan, et parandada vale võttega imetud rindu. Noh, kui aus olla, siis inimesed ja kehad on nii erinevad, et mis mulle sobib, ei pruugi teisele jälle üldse sobida, aga kuna küsiti, eks ma siis räägin. Mingit tõde ma ei kuuluta, sest loomulikult ei ole mul veel imetamine valutu jne, aga hakkab paremaks minema küll.
PÄEVAL:
Proovin olla võimalikult palju täitsa palja ülakehaga. See on mega keeruline, sest ma olen endiselt piimaauto ja iga väikse vääksu peale hakkab mul mõlemast rinnast piima pahisema ja kuna tissid on mega hellad, siis on ka päris valus, kui nad kuskile pihta lähevad. Seega teen selliseid väikseid “olen paljas” sutsakaid ja üritan akna eest eemale hoida (haha, samal ajal seda kirjutades istun TÄPSELT akna all diivanil, lahtise kardina ees, paljaste tissidega ja blogin ?).
Avastasin enda jaoks ka Medela piimakogujad. Selles suhtes, et mulle on neist veel eriti palju abi, sest korjavad kenasti piima ka kokku, aga isegi kui piima ei oleks lahisemas, siis saab kenasti särki kanda, ilma, et mingi padi või rinnahoidja vastu tissi käiks ja niigi hella olekut hullemaks teeks.
Muuseas, väike nipp – ma ei soovita neid panna imetamisrinnakasse/spordirinnakasse vms. Ma eile panin lihtsalt topi alla ja püsisid kenasti paigal. Täna panin aga spordika selga, sest me pidime arstil kuulmist kontrollimas käima ja hiljem olid rinnad mega valulikud, sest see surve nibu ümber pole eriti mõnus. Nüüd olen jälle nende + t-särgiga ja on jälle hea olla.
Päeval kasutan ka vahetult peale imetamist Purelani kreemi. See on üsna paks ja tihke, seega teen seda näppude vahel soojusega natukene vedelamaks ja määrin paksu kihi peale. Miks just päeval, sest mulle tundub, et söötmiste vahed on päevaajal pikemad ja kreem saab kauem mõjuda. Sellest pole ka hullu, sest öösiti toitmine pidavatki piimal kenasti tulla laskma (mitte, et mul sellega probleemi oleks, aga vot äkki sellepärast polegi?).
ÖÖSEL:
Kuna neid topsikuid öösel kasutada ei saa (õhutamiseks on seal üleval auk, mistõttu lamada nendega ei anna väga mugavalt), siis pidin ööseks mõne teise lahenduse mõtlema. Esiteks soovitas imetamisnõustaja hetkel võimalikult vähe igasuguseid patju ja asju kasutada, aga no öösel ju ilma ei saa. Piima niriseb kogu aeg, rääkimata sellest, kui ühest rinnast toita, siis teisest lausa lahiseb. Rinnapatju on mul palju erinevaid, aga otsustasin proovida Nursicare patju, mis ma mingi hetk kingituseks sain. Proovisin neid esimestel päevadel ka päevasel ajal, siis ei saanud üldse aru, et mis nendes siis nii erilist on. Seda hetkeni, kui ma öösel mõistsin, et need on mingi… superimavusega. Nende patjade sees on mingisugune spetsvahend, mis on to-hu-tu imavusega ja samal ajal ravib ta katkist nibu. Erinevalt tavalisest rinnapadjast läheb ta selliseks veidi kreemijaks ja tänu sellele ei jää valus nibu ka padja külge kinni.
See on üsna uus toode, seega kui kedagu huvitab proovida, siis tõesti soovitan. Tavaliste rinnapatjadega on nii, et need vettivad öö jooksul korralikult ära, aga see isegi ei paisu nähtavalt, kuigi imeb megalt palju piima. Tegin väikse näite: täna öösel imetasin Martat umbes 8x. Iga kord, kui ma imetan, niriseb teisest rinnast umbes nii palju piima:
Korruta see nüüd neljaga ja saadki koguse, mis see padjake öösel endasse mahutas ja tilkagi ei lekkinud. Ehk siis ravim + rinnapadi justkui 2 in 1. Keda huvitab, siis pakend ise ütleb veel nii:
Öösel kasutan Multi-Mam palsamit söögikordade vahepeal, lihtsalt selle pärast, et öösel on valuaistingud kuidagi tunduvalt teravamad ja ma ei suuda lihtsalt seda paksu tökatit helladele nibudele määrida. See palsam on hästi vedel, niisutab kenasti ja praegu tundub, et ehk aitab ka natikene.
Vot, selliseid vahendeid kasutan siis mina selleks, et see imetamine võimalikult kiiresti toredaks protsessiks saaks. Minu meelest on imetamine üks igavesti tore värk ja need rinnal piimase näoga naeratused, mis beebidele näkku tekivad, on lihtsalt nii äge vaatepilt, et annab jõudu edasi pusserdada ja noh, vahepeal ka natikene piinelda, pole sinna teha midagi. Kui vähegi võimalik, annan endast parima, et saaksin imetamisega sama ludinal edasi minna, nagu Lendega omal ajal lõpuks sain. Muidugi ma pean ära rõhutama, et igale oma ja ma ei kritiseeri siinkohal neid, kes läksid muud teed ja jätsid imetamise pooleli vms, igaüks elab oma elu ja kui ma meenutan seda eilset hommikut, seda valu ja ahastust ja põrgupiina, siis ma saan täiesti aru, kuidas ja mismoodi emad neid valikuid teevad. Seda enam, et paljude lahenduste ja abivahendite peale ei pruugi ju üks inimene kohe tullagi. Seega ma loodan, et mu post oli kellelegi abiks ja te saate hästi palju selliseid naeratusi näha:
Ps! Ma pole elusees ühtegi posti niiiii kaua kirjutanud, hehe. Vahepeal magan, siis sööda, siis söön, siis kussutan, siis söödan – lõputu ja beebine ring ?
11 kommentaari
Kui mu beebs sündis, siis mul juba haiglas teisel päeval oli niiiiiiiiiiii valus. Nibud olid verised. Tekkisid lõhed. Kui koju saime, siis imetades ulgusin kõva häälega, värisesin üleni.
Lõpuks läksin imetamisnõustaja juurde. Sealt öeldi, et imemisvõte õige, aga midagi ikkagi muutus, sest pärast nõustamist oli palju parem ja kergem.
Minu jaoks oli see ikka suht traumaatiline kogemus. Laps on nüüdseks peaaegu 3 kuune, siiani rinnapiimalaps ja enam miskit valusat pole, aga imetamine minu jaoks tänu sellele midagi kaunist ei ole. Kurb.
Aga ma lapse sünnist saati lasen kodus ainult alukates ringi. Täna mees ütles, et kas ma kunagi riideid ka kavatsen selga panna ???
4 lapse emana võin öelda, et iga imetamiskogemus on erinev, vähemalt algusaeg. Ei aita siin eelnev kogemus, sest laps on ju teine, haarab nibu teisiti, imeb teisiti. Olen kõiki oma lapsi pikalt imetanud, aga mõnega on alguses valus, teisega mitte. Nii hullu piina pole ma õnneks kogenud, nagu Mallu, aga hambad ristis ja nibud verel olen ka mina olnud. Kõige hullem oli teise lapsega, piin kestis 2 nädalat, aga siis valu möödus ja edasi oli elu lill. Ma arvan, et probleemiks oligi vale haare, teisel lapsel on kõige väiksem suu, selle tõttu sai ta rinna kehvemini suhu. Kui haarab vaid nibu, siis hakkab imemisel nibu edasi-tagasi suus liikuma iga imemisliigutuse peale ja see teebki tissi valusaks ja katki. Peab korraliku suutäie tissi suhu saama, siis jääb nibu terveks.
Nibu otsa imetud villid ja lõhed, kõik paranevad. Ka rinnapõletik on ennetatav, kui oma rindu jälgida ja kiirelt reageerida. Aga eelkõige on võtmesõna rindu mitte pilgeni täis lasta, vaid enne laps tissi otsa panna või veidi välja lüpsta. Kui mingi tükike kusagile rinda tekib, siis tasub lapse asendit vahetada, panna lapse lõug imetamisel tüki poole, sest lõua poolt on kõige tugevam imemine, keelega lüpsab rinda.
Emme õpib ja laps õpib, st õpime üksteist tundma ja kohanema teineteisega ja varsti on valu möödas ja jääb vaid armas vaatepilt, kui vaatad oma pisikest tissi otsas nohisemas. Või siis mitte enam nii pisikest. 🙂 Minu neljas tissigurmaan on juba üle 2-a, aga tiss on endiselt armas.
Ma piinlesin esimesed poolteist kuud. Nii valus oli imetada, hakkasin nutma juba enne kui rinnale panin. Ära kannatasin õnneks. Pärast nii nautisin seda sidet lapsega. Need armsad huuled, silmad ja pisikesed käekesed, mis puudutust otsivad… Oeh pisar tuleb silma. Ma nii igatsen seda. Laps juba kahene, aasta tagasi lõpetasin rinnaga toitmise. See valu on kõike seda väärt. Isegi tead. Jaksu sulle!
Ma ütlen kohe, et ma pole ema ja imetamisega kokku pole puutunud seega küsimus võib loll tunduda, aga küsin ikkagi. Kui imetamine valus on, siis miks ei pumpa piima välja nt lutipudelisse ja ei pane seda külmkappi? On see samuti valus? Siis saaks ju selle piima alati kätte, kui tunned, et nüüd on tissid ääreni täis ja ebamugav on olla. Ja see pole niivõrd sulle esitaud küsimus, vaid üleüldse kõikidele, kes vastata oskavad 😀
Pumpamine ei aita ju probleemiga, et nibud on ikka valusad 🙂
Mul môni nädal sellest hullust ajast möödas 🙂 aga môtlen seda, et see mingisugune valulikkus, et kas see nagu paratamatu pole? Isegi kui vôte ôige, siis mingil mäâral see ikkagi valu tekitab, sest rinnad harjumata! Voi on osadel see ilma valuta?
Igaljuhul jah, nôustun, parim ravim oli see kui rinnad valla lôin ja ôhku nibud said 😀
Ônneks see kôige hullem möôdus u.nädalaga ja nüüd beebsu 3 nädalane ja kôik OK!
Kui mina niburavimise tarvis topless ringi hiilisin, ütles mees, et ta on vist selle ühe nädala jooksul mu rindu rohkem näinud kui meie seitsme koosoldud aasta jooksul kokku 😀
Aga muidu tore ja vajalik postitus! Järgmise lapsega siis tean, et neid piimakogujaid võiks proovida, tunduvad kuidagi elupäästjad olevat. Kahju, et varem neist kuulnud polnud ja imetamisnõustaja ka ei rääkinud neist midagi.
Mina mõtlesin, et olen oma neljanda lapse jaoks juba nii proff, et selliseid jamasid ei teki. Oskan õiget võtet sättida jne, tark olen.
Aga lõppkokkuvõtteks on kõigi neljaga ikkagi esimesed nädalad megavalusad ja pidev ravimine. Iga laps on erineva võttega olnud ja tuleb erinevaid nippe kasutada.
Nii, et kui teil ükskord järgmine tuleb, otsi varakult nõustaja välja. Mina mõtlesin ka, et 3 last piisab küll aga vanaduses tuli ikka beebiisu peale. 😉
Korralik imetamisnõustaja külaskäik oleks tõesti väga vajalik. Haiglast või perearstilt saab abi väga harva.
Oeh, kui hästi ma tean, mida sa tunned. Aga kõige nõmedam on see, et ma lootsin ja arvasin, et seda jama saab kogeda vaid imetamise alguses, aga eiiiiii – mu poeg saab just täna 10 kuuseks ja mul on nibud lausa verel, mingi nädalake tagasi hakkas see jama, et jubeeeeee valusaks läks imetamine, võeh 🙁
Nii suure lapsega oleks nibuvalu puhul sooritas kahtlus.
Paljaste rindadega on nibude ravimise mõttes hea kepselda, aga tuleb ka olla äääärmiselt ettevaatlik, sest rinnapõletiku võib VÄGA kergelt saada. Ma sünnitasin suvel ja olid väga palavad päevad, kui ma kodus topless ringi lasin. Piisas paarist sekundist ventika tuult ja oligi valmis.