Ma olen öelnud, et enamiku ajast ma isegi ei pane tähele ega mõtle sellele, et mul viis kassi on. Selles suhtes, et kassid enamasti nagunii magavad kuskil hunnikus. Vahepeal muidugi jooksevad ringi ka. Noh ja kui ma oma kardinaid vaatan, siis on üsna selge, et mul on triljon kassi, sest nendest vaesekestest on järel ainult räbalad. Ahjaa, see et ma 2x päevas liivakaste sõelun, veekausse täidan ja pidevalt avastan, et kõik kassitoit on otsas, on ka üsna ere meenutus, et kasse on omajagu. Okei, paksu karvakihiga kaetud diivan ja riided ka. Aga need asjad on minu jaoks juba nii tavalised, et las nad olla. Harilik elu.
Eile õhtul panid kassid aga konkreetselt hullu. Las ma seletan.
Tavaliselt panen ma magamistoaukse ööseks kinni, sest nad ronivad meile peale ja näkku magama ja ajavad sellega lapsi üles. Kui ma üksi olen, siis muidugi jätan ukse lahti, aga see kõrvaauku nurrumine ei ole laste unele just best. Igatahes tegin eile sama – enne magamaminekut panin veits süüa, et kassid teise tuppa saada ja sulgesin ukse. Mõne aja pärast lapsed juba magasid, mina tiktokkisin rahus kottpimedas toas. Äkki tundsin lausa füüsiliselt, et keegi vaatab mind. Üritasin ringi kaeda, aga täiesti pime oli. Seega mõtlesin, et see on harilik kummituseparakas ja üritasin edasi tiktokkida, kui äkki saan aru, et see KEEGI on Hella, kes on täiesti hääletult voodisse tulnud ja istub mu näost mingi 10 cm kaugusel ja lihtsalt vahib mulle punnis silmadega otsa.
See ei tundu kuigi hirmutav, aga ma olin esiteks veendunud, et toas pole mitte kedagi ja teiseks… Pimedas toas kellegi kollaseid silmi enda näo kõrval näha ei ole just mõnus onju. Aga okei, Hella on vähemalt viisakas kass. Ta ei hakka ukse kõrval kraapima või njäuguma nagu mõned teised neist. Lihtsalt istus ja passis, kuni ma ta välja lasen, mida ma siis ka tegin.
Umbes 30 minutit hiljem kuulsin teises toas mingit kaost toimumas. Reaalselt, te oleksite pidanud seda ise nägema, aga ma üritan kirjeldada. Nimelt sai mul just hiljuti see väike vets peaaegu valmis. Peaaegu, sest ma pole sinna veel kraanikausikappi ja valamut ja peeglit valinud, aga kasutada teda saab. Ma olin sinna WC-poti seinaäärele tõstnud ühe kunsttaime, millele ma paremat kohta leidnud ei ole. Ja mis siis toimus… Noh. Ilmselt oli Joosep selle lillega sinna mängima läinud ja mänguhoos vetsupotti kukkunud.
Sellega on selline lugu, et Lende kardab seal uues vetsus vett lasta. Ta ütleb, et see teeb liiga kõva häält ja isegi kui ma ise seda tema ees teen, siis ta katab alati kõrvad kinni. Samas teeb ta seda iga väiksemagi heli peale ja minu meelest see pott küll lärmakas ei ole. Igatahes oli Lende enne pissil käinud, mitte vett lasknud JA kaane lahti jätnud. Ehk siis Joosep kukkus koos taimega. Taim maha, Joosep potti. Sealt oli ta siis paanikas välja karanud ja pool korterit läbi jooksnud. Kusisena.
Ehk siis kui ma toast välja astusin, avanes mulle pilt maas jõuetult lebavast taimest, kusereast mööda korterit ja ronimistala tipus hängivast kusisest Joosepist. Tore asi, millega kell 1 öösel tegeleda. Ehk siis ma koristasin ja pesin põrandaid (mul pole moppi, nii et kulus pmst rull majapidamispaberit) ja lõpetuseks veel Joosepi pesu. Mis, ütlen kohe ära, talle üldse ei meeldinud.
Ma muidu loen lastele alati sõnad peale, et WC-poti kaas käib kinni, sest Joosep on ennegi potti kukkunud, aga no ilmselt siis unustati. Ja mina ka ei märganud. Põnevad öised seiklused mul. Kuigi nüüd kui ma mõtlen, siis põhilise errori tegi Joosep, nii et ülejäänud neli ei vääri süüdistusi. Lihtsalt proovin sellist imelist olukorda edaspidi vältida.
Samas mul sõbranna koer jäi ükskord kaheks tunniks üksi koju ja sõi selle ajaga TERVE DIIVANI ÄRA. Nagu reaalselt rebis hammastega diivani juppideks, nii et sisu oli mööda korterit laiali ja padjapudi leidsid nad veel aasta hiljem ka igast pilust ja praost.
Mis teil kõige suurem kaos on, mida loomad teinud on? 😬
58 kommentaari
Ja eile kusjuures oli koer vetsu prügikastist kasutatud tampooni varastanud ja selle elutoas peeneteks tükkideks teinud. 😬 Pikalt ei saanud me aru mis surnud eluka jäänused need on. 😅
Hahhahaha apppppi kui gross 😂
Koer pissis öösel alla. St magas diivanil ja une pealt pissis nö püksi. Oli seega ise üleni kusine. Diivan kusine. Ja ta muidugi oli proovinud end kuivatada – põrandad/vaibad/seinad kõik kusised. 😂
Imeline 😀
Omggg ma tean mis tunned, meil must kass kes öösiti meid vaatab ja põski nuusutab 🙃🙃🙃🙃 Kõige suurem sigadus vist see kui suur roosikimp oli laiali mööda tube ja vaas põrandal katki. Muidugi mänguhiired voodis ja käekotis ja hommikune karvapall voodi ees. Aga samas on ikkka niiii nunnud ja kallid.
Pole vist päris samad lood aga jah,…
no üks mesist pidi majapidamsisest lahkuma- kuse rotist kass, tegi mu diivanist omale peldiku, vanas eas. Noorena selliseid idiootsusi ei teinud. Kogu elamine haises RÄIGE KASSI KUSE JÄRGI KOGUAEG! Ei aidanud pesu ega spetsvahendid, viskasime diivani lõkkesse ostsime uue, nahast! Peldiku asukoht jäi tema jaoks ikka samaks! Lõpuks
kutsuti ta kasside Paradiisi ära. Eales omale ühtki looma ei võta, MITTE IIALGI !!!!
Lapsepõlves oli Õel kass kes tuli koju vaakumpakendis kanaga, kenasti hinnasilt küljes. Ise kräunus ja esitles oma saaki ja nuiates kiitust ja tähelepanu. Kellegi supikana oli siis meie õhtusöögi laual aga jah kellele sa seda lähed pakkuma tagasi?
Mul oli kaks hoiukassipoega sügise lõpupoole, nohusel ajal. Elutoa prügikast oli õhtul nuuskamispabereid täis. Hommikul oli toast “lumesadu” üle käinud. Ja ma ei õppinud muidugi kohe sellest, nii et seda mitu korda.
meil on maal armas õuekiisu (vanematest mulle jäänud) kes ei oska veel ilusti välja küsida, lasime siis ööseks ta tuppa magama ja järsku ärkan selle peale, et mees hakkas teda uksest välja laskma, et kiisu saaks hädale minna ja koer vahtis talle ukse peal vastu, jooksis paanikas tuppa tagasi ja sirtsutas meile lapsega suurest paanikast voodi täis! Keset ööd rahuliku une keskel. Kassi peale ma polnudki vihane, vaid mees sai, et magmistoa ust kinni ei pannud! Ja ei kontrollinud, et kass saaks rahus välja minna uksest. Ütles, et oli unine. Lisaks see sama kiisu kuu aega hiljem jälle ei osanud välja küsida, mees jäi hiljaks välja laskmisega ja oli salaja magamistoas riiete vahele vedela hunniku lasnud. Polnud just kõige meeldivam hõng toas.
Neko meie kõige rahulikum siiam on ikka parajalt käkke keeranud. Tuima näoga vaatas mu pojale otsa aknalaualt ja lükkas televiisori maha. See kukkus muidugi nii õnnetult, et lõhkus ära ka sealsamas kapil oleva tahvelarvuti. Ma teise tuppa kuulsin vaid Nekooo ja siis käis pauk. Veel on ta lõhkunud ära ühe läpaka ja veel ühe tahvelarvuti. See, et ta öösel kell 1 TV täie volüümiga käima paneb oli vahepeal suht tavaline. Teda ei peata kinnised uksed ka. Ta lihtsalt hüppab kõik uksed lingist lahti. Hüppab ukse lahti, jalutab sust üle ja kõnnib toast minema. Kokku meil kasse praegu neli, aga see üks on selline käkikeeraja. Ja kõige malbema pilguga kiisuke.
Üks selline pool-naljakas juhus oli kunagi, kui mu emale tuli sõbranna külla ja otsustas õhtul meie Pärsia kassi sussiga visata, et ta ei NORSKAKS. No see oli kerge suss ja haiget kass ei saanud, küll aga solvus. Hommikuks oli 8 rulli!!!! WC paberit voodi ette väikesteks tükkideks tehtud 🙃🙃🙃🙃
Ükspäev kui tulin koju oli köögikapist riis mööda korterit laiali, järgimine päev hernes ja kolmandal päeval voodipesud kapist välja pekstud. Nagu mardisandid oleks käinud ja eide-taadi õnne soovimas. Aga parim tase oli siis kui öösel kassid fritüüri mänguhoos sisse lülitasid ja hommikul magamistoast tulles avastasin, et elan mingis ägedas pannika kohvikus. Niisiis sai tööl pikalt käia nagu pirukanaine, sest terve korter oli sellest õli haisust läbi imbunud 🙆♀️🤷♀️😻
Nelja kassi kõrvalt on iga päev midagi huvitavat meenutada. Ühtegi lille elamisse ei luba! Ära kraabitud mööblist ei tasu rääkidagi.
Kõige tüütumad ja tihedamad koristustööd on: 1. Üks kass ei oska liivakasti käia ilma, et pärast pool elamist liivaga kaetud poleks. 2. Vee tasse aetakse laua pealt alla (ise vaatavad silma sisse kui keelad ja käpp teeb ikka oma liigutust). 3. Kaka-triip mööda põrandaid, ühel kassil jääb aeg ajalt pepu mustaks ja siis tõmmatakse peput mööda põrandat puhtaks (see hais on lihtsalt tappev). 4. Papagoi jälgimisega minnakse liiale ning lõpuks vedeleb puur mööda põrandat koos kogu saepuruga. 5. Krõbina kotti ei tohi järelvalveta jätta, muidu tehakse sellele kohe 1-0 (olen nüüd kaval ja hoiustan krõbinaid plastik karbis).
Ma tunnen su valu praegu. 😀 Meil on 2 kassi. Juhtunud on nii mõndagi….
Kõik sitaga seotud ;D
Algul kui meie chonker Tofu veel üksi oli, siis tal juhtus selline tore asi…et kõht oli lahti päeval kui meid ei olnud. Liivakast oli mikroskoopilisi sitatükke täis (seinad k.a.) , kasti ümbert sein oli pritsmeid täis, sitaste jälgedega rada läks esikust rõduni välja (st. üle terve korteri) ja vaene poiss ise oli lausa pealae pealt sitaga koos. Eks ta astus sisse ja raputas jalga…..mul isegi fotojäädvustused olemas sellest seigast.
Mm, või siis see tore kord kui tal ussid olid peale hoipaigast võtmist ja vaene loom jooksu pealt ropsis, otse mööda magamistoa kardinaid. Magasime see öö ilma 😀
Mmm, või kui suvel mees magas õndsat und, mul oli paha ja palavik ning kassid otsustasid öösel solidaarsed olla. Üks ropsis, teine sittus, siis vahetasid ja nii terve öö. Muudkui käisin ka kasisin sitaplekke ja okseloike. Ei tea, mis neil hakkas. Hommikul oli neil kõik juba hästi…aga vaene Nublu pakkuja, kes end korterisse sisse pressis mõtles küll vist, et asotsiaalid elavad seal. See sitahais oli räme, mis üle terve elamise levis….kõige õudsem on see, et neid jutte on veel ja veel 😀
Äkki proovige lendega mürasummutavaid kõrvaklappe? 🙂 mina kindlasti ütleja ei ole, aga ma veidi olen lugenud ja mäletan äkki et oli juttu sellest, kuidas Lende autismispektril(correct me if I’m wrong, aga trying to make a point haha) ja neil tihti valjude helidega raskusi, ise olen mitmeid autistlikke täiskasvanuid näinud internetis(🥲), kes neid kasutavad ja mina ise kannan ka nt airpodse kui tänaval olen, mina ise tunnen veits ebamugavust(paanikat?) kui tänaval mõni väga vali hääl ja need aitavad 🙂 loodan et mu kommentaar kuidagi solvav ei ole, motlesin et äkki on abiks 🙂
Päev läbi hoiaks peas? 😀 Lendel pole muidu diagnoositud autismi, aga ma ise näen ka mõnda märki sellest
Vastavalt vajadusele 🙂 nii nagu talle meeldib/sobib
On tõbras 😀
Abikaasa andis kassile mõned aastad aastat tagasi toorest kana maitsta. Varem polnud kass kordagi toorest asja saanud. Kuna abikaasale tundus, et kassile väga maitseb, siis andis juurdegi. Vaene mees ei teadnud ju, et uued söögid (eriti toores liha) võivad vaesel loomakesel kõhu lahti lüüa.. Ja lihtsalt kõht lahti on understatement…
Kui töölt koju jõudsin, lebosimd ja vaatasime rahulikult telekat kui järsku kass, kes ka parasjagu aknalaual lebos, rämedalt ehmus millegi peale ja hakkas mööda tuba paaniliselt ringi jooksma.. Lõpp-peatus kassivets kus ta järgmised pool tundi veetis. Ainuke aga selles, et samal ajal kui ta mööda tuba ringi paarutas, jooksis tal ka sõna otseses mõttes vedelat haisvat sitta tagumikust välja. Terve suur tuba oli sitta ja sitahaisu täis. Aknalaual oli nagu väike pasaplahvatus toimunud. Seega meie teooria on, et ta tahtis salapussu lasta aga tuli varrega. Või pigem plahvatusega. Igal juhul oli tore seda sitta vaibalt, tapeedilt, diivanilt ja üldse igalt poolt kus võimalik öökides kraamida. 🙂
Kes kiisu pärast muretsevad – saime väga kiiresti arstiga konsulteerides kõhu korda ja rohkem abikaasa salaja muud toitu kassile maitsemiseks ei paku.. 😀 Lesson learned. See polnud küll vaese kiisu süü, et tal nii taunid vanemad on, aga siiani naljakas lugu, mida vahepeal jälle naerame.
Kui mu koer väike oli, siis ükskord koju jõudes oli terve alumine korrus nöritud vetsupaberi rulle täis, diivan ära söödud ja kõik võimalikud asjad ära näritud. See koer suutis kui me veel mu vanemate juures elasime alati mu venna vasaku jala jalatsid ära süüa. Aga muidu on ta väga hästi treenitav ja tark koer, ehk siid igavusest tehtud l on lollused, mis on siiani meil jutud, mida meenutada peres. Nüüd vanamehena aegajalt mul sokke varastab, aga midagi hullu enam ei tee
Meie Victor (kass) on üks väga sümpaatne ja arukas tegelane, aga talle meeldib närida mööblit – toolijalad ja riiulite servad on eriliselt maitsvad. Hakkasime siis uurima, et mis selle põhjus on. Loomaarsti sõnade kohaselt on kassil käitumishäire ja sellega tuleb lihtsalt leppida 😊. Tore isand on see kass aga selle poolest, et ta ei oska näuguda (issand, ma ei tea kuidas seda sõna kirjutatakse). Mulle tundub, et selle raginaga, mis närimisega kaasneb, üritab ta hoopis endast ja oma soovidest märku anda.
see ei olnud küll kaos, aga alguses, kui kassi võtsin, tassis ta mulle öösel voodisse erinevaid asju, millega seal mängida. üks hommik ärkasin üles, toetasin käe voodile ja mingi jahe ja niiske ümar asi oli käe all. esimene mõte oli, et ta on junni voodisse lasknud, aga kui silm seletama hakkas, sain aru, et tegu oli terve keedukartuliga. oli selle kuidagi pliidi pealt potist kätte saanud ja hambus voodisse vedanud. müstika, kuidas nii väikse suuga nii tervelt sellist asja tuua sai. teine kord oli teravam elamus – kaktusepoeg jäi voodis käe alla. jõulude ajal sõi ta alati isukalt kuuse pealt karda. seda peenikest, mida kuldvihmaks nimetatakse. ja siis olid liivakastis kuldsete lintidega junnid, millele ta never liiva peale ei tõmmanud
Muidugi lugusi on veel palju loomadega meil, kord jätsin auto ukse lahti et toast miskit minna võtma, tagasi tulin 10 min pärast oli mu rahakotist ja paarisajast eurost ainult hunnik ilaseid tükke alles 😀 auto oli seest poriga täidetud, lagi samuti, auto tuli sel päeval keemilisest pesust kusjuures, näritud toolijalad, diivani sisse kaevatud auk milles ta otsustas siis magama hakata kuni uue diivani saime, läbi näritud juhtmed, aluspesu jalgevahelt tükkideks närimis haigus, reaalselt ise võttis pesukorvist ja restilt, tükkideks näritud muruniiduk…, traktori voolikud 😀 hullem kui lapsed. Kassid on ka igasugu nalja teinud aga kohe ei meenu kuna nad reaalselt ei suuda küündida meie koerakesega samale tasemele 😀 😀
Kaks kassi, üks on enam-vähem viisakas. Teine on nagu põrguline. Ta närib absoluutselt kõike. Eriline lemmik on wc paber. Hakseldab lihtsalt täiesti tükkideks terve rulli paberit. Loosi lähevad lapse mänguasjad(nii puidust kui ka plastikust), külmkapi link, toolijalad, jalanõud, kõrvaklapijuhtmed, juukseharjad..you name it. Loodan, et ta lihtsalt millalgi kapi otsast hüpates oma hambad välja kukub 😂😂Sihuke tunne, et 7 aastat tagasi anti mulle Pesaleidjast kassi asemel koer 😀
Koer kartis kunagi üksi kodus olemist ja kui ükskord tööle juhtusime kõik koos minema ning ta esimest korda üksi koju pidi jääma, kraapis ta betoon seinast mingi 5 cm kihi maha, tõenäoliselt oli see siseviimistluse osa aga betoon paistis, ukse kõrval oli auk millest oli näha koridori, küüsi tal enam eriti polnud. Korterisse astudes oli kõik lumivalge pluss veel tema ise ka, ma sain uksest sisse astudes südamerabanduse sest kõik oli lumivalge nagu oleks toimunud plahvatus, see et ma sellel hetkel olin rase võimendas veel seda südamerabandust. Nõme oli veel ka see et see oli üürikorter ja ainult mingi 2 aastat vaja maja ehk siis suht uusarendus 😀
Ja teinekord oli selline lugu et tal õnnestus kuidagi autos tulekustuti sõidu ajal lahti tõmmata, keset maanteed, mingi 110 kiiruse pealt, jumal tänatud et me ei lõpetanud kraavis, meie ja ka auto olid lumivalged selleks hetkeks kui peatutud sai.
Mingeid meeletuid kahjusid ei ole, aga ükskord kui eriti pikk päev koolitus+töö oli teises linnas, siis kl 00 koju jõudes oli tore avastada, et mu kass oli kuidagi köögi kraani lahti suutnud teha nii, et vesi täissurvega lihtsalt tuimalt jooksis 😀 Veearve oli ca 2x suurem tavapärasest, ilmselt sai ta selle kraani avamisega hakkama suht kohe peale minu lahkumist..
Kui detsembris millalgi esimesed – 20 ja madalamad pakased tulid, siis ema jättis koera töö ajaks tuppa. Muidu ta on tavaliselt ikka õues. Pani küll süüa ja kasti ja ajalehti, aga no kui lõunal korra vaatama läks, siis oli nagu tornaado majast üle käinud. Näritud sussid oli umbes kõige lebom number, ma ei tea kuidas ta oli suutnud kõik tubades ümber tõmmata, no reaalselt pliaatsitopsideni kõik pisiasjad. CD plaadid oli kaantest välja koukinud ja hammastega puruks hekseldanud. Ema saatis detailseid pilte, ma pidin naeru kätte ära surema 😀
Ükskord juhtus.
Jõudsin töölt koju ja istusin mehe kõrvale diivanile. Kass tuli ka, seisis diivani ees. Vaatasin kassi ja ütlesin mehele: “Kass on imelik”. Mees vaatas telekat ja ütles nii muuseas: “Tavaline kass”. “Ei, sa vaata teda. Kuidagi ümmargune ja näost on veider.”
Mees vastas, et ju on lihtsalt kõht nii täis, andis headparemat talle.
“Mida sa andsid?”
– “Mustikajogurtit.”
“MIDA???”
– “Mustikajogurtit. Talle maitses.”
“Kui palju sa andsid talle seda???”
– “Nii palju, kui tahtis.”
“???”
– “Kolmveerand liitrit limpsis sisse.”
Siis kass plahvatas. Nagu vulkaan. Suust. Pool diivanit, diivanipadjad, vaip, kardin, põrandaliist, sein, kapp, mina – kõik oli mustikajogurtise oksega üle valatud. Mees jäi puhtaks. Kass jäi terveks. Nad kumbki ei õppinud sellest loost midagi.
ah mine pekki 😀 ma naeran nagu segane praegu 😀
Ma enda koera võtsin varjupaigast vist kui ta 8 oli ehk ei ole kutsikas ega midagi. Aga alguses mingi pool aastat ta ei suutnud üldse üksi olla, aga no suht võimatu nii, et kuskil ei käi ilma temata.
Läksin siis üks kord poodi ja kui tagasi tulin oli ta pool korterit täis kusenud, kardina koos kardinapuuga alla tõmmanud, voodipesu puruks rebinud.
Õnneks nüüd 2.5 aastat möödas ja pole enam psühho ja teab, et ma tulen koju tagasi 😀
Erilist kaost vist ei olegi teinud, lihtsalt aeg-ajalt kütib mõne linnu, kelle laibaga peab enne söömist raudselt valgel vaibal kaugusviset ja muid trikke harrastama.
mul üks kass on hull kummist asjade järele. Ta on söönud juuksekumme, vanasti näris katki kõik välja jäetud kõrvaklapijuhtmed, laadija, kummikinnast on söönud ja ühel korral isegi… kondoomi 😀 siiamaani siiski õnnelikult. Väiksem kass armastab aga lillepottidest liiva kaevata, nii et nüüd on kõik mu kuus toataime pagendatud kinnise ukse taha kontorituppa. Nii me elame, elu õied…
Kõige suuremat kaost kohe ei oskagi välja tuua, minu arust on igas päevas killuke kaost.
Mul oli üks kass, võtsin teisele sõbra juurde, et noh lõbusam ju. . .
Uus kass on mingi pedant, nii enda kui ka teise kassi hädadele on vaja kolm korda peale kraapimas käia ja ikka nii et pool elamist peab selle liivarahe alla jääma. Eriti imeline on nr 2 hädal käimine, siis on vaja see nii ära peita et ise ta kah ei mäleta enam kuhu peitis ja vaja paar korda üle trampida sellest ning pärast mööda tuba nende “puhaste” käppadega ringi joosta.
Teiseks meelistegevuseks on kõik võimalike asjade kraapimine, mis siis et maast laeni ronimispuu ja puha aga ometigi need vannitoa vuugivahed, ukseliistud ja riidekapid, kummutid jne you name it on palju mõnusamad. Alles üks päev avastasin kenad küünejäljed värskelt värvitud seina seest.
Ja see lillede rüüstamine on juba selline casual igapäevane värk. Ma juba valin taimi kassikindluse järgi 😀
PS. Kes teab ühte imelist viisi kuidas kassi küüsi lõigata nii et ise ka ellu jääda, siis ootan nippe😄
Ahahaha minu suurem kass on ka selline kaevur, öösel käivad tööd umbes viis minutit vähemalt 😀
Kass tuleb saunarätiku sisse keerata nii, et ainul üks käpp, mille küüsi lõikad, jääb välja. Ülejäänud peavad olema tugevasti rätiku sees.
Kunagi suutis kass hüpates oma eesmärgist mööda rihtida ja kukkus otse köögikapile, taguotsa pidi pannkoogitaignasse, muda parajasti segasin valmis. Sama kiirelt oli ta sealt kausist väljas ja kimas edasi, kogu tagumine pool paksult taignane. Mul oli reaalselt kogu korter tainast täis. Pluss kass, kelle kinni püüdmiseks läks vaja mitut kätepaari korraga. Tainapritsmeid leidsin veel kuid peale seda.
Minu kallis kassike kraapis kardidad katki ja näris lapse uued crocs sandaalid katki 🙈🤯😀
Mul oli kunagi koer, kes tegi oma nr 2 eranditult kuhugi kõrgemale – puude või postide külge näiteks. Otsis kohta alati suure hoolega. Üks öö oli koeral kõht lahti ja meile märkamatult pasandas ta täis peaaegu terve koridori seinad samamoodi, kõrgemale seina külge kakades. Nii kohutav oli see kõik. Mõtlesin, et suren lihtsalt sinna samasse ära.
Teinekord oli minek kontserdile, ülev meeleolu ja täismukk. Viimaseks etapiks oli koeraga pissil käik. Rääksin telefoniga, koer kadus kuhugi põõsasse nuuskima. Mõtlesin, et asjatab seal oma rituaale, aga peagi sain aru, et ta püherdas mingite kalaraibete sees. Mõtlesin, et seon koera sinna puu külge ja lahkun kuna see hais oli tõesti tappev 😀 aga tegelikult öökides ja poolropsides siis kuidagi pesin ta kodus siiski puhtaks. Aga kogu mu ettevalmistus läks pekki ja hiljaks jäin ka.
Mul sõi koer tikripõõsa ära🤣🤣ei tea kuidas tal valus ei olnud. Ja muidugi lillepeenrast hammustab ilusti õied ära, jusiis talle ei meeldi värvilised õied😅
Köige suurem kaos on see, et koer sittus mu voodi täis köhulahtisusega..üllatuseks oli osa sitta jäetud ka voodipeatsisse seinale..vat see oli vahva vaatepilt küll😃ja ei ta ei ole kutsikas..saab kohe 2ja ta on suur koer üle 30kg kollit😃
Meie kass röögib öösiti. Kohe konkreetselt röögib. Tal hakkab igav, magada ei taha ja siis lihtsalt karjub. Väga ajab närvi. Magamistuppa teda ei lase, sest ta ei suuda seal rahulikult olla ja lihtsalt segab meid. Koer aga ei taha kodus üksi olla. Oleme sellega hädas. Mõni aeg tagasi sai kenasti, ei teagi mis juhtus. Pole tore, kui koer koju hüsteeritsema jääb. Ja noh, su sõbranna koer ka järelikult ei taha üksi olla, kui diivani ära hävitas.
Vahepeal mõtlen küll, et oli siis vaja endale lemmikud koju võtta 🥲 aga samas, palju positiivset on ikka ka 😄
The cat daddy Jackson soovitab enne magama minekut kassiga mängida oma 20-30minutit selliselt, et kass hingeldab ja võhm väljas (leida lemmikmänguasi, mida muul ajal kätte ei anna, kui vaid tolleks hetkeks – otsimine/katsetamine võib võtta aega ja raha, aga kindlasti väärt) ja pärast mängimist anda märga toitu ( eeldab, et kassil pole terve päev söök ees või terve õhtu) ja tavaliselt pärast seda kass peseb end ja keerab magama. Kassi loomuses on jooks-söök-pesu-tudu. Enda kassiga toimib (muidugi ka loomupäraselt rahulikum), aga noor kutsikas veel ja kui mõni öö hullem, siis järgmised paar õhtut mängin, kuniks tüdinema hakkab ja rahu palju rohkem majas ☺️
Ei aidanud see meie kassiga. Ta ei võta meiega mängimisel vedu ja kui koera võtsime siis ei taha enam pehmet toitu süüa 😀 ja veel vähem tahab mängida. Ta on lihtsalt hull meil. Kassipojast saati röökinud.
Sellepärast ma kunagi ühtegi kassi ei võtagi, sa ei tea kunagi millise hullu otsa sa võid sattuda ja võid 14 aastaks magamise ära unustada. 😀
Mul suht viisakas kass ilmselt. Kunagi kaks toataime hävitas ära aga praeguseks teame koostöös, milliseid taimi ma koju lihtsalt ei too enam. Aga kui vanematega koos elasin, siis meie esimene koer… ta hävitas pm terve elutoa mööbli ja seinte viimistluse. Diivani näris auklikuks, sektsioonkapi uksed näris igast nurgast puruks, vaiba pissis täis(oli selline ületoavaip), selle alla oleva mingi linoleumi(?) kraapis puruks, seintelt näris ja kraapis krohvi ja selle all oleva võrgu maha jne. Igatahes, ülinunnu koer oli ja saime suuremat sorti remonti teha 😉
Õnneks väga midagi juhtunud ei ole, aga ükskord hommikul avastasin, et pool kardinat on haihtunud. Sai seda siis mitme päeva vältel jupp-jupi haaval okse ja kaka seest tükke otsides puslena kokku tagasi pandud, et olla kindel, et kõik välja tulnud on 😃 🙃
Saan aru, et loomaomanikel on mingi geen, mida minul ei ole. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et tulen koju ning mu mööbel või kardinad või s… mööda elamist laiali. Ma saaks reaalselt närvivapustuse 😅🙈
Öise koristamise eest hoolitseb mu 9-kuune, kes nohu tõttu öösel kõik mu voodipesu täis oksendas, ju vist tahtis, et ma soodsa elektri ajal pesu pesen 🤔👍
Elame maal ja kui suurem koer noor veel oli, siis tema arvates oli ok minna prügikastist mähkmeid võtma. Joosta nendega üle õue ja oodata perenaist koju, et too näeks ka kui äge ja lumine meie suvine õu on. Lisaks sellele, öösiti näppas neid ka toast prügikastist, ja nautis rahulikult enda versiooni nutella kreemist. Seda muidugi diivani peal. See šokk mis hommikul mind tabas… 🤦♀️Siiani kui peaks võimalus avanema, siis mähkmest ära ei ütle. Ise juba pea 7 aastane muti. 😀 Lisaks sellele meil ka 2 kassi. Üks neist avab uksi, hüppab kõikvõimalike kappide otsas. Pokaale meil enam elamises pole. Kõik ära lõhutud. Telia pult meil juba kolmas. See sama hull kass närib kõike. Ka pultide nuppe. Hulluks ajavad, aga samas ilma nendeta elu ette ei kujuta. 😀
Mul on 2 kassi ja ma reaalselt vist iga päev mõtlen, kuidas krt sa saad 5 kassiga hakkama? 😀
Selline tunne, et ainult korista nende järelt. Öösel panevad ka max hullu ja hommikuks on kodu karvapalle täis.
Aga kui sind lohutab, siis ma ärkasin eile üles nt nii, et magamistoast välja tulles astusin otse okseloiku.. ja ka terve ülejäänud kodu oli kenasti kassiokset täis (jep, ma tean, peaks karvalahustavat pastat ostma). Töölt koju tulles oli ka paar loiku kenasti koristamiseks jäetud + enne söögi tegemist mõtlesin köögis pinnad lapiga üle teha ning kui söögilauda pühkima hakkasin, siis oli seal hästi pisike pruun (vedelam) tükike. Mõtlesin, et hmm.. ma täna hommikul maapähklivõid küll ei söönud. Lähemalt analüüsides selgus, et see oli ühe kassi..puuks? 😀 🙂 🙂 🙂
Kell 1 öösel ärkasin hullumeelse kolima ja klirina peale köögis. Hirmunult hiilisin sinna…ja kaks hullu kassi tormasid vastu.
Köögis olid kuidagi suudetud ära lõhkuda 3 tassi korraga! Ma ei hakka parem ütlema, et vaid loetud tunnid varem oli ohvriks 3 pokaali korraga…
Aga no nad on ju nii nunnud!
Ca 15a tagasi oli dobermann. Muidu igati viks ja lollusi mitte tegev koer, aga üks kord töölt tulles avastasin riidest diivanilt megasuure loigu ja siis närimisjäljed selles kohas. Pool õhtut üritasin nuputada, millega ta hakkama sai, sest diivanil ei olnud mingit arusaadavat lõhna a la piss vms.
Hakkasin siis lõpuks omale süüa tegema ja külmikust oli kadunud eelmisel päeval ostetud õlipudel.
Ei tea mina, kuidas ta külmiku avas ja miks just õli võttis kui seal oli ka korralik praesteik ootel.
Magama minnes leidsin lõpuks padja alt üles ka ribastatud õlipudeli jäänused 🤦♀️
Kass väiksem oli killis ta kõik toataimed, nyyd pea 9 aastasena valib rohkem ohvreid. Aga ealeski ei oleks ma arvanud, et ta rikub vähem kui aastaga täispuit põrandad oma trallimisega. Nutt tuleb peale. Kardinaid ja ruloosid ostan ikeast, saab vahetada kui sõelapõhjaks on. Aga jah põrandat ju ei vaheta koguaeg. Arvasin, et lapsed teevad koduga suurema laastamist töö, aga noup hoopis kass on see kes mu maja hävitab 😐
Kas küünte lõikamine ei aita?
Kui meil koer oli veel kutsikas, kuskil 6 kuune, siis kui kodust ära läksime, panime ta kööki. Kuna kivipõrand ja suht väike võimalus pahandust teha(seda arvasime meie). Naabritel oli olnud öösel tüli vms ja kui me koju tulime, oli pool köögi seina ära söödud suurest hirmust. Siiamaani meil augud sees seinas.
kiviseina sõi?? 😀
Mul oli kunagi koer, kes oli kutsikana täielik hävitaja. Draakonipuu sõi ära, seemisnahast saabaste kontsad näris pooleks, kaltsuvaibad tiris ribadeks, raamatutest-ajakirjadest jäi vaid puru järgi, välisukse näris nurgast ära. Värvikas tegelane.
Lotte näris väiksena toolijalgu 😀
Mul sattusid kassipojad ja uued kardinad samale ajale, mis on kõige suurem feil ever. Ja noh, kui koera võtsime, siis hakkas üks kassidest meie voodisse pissima, isegi siis, kui me ise seal pikutasime. Kui me hakkasime oma toa ust sulgema, siis läksid laste voodid loosi. Nüüdseks juba tavaline värk – vajalikud koristus- ja pesuvahendid olemas, puhastusrutiin paigas. Lisaks ostame spetsiaalset stressivastast sööki ja Feliway ka seinas.
Mul oli TÄPSELT sama asi 😀 teise päeva hommikuks olid juba rapitud 😀