Mul praegu hea küsida, ma ise hetkel ei ole üldse. Samas alles loetud nädalad tagasi olin ma suht iga asja peale pinges. Okei, ma saan endale vähemalt armu anda sellega, et mul olid päevad ja minu närvitsemine jäi mu enda pähe, mitte ei käinud ma mööda internetti psühhopaati panemas.
12 kommentaari
Ma ise õnneks ei ole pidanud EMOs kunagi käima, ainult läbi emo sünnitusosakonda minema. Küll aga mu elukaaslane on seal nii palju pidanud käima (viimase 7 aasta jooksul pakun et 10x), et vahepeal oli nali, et tal oleks selle kliendikaarti vaja. ÕNNEKS viimane kord oli 1,5a tagasi ja peale lapse saamist on traumavaba elu olnud.
Olgu või sent surmale võlgu, aga mingi eneseväärikus võiks säilida, et end üles lüüa, kui emosse peaks minema. 😀
Aga kas AA’sse minekuks peaks ka? 😀
Ikka. Muidu arvavad veel, et alkohoolik 😀
Ma paar korda elus emos käinud ja alles täitsa viimases hädas, sunniviisiliselt. Nende olukordadeni on viinud perearsti suutmatus olukorra tõsidusest aru saada ja minu ravimata jätmine. Mees on siis lõpuks helistanud perearsti nõuandeliinile, kui nädalaid juba piinelnud olen ja tunnen, et hommikut ma enam ei näeks. Nõuandeliinilt on peale olukorra kirjeldust öeldud, et ma läheks kiiresti haiglasse. Ja siis on tõesti olukord olnud kriitiline ja haiglasse jätmine vajalik. Ma ikka pigem üritan vältida emosse pöördumist, sest see abi peaks ikka olema nendele, kellel on elu ja surma küsimus. Ma olen iga kord nutma hakanud, et ma ei taha haiglasse minna, kuid sealt nõuandeliinilt mind sinna suunatud on😅.
Olen ise arst, tegelen traumaderohke spordialaga. Nihketa sõrme/varba/roidemurruga ma isiklikult ei ole EMOsse läinud, sest natuke puhata ja valuvaigistit võtta ma tõesti oskan ise ka. Küll aga ei saa ma kunagi soovitada patsiendil murrukahtluse korral ilma röntgenpildi ja spetsialisti konsultatsioonita lihtsalt oodata ja vaadata – kui hiljem jääb murdunud koht krooniliselt valutama, olen ju vastutajaks sellisel juhul mina. Ehk siis – sul võib absoluutselt olla tegemist viienda varba murruga, mina ise sinu asemel EMOsse ei läheks, kuid kui küsiksid mult patsiendina ametlikku konsultatsiooni, siis soovitaksin ma sul röntgenile minna igaks juhuks küll 🙂
Sellepärast emod nii umbes ongi, et inimesed iga pisiasja pärast sinna jooksevad😂 Paar korda olen pidanud sinna ka ise loivama või end viia laskma, ühel juhul oli õmblemist vajav peahaav ja teine kord pidin pildi tasku panema seljavalu tõttu (diski prolaps). Viimasel juhul ega tegelikult midagi ei tehtudki, mis aidanud oleks, valuvaigisteid täis ja minema😃 Kui ikka peaaegu susse püsti viskamas pole siis mina ka sinna minna ei viitsi😂
No õmmelda ise kodus ei oskaks, siis läheks ka 😀
That moment when meedik minus südari saab igakord, kui titemammade grupis keegi röögib “mine öösel kell 2 EMOsse, sest lapse jalal on enneolematu punnike!!!”
Tänks, Mallu, et sa nii normaalne oled 😁
Mul endal tekib küsimus, et miks EMO peaks olema ainus variant? Kui kriitiline ei ole, aga vajad töönädala sees arstiabi – selle jaoks on olemas ju perearst, EMOde kodulehtedel on ka üldiselt olemas lausa tabelid, milliste muredega pöörduda nende poole ning kõigi ülejäänude asjadega oma (ja kõigil peab olema) perearsti poole, et mitte erakorralist osakonda koormata.
Loodan et sul läheb olemine muidu paremaks 🙂
Väga väga nõus selle EMO teemaga, ma ei saa samuti aru nendest, kes iga asjaga sinna lähevad. Ma enda pärast pole kordagi pidanud minema (õnneks) , ühe lapsega korra, kui oli õmblusi vaja.
Aga ma ka selline, et ei viitsi ja võtan asja rahulikult, isegi lastega olnud paar korda, kui kaasa on närvis, et vaja emosse minna, siis ma oma tunde pealt ütlen, et ei ole mõtet.. polegi läinud ja natuke hiljem selgunud, et ei olekski vaja olnud..ja paar korda olen isegi mõelnud, et äkki peaks, aga siis selle mõtlemise ajaga jällegi kuidagi olukord paremaks muutunud ja jällegi ei olnudki vajadust…
Põhiline, et usalda oma sisetunnet.. (aga jah, tundub, et paljudel see sisetunne ütleb iga kergema asja peale, et jookse..)
Vähemalt elushoiuinstinkt on osadel parem kui mul 😀