AVALDAN ARVAMUST JUMALAITA LAPSED

mul on lastest kopp ees!

23. veebruar 2019

Kui on midagi, mida ma peale kõrvaharkide ja haisvate taksojuhtide rohkem põlastan, on selleks emadusmendid. Kindlasti olete mõnda kohanud ja võib-olla olete ise ka kunagi endale mendimärgi rinda pannud ja korraks emadusmenti mänginud? Mina küll olen, kui aus olla. Näiteks mulle teadmata põhjusel ajab meietamine mu kuklakarvad turri:

“Meie õppisime pöörama!”

“Meil tuleb juba esimene hammas!”

“Meie issi käib päeval tööl, aga õhtul võimleb meiega ja vahetab isegi meil mähet!”

Üks osa minust ütleb, et issand jumal, Mariann, mis see sinu asi on, kuidas keegi oma elust lapsega räägib või ei räägi, aga teisalt ei saa ma oma silme eest pilti, kuidas täiskasvanud naine endale hambaid kasvatab, vaikselt ennast pöörama õpib ja siis kella kuut õhtul ootab, et “issi” temaga võimleks ja ta mähet vahetaks. Pole minu asi, aga tahaks iniseda, et krt, ole inimene ja räägi normaalselt. Aga mis see normaalne tänapäeval ka ikka on. Igaüks elabki oma normaalsuses ja kui keegi tahab kukununnutada ja meietada, siis tegelikult olgu jumal temaga. Las paneb täiega, ega see lapsele halba tee.

Aga tõene on fakt, et teiste juures häirivad sind need asjad, mis enda juures parandamist vajavad, seega lähen ma alati veits närvi, kui keegi minu või kellegi teisega kaagutama hakkab, mida üks tõeline ema tundma või ütlema peab. Mistõttu olen ma viimastel päevadel palju mõelnud kommentaarile, mis mulle ükspäev jäeti. Ma nimelt tunnistasin, et elu lastega tekitab aeg-ajalt olukorra, kus on kopp ees, aga üldiselt on see elu lastega ikka äge ja armastust täis. Muidugi loeti sellest välja vaid see osa, et mul on kopp ees ja põrutati, et ju siis ma ei olnud emaduseks valmis.

Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et aga ma ei olnudki. Kas keegi üldse saab öelda, et ta 100% valmis oli? Isegi kui laps on oodatud ja planeeritud ja kõike seda, siis kuidas saad sa valmis olla millekski, mida sa enne teinud ei ole? Me oleme ju kõik täiskasvanud inimesed, kes on oma iseloomudega, oma vigade ja pahedega ja ühel hetkel avastad sa ennast olukorrast, kus sa ei ole enam enda jaoks number üks, vaid alles teisel kohal. Ja siis saad sa veel ühe lapse ja teise koha asemel langed kolmandale. Ja kui sul juhtub nagu mul, siis endale ootamatult olen ma kuue aasta jooksul pandud olukorda, kus ma olen pidanud kohandama ennast nii, et “teen mida tahan” inimesest on saanud keegi, kes on omaenda elus alles NELJANDAL kohal.

Ei loe enam, mida mina tahan. Loeb eelkõige, mida tahab Mari, siis kas see ka Lendega sobib ja siis, kas ka Martale oleks see okei ja alles SIIS vaatame, kas mina seda üldse tahan ja et mis Kardo arvab. Aga lastega on nii paljud asjad paratamatud, mida sa lihtsalt PEAD tegema, nui neljaks. Kas tahad, või ei taha. Sa pead neile süüa tegema, sa pead nendega mängima, sa pead neid õpetama, sa pead neile pakkuma toredat ja rõõmsat elu. Ja kuigi lastega koos on valdavalt tore, siis kuskil sees on mul veel see 20-aastane Mallu, kes mäletab aegu, kus ta magas nii kaua kui tahtis ja ta ei teinud midagi, mida ta ei viitsinud ja sellel Mallul polnud kunagi süümekaid, et ta ehk ei ole piisavalt hea inimene või ema. Sest ma polnud veel ema ja mul oli see vabadus panna ennast alati esikohale.

Ja kuigi elu lastega pakub mulle väga palju ja ma ei muudaks seda aspekti iial, siis ütlen ausalt: MUL ON SELLEST VAHEPEAL KOPP EES. See ei ole öeldud pahaga ja see ei tähenda, et ma istuksin siin ja googeldaksin lähimaid lastekodusid, kuhu neid kiirelt sokutada. See on lihtsalt fakt. Elu. Et ma olen inimene oma närvide ja kannatuspiiridega ja mõnikord teen ma asju lihtsalt selle pärast, et ma PEAN neid tegema ja sellistel hetkedel on mul kopp ees olnud küll. Mis siis?

Mul on kopp ees, et ma pean ühte asja 7937434 korrutama, sest miskipärast ununeb mu jutt lapsel sekundiga.

Mul on kopp ees sellest fitnesspallist, mille peal ma pean hüppama, et beebi ei nutaks.

Mul on kopp ees sellest sundasendist, milles ma magama pean, et beebit öösiti imetada.

Mul on kopp ees sellest Tsirkusemängust, mida ma 90x päevas mängima pean.

Mul on kopp ees sellest, et ma iga õhtu neid hambaharjaga taga ajan, et nad oma hambad ära peseks, sest “ei tahaaaaaa!”.

Mul on kopp ees sellest, et nad kaklevad ja teineteist peksavad, nagu terrioooriumi üle kisklevad kodutud.

Mul on kopp ees sellest, et iga kord kui ma mingi söögi valmis saan, hakkab mingi jutt, et SEDA küll ei taha, kuigi nad ise natukene aega tagasi just seda küsisid.

Mul on kopp ees sellest, et iga hommik kuulen ma ininat, et ei taha lasteaeda minna ja iga õhtu nuttu, et ei taha veel koju tulla.

Mul on kopp ees sellest, et kohe kui ma istun maha ja tahan võtta mega tühja kõhuga esimese ampsu sööki, siis ärkab beebi või vajab mõni teine lastest KOHE midagi.

Mul on kopp ees sellest, et ma isegi ei mäleta, mis tunne on 15 minutit Kardoga rahus ja vaikuses telekat vaadata, ilma, et keegi pulti ära hiivata ei üritaks, et Peppat mängima panna.

Ja kõige rohkem maailmas on mul kopp ees sellest kuradi seast, Peppast, ja tema haigest perekonnast!!!

Aga kas see muudab midagi? Ei.

Sest sellegipoolest korrutan ma päevas sada korda sama asja rahulikul ja leebel toonil, sest ma tean, et ühel päeval peab talle midagigi sellest meelde jääma.

Sellegipoolest hüppan ma sellel pallil ja laulan erinevaid laule, kuni ta magama jääb, sest rohkem kui pallil hüppamist, vihkan ma beebinuttu.

Ja olenemata sundasendist naudin ma väga neid hetki, kui nohisev beebi sööb mul kaisus ja jääb vaikselt keras tuttu, ise nii pehme ja beebilõhnaline. Suva, see sundasend. Mul polegi kunagi mitte valutavat selga vaja läinud, ta on nii armas!

Ja mis siis, et Tsirkusemäng mulle igav on, siis ma olen alati rõõmus, kui ma näen, kui tore Maril mängida on ja kui tublisti ta numbreid õpib seda mängides.

Ja kui me oleme igaõhtuse piitsaga peksmise hambapesu ära teinud, siis ronivad nad nii tublisti oma naridesse ja kuulavad muinasjutte.

Ja kaklemise vahepeal on nii ilusad need hetked, kui nad jagavad asju ja kallistavad ja musitavad ja ma mõtlen, et milline õnn, et nad mul on ja et nad teineteisel on.

Nagu te aru saate, siis jah. Mul on kopp ees. Aga tõesti – ma ei teeks neid asju mitte kellegi teise heaks maailmas, kui ainult nende jaoks, keda ma südamest ja siiralt armastan. Minu perekond. Kellest mul on mõnikord kopp VÄGA ees ❤️

imeline päev, mil Lende tahtis tunde klotsidest torni teha, aga ei soovinud abi ja läks IGA kord niiiiii närvi, kui see torn katki läks, et ma kartsin, et ta viskab mind raevuhoos suurema klotsiga vigaseks. Kopp oli suht ees.

Millal ja miks teil viimati oma lastest kopp ees oli?

Kogu seda teksti tahtsin ma tegelikult allolevas videos ka rääkida, aga mind segati kogu aeg ja kamin huugas ja Mari tahtis aina midagi ja Kardo tuias ja… Ütleme nii, et järgmine kord teen listi asjadest, millest ma videos rääkida tahan, aga minu esimene videokatsetus on teie ees:

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

69 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kai 11. märts 2019 at 08:46

    Täpselt minu mõtted. Mul on kaks last (2a2kuud ja 8kuud) ning no vähemalt 4korda päevas on kopp ees emadusest. Ma teadsin teist last saades, et kahe väikse lapsega on raske aga no ei kujutanud ette seda olukorda piisavalt! Jh ma saan segamatult dušši all käia ja trennigi teha kui jaksu ning lapsed nagavac oma voodites eraldi toas aga ikka pean vähemalt 5korda öösel tõusma, et tekke peale sättida vms. Lisaks on mul kopp ees kodus olemisest-olen üle 3 aasta kodune ja no autab juba! Tahan tööle tagasi, täiskasvanute sekka! Filmist “Seks js linn 2”- kus Miranda ütleb, et armastab oma last, rohkem kui suudab kirjeldada, kui emadusest lihtsaltri piisa! ja mul on täpselt sama, armastan oma lapsi tohutult, kuid ma ei suuda olla lihtsalt nende ema, mul on vaja “päris tööd” ka.

  • Reply Tyy 26. veebruar 2019 at 12:59

    Saab ikka olla nii, et sa ei tunne sedasi ja ei pruugi olla tegu enesepettusega. Mul kogemus mõlemat pidi.
    Esimese lapsega oil v ä g a raske – kogemust polnud aga ma ei kurtnud kordagi. Arvasin tõemeeli, et nii on kõikidel.
    Kõik suudava ja ei mingit ohkimist. Ainus mida ma tõesti väljendasin sõbrannadele, et tahaks kasvõi 1 öö järjest magada. Laps magas 20 min kaupa kuni 3a saamiseni. Kõige selle sees olin täiesti üksi. Alles siis 7 -8 aastat hiljem sain teada kui erinev võib kõik see olla ja et see oli paras põrgu. Teise lapsega oli kõik vastupidi. Mitte iial väsimuse ja tülpimuse tunnet.
    Laste vahel nääklemist meie kodus ka ei olnud. Samas tuttaval on 1 laps ja seda pidevat möllu ja kismat on tõesti raske taluda.
    Nagu sada põrgulist elab ühes väikeses tüdrukus. Tema puhul tunneksin ja kasutaksin tõesti seda kopp ees sõna. Ometi ma olen hästi treenitud, sest puudega lapse kasvatamine nõuab palju energiat ja kannatlikkust.
    Võibolla väljend “mul on kopp ees” tähendab inimestele erinevat. Ühele põgenemise soovi, teisele jõuetust, kolmandale lihtsalt ohet. Ja seda viimast on vast kõik teinud. Mulle tundub et küsimus on ikka selles kuidas sa ise kõike seda olukorda hindad. Minu jaoks on sel sõnal tähendus – närviline ma ei taha enam . . . . . . !!! Kohe plahvatan !!! Jätke mind rahule!!!
    Nüüd ise nr 1 olemisest. Mõtlen ja mõtlen ent tundub et ka enne lapsi ei paigutanud end sellele kohale. Jah sain minna ja tulla ja teha omi tegemisi aga ikka arvestades ka teiste tahtmiste ja vajadustega. Mulle pole kunagi olnud raske enda plaane teiste järgi sättida või ära jätta. Küll aga pahandab hoolimatus ja kokkulepete pidev muutmine oma tujude ja tahtmiste eelistamisel.
    Võibolla ongi nii et üks õpib ennast tahapoole järjestama ja teisel on vaja end kehtestama õppida ja kolmas hoopis peab selgeks saama enesearmastuse. Ja kui sa kuulad oma lapsi siis näed kui targad nad on ja kui osavalt treenivad sind igapäev.
    Kopp ees tunne pole keelatud emotsioon ja ei näita tõesti emaduse valmidust, ses osas olen nõus.

    • Reply Mallukas 26. veebruar 2019 at 14:13

      Minu jaoks “kopp ees” ei tähenda küll närvilisust ega plahavatmist. Lihtsalt tuima ohet, et issand ma ei viitsi kogu aeg :d

      • Reply Tyy 27. veebruar 2019 at 23:30

        Jah, nii ma arvasingi.
        Lihtsalt lased auruvälja mõne repliigi või hüüatusega !!! Aga ikka on keegi kes loeb sellest muud välja.
        Oli mul sõbranne kel üks draama ajas teist taga ja igakord tormasin teda “päästma” ja hiljem ta isegi ei mäletanud oma paanikat ja hädakisa. Lõpuks ma taipasin et see kuidas ta end väljendas ei olnud tema enda jaoks üldse nii suur appikarje kui seeoli minu kõrvadele. Nii et kes oli tola? Ikka mina. :)
        Nii et enam ma ei torma tema muret lahendama.

  • Reply Tyy 26. veebruar 2019 at 01:38

    Keegi ei tea teise elu olu ja hinnang siis selle kohta on täiesti suvaline sõna mulin !!!
    On nii palju aspekte mis kogu su elu ja võimekust mõjutavad.. Tervis, majandamine, kaasa ja tema tugi või siis mitte jne jne
    Jah mõned on enese tekitatud – näiteks suutmatus ennast kehtestada lastega. Muudab tõesti elu selliseks et on kopp ees tunne kerge saabuma. Mina usun et me ei tulnud siia ilma liuglema vaid õppima.. Õpime erinevaid asju ja erineval moel. Meie lapsed on meie suurimad õpetajad. Sest kõike seda mis sa nüüd suudad poleks sa muul moel õppinud.. Pole mingit mõtetet võrrelda end ja teisi. Igal oma tee isegi samas asjas Sellepärast võib öelda beebi ootel et paned oma vaimu valmis katsumusteks aga ega sellegi poolest ei tea mis sulle tegelikult saabub. Mõnele saabub “nähtamatu” beebi ja on seda ka muus vanuses aga miks peab ema selle kui saavutuse ja au oma nimele kirjutama. Mõned omadused on meile ikka sünniga kaasa antud.
    Mulle nii jäi kõrvu ühe ema lause (sest see kehtis ka minu laste puhul) nimelt miks mulle antakse au ja kiitust lapse tubli õppimise eest- kui ma pole päevagi temaga vaeva näinud ja teine laps kelle õppega ma maadlen iga jumala päev ja meie töö on suur kuid mitte nii viljakas hindaja jaoks. Ta saavutab ikkagi vaid hädise 3 või 4- ja mina olen õnnelik selle üle. Vot selle eest ma võtaksin küll AUTASU heameelega VASTU.
    Lapsed võivad olla nii järjest kui suure vahega – see ei anna garaniid et nad ei kraakle jne. Öeldakse ka et alates neljandast lapsest pole enam vahet mitu sul neid on. Suviti oli mul neid koos õe ja venna lastega 6 ja tundus et nad suutsid üksteist paremini organiseerida kui kahekaupa tavaelus. Mina sell perioodil lastekoorma all ei ägisenud. Sattus siis hästi sobituv kamp mulle 3 kuuks vist.
    Halvustamist ja enesetõstmist ei salli. Samas iga nõuanne pole veel halvustamine.. Vahel tehakse seda küll valel toonil.

  • Reply 💗💗 25. veebruar 2019 at 16:07

    Minul pole kopp ees tunnet perest ja lastest olnud kuigi rassinud töö-kodu-trennid jms lainel aastaid.
    Sellega võrreldes sul elu lust ja lillepidu, olete mõlemad kodused, lisaks hunnik hoidjaid võtta. Lihtrahval selliseid mugavusi pole :)

    Siiski on väsimus, magamatus, stress jms normaalsed ja tekitavad tunde, et ei jaksa enam. Sellistel hetkedel mõtlen, et Ou gaad, mis nende emade peas toimub, kellel 5-6-7 jne last. 😐😐😐😐😐

  • Reply Emme 25. veebruar 2019 at 03:25

    Ütlen ausalt ja puhtast südamest – mul ei ole mitte kunagi oma lastest kopp ees. Olgugi, et neid on neli. Aga tõesõna, ma ei ole neid kunagi raatsinud vanaemadelegi anda. Viimases hädas, kui on kusagile väga vaja minna, kuhu lapsi kaasa ei saa võtta, siis ainult. Ja sel juhul ka peavad lapsed juba piisavalt asised olema, vähemalt 2a. Enne seda on mul niigi möllav kanaemadus täie hooga peal ja hoian pisikest oma kaitsva tiiva all. Mitte et ma neid isegi päris suurena tahaks tiiva alt vabastada. Aga noh, siis on mingi hetk paratamatus… Aga veel on kõik neli mul siin tiiva all ja naudin sajaga.
    See, et lastest kopp ees ei ole, ei tähenda, et vahel ka meie peres keerulisi/tüütuid olukordi ei ole. Näiteks on “mõnus” pool õhtut lapsega ta koolitükke teha. Sul on see tore aeg veel ees. Mõni laps saab kõik ise tehtud, mõni mitte. Ja istudki iga jumala õhtu ta kõrval ja aitad. Eks ikka tuleb ette, et ema väsib, aga see ei ole väsimus lastest, pigem väsitavad kõik need miljon ülesannet, mis emadel kuhjuvad ja aju plahvatama panevad. Eriti, kui on vaja tööl käia laste kõrvalt.
    Aga meil tõesti ei ole midagi sellist, mille eest ma põgeneda sooviks. Ja sellist kaklemist ei ole meil ka olnud, üliharva, kui lastel tülisid on. Ma usun, et siin mängib rolli ka vanusevahe, esimesed kaks kaklesid vast kõige rohkem, sest nende vahe on kõige väiksem. Ja võib-olla see ka, et olin siis noorem ja ei viitsinud/osanud lapsi iga kord korrale kutsuda. Nüüd olen targem, kui kellegi käsi tõuseb, tuleb kiiresti reageerida, teha kohe selgeks, et nii ei tohi, see ei ole okei. Saavad aru küll, kui asja õigesti serveerida (piisava draama ja tõsidusega, laskudes lapse silmade kõrgusele) ja õpivad ilma üksteist tagumata suhtlema. Aga peab järjepidev olema. Tagantjärele on muidugi keerulisem korda majja saada, kui on juba ära õpitud, et võib teha, mis tahab. Et ema algul ütleb midagi, aga no ega ta kaua ei viitsi, lööb käega – tehke mis tahate. Ja ega mingit karistust ei järgne ka. Järelikult, las õde saab mis tolmab. Soovitan nurka panemist proovida, kes lööb, läheb kohe nurka. Tean, et beebi kõrvalt on keeruline, aga ehk Kardo on ka abiks. Võtmesõna – järjepidevus. Lende on juba nii palju arukas küll, et teeb heal ja halval vahet. Ja oskab tagajärgi ette näha, no vähemalt löömise ja nurga seose saavad ka 2,5 vanuses suht kiiresti selgeks.

    Ja emaduseks olin ma igati valmis, kuigi sain esimese lapse suhteliselt noorelt. Pigem oli lapse saamine pisikesest saati mu unistus, mängisin nukkudega ja lootsin, et kunagi on mul päris oma beebi. Olen kõiki oma lapsi plaaninud ja soovinud.
    Tuttavad on kõik seda meelt, et ma olengi sündinud ema. Mulle see lihtsalt sobib. Väikesed inimesed on ägedad ja enda tehtud suuremad ka.

  • Reply e 24. veebruar 2019 at 18:25

    Mul viskab vahest ikka kopa ette siis kui laps midagi hinnalist ära lõhub ja veel siis kui see pole minu oma. Minu enda asjaga on hetkeks pettumus,viha ja kurbus mida muidugi suudan kontrollida aga eks hinges ikka. Aga teiste asjade puhul ma pean seletama lapsele seda nii et tema hingrnaailma tuksi ei keera,teise inimese tundeid ja reaktsioone jälgima ja mõistma ja veel mis kuidas olukord lahebdatud saaks. Tunnete ja autistliku lapse vihahoogudega toimetamine on nii kurnav lihtsalt et siis tahaks alla anda ja lihtsalt minema kõndida.

  • Reply Marie 24. veebruar 2019 at 01:19

    Aitäh Mallu, selle postituse eest. Nii vajalik on see, et selliseid asju öeldakse kõva häälega välja ja seda blogi loevad paljud, seega jõuab see postitus paljudeni. See on tervislik ja vajalik, et saab seda tunnistada et on koblakas ja väsimus jne. Ilma et keegi kuskil kohe hakkaks templit lööma otsaette, et aaaa, ütlesid et enam ei jaksa? Ahah, järelikult oled halb ema… No mis nõme maailm see on kus sellist asja keegi üldse ütleb? Aga öeldakse

    Ise ei viitsigi kellelegi muule kurta kui teistele inimestele KES SAAVAD ARU. Keda ma tean, et saavad aru, kes on ise ka emad või siis normaalse suhtumisega mõistlikud inimesed. Aga tean ka neid kes kohe sellest kinni võtaks ja midagi negatiivset sinna otsa liidaks. Ei viitsigi selliste juuresolekul midagi öelda, kes niikuinii aru ei saa. Ja kusjuures ongi mõned inimesed ka ise lapsevanemad, kes nii kommenteerivad. Ei teagi kas neil on sellest kui lapsed olid väikesed nii palju aega möödas, et reaalsustaju on ära kadunud ja mäletabki lastest ainult seda et nad nunnud inglid olid. No on ju ka, aga mitte ainult. Igapäev on ikka kõike sisaldav, nii nunnut, kui kisa, kaklemist, armsaid hetki, siis jälle frustratsiooni, nuttu, segamist jne jne. Kõike.

    Aga mida rohkem sellest räägitakse, et on ok öelda, et on kopp ees, et on ok öelda, et oled väsinud, seda rohkem seda aktsepteeritakse, sest see on normaalne. Seega, aitäh! Suur asi, et keegi seda julgeb öelda! :)

  • Reply M 23. veebruar 2019 at 23:12

    Mulle Põrsas Peppa väga meeldib AGA mind häirib nii hullult häirib, et nendel tegelasloomadel on endal loomad 😅 Peppal on kala ja vanaemal kanad ja pargis on pardid…. Ma olen ikka peast natuke lihtne…

    • Reply Kairi 24. veebruar 2019 at 21:48

      Ma ei ole aru saanud et miks nad naerdes selili kukuvad.

  • Reply M 23. veebruar 2019 at 23:07

    Meil issiga (just kidding!!) oli algusest peale plaan,et lastel peab olema rohkem kui 3 a vahe . Just sellepärast et kui tulevad lapsed väikeste vahedega siis ei saagi olla see beebimajandus midagi väga nauditavat sest see on just hiljuti ”läbi elatud” ja mulle ei meeldi mõte ,et teeme väikeste vahedega ,sest siis saab selle ”ära tehtud”. Sunniviisiliselt midagi hambad ristis teha ei ole kellegile meeldiv ja see ei saagi olla midagi huvitavat ja nauditavat ,pigem üks järjekordne kohustus .
    No näiteks oli meil tütar 6 a ,kui beebipoisi saime .No juba ammu olin ma igatsenud seda mõnnat beebiaega ja tütar oli juba nii iseseisev et vaat et kolib välja 😂
    Tütar oli ka piisavalt vana ,et oma väikevenna olemasolu nautida ,temaga arvestada jne .
    Jah olin valmis selleks et neil ühiseid mänge ei tule kuid pean ütlma et eksisin .Täpselt nagu meis täiskasvanuteski on olemas see ”väike laps” on ka lastes,kes on vanemad .Ülim on vaadata oma tänast puberteedikut (12 a) mängimas vennaga lauamänge jne .Oma pubekaelu elab niikuinii koolis ,trennis ja sõpradega ,aga kui koju jõuab venna juurde ,on temas ”laps” tagasi .Ta isegi ütleb et nii mõnus vaheldus ,et saab ”titekaid mänge ” mängida ,pubekaelu niigi raske ju 😃
    Loogilin on see et enamus meist ei kahetse oma lapsi aga ma arvan et tark tegu on enne uurida ja mõelda ,kas teiseks või kolmandaks lapseks on piisavlt jõudu ja tahtmist,et neid esimesi aastaid nautida või äkki ootaks paar aastakest,eriti veel teie puhul,kellel ”kell veel ei tiksu” ehk siis aega on .

  • Reply Katrin 23. veebruar 2019 at 22:44

    Kõik mis sa loetlesid…kõnetab minu elu. Mul läheb ikka väga tihti kopp ees.
    Kõige hullem on see, et mees ei saa aru miks mul kopp ees on. Ma ausalt ei mäleta näiteks millal ma üksinda vetsus käisin.
    Närvi ajab ka see, kui teen endale mõne võileiva vms siis kõigil on ampsu vaja.
    Kui tahad väljaminekuls end ilusaks teha ja hiljem avastad, et ei jää aega selleks, sest lapsed võtsid kogu aja ära.
    Või hetked kui lapsed ütlevad…”Emme sa pead!”.
    Või kui hommikul pead 4aastase ja 5aastase ise riidesse panema, sest muidu see võtaks nii meeletult palju aega.(sel samal ajal pean veel meest abistama, sest ka teda vaevab õpitud abitus.

    Ma armastan oma lapsi aga emadusest on vahel kopp ees küll. Ema ollakse 24/7

  • Reply A 23. veebruar 2019 at 22:32

    Mulle on jäänud kuidagi mulje et see on täitsa ok kui vahepeal on kopp ees ja maru väsimus kallal, aga oh hoia alt kui seda kellelegi tunnistada julged…
    Mul nt oli täna veits kopp ees kuna laps ei maganud lõunat ja õhtuks oli ta maru üleväsinud ning enda selg valutas tegusast päevast, aga hetkel nohiseb ta armsalt mu kaisus ja kõik on andeks antud 😁

  • Reply H2 23. veebruar 2019 at 22:16

    Mul oli eelmine aasta veidi emaduse mental breakdown ja siis mu mees ütles, et mitte ühelgi teisel emal pole oma lastest siiber ja kopp ees ja küll ma ikka olen #aastaema. Ta ei uskunud mind, kui väitsin et KÕIGIL on vahepeal kopp ees, kellel rohkem, kellel vähem. Ja kes väidavad et pole, siis nad on kas a) rämedad valetajad või b) neil on hüpersupermegagiga nunnupallikesed ingellikud raamatubeebid, aga sellist asja pole never olemas.
    Täna näitasin talle seda postitust ja kommentaare.
    Toodi pudel veini ja snäkid, laps vannitati ja pandi magama, minul on lihtsalt chillax

    • Reply Marie 24. veebruar 2019 at 01:29

      No hea et pärastki aru sai mees.

      Kõige nõmedam ongi kui oma mees veel ütleb, et ei mõista. ja see pidi üsnagi tavaline olema, eriti kui mees ise käib tööl või pole väga igapäevaeluga kursis, et mida tähendab hoolitseda 24/7 laste eest. Muidugi palju on ka toredaid mehi, kes saavad aru.
      Minul kahjuks polnud üks nendest, vaid selline kes ise ka tööl ei käinud aga kodus ka midagi ei aidanud vaid andis mõista et mul peaks kahe imiku kõrvalt, kelle eest ma üksi hoolitsesin olema aega kodu ka läikima lüüa, sest “teised naised kõik ju suudavad, kuidas mina ei suuda siis?” Selge on see, et seda meest enam mu kõrval ei ole, aga jube vastik on küll kui keegi niimoodi ütleb. Pärast kõike seda ohverdust, magamata öid, laste toitmist, kus pole aega endale süüagi teha normaalselt, juba kuskil keegi nutab….
      Nii hea et nägi mees seda postitustki, sellepärast peabki sellest rääkima! jee :)

  • Reply meow 23. veebruar 2019 at 22:05

    Aplaus, nii hea postitus! Ja täpselt nii ongi! Ma ahastasin siin üks päev alles lapse jonnituuride ajal, kolmene on ikka hullem kui kahene ja tundsin, kuidas ma tahaks plahvatada, sest mul on KOPP EES selle väikese füüreri jonnist, mis vallandub x asja peale ja x ajal ja pead mööda nööri käima, et neid jonnituure kontrolli all hoida. Oehhhh….

  • Reply Liina 23. veebruar 2019 at 20:46

    Väga hästi kirjutatud, nii ongi! Ja see kopp ees ei tähenda tõesti, et me nüüd nelja tuule poole minema liduks, vaid et oleme inimesed ja meil on vahel kopp ees, see on elu. :) <3

  • Reply Täpp 23. veebruar 2019 at 20:06

    Mul on ka kolm last 4a,2a ja 4,5k. Kaks tütart ja keskmine poeg.
    Olen viimasel ajal väga tihti kasutanud lauset mehele “mul on nii kopp ees” ja tõesti on. Hetleks vaikust pole ainult üks kaklemine, beebi õnneks rahulik kuid eks ta ka vahest nõudlik. Aga olen ise aru saanud et mulle mõjub kõige paremini päeva/paarine puhkus suurematest ja olen taas inimene tagasi. Ja vot siis vaatan lapsi ja imetlen kuidas ma küll nii armsad lapsed sain. 😊
    Ma armastan oma lapsi väga, kuid ka mina vajan puhkust vahest 😊

  • Reply Jaanika 23. veebruar 2019 at 20:05

    Ma tean mallu seda tunnet ,mul endal 3 poissi ja vahel on kopp ees, aga ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Vahel on raske jaa vahel peab kordama üle 400 korra ühte asja, aga no… lapsed on eluõied :)

  • Reply Älis 23. veebruar 2019 at 19:56

    Issand, ma ka ei saa lugeda neid lolle postitusi stiilis “Oleme nelja kuune”.. nagu mida? Miks ei saa kirjutada, et laps (nimi) on nelja kuune… OLEME..krt.
    Ja see, et keegi väidab, et tal pole NEVER enda lastest kopp ees, siis ta valetab :D. Ei usu mina, et kogueg on elu lastega üks lust ja lillepidu. Vahest ikka võivad nii närvi mustaks ajada küll, aga sellegi poolest ei vahetaks oma elu lastega mitte millegi vastu❤.

  • Reply Anet 23. veebruar 2019 at 19:52

    Ma olen küll alles 10 kuud ema olnud ja otseselt kopp mul ees ei ole sellest et poiss, kiljub nii et kõrvakiled purunemis äärel, ta mu juukseid tirib. Küll aga on olnud neid hetki kus mõtles et ilma lapseta elu on lihtsam. Neid hetki kus ta oma käe ära põletab vastu ahjuklaasi või ennast hingetuks nutab nii et käte vahel peaaegu ära minestab, või ennast kuskile ära lööb. Neid õnnetusi tuleb veel aga nendel hetkedel mõtlen et milleks mulle selline südamevalu.

  • Reply Kati 23. veebruar 2019 at 19:30

    Ei meeldi samuti, kui lapsest räägitakse meie-vormis. Veider on kuulata ka lapsevanemat pudikeeles rääkimas, stiilis “Oota tibu, emme paneb omale papud jalga”. Tekib kohe tahtmine vaadata, kas täiskasvanud naisel on tõesti papud jalas.

    • Reply K. 25. veebruar 2019 at 02:10

      Ma 26 ja nii enne lapse saamist kui ka praegu ütlen jalanõude kohta papud… Tundub kuidagi parem sõna kui saabas v suss v king v mis iganes :D .

  • Reply Lea 23. veebruar 2019 at 18:33

    Eile oli reede, loosi mulle veekeetja välja.

  • Reply Liis 23. veebruar 2019 at 18:19

    Mul on kolmene tütar, niiiiväga tahaks juba teist sellist ägedat tegelast. Aga… hiljuti üks õhtu kui ma last proovisin magama panna ja see 20ne kilone mu pea ja juuste otsas hüppas indiaanihõisete saatel, siis susisesin läbi hammaste mehele “Palun löö mind hästi kõvasti kui ma peaks uuesti tulema teeme-veel-ühe jutuga”. On küll kopp ees vahest.

  • Reply Liisa 23. veebruar 2019 at 18:19

    Oot, mul ei võigi vahest oma lastest kopp ees olla? 😒

  • Reply Kadi 23. veebruar 2019 at 18:01

    Nii tore postitus.
    Tavaliselt need kes ütlevad et juu sa polnud emaduseks valmis või ei sobi emaks või mida iganes veel neil vaja öelda -on emad kellel üks laps või kellel lapsehoidja või siis lapsed on lihtsalt iseloomuta kukupaid aga see hetk kui lapsi on kaks ja enam ja lapsegoidjat ka pole ning laste vanusevahe on väiksem kui 5 aastat siis ma ei usu et on emasid kes ei saaks sama tunda.
    Hiljuti lugesin kuskilt kuidas tänapäeva emad alles viriaevad ja vanasti oli 8 last ja kes on 5 last ülesse kasvatanud ja pole midagi viga aga tänapäeva emad ainult vinguvad kui väsind nad on ja nad ei jaksa.
    Õudne kuidas minul ihukoravad sellise jutupeale pûsti tõusevad sest jah mul on 1,5 aastane ja 3 aastane ja olen nendega suuurosa ajast üksi kodus ja kummalgi pole lasteaiakohta ja tänseks olen ka selles kohas et mul on räigelt kopp ees aga just ma ei vahetaks kunagi oma okukorda välja et mul neid armsaid poleks sest ma olin neiks valmis aga mitte selleks et 3 aastat kannatada magamatuse all ja tunda et ma olen väsinud ja kas ma olen halb ema kui tunnen et ma tahan oma aega ja mõelda mida ma tahaksin. Vast tahaksin ka täna kinno minna ja enne seda kella kaheni magada aga peaksin tundma end halvasti et tahan inimlikke asju ja nautida tavalisi olukordasid ? Ja veel halvemini tundma kuna tunnen väsimust ja vajan puhkust ?
    Inimlik on tunda väsimust ja inimlik on väsida. Nagu mu mees ütleb et küll need lapsed ka kasvavad ja läheb kergemaks- nii lootusrikkalt irooniline lause sellistele okukordadele kus saad aru et sinna läheb vähemalt 10+ aastat 😂

  • Reply K 23. veebruar 2019 at 17:32

    Aitäh, mina tunnen seda kõike sama ja rohkem veel, kuna olen enamus aega lastega üksi, ilma tugivõrgustikuta. Aga just, ma ei vahetaks seda elu ilmaski. Omada lapsi on lihtsalt parim tunne maailmas, kuigi nad suudavad mu pisarateni vahel endast välja viia.
    Aga päevad pole vennad ja on palju neid kellel kuskil on veel palju hullem, külm kodu, vähe süüa jne. Et elul pole ju midagi viga ja just tuleb jagada oma tundeid ja mõtteid, sest jagatud mure on pool muret ja alati saab olemise lihtsamaks. Sooviks väga, et kõigil oleks hea ja mõnus.

  • Reply Katz 23. veebruar 2019 at 17:15

    Või siis ala kuulutused: Meie printsess Mari müüb oma väikseks jäänid riideid. Tavaliselt ikka emad müüvad :D

    • Reply K 23. veebruar 2019 at 22:21

      “tuulutavad kappi”… okse

  • Reply Anu 23. veebruar 2019 at 17:00

    Mul on neli last, kaks olid mehel enne ja kaks olen ise oma kehaga valmis küpsetanud. Täna kaks läksid siis üle kahe kuu oma bioloogilisele emale kûlla ja kaks on vanaema juures. Ei oskagi kohe midagi teha selle vaba aja ja vaikusega. Mõtlesimegi just mehega, et mida teevad need paarid, kellel lapsi pole.. et kohe tühi tunne on. Mis sest, et vahel on kopp ees, aga ilma on ka imelik 😀 peaks vist Peppat vaatama 😀

  • Reply Mbr 23. veebruar 2019 at 16:45

    Vlog on selle nimi, mis sa videosse postitad selle asemel, et kirjutada. Pikemalt videologi.

  • Reply Merilin 23. veebruar 2019 at 16:39

    Mul pole lapsi, aga aamen selle pointi peale, mida välja julged öelda. Lihtsalt nii tõsi.

  • Reply B 23. veebruar 2019 at 16:30

    Hea, oli lugeda – samastumine. Aga ausalt öeldes naeru vahele tahtis pisar küll tulla, sest praegusel hetkel on see nii reaalne…laps on nii minu küljes kinni, et reaalselt võin öelda, et olen 2 peaga inimene + veel käib magama jäämisega ja öise magamisega trall. Jah, mul on praegu kopp ees. Ja mul tekib päris tihti praegu tahtmine üksi elada 😅 Aga teisalt, ta on ikkagi MINU emmekas ja MINU jonnijuurikas, niiet ma ei anna teda kellelgi ❤

  • Reply Geidi 23. veebruar 2019 at 16:23

    Täna , ok iga laupäev, on mul kopp ees, et maal majas PEAB ALATI jooksma ha pera mängima. Lihtsalt palun KEVADET, et ma saaks lapsed õue saata. Sellest saab kopp ette aga samas on maja täis naeru ja kilkeid ja see on niiii äge!

  • Reply M 23. veebruar 2019 at 16:18

    Mul on ka nii kopp ees hetkel, aga mul vaid üks laps 😄 Viimasel ajal on hakanud lööma ja asju löhkuma kui oma tahtmist ei saa😏 Üritan küll rahulikult asja lahendada

  • Reply Ly 23. veebruar 2019 at 15:47

    Osadel veel suurem kopp ees kuna tugivõrgustikku ka pole. Kui nii mõtlema hakkad, siis sul tglt väga hästi kõik ju. Kardo kodune, ema sul tegeleb Mariga ja ämm hoiab Lendet, need korrad ei ole ju harvad. Saad ära käia ja omi asju ajada, see mõnus vaheldus.
    Mõtle kui suur kopp sul siis veel oleks, kõike seda üksi teha ja alles õhtul Kardo abile loota.

    Eks vanemlus käibki meie endi närvide arvelt :)
    Vahel mõtleme, et “ah las vaatab seda Peppat, saabki rahu”. Samas kui see muutub lapsele harjumuseks, siis tglt väsitab ennastki. Toitumisega ju sama, oled isegi öelnud, suva las söövad siis seda, teist või kolmandat, nälga ei jäta end. Pika peale muutub see aga väsitavaks, eriti kui tõded, et ühisest ilusast söömaajast võid vaid unistada, ei kõlba ühele üks ja teisele teine toit. Samas on see meie endi tegemata töö ja vahel lihtsama vastupanu mineku tulemus. Eks lastele on vaja anda eeskuju ja ei ole mõistlik kõike lubada või pidevalt järeleandmisi teha.
    Ja ma tahaks näha ema, kes vahel ei tunneks jõuetust.
    Ps. Ma tunnen ikka sageli kadedust su tugivõrgustiku peale ja selle peale, et saate Kardoga mõlemad kodus olla.

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2019 at 15:56

      Absoluutselt, ma ei kujuta ettegi, mis ma SIIS tunneks, kui ma oleks lastega ihuüksi. Blogi ma ilmselt ei peaks, kui siis ainult enekablogi :D

  • Reply Kaisa 23. veebruar 2019 at 15:46

    No ma küsiks selle peale, et miks pead neid tegema? Kes käsib? Kui mul miski üle viskab, siis vsjo… ma ei mängi mingit mängu rohkem või ma ei korruta enam asju a’la lastel on teada, et kui tuba ära ei korista ja ma enam seda ei korruta, on oodata prügikotti ja mänguasjadest ilma jäämist. Sundasendi oled endale ka ise valinud- ega keegi sind mingite klambritega sinna kinnitanud pole, et nüüd oled ja kõik. Ja no ausalt- kui oled neile sisse juurutanud igal ajal olemas olemise, siis ära ootagi oma 15 minutit Kardoga või rahus söömist- vaata, vahepeal on okei lasta lastel kakelda, vigiseda ja no pagan võtaks- 5 minutit ootamist neid ära ei tapa.
    Kõigil on vahepeal kopp ees, aga siis ongi vaja kurjaks saada, mitte “kopastada”… nad peavad ka õppima ootamise ja kannatamise- ega siis terve maailma neid samamoodi ümmarda nagu sina.

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2019 at 15:56

      No mul viskas see lauamäng kopa ette peale esimest mängimist. Ütlengi lapsele, et kle ma ei mängi sinuga, sest see lamp mäng v? Üldse su näited on nii lambid, et ma ei peaks enam imetama, sest ebamugav on? Jah, KLAMBRITEGA ma kinni ei ole, aga paratamatult olen ma selle järgi asendis, kuidas lapsel mugav on. Mis teha. Elu.

      Mu lapsed kaklevad ja vigisevad nii et paha hakkab, aga ma ei usu kurjaks saamisesse ja närvitsemisesse, sina võid seda oma kodus teha, kui huvi on :D

    • Reply T. 23. veebruar 2019 at 17:01

      Vabandust, aga mul tekkis täpselt sama küsimus selle koha juures, kusa sa loetlesid, et sa ei saa enam olla nr 1 enda jaoks, vaid et laste sündides olid kord teine, siis kolmas ja nüüd juba neljas. Ma ei tea, ma olen vist maailma suurim egoist, aga ma ei suuda olla kellegi teise jaoks kogu aeg nr 1 kui ma enda jaoks see nr 1 ei ole. Läheb natuke sinna “meie” auku see jutt, aga tihtipeale lapsevanemad unustavad, et esiteks on nad naine ja mees, siis abikaasad ja alles siis ema ja isa. Kui need esimesed rollid logisevad jakoguaeg oled ainult ema, ema ja veelkord ema, siis tulebki kopp ette. Mäletan oma lapsepõlvest, kui pärast kooli ema töö juures chillisin ja a la muusikakooli jaoks aega parajaks tegin, siis ema ei reageerinud mulle alati. Kui ma midagi undasin seal, siis ütles rahulikul toonil, et”jaa ma kuulen sind. Ma pean praegu selle tööasja ära lõpetama, umbes 10 minuti pärast saan sinuga rääkida.” Sain aru, et ta on olemas ja suutsin oodata, ei surnud keegi maha.
      Ise töötan praegu ühe pere juures, kus ka 14-aastane ei oska hetkegi oodata. Ema on nt telefonil ja siis iniseb seal kõrval, küsib küsimusi, vehib kätega kohe kui ema ei vasta. No appii kui närrrrvi mind ajab selline asi. :D
      Ok, nüüd vajus teema laiali, aga pikk jutt lühidalt – ei pea alati olemas olema.

      • Reply Mallukas 23. veebruar 2019 at 17:07

        Et lapsed ärkavad, tahavad süüa, aga ma magan edasi, sest sitta kah, mul ei ole lapsed nr üks? :D

        • Reply Liisu 23. veebruar 2019 at 17:39

          Mina küll olen kauem maganud :D mitte, et kaua kaua aga jah. Lapsed tulevad küsivad süüa ja ma lihtsalt ütlengi kannatate veel 10-20 minutit ära. Ja nad on väga hästi ära õppinud endale söögi leidmise. :D Teevadki seni endale võileiva või võtavad juustu viilu ja elavad kenasti kuniks ma ükskord omale kargu alla ajan ja putru teen . :) Ma leian, et kohe joosta kui laps midagi tahab on täiega vale. Inimene peab ikka kuidagi ju seda kannatlikkuse värki ka õppima ja aru saama, et elus ei saagi alati kõike kohe. :)

          • Mallukas 23. veebruar 2019 at 18:01

            Aga kes ütleb, et ma ka 10-20 min edasi ei maga :D Ma räägin ikka sellest, et ükskõik kaua ma jokutan, ma ei saa ju elada nii, et pohh need lapse tahtmised, sure nälga, ole hea :D

          • Liisu 23. veebruar 2019 at 18:36

            Haha usu mind nad ei sure ,ka tunni pärast mitte. Pidevalt seda ei harrasta minagi aga vahepeal panen enda nn esikohale küll. Sest noh õnnelik ema = õnnelikud lapsed, õnnelik mees.. mis õnnelik maja :D Kopa viskab sellegi poolest ette aegajalt eriti just siis kui lapsed omavahel kaklevad. Need on ainsad korrad kui mõtlen, et oli vaja jah :D Ja iga normaalne lapsevanem ju teab ka seda, et paar minsa hiljem on need “oli vaja” maailma armsaim asi mida vaja :)
            Muudes asjades mulle veel selle seitsme aastaga pole koppa tõesti ette tulnud aa valetan :D ” See ka kui olen just mingid toad korda saanud ja siis lapsed mõtlevad: Oo lähme viime kõik oma mängu asjad nüüd sinna korras olevasse tuppa” Muus osas ma juba üsna rahulolev, sest siiani oleme elus ja keegi pole lapsi ära tahtnud võtta :D Aga ma ka ei usu, et on päriselt olemas kedagi kes vahepeal ei mõtleks, et noo enam ei jaksa. Ja ma usun, et selleks ei pea isegi terve parv lapsi olema piisab ka ühest.

        • Reply T. 24. veebruar 2019 at 12:37

          Jah – pidasingi siin silmas seda, mida Liisu ütles. Esiteks on lastel kaks vanemat, alati ei pea ema jooksma nagu isa ei sobiks (keegi just kommentaarides kirjutas). Või vahel saadadki nad Peppat vahtima ja leiavad ise külmkapist kohukese. Muidugi ei saa seda iga päev teha, selge see, aga vahel ikka.

          • Mallukas 24. veebruar 2019 at 12:41

            Ma ei saa aru, kust te siin välja loete, et ma 24/7 jooksen ja rabelen? Nagu räägiks aiast ja teie aiaaugust :D Lapsed tulevadki hommikul üldiselt ise alla ja panevad multikad ja võtavad külmikust mingi jogurti vms, aga no kui ma elaks lasteta, magaks ma mingi 12ni. Lapsed ärkavad u 8. Ma arvan, et päris neli tundi ei pea ka lapsed iga päev üksi hommikuti passima, sest ma ei pea jooksma nende järgi ja nende soove kohe täitma :D

            Minu jutu point on – ma ei saa elada lastega nagu lasteta elasin. Ja see on kohati tüütu. Raske mõista või, ilma, et mulle siin sõnu suhu panna, et ma iga sekund kuskile jooksen ja pakun :D

          • T. 24. veebruar 2019 at 15:08

            Su postitus ongi segane. Kirjutatud variandis on, et pead olema kogu aeg lastele nr 1 ise ise alles neljandal kohal. Samas videos ütled ilusti Marile, et teed video ära ja siis tuled (paned oma tegevuse esikohale). Sa ise valid samamoodi kommentaaridest teatud lõigu välja ja siis tõmbad sae käima SAMAMOODi nagu sulle tundub, et kommenteerijad ainult ühes äärmuslikus asjas sind süüdistaksid. Ma ka ei ütlenud ülevalpool, et sul oleks üleni “sitta kah, ei anna lastele süüa” suhtumine.

          • Mallukas 24. veebruar 2019 at 18:36

            MA räägin ju ÜLDISELT. Lapsed on esimesel kohal. See, et nad peavad ootama ja kannatama, see on ju iseenesestmõistetav, aga sellegipoolest ELU käib ikka laste ümber, mitte minu. Nagu alaarenenule seleta, ausalt ka :D sa võid tänulik olla, et lapsed mu seletamise koha pealt juba tuimaks muutnud on, muidu läheks lausa närvi. Lapsed polegi veel niiöelda täis arenenud, seega on ok, kui neile 100x korrutama peab, aga täiskasvanutelt eeldaks mingit teatud lugemisoskust. Muidugi mitmekümne tuhande lugejaga on palju palutud, et igaüks hiilgaks, kes siia satub. Oeh.

      • Reply Älis 23. veebruar 2019 at 20:02

        Sa ei arva, et see kehtiks vähemalt kooliealiste laste suhtes? Et siis jou Marta, oota 10 min, ma lobisen siin telefonis edasi, süüa saad pärast? Sul vist ei ole lapsi, eks?

  • Reply Mir 23. veebruar 2019 at 15:44

    Nii palju äratundmisrõõmu! :)

  • Reply R 23. veebruar 2019 at 15:43

    See meietamine on ikka jube 🙄 Ise olles juba peaaegu 15aastat ema olnud, siis vahel tunnen küll, et kopp täiega ees. Lapsi kokku 5 ja alati kui ma tahan kasvõi 10 minutit voodis lesida, siis on nui neljaks kellelgil midagi vaja. Isa nagu ei kõlbaks 😏

    • Reply Tups 23. veebruar 2019 at 17:43

      No siis ütledki, et võtke isa või teete ise :D Ei pea ema 24/7 kättesaadav olema.

  • Reply Triin 23. veebruar 2019 at 15:28

    Pfffff…kõigest on kopp ees! Terve pere pakiks kiriku ukse taha või kus neid vastu võetaksegi?
    Kuna pean enamus päevadest üksi majandama, siis must masendusepoiss ajab mind taga küll juba.

  • Reply Merq 23. veebruar 2019 at 15:17

    Mulle ei meeldi üldse meietamine. Küsid mida SINA teed ja siis tuleb vastus, et oi MEIE….
    Kui tahan kellegi mehe ja laste tegemistest teada siis küsin ju konkreetselt. Sellised meietajad kaovad varem vôi hiljem ja sôprade hulgast kuna nendega pole midagi teha ega millestki rääkida. Inimene kaotab justkui MINA ära ja on vaid MEIE.

  • Reply J 23. veebruar 2019 at 15:14

    Niii hea lihtsalt!! Tàpselt samad asjad su nimekirjas, millest kopp ees, pluss veel 1000asja :) keegi tunneb veel nii , praise the Lord!!!

  • Reply Lilli 23. veebruar 2019 at 15:10

    Mul on kopp ees, et ma ei oskagi enam muid mõtteid mõelda ega tegevusi teha, kui ainult lastega seotud asju. Ja mul on sellest ehk endast kopp nii ees, sest titemammid on nii igavad ja ma käin endale närvidele, aga olla ka ei oska :D. Ja siis mõtlen, et jeerum, kui äge, et mul on perekond. Ja järgmine hetk tahaks üksi metsa pageda. Ühesõnaga, kopp ees jah!

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2019 at 15:12

      cheers to kopp ees :D

  • Reply Maili 23. veebruar 2019 at 15:07

    Mul on ka nii naljakas lugeda/kuulda seda meietamist.
    Kui keegi on küsinud, et kui vanad te olete siis ütlen enda ja ka tite vanuse. 😀 Kui vanalt teil esimesed hambad tulid? Ma enda hammaste tulekut ei mäleta kahjuks aga titel tuli 5 kuuselt esimene.
    Või see on minuarust eriti naljakas kui öeldakse, et me pole juba mitu päeva kakanud või siis, et me just kakasime. Ok 😂
    Ja lastest viskab mul kopa ette kui nad liiiiiiiiga palju ohivad siin. No ei jaksa kuulata seda ohkimist siin. Eriti suurem laps. Räägi mis sul on mitte ära unda. Või ka siis kui suurem ei saa millegiga hakkama siis selle asemel, et abi küsida, ta lihtsalt karjub nagu oleks maailmalõpp.

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2019 at 15:08

      Mul Lendel uus komme esitada kõiki soove hitleri kombel karjudes – tänks :D:D

  • Reply Kats 23. veebruar 2019 at 15:04

    Väga, väga hea postitus! Ja nii ongi, see et mul vahest kopa ette viskab, ei tähenda, et ma ei armastaks oma pere, oma lapsi… vaid näitab et ma olen inimene!
    Ja need kes väidavad vastupidist tõesti valetavad või on veidi süüdimatud :D
    Viskab ka vahest üle see ühe ja sama asja korrutamine ja siis see et ma hommikust õhtuni pean muudkui ühte ja sama asja koristama :) et nagu kuidas see võimalik on? Ja alles paar ööd tagasi mõtlesin, et jumal auta, beebi iga 2-tunni tagant sõi, paar ööd järjest nii ja mul ausalt oli sellest juba kopp ees! Aga söötsin!!! Peale seda jälle kõik ok :) korra-kaks öö jooksul’ ehk siis tellis omale piima?!? Ja kuigi olin väsinud ja kopp ees-ma söötsin ta ära :D

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2019 at 15:07

      Ega jah, beebidega kahjuks ei käi nii, et kle ma ei viitsi, ma magan edasi :D

  • Reply Mari 23. veebruar 2019 at 14:53

    Mul praegu kopp nii ees, et ikka rase ja hirmuga mõtlen, et mis siis saab kui peabki ikka esilekutsumisele end sättima. Kopp nii ees, et ühed ûtlevad et noo mis seal ikka, vähemalt olen ûhes tükis ja peaks nautima veel seda aega. Mis nautimine see enam on, kui ärkan juba praegu öösel 79161681 korda erinevatel põhjustel, liikuda ei jaksaa, iga asi ajab nutma jne. Kopp ees, et siis teised, kes ei nämmuta, et ooo imeline aeg , kui pole sûnnitanud ja saan olla ja teha nagu heaks arvan, helistavad ja uurivad, kas juba sünnitan.
    Kopp ees , et end nii saamatuna tunnen ja üles ärkan nuttes, et ikka veel rase.
    Lühidalt, õnneks pole sa ainus, kes nii tunneb – rasedana või emana..
    Normaaalne on aegajalt tunda ja öelda, et cmoon Simmo, laske elada ja lihtsalt 10min rahus olla.
    Pãikest,
    Mari

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2019 at 15:01

      Mäletan seda tunnet :D Aga sünnitustoas 9cm avatusega mõtlesin, et krt ma oleks võinud lebolt veel rase olla :D

  • Reply L 23. veebruar 2019 at 14:52

    Ohh, Mallu! Tundsin ennast ära, sest mul on ka kopp ees! Ja mul on vaid üks imearmas ja imetore 3,5-aastane tütar.
    Kui alguses muigasin kaasa siis postituse lõpus tuli lausa heldimusest pisar silmanurka. Nii eluline ja tõetruu postitus, sa oled väga tubli ema ja sul on I-ME-LI-NE perekond, olete niiii vahvad!

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2019 at 15:00

      No ma usun, et me suht tavaline perekond, nagu ikka noh. Vahepeal naerdakse ja siis nutetakse :D

  • Reply Nele 23. veebruar 2019 at 14:51

    Ohh nii tuttav tunne😒. Täiega on vahel kopp ees. Eriti kui mees lähetusel ja ei saa tema abile loota. Samas on õige see, et ei vahetaks seda mitte millegi vastu ja ei teeks neid asju mitte kellegi teise jaoks. Armastan oma lapsi tohutult ja samas on nad ka ainsad kes suudavad mu hulluks ajada 😁 Ma ei kujuta ette kuidas üksikvanemad hakkama saavad. Suur kummardus üksikvanematele!👏

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2019 at 15:00

      Sama siin!!