zen mallu vol miljon

Nagu ma eile mainisin, siis ma läksin “hingamist õppima”. Tuleb välja, et see sütelkõndimine ei ole teps mitte niisama kuskil üle kuumade süte lippamine, vaid on hoopis mega religioosne ja mentaalne zen teema. Selle jaoks oligi eilne hingamistund vajalik, justkui ettevalmistus või nii.

Ma ei tea, kui…vaimse inimese mulje ma siin jätan teile, aga tegelikult ma usun ja tunnen igasugust kraami, mis selle teemaga kaasas käib. Me kõik teame ju seda v.a enesearmastuse värki, aga selleks, et sinna jõuda, tuleb aru saada enda mustritest, nende tekke põhjustest, loobuda süüdistamisest ja hinnagute andmisest ja muud säärast. Ega ma muidugi patust prii ei ole, aga viimase aastaga tunnen ma ise, et ma justkui näen asjades suuremat pilti ja olen tegelikult terve elu enda sisetunnet usaldanud (mida siis pohhuismiks tembeldatakse). Kuigi tegelikult on ju loogiline, et sa saad, mida sa külvad. Kui sa kardad ja stressad, siis seda tuleb su ellu juurde ja kui sa võtad vabalt ja tänutundega seda, mida sul juba on, tuleb sedagi su ellu juurde. Nagu te isegi näete, olen ma viimasel ajal kohe eriti tänulik olnud. Ning justnimelt just nende halbade kogemuste eest, sest neidki siia ellu vaja. Miski muu kahjuks ei õpeta, ega arenda.

Ah, ma ei viitsi siin nüüd mingiks guruks hakata, kes teab ja samamoodi mõtleb, saab nagunii aru, eks?

Aga eilsest. Noh, ma ütlen ausalt, et ma läksin sinna üsnagi suure eelarvamusega, aga kui ma kaks tundi hiljem pisaraid valades ja käte värisedes seal istusin, samal ajal kui mu aju terve mu elu (mineviku-oleviku-tuleviku) justkui pusletükkidena kokku pani, olin ma pehmelt öeldes šokeeritud. See oli nagu see tunne, et PAUH, kõik on loogiline, kõik on vajalik ja kõik on tegelikult nii ilus. Kõik need “kokkusattumused” mis mu elus on olnud, kõik need korrad, kus ma kuskil maas vedeledes südamevalus nutsin, kõik need inimesed, kõik need õppetunnid. Kõik lihtsalt nii ilus. Ma tean, et ma kõlan nagu saikar, aga mul isegi praegu seda tunnet meenutades tahab pisar silma tulla, sest ma polnud ennast päris jupp aega kuulanud, aga tegelikult on kõik vastused sees olemas. Kui ainult korraks kuulata viitsid ja tahad. Mõnikord lihtsalt ei taha, sest need asjad, mida sa pead tegema, on rasked, aga elu on selline. Et vahetevahel on raske ka. Ja see on okei, ma arvan.

Ma tahaks teile nüüd siia miljon näidet tuua, aga ma parem ei hakka, muidu arvate, et ma olen puhta hulluks läinud. Aga mõelge parem selle peale, et kui paljud inimesed on/olnud teie elus, kes teile midagi õpetama tulnud on. Lasin enda peast läbi nii palju inimesi, kellega mul on olnud pikemad ja lühemad kokkupuuted ja sain nii hästi aru, mille jaoks need vajalikud olnud on. Mitte miski siin ilmas pole juhuslik. Ja nii tore on mõelda, et ka mina olen siin selle sama eesmärgiga, et enda lähedastele midagi õpetada ja edasi anda. Mitte, et ma nüüd siin suurem asi elu ekspert oleks, aga ka väiksed asjad loevad. Miks mitte ka oma blogi lugejatele? Kuidagigigi midagigigi olen ma ehk teilegi andnud?

Ouuuuu gaaad, mul praegu nii suur diip tänu-armastuse-arusaamise-mõistmise-leppimise laine peal, et tõesti tahaks endale vähemalt hare krišna rüü selga tõmmata ja vabakal üks tiir teha, aga see on ausalt nii hea. Soovitan proovida. Lihtsalt olla tänulik ja küll neid asju, mille eest tänulik olla juurde tuleb.

Ok, Zen-Mallu out, ma pean tegelikult täna nii palju toimetama ja õhtul lähen vaatan siis, mitu villi ma selle sütelkõndimisega endale talla alla korjata suudan.

Laav juu, baiii!

Avapildil kaks inimest, keda ma ka väga armastan. Üks on õpetanud mind kuulama, toetama ja tundma. Teine aga leebust, mitte hinnaguid andma ja teinekord tagasi tõmbumist. Sest alati pole vaja kaasa tõmmelda, eksole. Ja kui mõelda, et need on ainult kaks inimest mu armastuse crew’st, siis fk it, ma olen ikka suht rikas. Ja noh obv #blessed.

Mille eest teie täna tänulikud olete muidu?