Kuna ma pole endiselt Kardoga rääkima hakanud, siis andke mulle nüüd andeks, et ma jälle sellel teemal blogin. Ma lihtsalt tahan ka vahepeal midagi öelda ja kelle muuga ma ikka räägin, kui teiega, või… blogiga. Võite minuga nüüd mölisema hakata, et SELLISTEL teemadel ei ole sünnis rääkida, aga no Kardo ju minuga ei räägi ja olgem ausad, ma olen nagunii kõike oma elust jaganud, seega oleks lausa patt mitte oma esimesest päristülist mitte kirjutada. Siiski ajalooline moment.
Lisaks mainin kohe ära, et minu blogi – minu vaatenurk. Kõik need “mul on Kardost nii kahju, sina tegelt eksisid mitte tema!” see on ka okei arvamus, lihtsalt see ei ühti praegu minu vaatenurgaga. Te ei pea mulle ütlema, et Kardo on muidu nii hea mees, et mis ma ikka mölisen, sest ma tean ise ka, et ta muidu on. Lihtsalt praegu on meil küll omavahel mingi error.
Vait olemine annab ühele ristiinimesele väga palju aega mõelda ja see mõtlemine on ajanud mind sinna punkti, kus ma ei suuda isegi välja mõelda, et miks ma täpselt pahane olen, aga mida kauem ma vait olen, seda pahasemaks ma lähen.
Tõsi, see jõulukingi teema ei olnud tegelikult ilmselt see päris põhjus, miks ma pahane olin, sest no see paarikümne eurine “suva kett” ei olnud nüüd nii suur väljaminek, et seda nüüd täiega ette heita, et mis sa ikka raiskad suvalt meie raha vms.
Aga kui ma ausalt mõtlen, et MIKS ma olen pahane, siis jah, see sai küll alguse mingi pool aastat tagasi, mil ma rääkisin Kardole, et kuna lapse sünniks on kombeks meestel ikka midagi kinkida naisele, üldiselt ehteid, aga ma EI TAHA ehteid, sest ma kaotan neid enivei ära ja mulle ei meeldi sääraseid kinke saada, siis ma tahan hoopis ühte megailusat lapsekandmis kotti. Andsin talle lingi ka ja puha.
Mingi kuu enne Marta sündi ma poolnaljaga küsisin, et noh, kas on ikka tellitud see kott ja ta oli nagu wtf, mis kott, sa pole mulle MITTE KUNAGI midagi mingist kotist rääkinud. Nagu jeesus küll, otsisin talle lausa meie chatist välja selle koha ja ta oli nagu aaa ei ma ei tea, ma ei märganud seda isegi ja ma ei mäletanud ja ei, ma ei ole seda veel tellinud.
Ei no tore, aga kuna kuu aega oli veel aega (minu arust, tegelt Marta sündis ju enivei hiljem) siis ma ei süvenenud sellesse, sest ta ju sai meeldetuletuse ja küllap ta nüüd tellib, eks.
Marta sündis ära ja… kas ma sain selle kuradi koti v? Sain v????? Kas ma isegi ühegi räpase lilleõie sain, et kle tänks, et oma vagiinast neljapoole kilose lapse välja pressisid? Ei. Hui sain.
Mingi nädal hiljem ma mainisin, et no kui sa JÄLLE mu kingi unustasid, et kena oleks vähemalt lillerootski saada olnud, peale mida saatis ta mulle kulleriga need Blummini roosid, mis mulle ausalt öeldes absull ei meeldi, sest need haisevad nagu peldikuvärskendi. Ma hoiangi neid nüüd vetsus… Aga vb mu raev nende vastu ongi tingitud sellest, et ma sain nad nädal hiljem ja peale enda meelde tuletamist.
Nagu KUI RASKE on inimesel meeles pidada, et ma tahtsin seda ühte asja ja ma ei tea, mingit näkast lilleõit ka lapse sünni puhul. Ilmselt väga raske, ikka sada korda tuleb meelde tuletada ja pinda käia, nagu krdi kivist pressi vett välja.
Ja kuna ma seda nii kaua enda sees hoidsin ja ta jõululauas selle tellimise jutu esile tõi, et ala nii hilja ütlesin, et mida tahan, siis mul kihvataski see vana teema, et persse, ma võin sulle enne ka öelda, aga siis ju unustatakse ja üldse, et ta veel vastu mölisema hakkas, et “ma ei kingigi sulle enam midagi, kui midagi ei sobi!” siis see ajas mind veel ERITI närvi ja nüüd me siin istume.
Siiamaani ei ole rääkinud. Ja SEE ajab veel eriti närvi, et ta kaks päeva pole taibanud isegi vabandada, nagu jeesus küll, sorri et elan üldse. Me isegi magasime erinevatel korrustel, shit just got real. Ma ei tea, kas see tülitsemine käibki nii, aga I fucking hate it. Täiega! Ja mu emotsioon tilbendab kahevahel, et üks osa minust ütleb, et no hakka ise rääkima siis, nagu täiskasvanud inimene ja teine osa minust tahab asjad niimoodi kokku pakkida, nagu alloleval pildil ja lihtsalt dramaatiliselt lahkuda, sest kui juba vaikimine ei aita TEIST päeva, siis ma ei näe muud varianti kui lahkuda ja kui see ka ei aita, siis lahutada ja endale tinder tõmmata ja uut elu alustada.
Mul endine peika oli samasugune, et kui tüli oli, siis jäi vait ja mina terve selle aja aina keesin rohkem ja rohkem üle, kuni lõpuks plahvatasin ja närvitsesin nagu viimane saiko. Ma närvitsema ei kavatse hakata, sest meil on siin väiksed lapsed ja ma pole enam 18-aastane, aga varsti juhtub üks kahest, et kas ma hakkan nutma või lähengi minema. Või lähen nuttes minema.
Mitte, et ma teaks kuhu ma siis nii dramaatiliselt minema hakkan, või keda ma lastest kaasa võtma peaks (sest kui kõik lapsed, siis ma karistaks justkui iseennast), aga no persse, kuidagi peab see tüli ju lõppema ja kui dramaatiline vaikimine pole suutnud kahe päevaga teda aru saama ta vigadest, siis peab dramaatiline lahkumine seda tegema.
Vot, sellised lood siis meie roosilisest maailmast. Varsti saan vist lahutusblogi pidada, titeblogi asemel.
95 kommentaari
OH MIKS OMETI ON VAJA KINGITUSI OODATA ja siis nõuda ja siis tunda end shitasti, et pole su ideaal elu ettekujutusi täidetud. Ma lähen iga jumala kord närvi kui loen kuskil kuidas kinke arvustatakse. Mõni kukub ulguma et sai meelt mikseri ….
Mida krt!!!! Mis sul viga on et elad mingis Hollwoodi briljantide unelmas . Mis vahet sel on mida tuuakse pigem teeb heameelt kuidas seda teakse ja millal. Ses mõttes et mitte siis kui võiks eeldada.
Mallu sa jonnid sellepärast et asjad pole nii nagu SINA TAHAD ja sa endale ettekujutasid. Lase oma mehel olla mees ja ära juhi teda isegi selles teemas. Nb esimest korda kuulen et lapsesünni eest peab tegama kingituse. Hmmm on see uus komme. Mulle imelik. Mine ja kallista oma meest ja ütle et sull on nii shitt olla ja tahaksid oma kingileina maha matta ja enam nii ei tee 🙁
Veits hiljaks ei jäänd oma kommentaariga v ?
Su blogi lugedes ei jää muljet, et oled väga materiaalne inimene… Seega ma kahtlen, kas teie tüli põhjus üldse asjade saamises või mittesaamises oli…
Sa oled kolme lapse ema ja oma mehe naine… ja oleme ausad, see pole kerge. Pole oluline, et su mees on kodune ja aitab lapsi vaadata, hoida ja midaiganes veel. Ega see sinult emakohustusi ära ei võta. Usun, et kokkad, koristad, mängid lastega, käid õues, hoolitsed imiku eest ja teed veel sadat muud asja, mida enamik naisi teeb… Aga mida ei märgata.
Seega, minu, kui isehakanud psühholoogi, hinnang on see, et sa ei tahtnudki asju vaid lihtsalt tunnustust. Et su mees sind märkaks ja sinuga arvestaks.
Tundute igati funktsionaalne perekond, mõned suhtekünkad tuleb vahepeal kõigil ületada ?
See oli nii humoorikas lugemine, et ma naersin pisarad silmas tükk aega, mul endal sündis just 2 päva tagasi kolmas laps ja see on täpselt vahest see, mis ma tunnen, ja mul on üliheameel, et ma pole üksi. Aga sa oskad nii hästi seda kirja panna, et ma naersin esimest korda peale sünnitus nii, et kõht valutas ja pisarad silmas.
Tänx
Mis sa Kardole muidu lapse sünni ja 9 kuu su üleelamise puhul kinkisid, äkki asi selles, et oli sinult jama kink?
Ma kingin kogu aeg talle midagi, viimati raseduse lõpus selle monitori, mis ta soovis nt.
kui sa ütled oma mehele halvasti, kui tema kingib sulle midagi, muidugi pole tal tahtmist enam midagi kinkida. ja nüüd ootad vabandust. kahepoolne asi. tema peaks ütlema, et unustas selle koti kinkida sulle ja järgi andma, ning sina peaksid ka järgi andma oma teismelise mossimisele, omal juba mitu last. vanust ja tegu teil peaks juba olema.
ning et lapse sünni puhul ei saand lilli a koguaeg saad. mäletan kui mul oli mingi suhte päev, ja tihti saan lilli, siis ükskord olin kurva näoga ja ta ikka tõi mulle lilli. kuigi tagantjärgi oli see tobe minust. sest ma saan ka koguaeg lilli. nüüdki toodi terve suure vaasitäis lilli ja mai jõua rohkem õnnelikum ollagi, kuigi poleks vaja olnud. lähedust hoolimine on kõige tähtsam. mina küll tülis ei saaks olla, kobiks kohe kaissu vabandama..kuigi mai oska seda vabandamise asja.
võibolla kardo ei saagi aru miks sa pahane oled ja sa üksi seal mossitad. võibolla teil see hormooniralli tujud nüüd möödas seal.
väärtustage, et teie lapsed on terved õnnelikud ja üritage ise ka olla. ning ärge põgenege asjade eest ära kordamööda. rääkige neist hakkab kergem. a ärge turri lennake kohe. rahulikult.
kirjutage üksteise head ja halvad küljed paberile. või tundekiri arvutisse pahameel ja emotsioonid ja kustutada. erinevaid viise on tüliõunast lahti saada. või paariteraapia aitab ka.
lihtsalt ei saa olla nii ära hellitatud ja vastu rinda taguda, et tema on paha ja mul on õigus. kahepoolne asi. mõlemas on omad vead ja head.
nt special books by special kids youtubeis on erivajadustega inimesed, lapsed üle maailma ja need lood on nii silmiavardavad ja positiivsust täis, et vahel tavainimeste argiprobleemid on nende kõrval naeruväärselt tühised.
ok
Loodan, et nüüdseks olete juba ära leppinud.
Saan su solvumisest ja pettumisest aru, aga mehed ongi ju sellised hajameelsed ja tähelepanematud mõnikord ja arvan, et sul ei tasuks ta peale nende unustamiste tõttu liiga pahane olla 🙂
Ma tean üsna paljusid mehi, kes ei soovi oma naisele isegi õnne sünnipäevaks, rääkimata kingituse tegemisest. Selline oli minu viimane kaaslane, on mu parima sõbranna eks ja lapse isa ning ka minu enda isa.
Ma kõiki kommentaare ei viitsinud läbi lugeda, aga ausalt, ma saan natukene ikka aru küll su pahameelest selle üle, kui sa inimesele ette ütled, mida soovid ja siis ta kas unustab selle sootuks või siis teine variant, et räägib kui raske seda hankida oli, viimasel hetkel tuli, kallis oli vms. Mul on paraku üks selline..perekond, kellele ma pean igal aastal kinke tegema. 4 inimest. Noorim lastest ütleb ise, mida soovib, teistele nuputa nagu lollakas, sest nad ainult rapsivad moekalt käega “ah pole mulle midagi vaja; samas TEAN jumala kindlalt, et kui kinki ei tee, ei jõua seda silmapööritamist pärast ära vaadata. Niisiis ma hakkan neile tavaliselt juba varakult kinke välja valima, hiljemalt nädal enne jõule on juba kõik pakitud ja nii. Ja siis neilt endalt kuulda mingi nädal enen jõule, et ah ma pole veel midagi ostnud, hihihih…see on nii tüütu, ahahah, pole aega ka… Et no kurat. Isegi kui see nii on, siis ma ei taha seda kuulda (et minu kink pole sinu prioriteet). Ise tahad kinki ja siis teistele ostad mingit pahna viimasel hetkel, kuna “pole aega ja bla”. No järelikult pole su prioriteet. Nahui sinu kink mul siis peab olema. 😀
Vabandust, aga jääb kuidagi mulje, et oled Kardoga vaid selleks, et kinke talt saada ja kui ei saa siis on LÕPP. No milleks nii käituda? Midagi väga tahad, siis võid ju vabalt selle endale ise muretseda… Kingid jms pole ju ELU. Peamine ikka, et Kardo Sind Armastab.
Jah, sul on 100% õige mulje 😀
Muidugi ajab närvi see, kui mees justkui ei väärtustaks sind, kui ei tee üllatusi ega kingi ilusaid asju jne jne. Aga mis tegelikult loeb? Loeb ju see, et Sul on olemas kõik, mida Sa vajad enda ümbere. Sul on terved ja imelised lapsed, Sul on abikaasa, kes Sind ju tegelikult väga armastab ja keda ka Sina armastad, Sul on oma päris kodu jne jne. Neid asju on nii palju, mis tegelikult loevad, mitte need asjad.
Praegu Sa muidugi ei taha kuuldagi seda, et kõik muu on olulisem, aga nii on kullake!
Mine kallista enda abikaasat ja leppige ära. Tüli ei ole lahendus, rääkige omavahel.
See, et suhtes üldse ei tülitseta, ei ole asi, mille pärast erilist uhkust tunda. Mainin, sest oled varem rõhutanud. Tülid aegajalt on täiesti normaalsed, aga see, kuidas neid lahendatakse, see on näitaja. Kas täiskasvanulikult või lapselikult jonnides. Tundub, et mõlemad jonnite. Mis siis teete, kui suhtes, pereelus või olmes PÄRIS probleemid tekivad?
Olen aru saanud Kardo toob Sulle tihti lilli koju, miks see lilleroots Marta sünni puhul üldse oluline on? Ja kas päris tõsiselt on komme, et mees peab lapse sünni puhul naisele mingi asja kinkima? Mis sul tegelikult vajaka on või oli? Kardo jumaldab sind ja sa oled sellega lihtsalt nii ära harjunud. Ära. Harjunud.
Esimene laps ja esimest korda emaks-isaks saamine on täiesti uue elu algus ja tunne! Kindlasti Marta sünd oli ka Kardole väga eriline, aga äkki kolmanda lapse sünd oli talle juba kuidagi iseenesestmõistav, noh ei midagi täiesti uut siin maailmamunal. Ja sama ka kolmas sünnitus. Been there, done that, nagu öeldakse. Aga kuna SINA eeldad, et Kardo peab alati sinuga sama sammu astuma, sinuga sama tundma, aga ta võttis asja lõdvemalt, siis oled olnud kuidagi solvunud?
Sirvisin niisama instas ja tuli selline mõttetera ette: Apologizing doesn’t mean that you’re wrong and the other person is right. It just means you value your relationship more than your ego.
Arvata on et nõme olukord ja räigelt närib. Aga võibolla on teil mõlemal vaja kõik ära rääkida, mis kogunenud on või peatäis nutta … Äraminek sellises olukorras muidugi ei ole mingi variant. Rääkige asi selgeks ja jonnige jonn ära ja olge edasi sellised kullatükid nagu ikka 🙂
Me oleme kõik Teie poolt! ❤
M6nesm6ttes saan ma sinust aru,kuna mul on vahepeal tunne,et k6ik koormus langeb mulle.mina toon ja viin lapsi kasin neid murtsen koguaeg et neil koik oleks olemas ja kodu ūlessanded tehtud ,poes käidud ,s66k valmis ja ise veel samal ajal käin t66l et nagu mu härra seda ültse ei märka ,et kasv6i lihtsalt koju tulles midagi ka minule teeks ,näiteks lille 6iedki tuua ,muidugi mul härra t66tab ka hommikust 6htuni ,aga see pole vabandus ,sest minagi käin t66l ja k6ik asjad on tehtud ja ostetud jne ! Ja kui vahepeal palun midagi teha unustatakse see väga kiirelt ąra ja mega n6me on kerjata ,et kuule too nyyd see asi v6i telli nyyd see asi ära ! Noh ma nyyd ootan kolmandat last praegu ,vaatame kuidas see edasi jookseb)
korvaltvaatajana tundub esimene tyli teil suht pisike.isegi aga pisike ja tyhine.kui aga need korduma kippuvad,siis oln miskit vaga valesti
Mu mees ei ole üldse üllatuste ega kingituste tegija, ütleb et ta ei oska ega tea jne.. Tähtpäevadeks (sünnipöev, söbrapäev) olen ainult oma lemmik shokolaadi ja muud lemmik sööki saanud? aga olen sellegagi rahul, et kui ei oska kinkida, siis ei kingi mingi mötetut pahna ka vaid midagi mis ikka meeldib.
Eelmise aasta jöuludeks ütlesin juba okt kuus mida saada tahan. Jöuludeks seda ei saanud, viskas 50€ ja ütles et osta ise.. selle aasta jöuludeks ütlesin lihtsalt niisama jutu sees mida soovin, aga absoluutselt ei oodanud, et päriselt ka saan. Ja vist esimest korda ta kuulas mind ja täitis mu soovi?
Ja meie tähtpäeval oleme nüüd 2a spaas käinud (3a koos olnud).
Algul ikka tekitasin draamasi kingituste/üllatuste pärast, aga nüüd enam mitte. Kui midagi tahan, siis ostan kas ise vöi sikutan ta poodi vm ja käsin maksta?
Ma saan aru, miks oled pahane. Kingitused ja lilled tähendavad hoolimist ja kui soovitu jäi tulemata või tuli teistsugusel kujul, jääbki tunne, et ta ei hooli minust piisavalt, et mind kuulata, tähele panna ja märgata.
On üks hea raamat “Armastuse viis keelt” vms, täpset pealkirja peaks guugeldama. Mind on see palju aidanud. Minu peamine armastuse keel on sõnad st ma tahan, et mees mulle ütleks, et armastab mind. Minu mehe armastuse keelteks on aga teod ja kingitused, st seda kolme sõnai kuule peaaegu üldse, see-eest võin alati kindel olla, et puud tuuakse tuppa, mulle tullakse autoga vajadusel vastu, minu autoga käiakse remondis jne jne ja kinke tehakse ka, kuigi ma kinkidest eriti ei hooli.
Ehk su mees kah vbla armastab rohkem tegude kui kinkidega ?. Hoolib, aga teistsugusel viisil, kui sulle parajasti vaja oli.
Vabandust paluda on alati raske. Võib lihtsalt öelda, et olen meie tüli pärast kurb ja mul on kahju, et nii läks, olin pahane, sest tundus, et sa ei hooli.
Ps, peale sünnitusi olid lilled või ehted viimane asi, mis mind huvitas. Peaasi, et mees kodus sel ajal abiks oleks, vanemaid lapsi kantseldaks jne.
Sama siin. Peale lapse sündi ma mingeid lilli ja kinki üldse ei oodanud, ei tulnud selle pealegi. Meil oli iseenda ja lapsega tegemist ja rõõm oli nii suur, et tühja need lilled. Ja mulle tundub kuidagi ogar näidata mehele, et näe, kingi mulle see või see asi. Siis see poleks ju üldse enam üllatus või kink. Kink on see, mille inimene ise välja mõtleb. Olgem ausad, kui ma kingiks oma mehele nt. käekella ja ta hakkaks minuga mölisema, et nõme ja vale kink, siis ma ka temaga ei räägiks ja ootaks temalt vabandust, sest minu kink tuli südamest ja nagu öeldakse: kingitud hobuse suhu ei vaadata. Mis mõttes talle ei sobi see, mille valimisega mina vaeva olen näinud.
Sorri, aga Kardo oleks täielik suss, kui ta üks kord aastas vaid Sinu loal napsutaks, kui ta ainult Sinu ettesöödetud asju Sulle kinkida tohiks ja kõiki Su soove kuulekalt ja tähtajaliselt täitma peaks, iga päev neljaliikmelisele perele süüa teeks ja kogu aeg lapsi kantseldaks. Ma saan aru, et Sina juhid selles peres asju, teenid raha, korraldad remonti ja ostad vajalikke asju. Muidugi on Kardol niimoodi mugav elada. Aga Kardo on seejuures ka iseseisev inimene, kellel on oma mõtted ja oma tunded.
Elu on palju lihtsam, kui ei sea teiste inimeste osas ootusi – nii ei saa ka pettuda. 100% kindel saab olla ainult enda peake.
Meil läks see aasta jumala lihtsalt,ei teinud mehega teineteisele jõulukinke.
Jah venelaste seas on see elementaarne, et lapse ema tänatakse lapse sünnitamise eest lillede, õhupallidega vms kuhjatakse kinkidega üle. Aga eestlasel sellist komme pole sp ei saa sitast saia ka välja pigistada ja kardo peale pahane olla?
Mõistan su dilemmat! Ja seda tunnet mis su sees keerleb.
Aga näen et saad ise ka aru, kui nõme see on.
Siin palju häid soovitusi ja mõtteid.
Mine ja kallista! Ja siis on pinge hetkeks maas, siis proovi rääkida (rahulikult) oma tunnetest ja küsi ka mida ta mõtles-tunneb. Tahad -pilli! See võiks tuua lahenduse! Saate üle! Kindlasti!
Mehi juba ümber ei kasvata, kuigi me sisimas ikka loodame, et nad meid mõistavad ja teavad. Nope! They dont have A clue!
Peace!
Kardo, kui loed, siis tee ise see lüke ära! Kaua sa ikka sellel Hormoonil maailmalõputeooriaid mõelda lased (No offence!)?! Usu ta on kõik kõige hullemad asjad juba ette mõelnud!
Ma tõesti loodan, et see kõik on sul lihtsalt mingi hormoonimöll ja kui asjad ära vaibuvad, sa mõistad, kui isekas sa oled olnud.
Kardo kummardas ja ümmardas sind raseduse ajal ette ja taha. Lilli tassis ta sulle ju ka varem täiesti ilma põhjuseta. Nii palju , kui te lasite oma elu teleekraanilt paista, olid pigem sina see, kes teda kui “koduabilist” kohtlesid, ilma ühtegi tänusõna vastu ütlemata.
Ilmselgelt, kui Kardo ei ole samuti siiani sinuga rääkima hakanud, on ka tema solvunud. Sina üritad postitus-postituse järel oma abikaasast mingit mühakat maalida, tema elab seda kõike omaette üle.
Mees tegi sulle “vale” kingituse sinu raha eest. Ojeerum, te olete ju ise nii seadnud, et Kardo on isapuhkusel, et sina saaksid teha tööd, mida sa armastad. Kuidas sa seda talle nüüd siis ette heidad?
Nagu ma alguses ütlesin, ma loodan, et see on mööduv ja see tore inimene sinu sees on lihtsalt hormooni virrvarri alla hetkeks kadunud. Ootame kannatamatult ilusat inimest tagasi.
Et ma siis tohin kirjutada ainult positiivseid asju ja nt praeguse tüli blogist välja jätma, et mingit muljet “ilusast inimesest” säilitada :)?
Haha ups, ma isegi ei teadnud et selline “komme” on, et mees midagi naisele peale sünnitust kinkima peab ja ma ei osanud nõuda ka 🙁
Kui aus olla, siis kindlasti aasta 2018 parim nali mida lugesin siit. Sellisest asjast mossitada ja tüli tekitada ise, see on saavutus! Ei taha vastik olla, aga noh, kui ikka näidata välja, et teise poolt tehtud kink on üks mõttetus ja hunnik sit*a, siis kujutan väga hästi ette, mis tunded valdavad ka kingitusetegijat. Kindlasti mitte head, kui keegi on mõelnud millelegi, ostnud selle ja armastusest kinkinud edasi ja siis saanud meh osaliseks ja küsimuse osaliseks, et miks sa mulle selle kingid, aga vot ma tahtsin ju seda teist asja. Minu enda seisukohalt tunneksin end väga halvasti ja pettunud, et teine ei väärtusta minu kinki. Kui see asi oleks nii lambine olnud tema jaoks, siis ma arvan, et ta ei oleks mitte midagi kinkinud sulle ja lihtsalt poogen olnud. Jah, sa soovisid midagi kindlat…ta kahjuks ei ostnud seda, ehk tõesti meelest läinud järjekordselt. Ei ole suutnud meelde jätta, siis ei ole, selles kedagi süüdistada on ka näotu, aga jätkuvalt kõige hullem on hakata jonnima ja laitma päriselt kingitud kingitust ning nõudma hoopis midagi teist. Isiklikult mina pettuksin ja puuduks igasugune kinkimise soov tulevikus sellele inimesele ning siis hakkabki pihta see, et mees ei kingi tulevikus, ei pea asju meeles ning ei tähtsusta asju jne, aga tegelikkus miks see kõik sinnamaani jõudis on võib olla minevikus kinni ja kasvõi just selles, kuidas piltlikult öeldes “sülitati näkku” kingi peale, mida keegi armastusest soovis kinkida. See oleks umbes sama, mees mõtleb, et üllataks naist ja kingib lilli…. Valgeid lilli… Naisele üleandes, aga saab hoopis vingumise osaliseks, et miks valged lilled, ta oleks tahtnud punaseid… See annab mehele samasuguse hoobi tunnetele ja pettumusele nagu kinkida kink ning siis saada vingumise osaliseks, et miks just see mõttetu kink, ma tahan teist kinki… Ja ma tean millest ma räägin, sest olen mees ja minu naine on samamoodi käitunud. Sa oled tahtnud üllatada, oled tahtnud kinkida lilli, ehteid või ükskõik muud, aga kui asja üle andes leitakse kohe põhjust vingumiseks, et miks see ja miks mitte teine asi, siis see ei ole meeldiv tunne. Kui ei tunta rõõmu üllatustest ja kinkidest mida ehk teine südamest teinud või mõelnud kinkida, siis see on kohutav kinkija jaoks :S Jah, sa üritad õppida vigadest, näiteks toodki teinekord valgete lillede asemel punaseid, aga siis saad vastu, et miks punased, ma oleks tahtnud midagi muud, siis sa tunnedki, et inimene ei väärtusta seda, et sa üritad teha üllatusi ja head ning siis tekibki tunne, et miks ma üldselt üritan, kui ta näeb alati probleeme just seal kus ei peaks nägema ehk siis värvus jne.. vaid pigem võiks tähele panna seda üritust head teha. Alati ei peagi olema asi õiges kingis või õigetes värvides lilledes, vaid piisaks sellest kui osatakse hinnata seda teguviisi kellegi päev paremaks teha ja väärtustatakse seda, et teine üritas armastusest kinkida midagi, mis võis kinkija arvates see õige olla või lihtsalt üllatada sind. Aga kui vastu saadakse vingumist, pettumist, siis tõesti tekibki tunne, kus pettub ka kingi tegija ja näeb, et tema tehtud asju ei väärtustata ja siis võibki reaalselt tekkida see moment, kus tõesti puudub tulevikus igasugune kinkimise ja üllatamise soov, sest sa ju tead, et midagi positiivset sellest ei tule, miks üldselt üritada… ning hiljem siis saab rääkida, et jah, 5 aastat tagasi oli minu mees tore ja üllatas ning kinkis asju, nüüd enam ei mäleta miskit ega tähtsusta miskit, milline lontrus… Aga tõde võibki peituda just selles mis 5 aastat tagasi kogu aeg juhtus, kui sa üritasid üllatada või kinkida… Kui ikka pettumus pettumuse otsa, siis tõesti millest me räägime. Seega minu soovitus on see, et tasub unustada see teema teil ja tasub väärtustada ka neid kinke mida teised kingivad, mitte loota midagi teist või enamat. Aega enam tagasi ei keri ja kindlasti ei maksa enam ka Kardole öelda, et ma mõtlesin nüüd, et oli ikka kena kink mis sa tegid. Keegi ei saaks seda tõsiselt võtta enam.
Kardo ikka mega kannatlik mees olnud. MA olen alati imestanud, kuidsa ta suudab kõike nii rahulikult võtta. Aga selgub, et ka tema on inimene.
Sul on endal teised ootused ja tema ei vasta neile. Kahju, et sellest nüüd, kui kolme lapse vanemad olete, alles aru said.
issand jumal halasta…
Ma vihkan maailmas vist kõige rohkem seda, et kui mingi arusaamatus või tüli tekib, siis mu mees jääb lihtsalt vait. Ja ta on võimeline vait olema päevade kaupa, arvan isegi, et ta on võimeline nädalaid vait olema. MA NII ÕUDSELT VIHKAN SEDA! Juba ainuüksi selle kirjutamine ajab mind närvi, raisk!
No arvestades et mees sul koguaeg kodus abiks ja vahepeal lilli toob siis ma ei kurdaks 😀 ma ei taha kedagi maha teha aga meie majapidamises kõik minu õlul. Mees käib tööl ja kui ka vabapäev siis tegeleb ikka oma asjadega. Lilli saan ainult siis kui ma kirjutan talle fb et kle ehk tooks lilli. Kinke pole ta kunagi suutnud teha. Ta justkui ei viitsi vaeva näha mulle hea meele tegemisega. Ma olen linke ette saatnud et näe kingi see ja just see ja ss ta kingib sama põhimõttega asja mis pole tegelet ju see mis soovisin??? Ja sünnipäevi, tähtpäevi pean mina käima talle meelde tuletamas. Emadepäevaks ei saand ma ei lilli ega tänusõnu temalt. Oh dain end nüpd veits välja elada xD aga no ega elupõhimõte polegi kinke saada kuigi vahepeal oleks ju tore
Tülisi tuleb ikka ette . Minu arvates on see okei. Aga targem annab järele ja läheb teeb kalli , musi ja palub vabandust. Mina arvan, et igal asjal on kaks poolt. Leppimine on väga lihtne ju , milleks asju keeruliseks ajada ja ära minna. Rääkige asjad selgeks ja ongi kõik. Niimoodi punnitada on ju lõputult võimalik.
Hetkel on vist kuuseis selline et kõik turtsuvad ja saa üksteisega läbi. Ka minul kodus mehega tüli. Algas samuti aga enne jõule kuna meil aastapäev just enne jõule ja seekord juba 7mes siis oli plaan tähistada seda niisama kodus olles shampust juua ja mõnda head filmi vaadata. Aga mees otsustas minna töökaaslastega jooma lubas küll varakult tagasi tulla aga ikkagi tuldi 10 ajal õhtul ja maani täis. Ja siis kui mina naine julgen midagi öelda siis saadi nii vihaseks et asjad lendasid ja mina olevat kõiges maailma asjades süüdi. Ja kuna oldi minupeale vihane mitte saades aru et viin on ta kurjaks teinud visati välja akendest kõik minu lilled mis aknalaudadel olid. Igaljuhul veetsin ma öö oma tööjuures ja hommikul koju ilmudes koos tema emaga siis ollakse endiselt vihane.
Nüüdseks küll juba räägime omavahel aga asjade endiseks muutumine võtab kõvasti aega.
Jõudu ja jaksu sulle !
Ole õnnelik, et midagigi said.. mu mees küsib novembrist saati, et mis siis jõuluvana toob? Ta teab täpselt, et ma tahan overolkõmblusmasinat ja veel millist.. 2 päeva enne jõule veel küsis, et kas luuletus on ikka peas? 24 tuli jõulumees.. kõik said kingid, isegi mees. Kinkisin talle uue telefoni. Ja mina, sittagi ei saanud… :'( istun ja nutan teist päeva. Õnneks tehakse homme pood lahti ja suure vihaga teen endale ise kingi.
Mulle ei meeldi üldse tülis olla. Ma ei saaks mitte ollagi kuidagi. Aga mul mees samasugune seega lepime kiiresti. Ja ausalt sellel hetkel mõtlen laste peale. Vot nemad saavad väga hästi aru kui vanemad on tülis ja kannatavad. Ja seda ma lastele ei taha.
Olgem ausad, Kardo najal see majapidamine püsibki. Ta teeb kogu aeg süüa, viib lapsed lasteaaeda, mängib nendega. Teeb põhimõtteliselt kõike.
Ja ära nüüd arva, et sul õnnestuks kolme väikese lapse kõrvalt uus mees leida. Ma olen mees ja ütlen, et ükski normaalne mees ei võta väikeste võõrastega lastega naist endale. Ma olin umbes aasta koos väikeste lastega naisega ja lapsed olid väga tublid, kuid loodus on nii seadnud, et ükski alfa ei suuda kasvatada teise mehe väikeseid lapsi. See on paratamatus. Seega, lepi ära
Ma teen täpselt neid samu asju, mis Kardo, lihtsalt infoks 😀
Oeh, lugedes siin kommentaare, siis inimesed, palun minge suhtenõustaja juurde. See pole ok, et “ta on nii hea isa, kannatan laste nimel ära”. Teil on ka õigus olla õnnelik. Mehed peavad aru saama, et probleemidest tuleb rääkida, mitte teha nägu, et midagi pole olnud. Nõustaja juures käimine pole häbiasi, see peaks olema normaalsus. Igale suhtele tuleb ainult kasuks, kui saab neutraalsel pinnal ilma kismata ennast tühjaks rääkida. Pidev endasse kogunemine tekitab aastate jooksul nii palju vimma, et üks hetk läheb suhe lihtsalt katki. Lapsed on õnnelikud siis, kui vanemad on õnnelikud. Päriselt. Mitte teeskluses.
Miks peaks Kardo vabandama, kui tal pole millegi eest vabandada? Selline kingituste lunimine ühise rahakotiga peres on nii absurdne. Kui teil on rahakott ühine võta see raha ja telli endale ise, mis üllatus see ikka on, kui sa oled ise palunud tal ennast üllatada? Nii palju, kui kuskil meedias on silma paistnud on Kardo nii tubli mees, kindlasti üle Eesti keskmise ;). Anna talle armu ja mõtle korra asjadele, mida ta teie pere jaoks ON teinud.
Aga mina saan sinust väga hästi aru. Tahtsid, et su mees sind kuulaks ja su soove kuulda võtaks, aga ta ei teinud seda, ei arvestanud sinu sooviga, mis sulle nii tähtis oli. Oi kuidas ma lähen keema, kui mees mind ei kuula. Tekib tunne, et polegi talle oluline. Aga pole hullu, keegi vast välja siiski ei koli ja küll kõik korda saab. 🙂
Mallu, saan aru taiesti sellest, sunnitus on suur too ja rasedus on ka pikk kannatada, oleks voind Kardo ju kuulata kull ja isegi moelda, et lilledki kohe tuua, kuidagi nome on kull.
Mina naiteks ei tea kuidas teil asjad toimivad kodus, seega ei taha siin opetust jagada, aga ise iga kord alla kull anda ei tohi, tuleb ennast ikka maksma panna, siis jagub mehel austust naise vastu.
Aga eks lepite ara, ain’t teie ju tegelikult teate tuli maid ja puid ja oskate ise klaarida.
Ma siin loen ja motlen, et koigil naistel kes siin kommenteerivad on nii halvad mehed, ikka elavad koos ja kaivad ise vabandamas hirmust, et akki mees laheb uldse ara, samal ajal pisaraid ja ego alla neelates.
Mis elu see selline on ja ise te olete suudi, et oma meestele koguaeg oigust annate ja ummardate neid, selleparast need mehed kaituvadki teiega nagu saastaga, samal ajal ise mottlete heldinult, et noh teistel naistel ikka peksab iga paev, ma saan aint kord nadalas koslepit, seega win-imeline.
Minu meelest ikka tuleb latti korgemale seada ja paremuse poole puuelda, selle asemel, et moelda, et naed on sitt, aga monel on veel sitem, seega on mul ok.
https://www.youtube.com/watch?v=Bzv_dkkYOeY
kuda saab Kardo peale pahane olla, teine iga sinu tahtmise peale koheselt reageerib, vaata ise, kui sa ei usu!
Loen ja imestan. Me polegi ainsad, kellel sama teemaga jamad. Tänaseks võtsin seisukoha- Eesti NAINE teeb kõike ise. Ostab kõik vajalikku ise. Enda äranägemise järgi. Mida vähem loodad teistele, seda väiksem on pettumus! Lillede asemel tuuakse mulle merikat..
Kui keegi teebki üllatuse, ss oled märgatud ja boonuseks, muidu mitte..
Mul mees ei kingi mulle never midagi, paremal juhul 2x aastas toob lilleoksa, kusjuures neid lilli, mis mulle ei meeldi. Olen öelnud otse, et vot kallis, jäta meelde, mu lemmiklilled on need ja need, aga ei. Ei laste sünni puhul, ei jõuludeks. Ja see kurvastas mind kunagi hingepõhjani. Siis lõin käega. No mis ma sinna teha saan. Kui südamest ei tule, siis ma ei tahagi. Hakata meelde tuletama, et su kallil naisel selline eriline hetk ja passiks lilli vmt kinkida, pole nagu enam SEE. Ja veel vähem meeldiks mulle saada kingiks asju, mis ma phm ise ära tellinud olen. Siis ju puudub üllatusmoment, mis kingituste puhul just rõõmu valmistama peaks. Kõik asjad, mida tahan, ostan ammu endale ise. Ja elamegi rahus ilma kingisajuta. Keegi ei pea kurvastama valede valikute ja tegemata liigutuste pärast. Pole ju tglt nii suur asi, mille pàrast kõik hea vastu taevast lennutada. Palju olulisemaid asju ilmas ? Saad sellest ise ka ühel pàeval aru. Samas on vàike draama aegajalt hea, lahustab kogunend emotsioone ja pärast jälle õhk puhtam. Madistage natuke ja siis leppige ära. ?
Jäin su case’i üle mõtlema. Selge on see, et see kinkimise asi on jäämäe tipp, sellele eelnes miski. Jäemäe tipp tundub alati teistele tühine ja endalegi tegelikult, kui fakte vaadata, aga halba tunnet see ju ära ei võta. Ei tohi unustada ka hormoone, mis ju eriti teravalt hetkel reageerima panevad.
Tulles mure juurde tagasi, siis tunne on sinu oma, siis sinul ka sellega tegeleda.
Mind on aidanud selline tehnika, nimetame seda “sweet or bitter”. Mõtle peas stsenaarium, mida saaksid kohe ära teha. Näiteks: tõuse püsti ja mine Kardo juurde kallista ja ütle, mis otse hingest tuleb. Kui sa ei taha vabandada, ei pea. Võib öelda, et ta on kallis ja sellest piisab. Ära mõtle, mis edasi saab. Lihtsalt tunneta, kas see tundub sulle sweet or bitter. Kui tekib hea tunne, siis tee ära 🙂 Kui ei siis proovi, et pakid asjad ja veedad mõne aja kodust ära. Kui tundub see hea ideena, siis tee ära. Võimalik, et vajad omaette aega, et ressursse taastada. Põhimõte on vist selge. Kui sees hea tunne – tee ära. Kui ei ole – ära tee.
… ta on kinkinud Sulle kolm imearmast tüdrukutirtsu ja kogu oma armastuse. Patt oleks veel midagi soovida 😉
P.S. ühel päeval märkad, et elu on kuradima lühike ja küll siis on kahju, nendest kaotatud tundidest.
Sa ei ole ristiinimene! Ristiinimene on kristlane ja seda sa ei ole. Palun lõpeta
kust sa tead, äkki olen 😀
Ära tänita https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=ristiinimene&F=M
Ma arvan.,et mõistlik oleks helistada Dr Viktor Vassiljevile.
lõpuks üks hea soovitus!
Vaikimine…..nii meie teema. Parim, mis me 3toalises korteris oleme suutnud on 3 päeva vaikust ja teineteisest möödumata elu. Miks vaikides mõllasime enam ei mäletagi : ) Kooselu 22 aastat. Sinul hetkel hormoonid, Stress ja tõbised lapsed ja Kardol ilmselgelt samuti koormat ja kohustust….alkohol kahjuks ei lahenda ega leevenda…ainult tekitab lisapinget.
Minu soovitus istu Kardo kõrvale v kui süüa teeb köögis võta ümbert kinni ja musimops seljale/pôsele ja…… veidi hiljem rääkige asi selgeks. Mina ei soovi oma mehelt kingitusi…ta oskab ikka liialt kummalisi kingitusi teha…….aga kui ta on ise midagi lubanud ja korduvalt palunud et valiksin välja mida ma tahaksin….. siis nui neljaks aga olgu olla……. 😀
Tean, vist ehk vb mida sa tunned.
Meil ka mingi tema jaoks mötetu teema, mil me teist päeva ei vaheta ühtki söna.
Ütitan vöidelda pisarate ja suure solvumisega 🙁 kuna üks laps vanaema juures ja teine laps kodus, ss ei taha ka mingit tüli, sest nad niipalju juba seda näinud.
Tunne on nii närune, et tahaks ära lihtsalt köndida
Naise elu, eks!
Ma olin oma elukaaslasega oma nädalake peaagu tülis piparkookide pärast, seega saan täitsa aru.
Tüli tegelik põhjus muidugi polnud mitte see, et mu elukaaslane kõik minu kingiks saadud öko-shmöko piparkoogid kõik viimseni ära sõi ja ma ise ei saanud nende purugi ninna tõmmata, vaid pigem selles, et ta kuue kooselatud aasta jooksul pole õppinud minuga arvestama. Sama asi on tüliõunaks olnud ka mitmeid kordi varem, seega ajas mind eriti närvi, et ta ka neist kordadest (kus ta on ka vabandanud!!) pole sittagi õppinud, eks.
Olen ise väga pika vihaga ja uhke inimene, aga ega siin muud ei aidanud, kui rääkisin talle asja selgeks. Palju mina-sõnumeid peab kasutama 😀
Ma arvan, et kui ise otsa lahti teed, kasvõi tasahilju lähed kallistad, siis küll sul parem hakkab. Mida rohkem ma ise niimoodi vaikin, seda halvem mul hakkab – nii halb lausa, et hakkan teinekord vihast oksendama. Edu!
Ma pole kunagi kellegi blogi kommenteerinud, aga nüüd ma lihtsalt ei saa vait olla. Kardo peaks vabandama, et sina alustasid jõululaupäeval tüli? Päriselt? Äkki mõtleks nüüd natuke? Mees soovis head. Kinkis mis soovisid ja enamgi veel. Tema arvates oli see kett vb midagi erilist. Ja mida teed sina? Sülitad talle piltlikult öeldes näkku! Pane nüüd end tema olukorda. Teed mehele kingituse ja tema sõimab selle eest sul näo täis. Oleks mõnus? Alandav on! Inimene tahtis head, armastust näidata. Aga mida tegid sina? Ei kinkinud sulle kandekotti? So what? Osta ise! Pole mõtet mingeid vihjeid teha meestele. Nad on ju mehed! Kui midagi tahad, siis anna käsk kätte, et näe siin on ja palun telli kohe ära. See jutt kõik pole üldsepaha pärast. Vastupidi! Pane end mehe asemele ja saad aru kui tobedalt sa käitunud oled. See kõik on nii tühine, et aega raisata tülitsemisele. Mis siis veel saab kui päris probleemid tekivad? Mine nüüd mehe juurde ja palu vabandust. Südamest. Austa ja armasta teda nagu tema sind austab ja armastab. Teil on hea toimiv suhe, ära riku seda pseudoprobleemidega ära.
Kle ma ju TÄPSELT nii tegingi – ei mingit vihjet – kingi SEE SELLEKS puhuks, mida ma veel tegema oleks pidand 😀
Vist oleksid pidanud Kardo pangakaardiga tellimuse ise ära tegema??
Ma arvan, et Kardo kannatus ka katkes lõpuks. Ma arvan, et pole midagi solvavamat kui kinkida abikaasale kaelakee, mis ütleb sajas erinevas keeles “ma armastan sind” ja naine selle peale ütleb, et sa oled täielik idioot. Vaene Kardo 🙁
Ma pole öelnud, et ta täielik idioot on 😀 lamp asi lihtsalt.
I feel u.
Sama case küll ei ole, aga no ühest väiksest lausest võib tulla suurem tüli/solvumine e. mitte rääkimine..
Meil see “vaikuse tund” juba 3 päeva ja minu põhjus ? – fucking veetsin oma jõulud kahekesi oma (meie) pojaga kes sündis 8 päeva tagasi kui tema oma lastega (kärgpere 3nv kuus) maal suguvõsaga (temapoolsega) jõule lustlikult pidas.
Ma ei tea kas hakkangi taga kunagi rääkima☹
Tead, võta midagi ette laste pärast. Nemad näevad ja tunnevad… ja kahjuks ka mäletavad.
ei saa nad essugi aru 😀
Saan tegelikult aru sinu vihast- sa tahtsid et sind meeles peetakse. Tõesti, soovide mittetäitmine/meelespidamine annab tunde nagu sa poleks oluline.
Nii tuttav tunne, mehed on armsakesed, aga neid ikka ümber ei koolita ? , parem tee ja osta ise omale neid asju ja kasseeri põhimõtteliselt raha talt välja (mis siis,et ühine raha, aga ikkagi ?) ….need nn hurmurmehed lillede jm staffiga kah ei kõlba kuskile…..oleme oma valikutega rahul ?
Ma ei teadnudki, et lapse sünni puhul mees naisele midagi kinkima peab. Ütlesin just mehele, et ta mulle kaks kinki ja kahed lilled võlgu 😀
Mesasja Sa pirtsutad nüüd niiväga, sõukest keemist ei või kolme lapse ema küll lubada omale!
Tee üks ea krõbe kohve ja vii oma mehele. Teed talle ellaste kallikalli ja ongi kõik. Elu läheb edasi. Ei pea keegist vabandama ega ennast süidi tundma. Aga seuke värk – igaüks ise nurkas, oi äbi.
Mikse Lende põrandale sittus muidu? Mes tal juhtus täpsemalt? : P
Lendel oli kõht lahti vist veits 😀
Minu arvates on täiesti normaalne vahepeal draamatseda, ei saa aru miks paljudel jube kahju Kardost. Teil on ju väga hea suhe ja sa pidevalt kiidad teda. Mina soovin edu, et ikka vastu peaksid ja esimesena rääkima ei läheks. 😀
Tahaks endale ka paari uut lapsekandmiskotti. Millist sa temalt soovisid?
Ausaltöeldes ma pooldaks isegi seda kui Kardo paariks päevaks lahkuks ja end tuulutaks. Annaks mõlemale mõtlemisaega. Näeksid ka, mida kõike ta tegelikult teeb. Isiklikult ei teagi paremat meest/isa. Aga usun, et ta poleks nii lapsik
Kas te päriselt arvate, et ma leban siin ühel küljel, samal ajal kui Kardo ainult teeb? 😀 Minu poolest mingu, kujutad ette, ma olen enne ka lastega tegelenud :O
..ma vist peale pikka mossitamist võtaks rahulikult teema üles ja mainiksin konkreetselt ära, mis tuska teeb, et mis ta oma õigustuseks
ütleb, et pole seda kotti tellinud, mida 2 korda palutud on. võibolla ma nüüd üldistan, aga minu meelest on lillede kinkimise enesemõistetavus selline põlvkondade teema, vanematel meesterahvastel on see n.ö iseenesest mõistetav asi..või siis kuidas need kodused tavad on olnud, kas Kardo kodus on olnud tavaks, et isa emale lilli kingib või mitte..
Loodusseadused j22vad selle vastu ei saa…
(Kardo on mees ja sina naine!)
Ideaalseid inimesi pole olemas!
No kui 100% kindel, et pead lastega just ära minema ja muud lahendust ei näe, siis võid minu juurde tulla 🙂
I know that feeling!!! Ma tahtsin eelmine aata punast pehmet hommikumantlit. Teatasin pikslt ette kust saab. Mhmm ma sain õhukese hallikas-sinise hommikumantli, mis pole üldse mugav!
Ja leppimise osas olen ma samasugune. Ha mu otuke ei saa aru ka. Lõpuks olen veel mina süüdi kh, et ma ei räägi. nüüd kui mul üle viskab siis õiendan näo kui kahekesi jääme.
Ma pole saanud kunagi lastega kuskile minna kh kuna ma ei viitsi ämma paanikat taluda või õe suhtumist stiilis “meheta ongi lihtsam, lahuta ära” ja seletada ma kh ei viitsi miks ma vihane olen. Lõpuks lahtub niikuinii ära ja räägime asjad selgeks.
Aga miks Sa klaarima pead? Saite välja öeldud. Äkki lihtsalt ütled, midagi suvalist nagu,et kas kohvi viitsid teha ja jää hakkab sulama?
Solvusite ju mõlemad, see ju selge.
Ilm on nõme ,et kuhugile minema hakata üldse ja mõttetu seda tüli nii suureks ajada.
Peace!
<3
Kallistus alustuseks, päriselt!
Mina kui naine saan suurepäraselt aru. Nii hästi, lihtsalt meil ei tulnud sest tüli. Leppisime kokku, et sünnipäeva, jõulukinke ei tee , aga teeme aastapäevaks. Paar kuud tagasi sai maha öeldud, mis see on ja endal juba tellitud talle. Võib öelda, et praktiline ja väärtuslik asi, graveering läks ka peale. Igati aastapäeva kohane. Ma võin öelda, et ma ei saanud soovitut. Öeldi, et ma tean, et Sulle ei meeldi, aga…..mis kinkisid kui tead, et ei meeldi?!? Meeldis, aga aadtapäevaks see küll sobilik polnud, sest see ei jää alles, see kasutatakse ära.
See selleks!
Tahtsin öelda, et meil tülid ongi sellised nagu teil praegu. Kord paari kuu tagant. See ajab närvi, on tervisele kahjulik ja üpris kõrini saab tõesti.
Kui sul võimalik, paki asjad ning lastega SPAsse tuulutama paariks päevaks. Vb saab selguse majja. Ma lähen niiiii mega närvi kui ma tahan asju lahti rääkida ja mees ei r22gi vastu. Mul praegu juba vererõhk tõuseb 😀
Pikk pai ja kõik saab korda!!!
Mine kaisuta temaga,ja asi laheneb iseenesest.Ja seejärel lase Kardol miskit maitsvat kùpsetada ?
Ei heida sulle midagi ette ja loodan, et ei riiva kuidagi su tundeid, aga et tulevikus selliseid tobedaid tülisid ei tekiks, peabki lihtsalt RÄÄKIMA. Oma ego tuleb (mõlemal) natuke alla suruda ja lihtsalt rääkida ja juba siis, kui midagi ei meeldi, mitte hoida seda pool aastat endas. Kohe kui midagi ei meeldi, laod välja, nii need asjad käivad.
Su jutust tuleb esile, et sa nagu mainisid nii suvalise vestluse käigus, et ah, seda kotti tahaks. Ma saan aru, et Kardo pole sul nö “klassikaline” mees, kes pooled asjad ära unustab või lihtsalt ei pea tähtsaks..aga näed, ka temal juhtub. Lambiii…pole mingi tüli, mine räägi kõik nüüd välja, vabanda ja kindlasti teeb tema sama ja asi ants. Pole mõtet istuda ja närida ennast ja veel enam kuhugu lastega ära minema. No matter what, kodust lahkuda ei tohi, mitte keegi! Olge tublid, plankton usub teisse :D.
Eiii, ma ütlesin konkreekselt et vot SELLEKS puhuks tahan SEDA kotti 😀
Appi kuidas ma relateda suudan 😀 mul on täpselt sama olukord ja ma ei saa ka neist kommentaaridest aru, et oi vaene Kardokene. wtf, tee normaalseid kinke.
No meil on lihtsalt nii 100% samad tülid- ise teen nii personaalseid ja ägedaid kingitusi (mitte ainult minu enda arvates :D) ja vastu saan mingit täis paska (kui sedagi). Ja asi ei ole selles, et ta mind ei armastaks või oleks halb mees või poleks raha, et osta vms. Vastupidi, väga hea ja tore on, lihtsalt see kingituste teema kuidagi üldse ei lähe. Olen juba kõike proovinud- teinud oma rahu, et ma ei saagi terve elu normaalseid kingitusi, söötnud vaikselt ideid ette, et saaks kasvõi enam-vähem selle, mida tahan või siis saatnud konkreetselt lingi, et SEDA ON VAJA. Ja ikkagi olen iga kord nii solvunud, et inimene ise mulle midagi välja ei suuda mõelda kuigi nii kaua elame koos. Ja sain ka just lapse ja siiamaani olen pahane, et pärast sünnitust mingit suurt kinki ei saanud, selle jaoks pidin ka ise suuniseid andma. Meil läheb ka tihti tüli nii suureks, et pmst lahku ära, ei kannata lihtsalt sellise inimesega koos elada 😀
Loen ja imestan? nagu päriselt? Sa oled ju suur tüdruk mitte 5a preili kelle nuku kleidile on mustust läinud ja teised peavad puhtaks pesema. Võta kätte ja rääkige asjad selgeks nagu täiskasvanud?
Tuleb meelde selle jutuga seik oma elust. Olin sünnitanud lapse ning juba ka koju saanud, kui mees välismaalt tuli. Viskas lapsele pilgu peale, ütles tubli ja asi ants. Julgesin siis oma hormoonide keedes öelda, et võinud lilleõiski tuua, mispeale ta käis tanklas, tõi 100g shokolaadi, viskas selle mulle voodisse ja ütles et said mis tahtsid 🙁
No jumal,millepärast sa ka ei vinguks?
Ilmselgelt ole kardol sellised asjad meeles,kui tema õlul on kogu majapidamine,lastehoidmine,söögi tegemine..Kurat võta oma jalad perse alt juba välja ja hakka ise ka midagi tegema! Loomulikult viskab mehel ka üle nii kuradi laisk naine ja siis tuleb veel avalikult vinguma ka oma mehe kallal..Kardo peaks hoopis ise oma asjad pakkima ja lapsed võtma ja minema minema
Kust sa tead, mida ma teen või ei tee?
Mul tekkis sama küsimus et ,,kus sa Gretekene tead mida ta teeb mida ta ei tee kodus ,, istud ja piilud akna taga ??? .. Ja miks Kardo peaks lahkuma sellest majast ? Üle üldse ei peaks keegi lahkuma . Loodan et Kardo varsti saab aru mis ta tegi ja lepite ära 😉 Ja on teinekord tagem ta !
Mis laisk naine? Iga NORMAALNE mees peabki seda kõike tegema. Nagu näha siis enamus naistel on mehed diivanite kaunistamiseks, passivad peale kuidas naine peale tööd koristab ja teeb õhtusööki, mees aga vahib telekat ja joob õllet. Ja nii kui nähakse, et mees kodus koristab, teeb süüa ja tegeleb lastega, tembeldatakse ta tuhvlialuseks ja naine laisaks, seda kõike veel NAISTE poolt. Haige ?
Sulle aga Mallu soovitan minna sõbranna juurde, kuskile spasse vist raske minna kolme lapsega, kellest üks alles beebi.
Eriti dramaatiline oleks kui sorteeriksid mõned vanad asjad välja, paneksid kottidesse, vaikides ja nuttes visks autosse, võtaksid lapsed ja ütleksid ” NÄGEMIST KARDO! ”
Võid nii kaua autoga ringi sõita, see ka rahustab ma usun. Ja sorteeritud asjad kuskile ära viia ??
haha. tead, mul sõbranna ütles, et ta ükskord läks vihaga ära, aga kui tagasi tuli, siis sai aru, et mees polnud märganudki, arvas niisama, et ta kuskil poes vms 😀
Päriselt ka Grete. Pane suu kinni. Kardo ei käi tööl blogi ka ei kirjuta. Asi tal kodus lapsi kiida ja süüa teha on? See ongi tema töö. Sa parem parem ära kommenteeri kui peale mürgi pritsimine muud välja ei tule.
Ma võin sulle omast käest öelda, et minu mees pole mulle kummagi lapse sünni puhul midagi kinkinud. Ammugi niisama. Ei kinkinud ta mulle jõuludeks, ei juubeliks (ma ei saanud lilligi) mitte midagi. Ta on mulle lubanud mitmeid kordi et kingib ja toob aga see jääbki suusoojaks jutuks. Olen nii palju sellepärast tülitsenud ja ka tahtnud asju pakkida et enam jõud ei käi üle. Temale meelde tuletada on sama kui haugile öelda et ta on haug, sest 4 sekundi pärast on see meelest läinud. Lisaks on tema kõige suurem miinus see et tema ei räägi probleemidest, ta lihtsalt vaikib. Ta vaikib tunde/päevi kui vaja. Esimene tüli oli siis ma 5h üritasin temaga rääkida, ta oli vait. Mitte ühtegi sõna, kui ütlesin lõpuks et palun oma asjad ja võtan lapse ning lähen. Ei tulnud ka sõnagi, siis läksingi sõbranna juurde. Siis ta järgmine päev kirjutas et tule koju aga probleemi tuumast ei ole me siiani räägitud saanud. Me ei räägi kunagi probleemidest, mina seedin neid üksi , räägin ära ja mõtlen ise edasi mis saab. Aga kuna meil on lapsed ja ta on lastele parim isa , siis laste pärast olen alla neelanud kõik. P.s! Vabandada pole mu mees kunagi osanud ega teinud ka seda.
Ta on väga raske iseloomuga. Aga mina olen otsustanud sellest kõigest üle olla. Ma võtan seda kõike nüüd juba nii lõdvalt et , kui ma tahan midagi siis ostan ise. Lapsed on tegelikult need kes kannatavad vanemate tülide pärast kõige rohkem ja see ongi mind pehmoks teinud. Las siis olla mölakas aga seni kuni lapsed on õnnelikud, olen ka mina õnnelik 😉
Sina aga võta aega endale, mine puhka ja vii mõtted mujale. Või hakka ise rääkima ja käitu nii nagu midagi poleks juhtunudki. Ma ei ole just kõige parem nõuandja sellesosas aga rääkisin sulle et olen aastaid sellises olukorras olnud ja nüüdseks on mul pjohhui, kui ma kinki ei saa. Temale ma teen ikka kinke 😀
Ma saan endale ise ka kõik vajalikud asjad soetatud kui vaja, selleks pole mul meest vaja 😀 Seda rohkem ma enesekindlust saan et kui ükskord peaks mul see mõõt täis saama siis saan ma ka üksi väga hästi hakkama 😀
Sulle suured kallid ja ära prae end omas mahlas vaid ole sellest üle 😉 !
Tean täiega mida tunned!!! Minu mees unustab ka alati ära kui ma olen talle vihjanud või päris otse öelnud et võiks lilli tuua või kingituse teha. Isegi kui saatsin talle pulma-aastapäeva hommikul tööle smsi et too vähemalt lilligi ja panin ta telefoni tööpäeva lõpuks meeldetuletuse, unustas ta selle ikkagi ära. Ja nii on suutnud ta teha mitu aastat järjest. Ma isegi ei looda enam mitte kunagi ühekski tähtpäevaks lilli ega kinki saada, on enda pettumine väiksem. Samamoodi ei toonud ta laste sünni puhulgi mulle lilli. Lõpuks ämm ütles talle, et oleks ikka viisakas naisele lilli viia, siis haiglast koju saamise päeval ikka tõi, aga see pole ikkagi see, kui ta oleks ise selle peale tulnud ja heast südamest ja tahtmisest ise toonud. Ausalt need lilled ei tee mulle rõõmu kui tean, et need on seepärast toodud et keegi käskis tal tuua, kuna ta ise selle peale ei tule. Tema jaoks on kõik lilled mõttetud maltsad, mille peale on mõttetu raha raisata 🙁 Samamoodi on meil ka see vaikimine kui tülis oleme ja mind ajab see vaikimine nii närvi ja mõtlen ka hulluks ennast.
Oh ma tundsin ennast ära. Tüli ajal samad emotsioonid ja mõtted.
Ja lõpuks olen ikka mina see, kes teema üles võtab. Aga vabandusest võin unistada. Sest noh, meespoole jaoks on see ju nii tühine.
Meil muidugi vähe tõsisemad teemad.
Ma avaldan vaid oma arvamust ning ei kritiseeri ega miskit. Aga sul on 3 imelist last sul on imeline mees kellega oled lausa abielus kas tõesti on kingitused nii tähtsad? Jõulud veeta kõige kallimate inimestega kes sul on, on juba suur kingitus. Mõni istub üksi ja näljas. Te karistate vaid iseennast sellise jonnaka käitumisega, tee nüüd ühed head pannakad, tee Kardole musimops põsele ja unustage see beebi kandmis kott 🙂 Elu läheb ka ilma selle kotita edasi, lahutuse põhjuseks et kingitusi piisavalt ei saa on ka veidi nadi 🙂 Nii,et pea püsti printsess ja laavi oma printsi edasi!
Meil on ka nii kui tülitseme vaikime mitu päeva.. ja lõpus unustame äragi miks mossame.. ja see läheb nii jahuraks, et me hakkame juba naerma selle lapsiku käitumise peale ?
Ma arvan et peaksid mõtlema pigem sellele, kui ideaalne mees ta muidu on, mitte väikese arusaamatuse pärast idülli rikkuda laskma. Mis siis saaks kui tema hoopis minema plaaniks minna? Või kui temal lõpuks kõik üle keeb? Teeb nii mis jõuab aga ikkagi ei piisa?