tissiopimemuaarid

Mu blogi on digimuutunud mingisuguseks tissiopikroonikaks, aga mis sa hädaga ära teed, kui muud miskit elus ei toimu. Seda enam, et ilmselt on paljudel see opp tulevikus ees ja neid ilmselt huvtab, mismoodi see taastumine siis täpselt välja näeb. Okei, eks see ole väga individuaalne ka, sest mina olin enne ainult kursis Palja Porgandi taastumislooga, mis ta blogis üleval oli ja sellest on mul küll tunduvalt parem seis. Selles suhtes, et kojusõit oli norm, iga raputus küll valus ei olnud ja riideid sain algusest peale ise selga ja üldse olin vist enamikega võrreldes päris kabe.

Selle pärast tundus mulle ka väga hea idee, et lapsed eile koju tulevad. Ma igatsesin neid juba niii väga ja kuna mul enesetunne ka päris ok oli, siis ma ei näinud üldse mingit probleemi selles, et Kardo nad siia toob ja siis täna õhtul uuesti peale korjab. Nii palju ma veel endast ei arvanud, et ma Marta turvatooli tõsta suudaks, aga muu tundus tehtav. Ütleme nii, et ma arvasin endast ikka õige palju. Juba enne seda, kui lapsed siia jõudsid, olin ma jumala läbi. Vasak haav valutas nagu vanapagan ja isegi kõik mu ravimid, mis ma sisse kuukasin, ei aidanud. Ja loomulikult oli lastega eile ikka VÄGA raske. Nii palju asju hakkad justkui refleksist tegema ja alles valusööst tuletab meelde, et hallooo, seda sa nüüd kohe kindlasti veel teha ei saa.

Õhtu lõpuks olin ma niiiiii suurtes valudes, mida ma veel peale oppi tundnud ei olnudki. Vask pool oli nii valus, et ma sain istuda mingis X asendis ja ainult poole peale sisse hingates, vannituppa loivasin ka täiesti küürus olekus, nagu 90 aastane vanamutt. Sellegipoolest oli mul miskipärast usku, et kui ma lapsed voodisse panen, et siis on raske osa möödas. Khm, ei olnud.

Marta tahab magada ainult kaisus ja kui ma ütlen kaisus, siis ma mõtlen täiesti peadpidi mu kaenlaauku surutuna ja loomulikult vehkis ja rabeles ja hüppas ja tegi nii äkilisi liigutusi, et mul hakkas voodis vaikselt pisar silma tulema, sest ma füüsiliselt kartsin maha surra. Õnneks oli Kardo veel siin ja pani lõpuks ise lapsed magama. Öösel hiilisin laste vahele tagasi, aga see ei olnud hea idee. Marta üritas ka läbi une mulle peaga rindu anda ja rapsis nii hullult, et mul oli vahepeal lausa hing kinni. Hommikul ärkasin täiesti kangena ja liikumisvõimetuna kuskil voodiservas ja sisendasin endale hea 10 mintsa, et ma PEAN ennast püsti ajama, enne kui Marta terve korteri ära rüüstab. Kui kargu alla sain ja kõik rohud ka sisse võtsin, hakkas veidi parem küll, aga ma pean tunnistama, et nii nadi seisu, nagu mul eile ja täna on, ma veel tundnud ei ole.

Õnneks Kardo tuleb nüüd ja korjab mu eluõied jälle enda juurde, et ma saaksin veel paar päeva liikumatult lebada. Jube tüütu, aga mis sa hädaga ära teed, keha tahab aega taastumiseks. Ma üldse ei uurinud ju enne väga seda taastumise osa ja arvasin, et kui haavad paranenud, et siis ongi justkui done. Kogu see osa, et pead elueest mega pingul tugirinnahoidjaid kandma, et need õigesse kohta…vajuks ja muu säärane tuleb mulle nüüd suht üllatusena. Eks see ole mul oma probleem kah, et uurida ei viitsinud.

Lisaks on mingi ERITI weird feels tissides, nagu midagi… krudiseks seal sees. Googeldasin ja seegi pidi normaalne olema, aga see tunne küll eriti normaalne ei ole, kui aus olla. Tahaks lihtsalt tunniks ajaks kogu selle kupatuse eest ära võtta ja lihtsalt kõhuli keerata. Võeh.

Aga ilmselt on homme juba parem päev ja patt oleks nuriseda, kui ise ma sellise valiku siin elus tegin, eksole. Avapildil ajasin samad riided selga, mis paar nädalat tagasi. Lootsin suurt erinevust näha, aga nothiiing.