Konkreetselt see teema on ka sada aastat mu hinge peal olnud, aga jällegi ei ole väga sellest kirjutada saanud, sest noh… Viimane asi, mida ma tahaks, oleks see, et keegi lapse tuttavatest seda kuidagi lugema satuks. Mitte et ma oluliselt arvaksin, et mu blogi kaheksa-aastaste seas just maru popp kirjandus oleks, aga saate aru küll. Inimesed võivad õelad olla.
28 kommentaari
Meie saime uroloogilt mingi masina, mis andis häiret. Jube tüütu oli ja lisaks veel valehäired. Aga kuidagi saime korda (otse enne kooli minekut)
Ma märkasin, et tavaliselt juhtus see õnnetus õhtu poole ööd, palju kasu oli, kui siis, kui ise magama läksin, vedasin uneseguse lapse veel pissile.
Aga üldiselt muidugi läheb üle, keegi ei ole vist abiellunud, mähkmed jalas 🙂
Meil oli ka see masin (kui ta viis oli), aga see pigem hirmutas 😀
Minu 10-aastasel poisil väga pikalt olnud selline mure 🙁 Kui esimesse klassi läks, siis saime lõpuks ka lastepsühholoogi juurde aja, kes peale mitut seanssi ütles, et tema ei ole siiani mitte ühtegi mure põhjust näinud ja vaimselt on ta vägagi terve ja tubli poiss. Laps on tegelikult sündinud 10 nädalat enneaegsena, kardsin seda põhjusena alguses. Ainsa soovitusena sain sealt kaasa info, et olin terve aja last liiga hilja magama pannud õhtuti, mis võis olla põhjuseks, et ta magas liiga sügavalt öösiti. Hakkasin teda panema magama 20.30 (äratus oli kl 7) ja natuke ehk olukord paranes. Aga poisi isal oli sama mure. Katsetasime siis peale aastast psühholoogil käiku ka seda hormoonspreid (nime kahjuks ei mäleta), mis mingil määral ka aitas, kuid peale 3 nädalt tekkis lapsel juba kehal harjumus ja rohi enam ei mõjunud. Kusjuures – tellisin sinu kunagise ammuse insta story peale Amazonist selle alarmaparaadi ja sellega sai ca 4 nädalaga asja enam-vähem jonksu. Ainult üksikud ööd peale seda juhtunud õnnetusi. Viimane kord oli ca kuu tagasi, kuid ta oli nv Soomes reisil ja oli väga väsinud ja ilmselt lihtsalt magas nii sügavalt, et ei ärganud enne häda üles. Kuid viimased 4 järjest märga ööd olid septembris, kui alustas 3nda klassiga ja arvan, et see tekitas natuke ärevust ja see oli põhjuseks. Kas oled uuesti proovinud neid alarmpükse? Hästi pidi aitama ka premeerimise süsteem, kus märgite kalendrisse kuivad ööd ära ja nt iga 5nda öö eest saab midagi (mingi kommi vms).
Soovin teile mõlemale rahulikku ja kindlat meelt! Ükskord saab see läbi nagunii! 🙂
😍
Mul oli lapsena sama probleem, ema oli suht hädas ikka. Lõppes teismeeas ära, 13-14a kanti vist. Abikaasal oli lapsena sama jama olnud, aga tal oli kauem, põhikooli lõpuni kindlasti. Ega muud vist ei ole jah, kui oodata kuni kasvab.
Minul oli ka lapsena see mure, lõppes umbes 12-13 aastaselt, samas õdedel läks see kiiremini üle ja vennal vist, umbes samas vanuses, kui mul. Ma põhjust siiani täpselt ei tea ja kui õnnetus juhtus, siis vanemad kuidagi toeks ei olnud, pigem saime isalt riielda ja see lõpuks tekitas varjamise. Mõnikord ei julgenud isegi lina pesumasinasse panna ja selle asemel sai voodisse topitud mitu kihti linu või tekke või mida iganes kätte saada oli, et oleks natukenegi kuivem magada.
Eriti õnnetuks tegi sellel ajal mind see, et sõbrannal oli sama mure ja tema vanemad ostsid talle öömähkmed ja toetasid teda igal võimalikul viisil, samas kui meile heal juhul anti mingi kalts, et pane see püksi omale. Me polnud isegi kõige vaesemast perest ja oleks olnud nii palju erinevaid võimalusi, kuidas natukenegi kergemaks teha seda kõike lapse jaoks, sest ega laps ise on ka enda peale pahane ja ei mõista, miks jälle juhtus.
Nüüd kui minu enda lastel peaks selline probleem tekkima, siis oskan teha kõike teisiti ja loodetavasti ei jää neile sellest kõigest nii negatiivseid mälestusi.
Mul poeg oli 13 kui see lõppes. Jube. Ja harva läks mõni öö kuivalt. Lõputu pesemine. Siiski suutsin vältida komplekside tekkimist. Rääkisime sellest asjalikult ja arutasime, et sellest ei saaks mingi asi, mis justkui salaja käib, no avalikult ei rääkinud loomulikult, aga lähikond teadis ja suhtus samuti, praktiliselt ja ilma liigse emotsioonita. Kõik arstid käisin läbi, nõelravi ka jne, kõik aitasid ka, aga paari nädala pärast algas uuesti. Mingil hetkel panin ta tegelema hiina võimlemisega ja siis sai justkui mingi pidepunkti ja jäi järele. No aga ega ei tea, kas see aitas, võibolla sai suureks lihtsalt. Siis ei juhtunud enam kunagi, nüüd suur inimene.
Uskumatu, kui palju ma olen nüüd kirju saanud vanematelt, kelle lapsel sama probleem olnud on. Mulle tundus, et minu oma ainuke 😀
Katsun teha lühidalt, kuigi ilmselt võiks sellest rääkida väääga pikalt.
Minul ja minu õel mõlemal oli sama teema. Vahet ei olnud, kui palju päeval/õhtul jõime või ei joonud. Kusjuures külas ei juhtunud seda mitte kunagi.
Mind vedasid vanemad arstidevahet uurisid ja puurisid igatepidi, midagi ei leidnud. Nii kui ma sain 13 oli pm päevapealt probleem kadunud. Kuna minul ja õel oli suur vanusevahe, siis õde juba vanemad enam arstide vahet ei vedanud, lihtsalt ootasid, millal otsa saab- ja saigi, samuti ca 13 aastaselt.
Enda ja õe kogemusele tuginedes võin öelda, et meil oli see teema puhtalt psühholoogine. Keerulisematel aegadel rohkem, parematel aegadel vähem. Eks 13 vanuses saabus mingis mõistes küpsus ja selline “laste mure” kadus.
Jällegi ei saanud lugeda, aga siiski aiman teemat, soovitan hoopis perearstiga rääkida ja minna lapsega ka uroloogi juurde, et vaadata, kas seestpoolt kõik ok.
Tehtud kõik see osa.
Minul oli ka lapsena sama mure. Ilmselt kusagil algklassides läks üle, aga üksikuid kordasid juhtus hiljem ka. Täiskasvanuna ei ole juhtunud, aga põie pidamine on küll lapsest saati kehv olnud ja on praegugi. Kui kohe pissile ei saa, siis on tilgad püksis. Peale sünnitust veel enam.
Ma ei tea kui suur alternatiivmeditsiini uskuja sa oled, aga soovitan homöopaatiast abi otsida. Mäletan koolitusest, et sellega on abi otsitud ja saadud ka. Tallinnas oskan soovitada Elery Tammemägi.
Ma lugesin just samal teemal Pere ja Kodus pikka artiklit.
https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/96220463/ema-mu-seitsmene-tutar-kannab-oositi-siiani-mahkmeid-ma-ei-oska-enam-ennast-ega-teda-lohutada-olen-koike-proovinud
See ilmselt pole üldse lohutav, aga loodan, et läheb varsti üle. Tore on see, et Mari ise ei tunne ennast halvasti 🙂
Minu esimene mõte oli, et äkki närvidest. Kas võib olla, et ta muretseb millegi pärast? Kuna ta läheb suvel ka laagrisse, siis äkki on seoses sellega ärevus.
Ma saan aru, et perearst tegi kõik analüüsid aga kas saatis ka nefroloogi juurde?
Laagrisse läheb jaa, aga ta ootab seda täiega 🤷♀️
Poistiivne ärevus võib ka trigger vabalt olla.
Minu lapsel oli ka see probleem ja pigem oligi siis, kui midagi positiivset ees ootamas oli- kasvõi vanaema juurde sõit. Meil küll kadus see enne 10-ndat eluaastat ja pigem juhtus harva, aga alati oli suht aru saada, millest see tuli. Alati oli emotsionaalselt mingi ärevam aeg.
Mul oli sama asi, kui ma juba koolis käisin. Millal lõppes, ei mäleta. Millalgi. 😀 Igatahes algklassides. Tagantjärele arvan, et see võis olla närvipingest, aga kindel ei ole. Selle pingega on ka selline asi, et väljast ei näe ja laps tihtipeale ei saa ise ka aru, et midagi valesti on. Mina ka ei saanud ja kurta ei osanud, alles tagantjärgi oskan veidi (omast arust) analüüsida.
No ma mäletan, et kui ma ära kolisin, siis läks nagu hullemaks alguses. Aga no siis tundus loogiline, et ilmselt pigem vaimne teema. Aga praegu? Jumal teab…
Tal ei pruugi olla see segadus üle läinud, mis sest, et pealtnäha ei saa midagi aru ja ta ise ei pruugi ka üldse aru saada. Ma arvan, et tasuks “urgitseda” lastepsühholoogi abiga, sest ise lihtsalt ei oska.
Ta käib lastepsühholoogi juures ka, aga temagi pole Maris mingit suurt probleemi leidnud
Lugeda ei saa, aga eeldan, et jutt käib öisest voodisse pissimisest. Minu poisil oli sama mure, kas lasteaia viimase rühmani või esimese klassini. Katsetasime ka igasugu asju, miski ei aidanud. Laenutasin nn alarmpüksid ja pärast esimest ööd ja ühte alarmi, kui terve maja südari sai ja koos lapsega ärkas, pole probleemi olnud. Laps õppis öösel pissihäda peale ärkama ning mure lahenes.
Hei
mure suht suur ja arusaavalt adekvaatne.
Meie katsetasime kahte lahendust ja oleme saanud nüüd enam-vähem jutile 9-aastasega.
1: päeval anname palju juua, aga õhtul peale 8-t enam ei luba, või siis noh, lonksukese.
2: õnnetused juhtusid meie majas siis, kui vahetult enne und ei KÄSKINUD pissil käia ja laps oli päevasündmustest väsinud ja lihtsalt ei ärganud häda peale. Ehk siis, olen mina see õeluskott, kes viimase käiguna enne und, sunnib IGAL JUHUL vetsus käima, isegi siis, kui preili väidab, “et just käis”. Lisaks on kell 21 magamaminek, sest nii kui ta liiga väsinud on, siis on uni liiga sügav, et ta sellest pissihäda peale ärkaks öösel. Üheks indikaatoriks, et on mingi jama ja pissihäda, oli meie majas ka see, kui neiu läbi une sonis- siis lõin ta kohe püsti ja vetsu. Esiti polnud ta sellega kuigi rahul, aga nüüdseks on õppinud ise häda peale ärkama ja vetsu minema. Vahel varasemalt juhtus lausa see, et häda tekkimisel tekkis tal unepaanika, mitte ei ärganud, et vetsu minna- vot see oli hirmutav! Laps röögib ja tegelikult magab ja sellest äratamine oli mega keeruline, aga aitas samamoodi hoopis tema vetsu saatmine. Hommikul ei mäletanud ta suurt midagi asjast….
Ehk tekib sul mingi idee või äratundmine, mida saate kasutada 🙂
Mul suvel ta tihtipeale jookseb ringi õues kella 11ni, mega kuum ka, ei saa ju mitte juua anda. Aga kui tubasem, siis jah tehtavam. Vetsu enne mgaamaminekut sunnin ka alati, isegi kui “just käis”.
Sa võid ükskõik kui privaatselt sellest siin kirjutada aga kahjuks sul on siin inimesi kes avalikustavad selle kohe perekoolis. Kahju kohe oli lugeda kuidas Mari kaalu hakati seal tümitama.
Tead ma lugesin Perekooli ja ma seal just tümitamist ei näinud, peale ühe, kes leidis, et “ta ju ammu ütles”. Teised kommentaarid olid mõistlikud.
Mina olen üks õnnetuke, kellel oli sama mure lapsena.
Käisin ikka väga paljude arstide juures, lõpuks neljandas!!!! klassis viis ema mu lausa nõelravile, kuid sellest ka tolku polnud.
Umbes 14-aastaselt lõppes see ära, mis on ikka väga hilja. Tundsin meeletut piinlikkust selle pärast, paaril korral ka sõprade juures juhtus õnnetus. Mingit otsest diagnoosi ei saanudki – öösiti enne magamaminekut ma korrutasin endale, et ma ei pissi enam voodisse, aga tihti juhtus ikka. Mingit head nippi mul pakkuda pole, kuid loodan, et Mari saab sellest kiiremini üle!
❤️