mul enam ei haise btw

Ma võtsin endale selleks nädalavahetuseks eesmärgi kodu korda teha. Selles suhtes, et jah, ma oleksin võinud ilmselt tunni ajaga ka visuaalselt kõik korda teha, aga mul oli suurem plaan. Et ikka riided ja asjad kõik kenasti omal kohal oleks. Seda enam, et eile sai Mari oma tuppa kapi ka ja juba tema nõudis siin, et kõik peab “õigesti” olema.

Jagasin instas ka oma konstanset riideporri. Ehk siis puhas pesu kuivatist voodile, lootuses, et ma “kohe panen selle ära”. Paraku tihtipeale tuleb enne öö kätte ja nõnda rändavad riided maha hunnikusse, et siis uuel päeval tagasi voodisse kolida. Surnud ring. Või no nii kauaks, kuni kunagi tuleb jõud sisse need pärisel ära panna.

Ma ei tea, kas eilset just jõu sisse tulemiseks nimetada sai, aga kella 7st hommikul hakkasin ma koristama ja voodisse sain 00:14. Ehk siis päev läbi jooksvalt kogu aeg kraamisin. Ütlen ausalt, ma ei viitsinud, aga mõte sellest, et mul on uuel nädalal iga päev töö+lapsed, pani mind ennast kokku võtma. Arvestades, et ma iga päev alles minimaalselt 5ks kodus olen, lapsed toon ja süüa teen…Ei tundunud, et mul seal kuskil see vaba auk tuleks, et koristada.

Seis oli aga juba päris hull ja ma teadsin, et selle laga sees elamine (pluss laste igapäevane uus laga) oleks mind mega ära kassinud. Siinkohal sooviksin tänada minevikumallut, sest praegu on kõik toad korras, tolm võetud, põrandad pestud, kõik pesu pestud ja valdav enamik kappegi sorteeritud. Suure sorteerimis- ja koristustuhinas suutsin ma kuidagi lahti saada ka haisust enda vannitoas. Ei, ma ei valanud kuskile trappi mitte midagi, sest ma olin neid 100x üle nuusutanud. Ma lihtsalt koristasin ära kõik kapid, viskasin mega palju stuffi ära ja lisaks küürisin hambaharjaga üle kõik vuugid 😁 Jumal tänatud, et mul vannitoas nii suured plaadid on. Ühesõnaga – haisu ma ei tuvastanud, aga lahti ma sellest sain. Halleluuja ja olgu kõik pellerijumalad siinkohal minu poolt tänatud.

Tänaseks ülesandeks jäi mul tegelikult suurem lastetuba, aga seal jõudsin ma nii kaugele, et sorteerisin Marta ja Lende riided kummutitesse ja ülejäänud kraami pressisin lihtsalt tuugalt seinakappidesse. Ma ei tea miks, aga ma olen täna NII väsinud, et ma ei suuda isegi mõelda sellest, et ma tunde järjest asju kappi organiseeriks. Visuaalselt näeb igatahes praegu normaalne välja, seega ma halastan endale. Kui laste uued jänkuvoodid kohale jõuavad, siis võtan endale südameasjaks selle toa ka ära organiseerida. Nii kaua lasen endal nüüd liikumatult lebada.

Ma ei tea, kas see on normaalne, et kell on pmst viis õhtul, päike sirab taevas ja ma lihtsalt haigutan. Oleks kell kaheksa, siis ma isegi ei mõtleks teist korda ja roniks kohe voodisse, aga praegu tundub veel natukene varavõitu. Ja telekast pole ka enam midagi huvitavat vaadata… Raske elu, eks.

Et natukene edasi vinguda, siis ma olen täna ilmselt midagi kogemata söönud, mida ma ei tohiks süüa. Ma muidugi ei tea, mis see oli, aga juba viimased kaks tundi on kõht rohkemal ja vähemal määral valutanud. Nii imelik on mõelda, et mul enne valutas kõht iga päev ja kogu aeg, et ma ei pööranud sellele isegi mingisugust tähelepanu. Oli nagu tavaline olek. Et noh, mitte muidugi mingi selline kõhuvalu, et ei saaks voodist välja vms, mistõttu kategoriseerisin selle oma peas tühiasjaks ja elasin edasi. Nüüd olen kohe nagu mingi detektiiv, et krt, kust ma jälle endale gluteeni või laktoosi sisse sõin. Sherlock Mallukas.

Täna ei tea pead anda, aga ainuke küsitav asi oli poe ees müüdav karulaugupesto. Ma lihtsalt tahtsin proovida, et mis see hull haip sellega on, ehk siis ostsin purgi ja sõin viilukesel leival. Pean tunnistama kaht asja: mul pole aimugi, mis seal sees on. Ja seda, et see oli MEGA HEA.

Tunnen praegu, et peaks selle postituse jaoks pilte ka tegema, et te kõik saaksite ikka näha KUI korras mul siin on, aga ma ausalt ei jõua tõusta. Olen enne ka pildistanud oma korras kodu, meenutage neid aegu 😁 Küll aga võin ma jagada pilte, mis ma eile kodust tegin, sest mul on need siin kenasti telefonis olemas:

Ma tean, et see ei tundu piltidelt nagu mingi massive segadus, vaid paar asja hunnikus, aga nagu öeldud, läksin ma all in. Ikka kõik sahtlid pestud, organiseeritud, sorteeritud jne. Ehk siis struggle oli päris real. Mari tuba ei pildistanud ma üldse, aga ma tahaks seda näidata siis, kui esiteks kunagi keegi maailmas suvatseks mulle kahte tuppa liistud panna (isa lasi tuimalt üle, ei vastanud isegi enam😁) ja laelambi ka välja vahetaks. Siis kannataks juba täitsa näidata küll.

Okei, ma ei saa ise ka aru, kuidas ma nii pikalt koristamisest soigusin, nagu ma oleks esimene inimene maarjamaal, kes elus koristanud on või miskit. Ehk siis ma nüüd lõpetan ja jään ootama, kuni kell saab kaheksa, et siis kenasti voodisse ronida. Homme on vaja esimest korda elus volikokku minna. Ärge küsige, mis seal tehakse, mul pole õrna aimu ka. Ilmselt homsest on 😁

Igatahes soovin ma teile omalt poolt kaunist nädala lõppu ja veel paremat nädala algust.

…Ma ei tea, miks ma selle postituse lõpetasin nagu mingi paavst 😁