Uncategorized @et

25. oktoober 2020

Kus ma siis nüüd viimane kord siin omadega pooleli jäin. Ütleme nii, et see nädalavahetus õpetas mulle seda, et isegi kui ma väga-väga tahaks, siis ükskõik, mis kogus alkoholi ei suuda mu sisemisi asju maha matta. Et isegi kui mulle tundub, et ma olen fine (mis on juba esimene vihje, et keegi ei ole ilmselgelt “fine” kui ta nii ütleb), siis alkohol toob selle jura ikka välja tagasi, mis pani nüüd mind mõistma, et mul oleks pikemaaegset veinipausi vaja, sest ma arvan, et kui ma seda ei tee, siis mingi hetk kirjutan ma teile postituse kuskilt AAA laagrist.

Lihtsalt viimased kuud on pidevalt olnud see, et kõik tahavad mind justkui aidata ja pakkuda seltsi, mis tähendab ikka seda, et oh, lähme veinile. Tulen veiniga külla. Lähme välja… kus me ilmselgelt täiskarsklastena ei istu. Selles suhtes, et mingil määral oleks see täiesti okei, aga mul on tunne, et ma olen juba selle piiriga nagu wayyyyy üle läinud. Et kui lapsed on minuga, siis muidugi üksi siin veini ei kulista, aga iga jumala vaba päev? Eeeem.. jah. Ja kuna söömisega pole ka just parimad lood, siis ega mul palju vaja pole ka.

Ega ma siin seda muidugi hea meele või uhkusega ei tunnista, ma pigem panen kirja, et ise ka endale meenutada, et asi hakkab üle piiri minema. Ja oleks, et see siis aitaks kuidagimoodi. St, see aitab mingi pisikese hetke, kus kõik on korraks “fine”, kuni ma olen jõudnud sinna punkti, et isegi kui ma selge peaga suudaksin endale öelda, et kõik on korras, sa oled selle ja tollega rahu teinud, see ei tee sulle ABSULL enam haiget, siis avastan ma jälle ennast kuskil seltskonnas pisaraid valamas. Ega inimene ju ometi ei õpi.

Siinkohal mu kaastunne kõigile, kes minuga viimastel kuudel veinitanud on. Ma ausalt iga kord luban endale, et nüüd ma olen jumala okei, nüüd ma rauuudselt ei murdu poole õhtu peal, aga näed, kae nalja. Siiani 10/10 on see siiski juhtunud, et ma endale edaspidiseks suuri lootuseid peale ei paneks. Et te siis teate nüüd…

Ehk siis mina eile endale tegevusi otsimas, mis ei hõlmaks alkoholi (jeesus, ma kõlangi nagu viimane alkass ever…). Ostsin endale teatripiletid. Kaalusin ühest võistlusest osa võtta (aga ma ei tea, kas ma jõuan). Ja edaspidi saavad sõbrannad minu juurde Värska- või teeõhtutele tulla, sest ma vannun teile, et kui ma veel ühe pokaali joon, siis ma pean küll kuskile hullarisse ennast sisse kirjutama. Sest ma tõõõõõeeesti ei jõua enam.

Õnneks mul see nädal lastega, nii et võite vähemalt sel nädalal muretud olla. Või noh, MINA võin, teil ilmselt suva, kas ma olen juba kuskil AAA’s või mitte.

Aga noh, selline on siis kiire elu update. Ma nüüd ajan endale kargu alla ja lähen Martaga jalutama, sest muidu ta ei väsi iial õhtul ära, teate küll neid lapsi.

Baiii.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

22 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply K 6. november 2020 at 00:06

    Väga mõistlik mõte, sest kuigi alkohol annab selle hetkelise vabanemise, siis tegelikult on tegemist depressandiga ehk peale seda need negatiivsed emotsioonid ainult võimenduvad. Paljud inimesed ei tea seda ja tõenäoliselt ongi seetõttu Eestis nii palju “murede alla joomist” ning pahatihti viib see ka tõsise alkoholismini, sest tekib nõiaring – koguaeg on paha olla, lahendus on alkohol, mis teeb olemise veel halvemaks ja nii see läheb. Seal natuke ka detailsemat infot: https://alkoinfo.ee/et/moju/alkoholi-moju-tervisele/vaimne-tervis/

  • Reply E 2. november 2020 at 10:39

    Tõenäoliselt sul siiski autoabi USA’st vaja pole (AAA -American Automobile Association ) ja loodetavasti anonüümseid alkohoolikuid (AA) ka mitte, kui sa ise suudad oma veinitamisi piirata :)

  • Reply AK 27. oktoober 2020 at 10:55

    Mina käin sõpradega jalutamas, looduses või niisama ilusas kohas. Rääkida saab ikka, aga pärast on eriti hea olla.

  • Reply Joosep 26. oktoober 2020 at 14:34

    Kas vein segas sellele postitusele pealkirja ja tag’e panna?

    • Reply Mallu 26. oktoober 2020 at 15:33

      just

  • Reply M 25. oktoober 2020 at 21:06

    Minu meelest on huvitav see, et minu sõbrannade seltskonnas on muutunud pigem harvemaks juhuseks see kui ütled, et sa EI võta iga stressirohkema päeva õhtul klaasi veini. Tundub, et uus normaalsus on see, et õhtul kodus ikka pokaalikese või kaks võib võtta, sest noh, alati leiab ju mingi põhjenduse.
    Oma eksiga hakkasid meil ka õhtused klaasid veini juba liiga tihedaks muutuma, nüüd õnneks elukaaslane tarbib väga vähe alkoholi ja olen ka sellisest veinitamisest täiesti välja tulnud ja olen kusjuures palju rahulikum ja stabiilsem. Alkohol ei ole mingi pingete maandaja, see lükkab lihtsalt probleemid edasi.

    • Reply Mallu 25. oktoober 2020 at 23:29

      no, meil sama :D

  • Reply Eva 25. oktoober 2020 at 20:11

    Ehk oleks abiks koos Kardoga teraapiasse minek? See ei tähenda et arvan et peaksite koos olema. Pigem mõtlen sellega seda et kuna sa suhtud hetkel olevasse olukorda nii valulikult siis ehk läheks kergemaks kui saate asjad sirgeks rääkida. Segaselt sai kirja nüüd aga ehk saad aru mida silmas pidasin. Vabanda kui liiga isiklikuks läksin ja nina liiga sinu suhtesse topin.

    • Reply Mallu 25. oktoober 2020 at 23:29

      Me lähemegi koos ka :)

  • Reply greet 25. oktoober 2020 at 20:04

    Mis võistlus, Mallu. Anna mõnigi vihje, tundub nii huvitav.

    • Reply Mallu 25. oktoober 2020 at 20:06

      kirjutamisega seoses :)

  • Reply Jaanika 25. oktoober 2020 at 19:48

    Sa oled nii tubli! See on raskeim asi ever, oma sitta endale tunnistada. Mul läks kõvasti aastaid ebakindluse lahjendamise pääle, mis lõppkokkuvõttes tähendas seda, et pidin end sättima veel hullemasse olukorda, et skaala suurusest ja tähendusest vähegi aimu saada. Et mis on väärt nuttu ja mis tuleb üle elada kannatlikult, sest homme nkn parem. Varem lihtsalt ei teadnud, sest võõraste jutt on nende endi elukogemusest ega pruugi igas olukorras pädeda.

    Sinuga saab kõik korda, teed nii vaprat tööd! Ma ise alkoholiga armastussuhtesse pole jõudnud, mul muud pahed, aga kõigi nende pahede õigeaegne kammitsemine (mis ei peagi tähendama täiskarsklust IGAVESEKS) annab palju paremad šansid, et edaspidi oma piire ja suhet alkoholiga tervislikul tasemel hoida.

    Tunnen inimesi kes teadvustasid oma probleemi alkoga enne kui see päriselt probleemiks muutus, aga kes sellegipoolest ei osanud mõelda endale praktilist ja ennasthoidvat plaani välja, ja on lõpuks ikka viina peal..
    Sina ei pea selleni jõudma – hoidudes siis, kui on põhjust hoiduda, ja võtta mõistuse piirides siis kui on enda hinnangul sobilik, võid asjast täitsa puhtalt pääseda. Vein pole miski vaenlane, aga teda ei pea jooma kui mingil eluhetkel pigem nutma ajab – see on juba suur elutarkus, ilma igasuguse sarkasmita.

    Elan sulle kaasa ja olete Kardoga head inimesed, et suudate asju normaalselt ajada, hoolimata sellest kes kus elab ja mida parasjagu teeb. Respekt mõlemale, armukadeduse puudumise ja mõistliku ellusuhtumise eest. See on lastele 100x parem eeskuju edasisteks peresuheteks – ka neil võib juhtuda, et kunagi lahutavad, ja siis teavad nad juba suhte alguses kuidas valida inimest, kellega ka lahutades ei pea üksteist kirvega mõrvama, sest muidu ego ei luba olla. Siiralt soovin teile kõigile head.

    • Reply Mallu 26. oktoober 2020 at 09:10

      mul otseselt tunnistamisega probleemi pole, pigem see osa, et noh, nüüd peaks midagi muutma nagu ka, aga… mida :D

    • Reply RK 26. oktoober 2020 at 17:43

      Issand ma armastan inimesi, kes suudavad nii ilusasti teisele inimesele öelda! Aitäh Sulle, siiralt :)
      Eriti puudutas see viimane lõik lahkumineku kohta- olles ka ise selle läbi teinud ja üsna rahumeelselt ja lootes sellele, et oma lapsele sellega head eeskuju ja ikkagi hea peremudeli kaasa annan.

  • Reply Anonüümne alkass 25. oktoober 2020 at 19:18

    Mul on ka enamus korrad, kui ma alkoholi tarbin see probleem, et ma muutun liiga emotsionaalseks ja isegi temperamentseks. Kui on rasked ajad, hakkan kergesti nutma ja kui pole, siis võtan kuskilt sõnasabast kinni ja hakkan tüli norima ja asju lennutama 😬 mees ütleb, et ma ei tohiks alkoholi üldse juua. Vahel kohe hirmuga mõtlen, et davai, täna ei hakka midagi korraldama ja jääd normaalseks 😀

    • Reply Mallu 25. oktoober 2020 at 19:40

      ma õnneks kurjaks ei lähe, ainult nutan nagu poolemeelne :D

  • Reply Kristin 25. oktoober 2020 at 15:53

    Ma kutsuks hea meelega veinile,saaks koos nutta seel masendava ilma üle kahjuks või õnneks on mul vein kindlasti aprillini ühe emakat üüriva tegelase poolt keelatud 😂

    • Reply Mallu 26. oktoober 2020 at 09:10

      mul on ilmselt aju poolt keelatud :D

  • Reply P. 25. oktoober 2020 at 15:52

    Mul oli suvel nii, et koguaeg tiirlesid mõtted veini ümber. Imetamist jäi ka just nii palju vähemaks, et muretult võis õhtul omale pool pudelit lubada. Siis märkasin ma, kuidas õhtuid järjest enam ootasin, et saaks juba jälle end teatud seisundisse…. No ei olnud enam väga ok. Õnneks suve lõppedes kadus ka see isu ära ja enam ei tahagi.

    • Reply Mallu 25. oktoober 2020 at 15:54

      hea, et siis isu ise ära kadus I guess, hullem oleks, kui poleks kadunud.

  • Reply Mirjam 25. oktoober 2020 at 15:50

    Ma reaalselt eile surin, kuna üleeile läks veini pisut paljuks 😂😂 Võiks ju arvata, et 33a on mõistust natuke juba antud, aga noo eiiiiiii. Aga hea vein ja seltskond on minu arust alati parim!

    • Reply Mallu 25. oktoober 2020 at 15:54

      Ma nõustun muidu 100%, aga mu hea veini ja seltskonna õhtud lõppevad alati sellega, et ma kuskil oma silmi peast välja nutan, see osa ei ole nagu üldseeee nice.