Eile nägin ühe mega armsa vastsündinud beebi pilti ja ütlesin Kardole, et tal ikka veab, et ta vasektoomia tegi, muidu ma hakkaks jälle beebit lunima raudselt ? Öelge mulle palun, kas see on mingi üldine naiste hormoonide või mai tea millega seotud, aga üks osa minust tahaks vist iga 2a tagant uut beebit, sest nad on nii armsad ja pisikesed ja nunnukesed. Istuvad seal tissi otsas ja joovad piima ja saab neile neid nukuriideid selga panna ja…
Issand, mõelge kui mul oleks selline mees, kes ka mega palju lapsi tahaks, siis ma kütakski neid aina teha.
Sest ma alati kipun selle fakti ära unustama, et laste saamine jätkub väga pikalt peale seda “awww, beebike” faasi. Et seal on veritsevad nibud ja öised imetamised ja kuskile minna ei saa, sest sada titte ja lõpuks null sõpra ja, noh, teate küll. See tavaline!
Ok,ok. Ma ei ole midagi nii negatiivselt meelestatud laste suhtes, aga no üldiselt saate aru ju küll. Et kui sa otsustad saada uue lapse (või minu puhul, kui sa ei otsusta, aga ikka saad), siis elu muutub üsna palju. Minul vb isiklikult mitte nii oluliselt, sest ma olen sada aastat kodus olnud ja siin töötanud, aga minu jaoks on NII oluline see minu aeg ja ära käimised jne, et ma ei saa ise ka aru, kuidas ma nii jutti neid lapsi saanud olen üldse.
Praegu on juba ideaalne. Marta on pooleteise aastane. Magab ammu ööd läbi (kusjuures sellest ajast, kui enam piima ei saanud, siis hakkas magama), sööb kõike, räägib natuke juttu, käib vahepeal ööseks vanaema juures ja no laseb mul elada ja olla ja käia. Mõtle, kui ma nüüd selle kõik ära rikuks ja oleks JÄLLE rase ja JÄLLE passiks kodus ja JÄLLE teeks kõike seda, mida ma kolme lapsega juba teinud olen. See tunduks nii absurdne, sest lapsed on mega nunnud ja #love ja värki, aga mu aju ütleb, et kolm last on enam kui küll ja mul on juba praegu käed-jalad nii tööd täis, et rohkem lapsi oleks juba vägagi liig. (Igaks petteks mainin, et mulle, mitte et ma üldiselt arvaks, et teistel olla ei võiks). Kolmega ma saan hakkama, tõusude ja mõõnadega, neljandaga saaks närvivapustuse ja kirjutaks ennast kohe hullarisse.
Ja kui mitte mina, siis Kardo kohe kindlasti ?
Ma tegelt tahtsin lihtsalt küsida, et kas teil on ka nii, et tahaks kogu aeg uut beebit, või on asi konkreetselt minu haiges ajus? Sarisigija värk. Et üks osa on nagu fkyeah, beebiaeg on läbiiii, ma olen jälle inimeneee! Ja teine osa on nagu… i need a new one asap!
Igatahes. Ärge muretsege, mul seda titte kuskilt võtta poleks, isegi kui tahaks 😀
107 kommentaari
Ma olen 26, mul on 3 tüdrukut alla 10ne aasta. Ma olen kõigile öelnud et that’s it. No more. Ja kõik muidugi oi et sa oled nii noor, küll tahad veel.. Millest te aru ei saa, it’s called vagina not a clown car. Ja ma olin nii kindel et enam beebi isu ka ei tule aga damn, mingi kuu tagasi hakkas jälle peale et tahaks beebit noh. Ma mõtlesin et mu hormoonid on vapsje lolliks läinud. Nagu come on, kui ma ühe veel saaksin siis ma võiks kuskile alla kirjutada et ma ei olegi enam mitte midagi muud kui ema. Õnneks sain uue töö, nüüd saab mõnda aega keskenduda sellele, ehk läheb isu ära ?
Olen alla 30-ne ja ei saa laste saamisest üldse aru – täpsemalt kuidas see sünnitus üle elatakse… ?
Mul 2 last olemas, poiss ja tüdruk, mehega kokku lepitud, et rohkem ei tule! Väiksem saab kohe-kohe 3 ja mul nii pool aastat juba tite mõtted peas, aga reaalselt tean, et meil see 2 last just täpselt ideaalne!
Ma olen varastes 20ndates ja paljud mu endised klassiõed on juba lapsevanemad ning mul on raskusi selle endale pähe mahutamisega. Ma ei ole kunagi olnud sellise rämeda emainstinktiga, et aa tahaks rämedalt lapsi. Ehk viie aasta pärast ehk saame mehega ühe. Siis kui mul kõrgharidus ja hea töö. Aga mis on mul lapsesaamise isu tunduvalt vähendanud on see, et mu mehel on väike vend, kes tahab ainult emaga olla, iseseisvust siin eriti pole. Mina tema vanuses toimetasin omaette ja olin iseseisev väike tüdruk. Eks mu suurim hirm ongi see, et minust saab lihtsalt “emme”, ja mina kui iseseisev indiviid ei ole enam oluline. Ma ei oska seletada. Ma ei taha kaotada oma vabadust ja oma identiteeti, mu elu ja heaolu on mulle sama tähtis kui mu tulevase lapse oma.
Paljud emad lasevad end käest ja pühenduvad ainult lastele, aga ma ei taha. Mul on oma elu ka elada. Seda ma arvestan, kui ma last tegema hakkan.
See on puhtalt su enda teha ju, kuidas sa oma elu kavandad.
Mina pühendasin esimese aasta küll sajaprotsendiliselt beebidele, teadlikult ja plaanitult, ja selleks ajaks jätsingi oma “mina” tagaplaanile. Teisiti eriti ei kujutaks ette.
Aga nüüd, olles kaheksa aastat ema olnud, ei tunne küll, et laste sünniga midagi muutunud oleks või ise kuidagi kaotsi oleks läinud. Ainus asi, mis on muutunud, on see, et ma oskan oma tegevusi ja elu üldiselt paremini planeerida kui varem.
Mul 4 kuune beebi. Eelmine nädal sai sõbranna beebi. Ma tahtsin ka kohe. Just vastsündinut 😀 aga tegelt ei taha enam ühtegi, niigi oli 2 max ja 3 olemas:D
Kui mu 6 aastane poiss oli alles 2 kuune, siis tuli küll jube titeisu peale jälle,aga mõistus sai aru ,et pole tarvis ?
See on minu arust üsna tavaline, et naised on tittedest sõltuvuses ja süda võtab mõistuse üle kui beebit nähakse. Pigem tunnen mina end imelikuna, et beebipildid jätavad mind enamasti täiesti külmaks või isegi tuletavad meelde, et mulle ikka tited väga ei meeldi ja jumal tänatud, et ma neid rohkem saama ei pea ?
ei see ka norm ju 😀
See beebi tuleb suureks kasvatada, alustuseks natuke lasteaiapidusid ja tegemisi, mis on morsipidu, kui mõelda, millist tuge ja abi nad koolis vajavad, seejärel teismeiga (oo õudu), aina kasvavad soovid, kallid huviringid jne. Seejärel ülikool, kui läheb nii nagu minul, siis 9000- naelase aastase õppemaksuga Inglise tippkool ja nii 4 aastat järjest, pluss veel elamiskulud seal ca 6000 naela õppeaastas. Kaks last mul välja kolinud ja koolitatud ja teenivad täna õnneks juba minust rohkem, pesamuna lõpetab põhikooli ja on nüüd viimastel aastatel õnneks iseseisvamaks saanud. Ehk 7 aasta pärast on temagi oma elu peal. Esimene laps sündis mul 27 a tagasi. Seega Sul on väga pikk tee ees, ma mõtleks pigem sellele, mitte ei pikendaks protsessi veelgi 😀
no mul polegi võimalik pikendada enivei, see oli niisama mõte 😀
Kuna me mehega ei ole veel last saanud kuigi väga tahaks aga nu kuidagi ei õnnestu(arstidest juba kopp ees) Siis ma mõtlen et kui ma ykskord lapse saan peale neid pikki aastaid siis ma teen vist 10tk kohe järjest, sest lapse igatsus on nii suur?
Mul on tutikas beebi, kes järjekordselt ei võta lutti ja ma olen koguaeg tissipidi suus, lisaks käib kahe poolene ka ikka patsutamas ja kätt põue ajamas ?♀️ Nii kardan, et tulevad sama hullud 2 aastat nagu eelmisega. Ja kokku on neli niiet nüüd läheb see ahi küll lukku. Aitab naljast!!
Ma eu tea kas on asi selles et mul on pojad (11, 8 ja 6 )aga ma mitte mingil juhul ei taha rohkem lapsi. Ma vist nariks ise omal kori labi. Voib olla tydrukyd on lihtsalt nii kullakesed ja imearmsad et tahaks rohkem ja palju aga, mulle isiklikult, no thanks. Tanaval beebisid vankris naen siis on lihtsalt vaga monus tunne…. mooda kondida!
Mul kolm last, noorim 7 aastane ja enda vabaduse mekk juba nii suus, et beebile mõtlemine tekitab juba hirmujudinaid.
No way..NOUP…ma ei viitsiks titetakkes enam olla 😀
Jaaaaa???mul täpselt sama… Ebdma mul 2 poega
Mina saan augustis teise lapse, esimene sai 5a just. Ei ole kindel kuidas see elu välja hakkab nägema, seega mina ilmselt sealpool, kes ei soovi väikse vahega lapsi ? ehk et babyfeverit pole
ah, kahega on lebo! 😀
Ei ole vist koht, kuhu sobiks kirjutada, kui jutt ei ole beebidest, kas te kujutate ette, kuidas need “beepsud” läbi ülikoolide aidata, uskuge, seal on abi vaja, minul 3 poega, üks doktorantuurist läbi, teine poole peal ja kolmas õpib arstiks. Meie abikaasaga keskharidusega , ei ole rikkad. Aga lapsed tahavad õppida….hea, et mul ei olnud lõputuid uue tita soove, viimane jääks küll 4 klassilise haridusega:)
vastus küsimusele – ei ole norm saada lõputult uusi beebisid, mõtle tulevikule.
Mis osas su lapsed kõrghariduse omandamisel abi vajavad täpsemalt? Minu lapsed veel ülikoolis ei ole, aga oma vendadega oleme oma haridused omandanud vanemate abita.
Me ei ela USAs, kus kõrgharidus on tasuline, nii et mis see rikkus siin asjasse puutub? Põhiharidus on kohustuslik ja tasuta, keskharidus on tasuta, kõrgharidus on tasuta, kui pea lõikab (ja arstiks või doktorantuuri ei saa, kui pea ei lõika). Nii et milles teema? Ei ela Eestis?
Oh jah, mul lapsed juba pubekad ja viimasel ajal on niiiii meeletu beebi igatsus. Viimane aeg veel teha, kuigi mu mees ei taha sellest küll mitte midagi kahjuks kuulda.
Mul ka pubekad juba, poiss 17 ja plika 14 ning paar aastat tagasi tuli selline pesamuna isu peale ja…. nüüd ta mul siis ongi olemas, nunnukas 1, 2 aastane juba. Olen väga õnnelik, et sellise sammu uuesti ette võtsin. Mõned küll arvasid, et olen hulluks läinud, et nüüd veel beepsu muretsesin. Aga see on minu elu, mis mind üliõnnelikuks jälle tegi.
Mina olen siis kindlapeale üks sarisigitajatest (viis last) ☺☺ kui keegi kunagi oleks mulle öelnud, et nii palju lapsi saan siis oleksin nad seenele saatnud aga nüüd ei kujuta teistmoodi ettegi. Muidugi mul vanemad lapsed juba suured (16, 14 ja 11) + siis kohe 4seks saav tüdrukutirts ja 4 kuune beebi. Iga korraga tundub mulle see lapsetegu aina paremini välja tulevat st lähevad iga korraga nunnumaks v vb lähen mina lollimaks? ei tea??? Aga nüüd küll rohkem ei taha kohe kindlasti… lasen selle poe kinni panna sest mine sa tea mis muidu!!! ??
Olen 28. Lapse saamisest hakkasin juba mõtlema siis, kui olin 25, kuid juba siis oli see mõte sünnitusest minu peas nii “valus”, et pigem lükkasin edasi. Nüüd viimased 1-1,5a oleme kaaslasega teemat arutanud ning alati on olnud tulem see, et tema tahaks siis, kui 30 olla (ehk siis ~2a pärast), mina aga tahaks varem. Nüüd tuli koroona otsa ka nii, et nüüd tõdesime mõlemad, et miks ka mitte. Loodan, et see II triipu tuleb ikka suve lõpuks ära ning varsti ongi esimene beebi olemas. Pole II triipugi veel olla, aga paar riideasja on juba kokku ära ostetud. Kui päris aus olla, siis sai juba esimene asi eelmine aasta ära ostetud ja salaja kodus ära peidetud. Täitsa hull? Mida aeg edasi, seda enam minus see ürgne instink, saada järglane, suureneb.
Hoian sulle pöialt siis, anna teada, kui õnnestus :))
Oli 20kui esimene laps sündis. Oli kohutava iseloomuga beebi. Paljud ütlesid, et pole nii palju röökivat last näinud. Olin kindel, et kõik ei mul rohkem lapsi saa olema. Aastad läksid. naabrinaine jäi rasedaks. Käisin külas ütlesin mehele nii nüüd küll on jama käes tahan rase olla ja beebit. Vähem kui kuuga oli asi hakkama pandud. Sündis üks päev vähem kui 10 aastat peale esimest. (Jõulubeebid mul). Praegu pisem 1.4 ja olen end tabanud tihti mõttelt tahan veel.. pisid on nii armsad, õnneks korterisse rohkem lapsi ei mahu???
Mul kodus kaks poissi 1a8k vahega. No ma olen nagu praegu juba hullumas, kuid samas hing tahaks beebit. Õnneks sai mu parim sõbranna veebruaris beebi plika keda nunnutada saame ja täna just karantiini lõppemise puhul tulid külla ja nägin teada üle kahe kuu. Poisid olid sillas käisid muudkui näppimas ja vaatamas igast küljest ? Kuid noh praegu on big no kolmas laps. Olen mõelnud ehk siis kui suurem hakkab kooli minema nii 3aasta pärast kui peaks see elukorraldus okei olema. Praegu see kriis ikka meie kodus laastav olnud lisaks muudele jamadele ? Aga nii kui kuskil beebi siis läheb samamoodi kohe süda hellaks ???
Mul küll ainult üks laps ja olen päris pikalt sellel lainel, et rohkem lapsi ei taha, vähemalt mitte enne kui esimene laps kooliealine, aga kui ma vaatan oma pisikest ja mõtlen kui palju ta on aastaga kasvanud, siis mõtlen küll et beebid nii nunnud ja tahan veel ja veel, kui vaid keegi neid ise öösel tissitaks ja ära sünnitaks ?
Sellesmõttes, lapsi mul endal ei ole veel, vahel hoian teiste lapsi, ja loen sinu blogi (ja lastekasvatamise kirjandust), sest nn “baby fever” on nii suur olnud alates kui ma sain 15, nüüd saan 20, ja ajaga läheb ainult hullemaks. Aga õnneks on see ratsionaalne pool minus ka, kes saab aru, et enne võiks hea haridus ja töö olla, kui neid lapsi vorpima hakata. Seega nii kauaks olen saikar, kes öösel beebiriideid netist vaatab nt…
Tahaks juba mõnda aega teist beebit, närvi ajab, et mu keha neid siis teha ei taha kui mina tahan 😀 aga see sünnitus seda ma küll ei taha 😀 võiksin ilmselt kaks aastat rase olla kui saaks valutult ilma lõhki rebenemata sünnitada 😀
Ma ootan oma esimest. TA juuli keskel. Ja juba unistan teisest beebist. Esimene pole veel ära sündinudki ?
Aga mees ei taha, näeb kui õudne on see rasedus minu jaoks ja ta ei ole enam nõus. Loodan et lihtsalt jään kiirelt uuesti rasedaks, saaksin teise beebi ka ja ss hing rahul ?
Mina tahaks nelja last. Paraku praeguses elukohas on 3 maksimum, seega ühel on veel ruumi tulla millalgi. Kui kunagi suurem elamine peaks olema, siis võtaks neljanda ka. 😀 Ja ma pigem selle beebiea jätaks just vahele ja hüppaks sinna, kui laps u 1,5 aastane.
Mul 3 poissi kodus kasvamas, kõige vanem läheb sügisel kooli, ehk siis täislasteaed. Ma olen täiega seda meelt, et ei rohkem mitte ja no nii titeisu on peal ja me mehega kumbki pole veel juhtmete kallale läinud. Täna kui naabrilaps meie juures mängis, mees kohe küsis, kuidas on elu 4 lapsega. Täiega saaks hakkama. Aga praegune kodu jääb jah väikseks kui tuleks neljas, ja no siis peaks ostma juba bussi..autost vähe..oeh…nii, et loodan armsatele sõbrannadele kes kohe kohe poolduvad..ehk nende tited on piisav..
Meil in vennaga suur vanusevahe ning kui ta sündis siis olin ise nii vana, et võiks juba lapsi teha. Ta oli beebina no nii nunnu, et sure maha. Isegi kahe-kolmesena vaatad teda ja mõtled, et kuidas keegi talle üldse kunagi “ei” ütleb… Aga sorry not sorry, ta oli suht õudne laps. Vist põhjusega nii õõõuuudselt nunnu, et ema teda nahka ei paneks ?, sest ema ei saanud tema juurest mitte kuskile, ta nõudis KOGU tähelepanu ja üldse hästi hästi keerulise iseloomuga laps. Nüüd käib ta juba koolis ja iga päev ma heldin, et ta on nii mõistlik ning tubli ja oskab juba end talitseda. Ma armastan teda tohutult ja läheks tema pärast maailma lõppu välja, aga sees on väike hirm (no tegelikult ikka päris suur) et mis siis kui minu lapsed ka nii nõudlikud ja keerulised tulevad. Ausalt, siis ma pigem ei saaks lapsi. Vahva väljavaade, eks? Saad lapse, aga ta on hingesöödik.
Minul on üks ideaalne beebi. Ja rohkem ei taha.
Beebi võib olla aga see rasedus, sünnitamine…. Tänan ei.
Haha jaa wtf aju tõesti 😀 Mul 2-aastane tütar ja 5-kuune poeg ja vahepeal nagu mõtlen, et tahaks beebit, kuigi mul ju on täiesti beebiealine olemas 😀 Ja vahepeal mõtlen, et friiking kill me, nad ajavad hulluks! Ja samas ikkagi tahaks veel ühte beebit ja kõige veidram on veel see, et ma mõtlen, et tahaks veel sünnitada 😀 😀 Puhta lollakas ikka, kas teisi sama lollakaid veel leidub, kes veel sünnitada tahaks? 😀 Ja kasutan küll rasestumisvastast vahendit, aga samas vahepeal veits nagu loodan, et äkki veab alt… Ise ka imestan, et kuidas nii lolle mõtteid võib mõelda 😀
Ma samasugune. Kodus kolmeaastane ja kuuekuune. Juba mõtlen kurbusega, et beebi nii suur ja need kõige nunnumad beebikuud jäid sellesse rõvedasse karantiini. Laps nagu üleöö suureks kasvanud, paar kuud lihtsalt vahelt ära jäänud. 🙁
Aga ma igatsen ka jälle rasedust ja eriti sünnitust. Kuigi mõistus mäletab, et rasedus oli lõpus ikka niii kurnav ja keset sünnitust mõtlesin, et appi kuidas ma JÄLLE end sellesse olukorda olen pannud, siis need tunded, mis raseduse ja sünnitusega kaasnevad, vot need on need, mida igatsen ja veel ja veel kogeda tahaks. See vastsündinu rinnale panek…. omg miski ei ole parem. 🙂 Aga ilmselt lõpetan mina kahe lapsega, kolm on minu jaoks juba suurpere ja see ei ole (hetkel) meie pere jaoks. 🙂
Mul 6-kuune. Esimene laps 16 keiser, teine suht raske sünnitus, lõpus oxytocini, kolmas suht kerge, no valud jaa jube aga lihtsam kui teine. Ma beebi gaaside ajal mõtlesin, et ei taha enam aga nüüd juba chill ja tahaks neljandat. Hakkan uuesti proovima august- sept 2021 kui elu samamoodi nagu praegu. Keha nagunii veel ei saa. Oma aeg on see mida vahepeal nii hullult tahan ja eeetõttu käin veidi tööl beebi kõrvalt. Reedeti teen savi mõned tunnid, niidan muru või mis iganes, et korra muude asjadega tegeleda.
Hmm, ma olen 31 ja pole mingit isu lapsi saada. Harjunud mugava ja kohustustevaba eluga.
Aga noh, eks see vanaduses maksab kätte, kui kedagi mu eest hoolitsemas pole.
Ei tea, millest sa räägid 😀 Mul poiss 4,5 ja igasugune beebindus tekitab siiani judinaid. Teiste omi vaatan pigem kaastundega 😀 😀
Nii ta on. Ma ei tahtnud üldse lapsi, aga kui kell päriselt tiksuma hakkas, siis mõtlesin, et üks võiks ikka olla. Kuna ma avastasin, et isegi kui ma väga laste inimene ei ole, siis OMA laste inimene ikka väga olen, nii et nüüd on teine beebi ka. Ta on alles nelja kuune ja juba ma halan, et mu viimane beebi. Kui mõistuse asemel laseksin hormoonidel möllata, siis saaksin kolmanda ka. Mina, kes ma ei pidanud ühtegi saama. Looduse jõud, mis muud.
Üllatus-üllatus… Täpselt minu mõtted!!!
Mul on neid ka kolm. Olen nüüd oma väikseima, 4sega, nii harjunud. On juba korralik inimene, kuid mida mina teen… Mõtlen JÄLLE, et nii nunnu oleks ikka üks väike beebi mu kõhus, süles, peas või seljas 😀
Ma kahtlustan, et see on mingi müsteerium, aga ma pole seda lahti hammustanud. Kõige hullem on see, et mu mees läheks ükskõik mis beebijutuga veel kaasa ka. Seega oleks see liiga lihtne. Ainus, mis mind veel tagasi hoiab on töö, mille sain aasta tagasi (et tahaks veel paar aastat enne dekreeti jäämist tööd teha) ja see hirm, et kolmas laps sündis keisriga, mis tekitas minus errori.
Nii huvitav on ikka selliseid mõtteid lugeda, sest kui maailmas on üks tunne, mida mul ei ole kunagi olnud, siis on see “tahaks beebit”-tunne! Kindlasti lapsi ei vihka, sest tean, et õnnelik lapsepõlv (kus lapsel lastakse rõõmsalt laps olla) tagab õnneliku täiskasvanu ja ühiskonnaliikme, kuid seda tunnet, et tahaks endale ka, ei ole ega vist ka tule. Mida vanemaks saada, seda rohkem see isegi veidi häirib: seltsiline vanemas eas oleks ju tore ja kasulik, kuid lihtsalt null emotsiooni tekib väikelast vaadates, ei soovi üldse seda sfääri enda ellu ja maailmasse. Loomabeebid on küll armsad, kutsusid-kiisusid nunnutaksin päevad läbi, oma koerte pärast olen iga päev õnnejunnis. Ja vot kaaslasega tahan ka kahekesi olla, kõik musid-kallid-paitused sealt saada on täiesti imeline tunne; õnneks on tal laste osas samad mõtted, nii et saame siis teineteisega kaelakuti elada. 😀
Aga kui kellelgi on mõtteid, kuidas endas mingit lapsesoovi tekitada, siis andke märku, mingi osa minust ikkagi tahaks aastal 2050 oma 25-aastase tütrega spaas kokteili libistada ja juttu ajada, lihtsalt kogu see eelnev periood ei tekita mingisugustki isu ega soovi. 🙂
No kõik ei PEA ju lapsi saama, kui ei taha, see ka fine. Mina nt enne laste saamist absull ei kujutanud ette, et see oleks midagi ligilähedastki sellele, mida ma tahaks 😀
Enne esimest last tundus see beebiteema ja pereloomissoov sleline mõistusega tehtud otsus, et ok, vanus juba nii ja aeg oleks laps(i) saada jms. Ei olnud bioloogiline tung. Aga peale seda ühte see muutus küll bioloogiliseks. It.s a trap! haha
Mul 6, viimane 1, 5 a ja oi kuidas tahaks beebit, aga rase pole just tore olla. Närvid juba ammu kisendavad appi sest oma aega pole üldse ja mehega välja saime koos vist pea 7 aastat tagasi. Koos lastegagi kuhugile minek on raske, aga muidu on see elu kuue lapsega täitsa lahe. Nalja saab alati, igav ei hakka ja no nii äge on vaadata kuidas nad koguaeg midagi uut avastavad?
Kusjuures ma mingi imelik aga beebit ei taha. Ma võin teiste omasid vaadata ja õhata, et kui tore ja nunnu jne. Ise samalajal rõõmust kriiskamas, et endal see kõik läbi on. Mulle meeldib kui laps juba ise auudab öelda kui tal midagi viga jne. Mitte et nuputa ise mis nutt nüüd on.
Mul kaks last ka ja sellest täiesti piisab. Ma tunnen, et neile kahele ma ehk suudan ka mingi kapitali varuda näiteks korteri kummagile vms. Et minu piir on täiesti täis. ?
mul selles suhtes sama, et mõtle nelja lapsega reisida, nagu ma ple miljonär 😀
Ei, mul üks laps ja kes saab kohe 3aastaseks ja ma täiega naudin temaga koos olemist ja et ma saan talle palju tähelepanu anda ja hetkel tunnen , et ühest mulle piisab ühest küll ?
Mina tean väga hästi, millest sa räägid. Peale esimest last teadsin, et tahan kunagi teist veel. Esimene aastane oli, tuli nii suur beebisoov peale, et mees üritas küll igati mind ümber veenda, aga feilis. Niiet saime kaheaastase vahega teise lapse. Peale teist olin juba suht veendunud, et see on minu jaoks kõik. Teine oli peaaegu aastane, kui likvideerisin beebiasju. Kui siis järsku, plaks, tabasin ma end meest veenmas, et uut beebit vaja. Haha. See jutuajamine läks juba plaju lihtsamini kui paar aastat varem. Kolmas beebi nüüd meil rõõmsalt sirgumas 🙂 Esimestel kuudel mõtlesin, et appi… kõik on nii imeline, tahan veel ju neid. Aga tegelikult on igapäev näidanud, et elu nendega läheb järjest keerulisemaks ning et väga raske on nendega rea peal püsida, nende nõudmisi ja vajadusi pidevalt täida, nende ja enda tassi täis hoida jne. Nii et mida päev edasi, seda rohkem ma veendun, et aitab. Enam ei jaksa seda beebindust ohjata, samal ajal suuremate ja asjalikema lastega tegelda ja tagada kõigile sisukas elu, mitte tite taga passimise.
Kas nüüd siis ongi päris kõik? Ei tea. Mind paneb kahtlema see, et nüüd on mees ise see, kes neljanda lapse mõttega flirdib 😀 Krt. Mul hormoonid kohe muidugi reageerivad sellistele asjadele ja alateadvus saadab ilmselt juba kuskile universumisse uut tellimust. Ma ei tea………. Ma ei tea. Jätaks ehk veidi hingamisruumi veel. Et kui üldse enam, siis pikema vahega. Praegu tunnen end lihtsalt nii teenindajana ja olen justkui iseenda kaotanud. Eks lastest on muidugi väga-väga palju rõõmu ka, kuid on ka perioode, kus negatiivsem pool domineerib ja siis käivad igasugused sitad mõtted peast läbi.
Ehk et jah. Noorim veel 10-kuune ja praegu VEEL ei ole seda looduse kutset (loe: hormoonide möllu), et vaja jälle paljuneda. Ma veel ei hõiska ka, sest suvi veel ees ja no siiani ongi mul just siis tekkinud see soov, kui lapsed veidi üle aastased on. Aga isegi kui see soov tuleb, siis õnneks on nüüd rohkem põhjusi, miks pere enam suureneda ei saaks. Et ruumi jääb väheks ja minu vaimsest tervisest ei jää siis ilmselt midagi järele jms…. haha. No elame-näeme. Igatahes see hormonaalne hoog tuleb, selles olen peaaeg uenam kui kindel. Nii et normaalne asi, ma arvan.
Ausalt öeldes on beebid küll ilmatuma armsad ja nunnud, kuid see aeg on omamoodi ka vägaväga tüütu. Ma praeguse beebiga leian end aina enam soovimast, et millal ta ometi juba suurem on, millal see mähkmemajnadus juba läbi on, millal ma enam kühvlitäite viisi köögipõrandalt söögijäätmeid ei pea koristama, millal ma vabanen neist arututest titeriidekuhjadest, vankritest, titemänguasjadest jne. See on see osa, millest mul on täielik koblakas ees. Lihtsalt enamast iignoorin neid asju ja sulan, kui beebi (või ka suremad lapsed) heas tujus on, igast nunnusid asju teevad, ütlevad ja on sõna otseses mõttes elu õied..
Mul kaks poissi ja noo tahaks tütart, oleks võinud juba teise lapsena piiga sündida, aga ju siis vihjeks, et ika kolm peab saama 😀
Samas nagu ei taha ka…Hakkan paratamatult mõtlema, et kuidas me elamises mahume ja siis suuremat autot vaja ja ma hetkel niigi ülekaaluline…
Oeh, raske elu 😀
Mul on kaks last ja need on kaksikud , veidi nooremad kui Marta ja ei iiiiiial enam….ma usun, et mulle ei tule kunagi enam beebiisu ?
Nad ütlevad, et kui peale kaksikuid saada üks laps, siis see kasvab nagu muuseas ise. Endal mul värsked kaksikud ja nii õudne rasedus oli, et ei taha enam kunagi rase olla.
Noh… eelmise raseduse ajal ma juba unistasin uuest beebist ? Sain siis selle oma beebi kätte. Alguses tahtsin kohe veel, siis läks üle, aga nüüd olen jälle rase 😀 Ja mõtlen ülepäeva, et issand, kaks pisikest, jubedus, ja oeh, peaks tegelt 3 väikest järjest ära tegema ? Aga beebid mulle sobivad ka, 1+ on ÕUDUS! Ma arvan, et kui kooli lähevad kõik kaks või kolm, siis on äge ?
Mul täpselt vastupidi. Üks aastane laps ja laseks end ära steriliseerida kui saaks. Ei taha beebisid nähagi. Ilmselt ma ise ei sobi emaks ja võib-olla laps ka vähe keerulisema iseloomuga. Rase olla ja sünnitada võiks vabalt veel aga mulle tundub et lapsed ainult siis toredad kui juba asjalikumaks saanud. Aastasega juba elu vähe parem. Uuesti beebiiga üle ei tahaks elada.
Ei usu, et sa emaks ei sobi, lihtsalt ma tean jah, et mõned beebid ongi keerulisema iseloomuga ja kui mul oleks mõni selline, siis ilmselt ei räägiks ma ka sellist juttu 😀
Me vist peaks sinuga rääkima! Mul on ka aastane ja sarnased tunded….
Mul on 3 aastane ja pooleteise aastased kaksikud. Ja ma tahan ka veel ?. Nüüd kui nad kõnnivad ja omi asju ajavad on ju vaba aega natuke rohkem. Why not eks? Kuigi kui kaksikud olid 5 kuused oli mul väike paanika et äkki oli kondoom katki kuna tunne oli selline et rase. Emotsioonid, südapaha, väsimus(nad hakkasid 5 kuuselt öö otsa magama) et ise ma ei saanud kuidagi magamatta olla, et våsimus oleks. Ka siis oli paanika jaanika et krt kui rase pole lasen oma juhad läbi lõigata. Sest hirm oli suur ja too hetk lapsi ei tahtnud rohkem. Aga mees arvas et äkki ikka kunagi tahame veel ja asi jäi katki. Nüüd tahaks hullult aga mees ei taha. Eks see on mõistlik ka muidugi siis peaks jälle uue auto ostma, mis ei ole üldse odav. Ja jälle kõik otsast peale ja seda juba 3 mütaka kõrvalt. Aga no beebid on ju nii armsad. Mehe suurim hirm on et tulevad uuesti kaksikud või lausa kolmikud? tema ei julge rohkem ? üritan oma môistusega koostööd teha. Et aitab küll. Tantsid kolme, said kolm. Aga miski ikka koputab muutkui mõistuse uksele et kamooon võiks ju ikka veel!
Minul on kaks last, üks on 4 ja teine sai veebruaris 1. Pidevalt mõtlen ,et tahaks äkki kolmandat ja kui rasedaid näen, siis mõtlen, et tahaks jälle rase olla. aga siis tuleb reaalsus korraks,et korter jääb kitsaks ja magamata ööd ja sünnitus jne. Kuigi magamata ööd praegu ka sest ühesel tuleb praegu kuus hammast korraga. Aga beebid ikka mega nunnud. ?❤❤❤
Kadedusega ütlen, et kui mul oleks ka selline tugivõrgustik+ kodune mees, siis vb mõtleks kolmanda peale. Nelja aasta peale olen vanemat last saanud viia oma ema juurde loetud korrad. Vb max 10? Mitte, et ei huvitaks lapse vanaemat, aga nad isaga veel tööinimesed…noorem laps on 1.5a ja unistan, et saaks lapse ööks eemale. Sest jutti ta ei maga. Ja 4 aastat magamatust võtab oma.
Ma iga ōhtu mõtlen just, et tänu taevale, et ma rase ei ole 😀
Mallllllu, palun vasta minu kirjadele meilboksis 🙁 Kerge saikari tunne on juba peal, et sind nii tüütan, aga palun palun palun 🙂
kirjutasin sulle
Vastasin, ehk said kätte ka ??
Jah, asi on sinus ?
Just kidding, oli kunagi aeg, kui ka mulle väikesed lapsed (0-5) meeldisid. Kuni. Mu isa ja tädi lapsed varateismelise staadiumisse jõudma hakkasid (nad on minust 10-15a nooremad) ja nüüd suhtun laste saamisesse äärmise ettevaatlikkusega. Täiesti kohutav, mis probleemid igati okeis perekonnas saabuda võivad ja see nunnu beebiiga ei kaalu neid minu jaoks veel üles. Mida suuremaks need konkreetsed lapsed kasvavad, seda vähem ahvatlevaks emadus minu jaoks muutub. Ilmselgelt annan endast parima, et oma tulevaste lastega paremini läheks, aga ega ennustada ei oska meist keegi ja praegu veel ma pigem kardan kui kahetsen ?
Ja noh see aspekt ka, et päris õhust ja armastusest lapsi üles ei kasvata ning oma kinnisvara on kindel nõue enne laste saamist, kuid Tallinnas/Harjumaal on KV sigakallis.
mis nad teevad siis, et nii hull on? 😀
Ma igaks kümneks juhuks detailselt välja ei too, aga näiteks see, kuidas vanematega suheldakse. Ma poleks elus tulnud selle peale, et suhelda oma vanematega (või ükskõik kellega) nii, nagu nemad. Karjumine, näägutamine, vingumine jne. Teine asi on kool, nad konkreetselt ei viitsi oma asju ära teha. Ma olin ka teismelisena laisk ja mitteviieline, aga suutsin oma asjad ikkagi ise joone peal hoida. Ja enne, kui sa arvad, et neilt üle mõistuse häid tulemusi oodatakse, siis just saying, et nende vanemad ei ootagi, et neil head hinded oleks, vaid et ained läbitud saaks. Asi ei ole selles, et nad lollid oleks ja poleks võimelised neid ära tegema, probleem on igasuguse kohusetunde ja tahtmise puudumises.
Need ajad, mil pisiasjadest nagu liigne arvutiaeg, magamine, söögmine ja kodustest toimetustest osa võtmine veel välja tehti, on neil ammu-ammu möödas ? Neil on kodus noored terroristid ?
Oma viga ju vanematel, kui ennast terroriseerida lasevad. See arusaamine, et võin teha, mida tahan, ei ole kaasa sündinud, vaid ikka keskkonnas omandatud. Aga noh, ma ise tugev teoreetik. 🙂
ma tahaks sellist võluvõimet, et saaks oma viimase lapse kasvõi päevaks nii väikeseks saada kui ta sündides oli…. hoida terve päev ja nunnutada, sest ta oli teistest palju väiksem ja see läheb nii ruttu meelest kui pisipisid nad alguses ikka on…
uut beebit aga siiski ei taha. vahel väga harva mõtlen, et oii nii nunnu oleks, aga siis mõtlen edasise peale ja siis tuleb BIG NO. mees tahaks küll, sestap diivanil vist magabki tihtilugu, – karistuseks või nii 😀
Üks aastane laps on…tahaks teist aga mees ei taha ? (parem oleks, et järgmised on kaksikud, siis saaksin oma kolme lapse unistuse täidetud ?). Anna hoopis nõu kuidas mees nõusse saada!
No arvestades, et ta otseselt luninud pole ühtegi last, siis ma ei oska öelda 😀
?♀️ Mul käivad ka vahel tuurid. Tuleb nagu isu kohe peale. Mees ei taha muidugi midagi sellest kuulda. No ja vist mõistlik ka, niigi on kolmega sitaks tegemist. Eriti viimasega, see on nagu täielik pätt. Kõrvale vaatad, on midagi juba korraldatud ?
#agatahaksikkabeebit#
Minu esimene laps saab peagi neljaseks ja kui aus olla, siis selle aja jooksul ei meenu küll, et oleks uut last tahtnud. Nüüd siis mõtleme teise peale. Mina tahaks poisi kõrvale tüdrukut, aga hirmuga mõtlen, et mis siis saab, kui teine laps ka poiss – siis peab ju kolmanda veel saama (ja mis siis, kui kolmas on ka poiss) :S
Ilmselt oled sa ainuke! ? Enda seisukohast rääkides- beebidest on täiesti suva! Absull 0 huvi nende vastu. Enne enda lapse saamist hoidsin vist beebit viimati 15 aastat tagasi süles. Pigem nagu jah, et “neetud lapsed” ?. Aga vb olen mina hoopis ainuke selline ?♀️. Oma lapse suhtes tglt tahaksin, et tal oleks tulevikus õde või vend, aga ei taha olla rase ja ei viitsi mingi beebiga üldse jännata ja mees ka ei viitsi beebi perioodi läbi teha . Võiks saada juba umbes aastaseid lapsi ?
Whaaat, beebid on ju niiii armsad ja pisikesed 😀 Mitte, et suuremad ei oleks, aga siis nad tahavad kohgu aeg midagi, beebi lihtsalt lamab ja on armas 😀
Kui olin kahe lapse ema ,siis ütlesin ,et kõik… Elu tegi nii ,et soovisin kahte last veel. Kolm aastat tagasi tekkis pesamuna soov ? Saime hoopis kolm ?? Tänaseks siis seitsme lapse ema ? nüüd aitab !
Kindel? 😀
Minu puhul kindel ,et aitab küll . Ühe aastaga kolm last saada oli piisav . Kui see kondoomi video oli mulle ,siis … Kui pesamuna plaanisime saime kaksikud tütred ja täpselt aasta hiljem sündis poja . Kes sõna otses mõttes tuli kasvõi läbi kummi . Kõik oli hästi turvatud . Ja kuna mul oli plaan munajuhad läbi tõmmata ,siis eks ta arvas ,et nüüd viimane võimalus . Kui laps tahab tulla ,siis ta ka tuleb. Ju siis oli nii ettenähtud.
Ja ma olen väga õnnelik ,et ta mul on ?
https://youtu.be/9QR_gAXxFPo
Parim?
Appi 7 last. Väga äge, annan medali. Minul 13a pliks ja 3 kuune minikutt. Tahax küll ühe jutiga selle piima ja beebimajandusega ühelepoole saada…tahax küll kutile mängukaaslast, aga elusees ei julge. Olen just tulnud õudusfilmist. Kui keegi kannaks mu beebi ja sünnitaks…siis sobiks hösti ja jookseks juba kaksikute käru ostma. Ma lihtsalt pole nõus rase olema, nii jube kogemus…beebi ardngut on nii vägev vaadata, kui vaimustuses ma olen…tahax kogumaailmale öelda, et appi appi ta tegi seda või toda…aga tglt sõpru ju ei huvita, neil pole bedbisi enam..õnneks on praegu selline aeg, et vanaemad on eemal ja üli õnnelikud 100 pildi ja miljoni video eest päevas???
Ma sünnitasin veebruaris.. see oli nagu kolm kuud tagasi, eksole. Ja siis ma vandusime, et never again, sest kolmandat sünnitust üle ei elaks ? aga, siin ma olen, planeerime mehega sügisel uue hakkama panna ? ma siiralt loodan, et see jääb viimaseks ka siis ?
apppi, okei sa oled ikka hull 😀
Mul on 2 ja vahel nii kopp ees, et viskujs aknast alla.. Ja siis vaatan aww tahaks beeebit ??♀️??♀️.. Tegelt ju ei taha aga mingid hormoonid ütlevad “jaa saa veeel lapsi.. see on nii tore “ ???♀️
haha, i know the feeling!
Sa pole ainuke, mul viskab ka vahepeal tüki sisse ? õnneks mööduv nähe. Küll kunagi teine veel tuleb aga mitte praegu ?
No kaks on jumala norm 😀
Mu beebi on veel 7,5 kuud vana, aga jub tahaks uut pisikest beebidt. Ma ei tea m mõtlesin, et ma olen ainus veidrik. Ma pole veel saanud nautida tervet pikka ööd magades. Aga jub tahaks uut pisikest keda ka nunnutada. ?♀️ Sa pole üksi. ??
hehe, noh, mis sind takistaks 😀
Õnneks mitte miski, kuna alles esimene laps, siis plaaanime sügisest uuesti proovida, kui laps 1 aastane. ? Selle postituse peale hea meelegs alustaks kohe. ??
Noh… eelmise raseduse ajal ma juba unistasin uuest beebist ? Sain siis selle oma beebi kätte. Alguses tahtsin kohe veel, siis läks üle, aga nüüd olen jälle rase 😀 Ja mõtlen ülepäeva, et issand, kaks pisikest, jubedus, ja oeh, peaks tegelt 3 väikest järjest ära tegema ? Aga beebid mulle sobivad ka, 1+ on ÕUDUS! Ma arvan, et kui kooli lähevad kõik kaks või kolm, siis on äge ?
Mul kodus üks pöörane kahene ja hetkel rase? augustis sünnib veel üks poiss.. Tahaks ikka tüdrukut ka aga minu jaoks on rasedus nii jube ja raske et vist jääb viimaseks. Ennem võiks sünnitada aga rase ei taha enam olla ?
A mul koguaeg beebi palavik ? aga mul pole ka ühtegi. ?
no siis arusaadav 😀
Sulle lihtsalt nii sobib rasedus ja lapsed, et pole ime, et neid uuesti tahad 😀 Mu meelest oled lihtsalt emalik inimene 🙂
Haha, ma seda küll väga tihti ei kuule, aitäh 😀
Kui mul poleks kaksikud, siis oleks täpselt üks laps! Olemasolevad on teismelised ja niiii hea on suurte lastega, elusees ei taha end enam titega koju kinni panna.
Kuigi mehega alles arutasime, et beebid on nunnud ja suured lapsed on ägedad, aga see vahepealne lasteaias käimise iga.. Ei ei ei!
what 😀 hullud peast, lasteaialapsed on NIII nunnud 😀
Ma tahaks just sellist alates aastasest last. See päris beebiiga pole absull minu jaoks. Enda präänik on just 9kuuseks saanud ja nüüd tunnen et äge on ema olla. Ta on nagu päris inimene juba, mitte abitu käte-jalgadega nuttev saiapäts. Samas teist last tahaks varsti…. Teeks diili? Ma kannan, sünnitan ja siis toon ta aastaks su juurde ja kui aastaseks saab, annad tagasi?
Mõni aasta tagasi kujutasin täiega ette, et ühe lapse ikka võiks saada aga iga päevaga mõistan aina rohkem, et ma ei ole üldse laste inimene ja ma võiksin täitsa vabalt ilma elada.. ?
Minul küll lapsi ei ole, aga siin koroona ajal tekkis suur soov beebi järgi. Et tahaks ka last ja pere luua jne, sest vanust ju enda arust on varsti liiga palju (tegelt täitsa noor, aga sellisel hetke tundub juba vana 😀 )Aga kuna elukaaslast pole, siis tuleb lihtsalt edasi unistada 😀
Kui vana sa sii oled :D?
25 aastat noor ??
Ah, see pole veel kellegi vanus! 😀
Aga kui olla 42 nagu mina ning lapsi pole (mitte et otseselt poleks väga tahtnud, kuid elu ei andnud head meeskaaslast), kas siis on enam mõtet…?
Ma ei näe põhjust, miks 42 aastane ei võiks last saada ?♀️
Mul sama. Arvan, et see lihtsalt mingi geneetiline ja hormonaalne värk. Meil on 4 last. Noorim 2.5a ja nooo miks mitte jälle üks väike beebi saada, räägib mu hormonaalne aju . Ratsionaalne ütleb, et ei, neli on vägagi hästi – toredad, tragid ja terved lapsed. Rasedus on naise organismile koormav, minul nt selg väga kannatada saanud, osadel põieprobleemid, depressioon jne. Ma püüan nüüd endale keskenduda – enda tervisesse, teha asju, milleks on praegu aeg – teen enda tööd, mis mulle meeldib, arendan end selles vallas (meditsiin) ja naudin järjest enam ka taas sotsiaalseid suhteid ning suhe on taas intiimsemaks muutunud. Suuremate lastega saan nautida rohkem suurte laste asju ja tegevusi. Lisaks rahaline pool ja logistika, transport. Mulle oluline on säästa piisavalt palju, samas mõistlikkuse piirides nautida tegevusi, mis võtavad raha ja võimaldada seda kõike ka oma lastele. Lisaks keegi ei garanteeri, et uus beebi terve sünnib (need mõtted ka alati mul 🙁 )
Rõhutan, see oleks mu esimene laps… Matemaatika oli koolis mul kenasti, kiire arvutus – sünnitused, jms jäävad mu 45ks eluaastaks. Nats kriipi vist… Tuleb vist endaga ikkagi ära leppida, et selles elus pole emaks olemist antud. Igatahes see teema vaevab iga jumala ööl ja päeval…
aga kas sa lapsendamisele pole mõelnud?